Muusikaga seotud noorusmälestusi

Andres Jaeger

Alustuseks

Omajagu pretensioonikas pealkiri eeldaks muidugi, et tegemist on muusikainimesega. Nii see siiski ei ole - tahan vaid toonitada, et muusikal on minu elus olnud oluline osa juba varasest noorusest peale.

Loomulikult ei saa minu sünni- ja arengukeskkonda võrrelda üldtuntud muusikute perest võrsunute omaga. Ometi ümbritsesid ka mind suuremal või vähemal määral muusikalist haridust saanud ja sellel alal tegutsenud inimesed.

Emapoolne vanaisa Jaan Linno (1860 - 1940) oli koolmeistriametit õppinud Tartus Hollmanni seminaris, kus omandas ka arvestatava muusikahariduse koos klaveri/oreli- ja viiulimängu oskusega. See võimaldas tal oma elu teisel poolel edukalt töötada suure Palamuse koguduse köstri ja kooliõpetajana, juhatada koore ja küllaltki heal tasemel kirikukontserte korraldada.

Isa Aleksander Jaeger (1891 - 1939) oli muusika alal küll suures osas iseõppija, saavutas aga sellise taseme, et võitis 1917. aastal Palamuse kihelkonnakoolmeistri kohale korraldatud rohke osavõtuga konkursi, mille üheks peatingimuseks oli korralik koorijuhtimise ja klaverimängu oskus. Eesti iseseisvumise järel määrati ta Palamuse kooli juhatajaks. 1921. aastal taastati tema ettevõtmisel juba enne 1869. aasta Eesti esimest laulupidu asutatud Palamuse Laulu- ja Mänguseltsi tegevus. Selles osales ta nii koori-, muusika- kui ka näitejuhina kuni surmani 1939. aastal. Nimetatud tegevusperioodil toodi Palamuse isetegevuslavale mitmed muusika- ja sõnalavstused, korraldati kihelkondlikke laulupäevi ja kirikukontserte, osaleti kõikidel üldlaulupidudel. Nendel ettevõtmistel lõi aktiivselt klaverisaatja, koorilaulja ja solistina kaasa ka minu ema Aurelie (1904 - 1993) - klaverimängu oli ta õppinud oma isa (Jaan Linno) juhendamisel, laulmist aga Tartus Lennart Neumanni laulustuudios.

Tädi Hilde(gard) Linno (1901 - 1991) lõpetas Tartu Kõrgema Muusikakooli orelisolisti erialal ja esines juba õpinguteajast alates mitmetel (kiriku)kontsertidel solisti ja kontsertmeistrina. Sõjajärgsetel aastatel töötas ta organisti ja koorijuhina Puhja, Nõo ja viimased 33 aastat Torma kirikus.

Õde Imbi (1932 - 1996) omandas klaverimängu alused eraõpetaja juures ja arendas ennest hiljem iseseisvalt küllaltki heale tasemele. Kahjuks sai tema muusikaalasele karjäärile takistuseks sõjaaegadel kahjustada saanud tervis.

Eespoolnimetatutega võrreldes jäi kõige tagasihoidlikumaks just minu muusikaline haridus. Pärast II maailmasõja lõppu elasime kaheksa aastat Pukas, kus kasuisa, kellega ema oli abiellunud 1941. aasta suvel, töötas kohaliku apteegi juhatajana. Muusikakooli seal ei olnud ja nii oli minu muusikaliseks juhendajaks peamiselt tädi Hilde, kes organistitöö kõrval tegutses ka klaveriõpetajana. Et tädi ei külastanud meid just eriti sageli, siis jäi ka see juhendamine küllaltki pealiskaudseks. Korrektse mänguoskuse omandamisele sai takistuseks ka see, et noodist õpitud palad jäid mulle kergesti meelde ja hakkasin neid kohe peast mängima. Seetõttu jäi kesiseks noodilugemise oskus, loomupäraselt hea harmooniatunnetuse baasil arenes aga välja küllaltki arvestatav improviseerimisoskus. Nii ma olengi eluaeg mänginud klaverit enda ja lähemate tuttavate lõbuks, improviseerides nii populaarse klassikalise instrumentaal- ja ooperimuusika kui ka igihalja levimuusika teemadel. Improviseerimisoskus võimaldas mul koolipõlves kaasa lüüa ka kooli tantsuorkestris nii klaveri- kui kontrabassimängijana.
Viimastel aastatel on klaverimänguharrastus küll veidi soiku jäänud ja mängutehnika kipub kätest kaduma. Küll olen aga alates 1960. aastast laulnud Eesti ühes tippmeeskooris - Tartu Akadeemilises Meeskooris, viimased aastad selle vilistlaskooris - Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu Meeskooris. Alustasin maestro Richard Ritsingu käe all, hiljem olen laulnud ja laulan praegugi tema poja Alo Ritsingu ja pojatütre Made Ritsingu juhatuel.

Oma eriala valisin hoopiski muusikakauge - lõpetasin nimelt 1963. aastal Tartu Ülikooli matemaatika, täpsemalt arvutiteaduse erialal. Valik osutus õnnestunuks - olen saanud kaasa teha kogu arvutialase arengu Eestis alates esimesest arvutist Ural-1 kuni kaasaegsete personaalarvutisüsteemideni välja. Kirjutanud olen mitmeid arvutialaseid õppevahendeid ja käsiraamatuid, samuti erialaseid, veel enam aga ühiskonnaprobleeme käsitlevaid artikleid ja vastukajasid.

Järgnevate kaugete aegade taguste meenutuste alusel kirja pandavate mõtte- ja mälestuskildudega tahaksin ära märkida mitmete nüüd juba manalasse varisenud inimeste osa minu ja minu õe Imbi, aga ka teiste neid/meid ümbritsenud inimeste kultuuri- ja muusikapildi kujundamisel/avardamisel.

Esimene mälestusteahel

Minu "aktiivne muusikaharrastus" olevat pealtnägijate jutu järgi alanud umbes kaheaastasena juba isa eluajal - iga kord kui Eesti Ringhääling lõpetas saatepäeva olevat mina taburetile roninud ja hoogsalt hümni "dirigeerinud".
Mitmetel muusikaüritustel "osalesin" aga koos emaga juba enne sündimist 29. augustil 1936. aastal. Esimese laulupeo (Palamuse kihelkonna laulupäeva 1937. aastal) tegin koos ema ja isaga kaasa umbes aastavanusena.

Pärast isa surma 1939. aasta talvel asusime elama Tartusse, kus ema asus sealses muusikakoolis organistikutset omandama.
---------
Mäletamisea alguse esimesteks muusikalisteks mälestusteks on jäänud mitmed kurvatoonilised laulud, mida ema pärast isa surma sageli laulis, saates end klaveril. Enamasti peegeldasid need noorelt leseks jäänud ema hingeseisundeid.
Esimesena meenub Enrico Toselli (1883 - 1926) serenaad. Sellest varajasest east on meelde jäänud ka laulu sõnad. Nende sõnadega pole ma hiljem kunagi seda laulu kuulnud. Toon siinkohal laulu algusosa:

Õnn, miks varjad end, sind otsind ma kaua,
kõik mu mõttelend on pühendatud sull' mu kallis arm.
Üksi ilmas rändan ma, elu karm ja troostita.
Oh õnn, miks varjad end, miks varjad minu eest.
Nendel aegadel armastas ema sageli klaverit mängida ja klaveri saatel üldiselt kurvameelseid laule laulda. Meenub üks, mille meloodia on küll meeles, kuid muusika autori olen unustanud, sõnad kuuluvad Marie Heibergile:
Käisin üksi tähte valgel
mööda pikka teed,
ümber uinus värske lumi,
kaugel sõitsid reed.

Leinal nuttis minu süda ...
Tühi põllunõlv ...
Üle selle läks mu rada,
pikk kui elupõlv.

Vaatasin ma kaugemale -
ei sääl sihti näe ..
Mure musta hobusega
sõitis üle mäe ...

Meelde on jäänud veel paar Konstantin Türnpu (1865 - 1927) Anna Haava sõnadele loodud laulu.
Esimene nendest, "Tasa, tasa", algas sõnadega:
Tasa, tasa tuulekene, äratad mu armsama,
kes nii raskeist päevatöödest, uinus hilja magama.
Seda laulu lauldakse ka ühes 1930ndate aastate tuntud, mäletamist mööda Theodor Lutsu (?) vändatud, Eesti helifilmis "Päikeselapsed".

Teine, "All hauas", sisaldas järgmisi süngevõitu ridu:

Mu haual puudugu kivi ja kalm,
ei puhata taha ma künka all.
Konstantin Türnpu loominguga on seotud veel üks hilisem hingesööbinud mälestus. Oli aasta 1948. Eestis käis äge talude kolhoosidesse sundimise kampaania. Samaaegselt pidas KGB ägedat võtlust metsavendadega. Elasime tollal juba Pukas, kus kasuisa, kellega ema oli abiellunud 1941. aasta suvel, töötas apteekrina. Oli suvine aeg ning otsustasime sõita külla Palamuse lähistel Nava külas elavale vanaonule Otto Paavelile. Et punavõimud olid taludest telefonid ära korjanud, siis me oma sõdust ette teatada ei saanud ning saabusime seega ootamatult.
Koerte haukumise peale ilmus ukselävele vanaonu koos oma abikaasa Paulaga. Mõlemad olid ilmselt kohkunud ja ähmi täis. Meid nähes nad kohe rahunesid ja kutsusid lahkesti tuppa. Peagi sai selgeks ka nende kohkumise põhjus - tagakambrist ilmus välja perenaise õde Salme koos oma abikaasaga, endise Palamuse konstaabliga. Mõlemad olid tagaotsitavad ja varjasid end juba mõnda aega Nava küla lähedal metsas asuvas punkris.
Istusime nüüd kõik lauda ja veetsime koos südamliku õhtu. Peamiselt jagati muljeid sellest, kuidas oli üle elatud esimesed sõjajärgsed okupatsiooniaastad. Peagi saabus aga aeg metsakülalised "koju" saata. Õhtu oli kaunis ja soe, kuuse- ning männitüved õhkasid päevst kuumust ja levitasid hurmavat vaigulõhna. Jõudsimegi varsti metsaraja juurde, kus tuli lahku minna - ühed koju tagasi, teised metsa punkrisse. Ja nüüd saabuski selle päeva tipphetk - lahkumisel lauldi ühiselt K. Türnpu tuntud "Lahkumiselaulu" (sõnad Tuudur Vettik). Valdav osa koosolnutest olid ju endise Palamuse Laulu- ja Mänguseltsi segakoori lauljad (punavõimud likvideerisid seltsi kohe 1940. aastal ja röövisid ka selle ajaloolise 1869. aastast pärineva lipu). Juba varajasest lapsepõlvest oli lahkumislaul tuttav ka meile õega, samuti vanaonu tütardele Vaikele ja Aimele. Mitmehäälse "kammerkoori" ettekandes kõlas laul eriti südantsoojendavalt ja tähendusrikkalt:
1. - 3. Nii ajaratas ringi käind,
me kaunid päevad mööda läind.
Meil tuleb lahkuda, meil tuleb lahkuda.
1.
Meid lahkumine kurvaks teeb,
ja süda rinnas nukralt lööb,
ja hinges raske mul ja hinges raske mul.
2.
Laul ilole meid kokku tõi
ja südamed meil loitma lõid.
Jää sõbraks laulule, jää sõbraks laulule.
3.
Ja edasi meid viib me tee.
Et õnnerikkalt kulgeks see,
õnn kaasa sõbrake, õnn kaasa sõbrake.
Mõni kuu hiljem toimunud haarangul punkrielanikud tabati. Mees saadeti vangilaagrisse, kus mõni aeg hiljem suri tuberkuloosi. Abikaasa küüditati Siberisse asumisele, kust naases siiski elusana ja suri kodumaal.

Tartu Akadeemilise Meeskooriga (TAM) oleme läbi aegade esitanud palju Konstantin Türnpu loomingut. Meeldejäävaim oli esimene Gusav Ernesaksa nimeline meeskooride festival 1983. aastal, kus peamiselt just K. Türnpu Villem Ridala sõnadele loodud laulu "Talvine õhtu" hästi õnnestunud ettekanne tõi meie koorile esikoha. Mäletan muusikateadlase Helju Taugi asjakohast kommentaari raadiost: "Tõelise elamuse pakkus TAM K. Türnpu "Talvise õhtu" ettekandmisega. Suur tänu neile selle eest!"

Sõjaaeg

Mälestuste järjepidevuse huvides põikaksin siinkohal tagasi sõjaaegadesse. Elasime tollal Tartus, suved aga veetsime koos õe Imbiga enamasti vanaeme ja tädi Hilde juures Puhjas. Kasuisa puhkuse aja veetsima seal kõik koos.

Tartus alustas eraõpetaja juures oma klaveriõpinguid õde Imbi. Et ta oli juba kodus omandanud mõningad algteadmised, siis edenesid õpingud jõudsasti. Nii võisime me juba üsna pea tema esituses kuulda nõudlikumaidki klaveripalu.

Jätkuvalt armastas ema tihti klaverit mängida ja laulda. Sageli külastas meid ka ema endine lauluõpingutekaaslane proua Veronika. Nendel õhtutel laulsid nad palju nii eraldi kui ka duetina. Pr. Veronika oli lesk - tema kapteni aukraadiga ohvitserist abikaasa oli olnud Tartu Kaitseliidu ülem ja lasti punaste poolt 1941. aastal maha.
Mäletan, et kord kiirustas pr. Veronika meie poole juba hommikul, käes äsjailmunud noot. Tegemist oli ühest saksa muusikafilmist pärineva aeglase valsi rütmis lauluga. Seisin tema kõrval, kui ta laulis ja minu pead silitas, ema saatis klaveril. Veronika oli kauni välimusega daam ja temast hoovav parfüümilõhn on mul siiani meeles. Olin siis seitsme aastane ja mõtlesin laulu kuulates, et tädi Veronika on küll väga ilus, kuid minu ema on ikkagi kõigist ilusam. Meelde on jäänud laulu meloodia ja mängin seda aegajalt nüüdki veel klaveril. Kahjuks ei mäleta ei filmi ega laulu pealkirja, samuti autori nime. Loomulikult ei jäänud meelde ka saksakeelsed laulusõnad.
----------
Sagedaseks külaliseks meie kodus oli tollane Tartu Maarja koguduse pastor Oskar Kodres, kes ülikooli kõrval oli lõpetanud ka muusikakooli ning mängis suurepäraselt klaverit. Iga kord kaunistas ta õhtut mõne klaveripalaga. Tema repertuaar oli sedavõrd suur, et sageli täitis ta ka teiste seltskonnas viibinute muusikalisi erisoove.

Üks tema külaskäik ühel 1943. aasta jaanuariõhtul on eriti hästi meeles. Mäletan, et sellel õhtul mängis ta parasjagu ühte Beethoweni sonaati (mäletamist mööda Appassionatat), kui Tartu südalinnast kostsid tugevad plahvatused. Täpselt on see meelde jäänud seetõttu, et sonaadis sisaldub kohti, kus pianistil tuleb korduvalt sooritada virtuoosseid "jookse" madalatelt toonidelt kõrgetele. Et väikest kasvu O. Kodresel olid ka väga lühikesed sõrmed, siis tundus see meile õega väga koomilisena ja tegi kangesti nalja. Ema karistava pilgu all me muidugi hästikasvatatud lastena lausa turtsuma ei hakanud, ent meeles on see siiani. Rinne oli siis veel Tartust nii kaugel, et õhukaitse ei osanud midagi taolist oodatagi. Seetõttu jõudsidki vene lennukid Tartu kohale ilma, et midagi oleks märgatud. See oli 1941. aasta sõjasuve järel esimene õhurünnak Tartule.

Järgmisel päeval saabus kasuisa lõunale kurva teatega, et hukkunud oli üks tema lemmikõppejõude. Nimelt oli üks pommidest sattunud otse tuntud botaanikaprofessori ja akadeemiku Teodor Lippmaa korterisse ülikooli botaanikaaias. Nii hukkus koos abikaasa ja tütrega üks Eesti silmapaistvamaid teadlasi. Kodust eemal viibinud poeg Endel, praegune Eesti TA akadeemik, pääses eluga.

Pastor Kodres oli väga seltskondlik ja humoorikas inimene. Temaga seoses meenubki üks lõbus episood. Kord ühel uusaastahommikul (vist 1944. aastal) tegi ta enne jumalateenistusele minekut meile kiirvisiidi, et kõikidele head uut aastat soovida. Ühtlasi keelitas ta ema ja kasuisa kindlasti kirikusse tulema. Olevat saabunud väga hea armulauavein ning ta lubas neile armulaual hästi suure sõõmu anda (hea vein oli sõjaajal suur defitsiit). Kirikust naastes kinnitasidki ema ja kasuisa ühest suust, et vein oli tõepoolest ülihea ja sõõm mehine.

Teine pastor Kodresega seotud, seekord tragikoomiline, lugu meenub 1944. aasta kevadest, kui vene lennukite rünnakud Tartule muutusid lausa igapäevasteks. Ta oli sellest alguses nii shokeeritud, et ei julgenud enam oma kodulähedasest, Õpetaja tänaval veetorni all keldris asunud pommivarjendist enam väljagi tulla. Tema ema, kes talle sinna toitu järele pidi viima, kurtis olukorra üle poja sõpradele-korporantidele. Need panid pead kokku ja nuputasidki mooduse, kuidas kaasvõitleja keldrist välja saada. Nad läksid varjendisse ja küsisid, kas sa, mees, oled ka mõelnud, mis siis saab, kui pomm tabab veetorni - siis uppud sa ju siia keldrisse ära. See aitas - Oskar tuligi varjendist välja ja kohanes tasapisi olukorraga.
----------
Ei mäletagi täpselt, millal hakkas raadiost kostma väidetavalt sõja kõikidel rinnetel populaarseks saanud ja ei teagi, kust pärit laul "Lili Marleen". Ühes sõjaajast säilinud laulikus on saksakeelse teksti pealkiri järgmine:

LILI MARLEN
Lied des Belgrader Wachtpostens.
(Lale Andersen)
Noodina ilmus see laul meie koju 1942. või 1943. aastal. Mäletan selgesti selle kaaneillustratsiooni - öine pilt kasarmust, kuust ja laternapostist, mille all embav paarike (noot ise põles koos muu varaga 1944. aasta sügisel). Õde hakkas "Lili Marleeni" kohe klaveril mängima ja meile kõigile meeldis see väga. Laulsime seda laulu sageli kõik koos. On meeles, et õde mängis "Lili Marleeni" igal hommikul enne kooli minekut mitu korda läbi. Vanaema aga torises, et see on sul nagu hommikupalve. Veel praegugi on meeles laulu esimene salm:
Kasarmu ees väraval öisel kõnniteel,
latern see säras ja särab nüüdki veel.
Ning ootab, et me tema all
kord kohtuksime tänaval,
mu arm, Lili Marleen.
Teine sõjaaegne laul, mis sai rahva seas populaarseks oli "Leegionäride marss" (autoriks minu teada Priit Veebel, marsi "Kalevite kants" looja). Populaarseks sai ta tänu raadiosaatele "Leegionäri(de) tund". See oli eesti sõduritele suunatud saade, mis algas (või ka lõppes) just nimetatud lauluga.

Nendest kaugetest aegadest on meelde jäänud isegi osa "Leegionäride marsi" sõnadest:

Oli kodu meil sisemaa põldude vöös
või ranniku liivasel rannal
või saarel, kus vihane tormide sööst
käis päeval ja ööl meie kannul.
Me tulnud ja moodustand terasest kee
mees mehega sammu siin astub
ja kõigil on ühine eesmärk ja tee,
käes relvaga vaenlase vastu.

Refr:
Me leegion sammub ja kindel on ta rüht,
meil kohustus püha on täita.
Eesti tulevik, see meie kõikide siht,
mille eest tuleb surra või võita.
Siin rahvas rahvale ulatanud käe,
koos ühiselt vaenlase vastu,
küllap vaenlasel igavest meelde siis jääb
me relvade hävitav vastus.


---------
Mäletamist mööda 1942. või 1943. aasta jõuludega seoses meenub üks tore seik. Pühad olid just läbi saanud, kui ükskord õhtul kostus korteri välisukse tagant laul "Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt ...". Sellise vaimuka muusikalise tervituse saatel saabus külla vanatädi Berta (vanaema õde) Priipalust.
Berta oli väga lõbus ja temperamentne naisterahvas. Peale selle oli ta veel väga musikaalne - mängis klaverit-orelit, juhatas koori ja komponeeris ka soolo- ja koorilaule. Alles hiljuti leidsin pärast sõda Berchtesgadenist saadetud kirja, milles ta mainib, et näitas oma laule omal ajal ka Richard Ritsingule: "Ta oli väga lahke ja ütles mulle, et Teil kuluks loomingus täiusele jõudmiseks väga ära veidigi muusikalist koolitust saada ".
Nendele jõuludele järgnenud päevadel kõlas meie kodus taas palju muusikat - Berta laulis ja mängis, tutvustades oma viimase aja laululoomingut.

Ühe Berta loodud laulu viis ja katkend tekstist on mul praegugi meeles. Nimelt oli ta 1941. aasta lõpus korraldanud Eesti venelaste hirmuvõimu alt vabanemise tänuürituse, millel kõlas ka eespoolnimetatud laul. See sisaldas ka järgmised hetkekontekstis sakslasi ülistavad read:

Selleks Issand meid õnnista,
oma vaimuga valgusta.
Anna võitjale rahvale võimu,
rahuks jäädavaks õnnistust.
1944. aasta sügisel põgenes Berta koos abikaasaga Saksamaale. Ülejäänud elu veetsid nad Berchtesgadenis, kus Berta töötas endiselt organisti ja koorijuhina. Tema abikaasa surid 1960ndatel, Berta ise 1970ndate aastate alguses ning nad on sinna ka maetud. Järeltulijaid neil kahjuks ei olnud.

Mälestusi Pukast

Sõjajärgne Pukas veedetud aeg oli sõna tõsises mõttes tulvil elavat muusikat. Raadiot meil esimestel aatatel ei olnud, sageli puudus ka elekter. Pikkade sügis- ja talveõhtute peamiseks meelelahutuseks oligi laul ja klaverimäng. Kõik pereliikmed, peale kasuisa, mängisid enamal või vähemal määral klaverit. Kasuisal seevastu oli aga võrdlemisi hea lauluhääl. Nii tema endise korporandina kui ka meie ülejäänud oskasime enamikku selle aja tudengi-, aga ka teistest seltskonnalauludest. Nii et kõik me saime kodustel muusikaõhtutel aktiivselt osaleda. Populaarsete laulude kõrval kaldus ülekaal siiski klassikalise muusika poolele.

Õnneks oli säilinud suurem osa perekonna noodikogust. Seda tänu tädi Hildele, kes oli peitnud olulisema osa nootidest kirikusse. Seega jäid need 1944. aastal Puhja köstrimaja põlengust puutumata.

Üheks rohkesti kasutamist leidnud noodiks nende seast oli mahukas avamängude album, mis sisaldas vähem või rohkem tuntud (ooperi)avamängude klaveriseadeid neljale käele. Albumis oli nii raskemaid kui kergemaid palu, mistõttu sain minagi oma kesisema mänguoskusega musitseerimises osaleda. Paljude seast said enim populaarseteks Goaccino Rossini koomiliste ooperite (opera buffa) "Figaro pulm" ja "Varastaja harakas" avamängud. Neid mängiti kõige sagedamini.

Õde Imbi mängis tihti oma lemmikpalu - Beethoweni sonaate "Appassionatat", "Suurt sonaati" ja "Kuupaistesonaati", aga ka mitmete teiste heliloojate teoseid.

Omapärase elamuse pakkusid eesti vähemtuntud helilooja Johan Tamvergi loodud melodeklamatsioonid "Talvine õhtu" (Villem Ridala sõnadele) ja "Võiks otsast alata ..." (Ernst Enno sõnadele). See harvaviljeldav zhanr kujutab endast (enamasti tuntud autori) luuletuse esitamist muusika saatel, kusjuures heliloojat on inspireerinud just konkreetne luuleteos. Hämmastav oli Tamvergi oskus edastada muusikas (antud juhul klaverisaates) luules väljendatud meeleolusid.
Nagu eespool nägime, oli V. Ridala luuletus "Talvine õhtu" inspireerinud ka K. Türnpu'd looma kauni kooriteose.
Alles äsja, 2007. aasta mais, avastasin Tartu Ülikooli aulas toimunud Soome CANTABILE-koori kontserdi kavas veel ühe sellele tekstile loodud koorilaulu, seekord autoriks Cyrillius Kreek. Tooksin siinkohal ka selle heliloojaid köitnud luuleteksti.

Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume,
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.

Üle lumise välja, nii tühja ja palja,
viib üksik tee üle jõe,
kus pruunikad pajud on unesse vajund.

Mööda teed lähevad reed,
kuu kahvatul kumal, ehapunal kaugele, kaugele ...

Selles luuletuses võlub talvise looduse hämmastavalt mõjuv kirjeldamine nappide, kuid seejuures lausa reaalselt tunnetatavate kujundite abil.

Seevastu Ernst Enno luuletus "Võiks otsast alata ..." on romantiline tagasivaade elatud elule, kus jõutakse pealkirjas kajastuva nukravõitu tõdemuseni - võiks otsast alata ... . Siin see luuletaja loomingu tippu kuuluv tekst:

Vokk vuriseb, vuriseb, otsata pikk
on õhtu talvine -
nii endamise tasa laulab eit,
vokk vuriseb unine ...

"Mis laulad sa, emake, laulad sa nii,
nii pikalt, otsata?
See ujub kui kullane lõng läbi öö,
mind nõiub kuulama."

"Lõng kullane, imelik kullane lõng -
mu heie, pojuke;
öö takkudest pool, päeva linadest pool, -
nii kedratud südame.

Kõik linad mul olivad valged kui päev -
nii läksin ketrama;
mu palged kui koit suve valgel ööl
ja süda kui õnnemaa.

Ja siiski see heie nüüd hall, nõnda hall
kui tehtud takkudest -
võiks ümber kõik, kõik veel kedrata kord
kuldmõtete lõngadest ..."

Vokk vuriseb, vuriseb, otsata pikk
on õhtu talvine -
nii endamise tasa laulab eit,
vokk vuriseb unine.

Ja läbi öö ujub kui kullane lõng -
võiks otsast alata -
kuldmõtetest pool, õnneõndsusest pool,
nii pikalt, otsata.

Nimetatud melodeklamatsioone esitati korduvalt Puka kooli üritustel, nõudlikud klaveripartiid mängis õde Imbi, deklameeris tema klassiõde, kelle nime olen kahjuks unustanud. Eelnenud proovid toimusid meie kodus, kus deklameerimist juhendas pastor Peeter Kohandi, kellest lähemalt tuleb juttu allpool. Neid melodeklamatsioone esitati mitmel korral ka meie kodustel muusikaõhtutel.
----------
Väärtuslikke noote oli meie perekonna kauaaegsel sõbral, tollasel Puhja koguduse pastoril Peeter Kohandil (7. aprill 1908 - 22. jaanuar 1966). Lisaks nootidele oli tal veel 1930ndate aastate lõpust pärinevaid klassiakmuusika heliplaate ja ka mehhaaniline grammofon (vändaga üleskeeatav!). Just viimase abil saigi ta meile õega tutvustada mitmeid klassikapalu.

Mäletan, et ühel sõjajärgsel aastavahetusel olime terve perega tema külalisteks Puhja pastoraadis. Seal ta tutvustaski meile heliplaatidelt praegu kahjuks vähemängitava inglise helilooja Albert William Ketelby (9.08.1875 - 12.11.1959) sümfoonilisi pilte "Pärsia turul" ja "Kloostri aias", Camille Saens-Sans'i "Surmatantsu", samuti mitmeid teisi klassikapalu. Ta kommenteeris meile kuulamise käigus ka muusikas edasiantavat. See lõi meile õega hea aluse programmilise (pealkirjastatud) muusika mõistmiseks.
Pärast uusaastahommikust jumalateenistust ja lõunasööki asusime koduteele. Meie perega koos sõitis meile Pukka külla ka hr. Kohandi. Esmalt sõitsime kahe hoburakendiga (seltskond oli sedavõrd suur, et küüdimeesteks oli palutud kaks talumeest Puhja koguduse liikmete hulgast) Elvasse (14 kilomeetrit) ja sealt rongiga Pukka. Eredalt on meelde jäänud reisi esimene pool - hobustega Elvasse. Istusime saanides paksude reisikasukate sees. Oli külm ja kirgas hämarduv talveõhtu - just selline, mida nii ilmekalt kirjeldatakse eespoolmeenutatud Villem Ridala luuletuses.
Sellise reisi järel oli taas mõnus jõuda tädi Ilse (kasuisa õe) poolt soojaks köetud Puka apteegimajja, nautida õhtulauas pidurooge ja seejärel elutoas kohvilauas koos jõululaule laulda.

Peeter Kohandi muusikaliste eelistuste hulgas oli eriline koht Franz Schubert'i loomingul. Teda võlusid nii Schuberti sümfoonilised teosed, näiteks "Lõpetamata sümfoonia", kui ka klaveripalad. Koolitatud lauljana olid tema erilisteks lemmikuteks aga just Schubert'i laulud. Laulmist oli pastor Kohandi ülikooliõpingutele lisaks õppinud Tartus Lennart Neumanni juures. Tema noodikogus oligi aukohal just Schuberti laulude kogu "Scubert-Album" mis sisaldas selle helilooja tuntud lauludetsüklid: "Die schöne Müllerin" (Kaunis möldrineiu, 20 laulu), "Winterreise" (Talvine tee, 24 laulu), "Schwanengesang" (Luigelaul, 14 laulu) ja "Ausgewählte Lieder" (Valitud laulud, 22 laulu).

Laule oli kokku 80 ja nende seast sai enamik ka läbi lauldud. Laulisid ema ja hr. Kohandi nii soolona kui ka improviseeritud duettidena. Klaveril saatis neid enamasti õde Imbi, mõnikord ka ema või meil külas viibinud tädi Hilde. Meelislauludeks kujunesid "Ave Maria", "Heidenröslein" (Nõmmeroosike, sõnad Goethe), "Die Forelle" (Forell, s. Schubart), "Ständchen" (Äratuslaul ehk Serenaad, s. Rellstab, e. k. "Vaikselt anuvad mu laulud läbi kevadöö"), "Aufenthalt" (Varjupaik, s. Rellstab), "Erkönig" (Metshaldjas, Goethe ballaad), "Du bist die Ruh" (Sa oled rahu, s. Rückert), "Der Tod und das Mädchen" (Surm ja tütarlaps, s. Claudius). Laulud esitati enamasti saksa keeles, kuid mitmetele nendest tegi hr. Kohandi ka eestikeelsed tõlked. Üheks selliseks oli "Auf dem Wasser zu singen" (Vetel laulda), mille adekvaatselt originaali (autor Leopold Graf von Stollberg) edasi andva ning muusikaga suurepäraselt ühilduva teksti toon siin tervikuna:

Läikides hiilgel kesk helkivaid laineid,
liugleb üks paadike kõikuval teel.
Ah, rõõmul rohkel õrnhelkivail laineil
ruttab ka hingeke nii nagu paat.
Taevasest kõrgusest peegeldub veele
tantsides ehavalg paadikse eel.

Kõrguses latvadel õhtu pool hiies
viipab meil lahkesti eha kuldhiilg,
idapool okste all põlisel hiiel
sahiseb kalmus, peal punane helk;
taevane hiilgus ja hiie suur rahu,
õnnistus hingele õhtune hiilg.

Ah, küll on kadumas kasteseil tiivul
kõikuvail laineil mu maapealne hing.
Homme ka kaob kui hiilgavail tiivul
nõnda kui eile ja täna kõik aeg,
kuni ma taevaseil helkivail tiivul,
lendu, mis viimane, algama pean.

Tore seik oli lauluga "Der Lindenbaum" (Pärnapuu, Eestis tuntud kui "üks kask meil kasvas õues"). Olin ju seda laulu lapsena eesti rahvalauluks pidanud.

Eespoolnimetatud lauludekogu kinkis hr. Kohandi 1950ndate aastate lõpus Saaremaale Sõrve Säärel asuva koguduse õpetajaks määramisel meie perele. Ta kahtles, kas seal leidub vastava tasemega klaverimängijat, kes oleks suuteline Schubert'i laulude nõudlikke klaverisaateid mängima. Nii saigi ta edaspidi neid laulda vaid harvadel külaskäikudel Tartus.

Schuberti laule esitas hr. Kohandi peamiselt sõprade ringis ja kodustel koosviibimistel. Paari sisult sobivat Schuberti laulu - "Ave Maria" ja "Du bist die Ruh" - laulis ta korduvalt ka oma kodukirikutes Puhjas ja Nõos, orelisaade tädi Hildelt. Suurematel kirikupühadel nagu Jõulud ja Ülestõusmispühad esitas ta sageli mõne kaalukama aaria näiteks Johann Sebastian Bachi "Jõuluoratooriumist" või Georg Friedrich Händeli "Messiasest".

Meenub veel üks P. Kohandiga seotud muusikaline mälestus. Olin üheksa- või kümneaastane ja põdesin reumaatilist südamelihase põletikku, mistõttu olin sunnitud suurema osa ajast oma teisel korrusel asuvas toas voodis veetma. Ühel talvisel õhtupoolikul kuulsin altkorruselt, et külla oli saabunud pastor Kohandi. Mõne aja pärast hakkas alt kostma ema klaverimängu ja laulu. Kuulsin seda teost esmakordselt (noodi oli äsja toonud külaline) ja see haaras mind kohe oma ilu ja meeleoluga.
Mõne takti järel liitus ema häälega hr. Kohandi meeldiv bariton. Koolitatud lauljana improviseeris ta käigu pealt juurde teise häälepartii ja edasi kõlas juba kaunis duett.

Laulu lõppedes hüüdsin korduvalt ema, kuid esialgu mind ei kuuldud. Lõpuks siiski saabus ehmunud ema uudistama, mis mul viga on. Ta rahunes kohe, kui sai teada, et mind oli erutanud äsjakuuldud laul ja, et see oli mulle väga meeldinud. Emalt kuulsin, et nii tema kui teisedki olid sellest vaimustatud.

Nagu selgus, oli tegemist Frederic Francois Chopini mi-mazhoor etüüdi teemade seadega soolohäälele eestikeelse pealkirjaga "Kurbus". Siiani on meeles selle laulu kurb-kaunid sõnad:

Suvi on läin'd, lehed langenud,
päiksekallistused aasalt lahkunud!
Linnukesed ammu ju vaikin'd metsades, vainudel,
külm lähenes, õied hävitas,
väiksed laululinnukesed peletas!

Kuidas nad küll suvel vaevalt olid unel
ja lauldes viisid nad meilt mured, pisarad,
tõid rõõmu hingele.
Kahju lauludest, möödund päevadest
ja enesest ja hävind lootusist!
Kurbus võitnud hinge mul on!

Külm oli tuul, mis puhus õiekuul,
kõik mis rõõmul tärkas, närtsis koidikul...
Karmid tuuled hävitasid, kõik mis kevad tõotanud!
Päevad päikseta, elu rõõmuta!
Õnn mind hüljanud, ----
mind hüljanud, ----
mind hüljanud! -----

Professionaalses ettekandes olen seda laulu hiljem kuulnud vaid Vanemuise solisti Helend Peebu esituses. Tema kaunile lüürilisele tenorile sobib see eriti hästi.

Siinkohal veel paar sõna Peeter Kohandist ja tema mitmekülgsest talendist. Lühidalt öeldes oli ta üks nendest, keda tänapäeval nimetatakse "kiiksuga" inimeseks, vanasti aga heas mõttes veidrikuks. Tema huvideringi kuulusid peale muusika veel kirjandus, kunst, teater (eriti ooper ja ballett), keeled, botaanika jpm. Hr. Kohandi õhutusel hakkasime näiteks koos õega regulaarselt kuulama Soome raadio päevauudiseid ja muid sõnalisi saateid, sest tema oli oma soome kõnekeele piisava oskuse just sellisel moel omandanud. Juba varsti hakkasimegi soomekeelsest jutust üha enam ja enam aru saama. 1952. aastal Helsingis toimunud olümpiamängude raadioülekandeid kuulates omandasin spordihuvilisena ka soomekeelse sporditerminoloogia. Kõnekeelega olid hullemad lood - puudus ju vene ajal selles keeles suhtlemise võimalus, eriti Lõuna-Eestis ja Tartus, kuhu ei lubatud isegi soome turiste, puudus ka Soome televisiooni vaatamise võimalus. Esmakordselt sain oma soome keele oskuse proovile panna alles 1992. aasta kevadel, kui meeskooriga esmakordselt Soomes viibides peatusin ühes sealses perekonnas. Kuigi minu soome keel oli kindlasti küllaltki vigane, suutsin oma üllatuseks üsna vabalt vestelda kõikidel ettejuhtunud teemadel. Ja neid teemasid oli palju, sest võõrustajad olid siiralt huvitatud äsja taasiseseisvunud Eesti poliitilisest ja majanduslikust olukorrast ning tulevikuperspektiividest.

Lisaks eespoolnimetatud huvidele-oskustele oli hr. Kohandi veel ka väga hea etleja ning jutustaja. Tema vestlused 1930ndate aastate teise poole Eesti sündmustest, teatri- ja kontserdielust ning kohtumistest paljude huvitavate inimestega andsid meile hea ülevaate iseseisvast Eesti riigist ja aitasid kujundada meist veendunud isamaalased. Seda lisaks meie kodus ja kogu suhtluskonnas valitsenud kindlatele eluhoiakutele. Kahjuks ei jätkunud pika okupatsiooniaja kestel seda kindlust mitte kõigisse Eesti peredesse. Mõnedeski nendest asuti lapsi ette valmistama juba eluks nõukogude ühiskonnas.

Eespoolöeldust nähtub, kui suured olid pastor Kohandi teened minu ja minu õe muusika-, kirjandus- ja paljude muude huvide arendamisel. Veetis ta ju pastoritööst vabadest argipäevadest mitmed meie külalisena, pühendades suure lastesõbrana palju aega meiega tegelemisele. Pikki ja pingelisi tööpäevi apteegis veetes polnud emal ega kasuisal lihtsalt võimalik meile nii palju aega pühendada.

On huvitav, et Peeter Kohandi ei ole meelde jäänud ükanes meie perele. Tõenäoliselt 1980ndate aastate lõpupoole avaldas ajakirjas Looming oma sõjaaegseid mälestusi tuntud Tartu kunstnik Ilmar Malin. Üllatusega leidsin sealt meenutuse ka tema paaripäevasest viibimisest Ridalas sealse pastori juures. Viimase nime küll ei mainita, kuid teadsin hr. Kohandi jutustuste põhjal, et ta just sellel ajal töötas Ridalas. Tuttavad tulid ette ka mitmed mainitud seigad nagu näiteks öised kirikuskäigud, kus pastor laulis ja mängis orelit, jalutuskäigud looduses, filosoofilised arutlused paljudel teemadel jms. Neid ridu kirjutades pole mul küll käepärast vastavat Loomingu numbrit, mistõttu refereerin Ilmar Malini meenutusi nii nagu need aastate tagant on meelde jäänud. Kindel on aga see, et juttu oli seal meie ühisest sõbrast Peeter Kohandist.

Kahjuks oli selle omapärase ja andeka inimese lõpp traagiline - ta hukkus 1960ndate aastate teisel poolel Sõrve Säärel oma kogudust teenides ühel külmal talveööl puhkenud tulekahjus. Tundub müstilisena, et kogu oma elu jooksul tundis ta suurt hirmu just tulekaju ees. Pukas viibides kontrollis ta enne magamaminekut üle kõik tulekolded, kustutas hoolikalt küünlad ja petroolilambid.

Mälestus Peeter Kohandist püsib helgena elu lõpuni.
----------
2005. aasta juunis lahkus meie hulgast eesti üks tuntumaid vanema põlve tipporganiste Rolf Uusväli (15.09.1930 - 11.06.2005). See kurb sündmus ajendas taas meenutama toredaid kohtumisi temaga meie kodus Pukas.

Nagu daatumitest nähtub, jäi tal 75ndast sünnipäevast puudu vaid kolm kuud. Nagu tema mälestuseks korraldatud ürituse "Muusikapäevad - Rolf Uusväli 75" tutvustusest lugeda võib, oli tema tee muusika juurde üsna tavapäratu. Õpingud Tallinna I Keskkoolis jäid lõpetamata, kuna noormehele anti valida, kas kool või kirik - tema valis kiriku, oma oreli. Sellise valiku tõttu pidas Tallinna Täitevkomitee vajalikuks ta Kohtla-Järve kaevandusrajooni saata, et ta pealinna noorsugu oma vaadetega ei eksitaks. Edasine oli keerukas pelgupaikade otsimine Läänemaal, Tõrvas, Valgas ja Tallinnas.

Meie kohtumised Rolf Uusväljaga olid seotud ühega eespool nimetatud pelgupaikadest - Valgaga. Nimelt asus ta mäletamist mööda 1947. aasta sügisel tööle Valga koguduse organistina. Organistitöö kõrval võis ta nüüd orelimängu harjutada nii palju kui soovis. Ja soovis ta tõepoolest palju - meie hea perekonnasõbra, Valga koguduse pastori Paul Uibopuu sõnul mängis ta orelit sõna tõsises mõttes hommikust hilisõhtuni. Pastori koduabiline pidi talle lõunasöögi sageli kirikusse järele viima. Elas ta ju pastori majas ning oli nagu tema pere liige. Polnud siis ka ime, et pastor Uibopuu ühel sügispäeval meile järjekordselt külla sõites Rolfi kaasa kutsus. Oli ta ju hästi tuttav meie perekonna suure muusikalembusega. Tutvumine Rolfiga oli meeldiv. Meie pere elule tõi värskendavat vaheldust tutvumine selle impulsiivse, fanaatiliselt muusikat armastava ja samas nii siira ja avala noormehega. Esimesele külaskäigule järgnesid tema Valgas elamise ajal veel paljud kohtumised. Need kestsid enamasti paar-kolm päeva ja olid taas täis elavat muusikat. Kohtumistel osales sageli ka meie pere professionaalne organist tädi Hilde. Rolfile tulid tema oreliõpingute algusjärgus kindlasti kasuks vanema kolleegi õpetused ja näpunäited. Nendest ja paljudest järgnevatest nende omavahelistest kohtumistest ka hiljem mitmetel kirikukontsertidel annavad tunnistust tädi noodikogus säilinud Rolf Uusvälja pühendusega noodid.

R. Uusvälja külaskäigud ei piirdunud ainult tubase musitseerimisega. Sageli käisime kõik koos jalutamas, tutvumas Puka ümbruse kauni loodusega. Nende jalutuskäikudega kaasnesid traditsiooniliselt minu ja kasuisa tulised käbi-, talvel ka lumesõjad. Mäletan, et temperamentne Rolf võttis neist alati hasartselt osa.

Aasta hiljem, 1948. aasta novembri ühel külmal ja lumesajusel õhtul helises ootamatult Puka apteegi uksekell. Rõõmsa üllatusena leidsime ukse tagant palja päi ja kerges kevadmantlis (ilm oli ootamatult talviseks pööranud) sellal juba taas Tallinnas elava Rolf Uusvälja. Ta oli just lõpetanud improviseeritud kontserdimatka Lõuna-Eesti kirikutes (ilmselt üks esimesi tema pika karjääri jooksul). See oli tollal küllaltki riskantne ettevõtmine - klassikalisest orelimuusikast huvituv haritum publik (kooliõpetajad, arstid, apteekrid jt) ei julgenud ju kirikusse isegi väljaspool jumalateenistusi tulla. Seetõttu tuli potentsiaalseid huvilisi toimuvatest kirikukontsertidest teavitada salaja, n.ö. suust suhu. Kontserdid ise pidid aga toimuma õhtupimeduses. Sellest hoolimata olid need läinud edukalt ja toonud noorele muusikajüngrile vabatahtlike annetuste näol ka küllaltki arvestatava honorari. Sellelt kontserdimatkalt tagasiteel oligi ta otsustanud mõned päevad Pukas veeta.
Nendest päevadest meenub, et Rolfil oli kaasas äsjaostetud noot Sergei Rahmaninovi klaveriprelüüdidega. Neid nad siis mängisid õe Imbiga kordamööda. Prelüüdidest on kõrvu jäänud eriti üks, mis meile kõigile väga meeldis. Kahjuks ei mäleta aga täpselt, millisest oopusest.

Sellest külaskäigust on meelde jäänud veel Rolfi soe ja hooliv suhtumine endast tunduvalt vanematesse inimestesse. Nimelt oli meie ema seekord veidi tõbine ja viibis seetõttu õhtuse aja enamasti voodis. Rolf oli nüüd see, kes loobus traditsioonilisest õhtusest musitseerimisest, muretses poest head-paremat ja kutsus kõiki ema voodi ümber hubaselt aega veetma. Just sellel korral rääkis ta siiralt ja soojalt oma kodust, emast ja isast, kes oli kaugesõidumeremees. Rolf pärines suurest perest, kellest peale tema on üldsusele tuntud veel vähemalt õde Els Himma, Eesti üks parematest dzhässilauljatest.

Rolf Uusväli õppis sellel ajal Tallinnas orelit ja muusikateooriat eraviisiliselt professor Hugo Lepnurme juures. Mäletamist mööda töötas H. Lepnurm siis veel Tallinna Konservatooriumis, kuigi oreli eriala oli seal juba likvideerimisel. 1950. aastal ta aga tagandati õppejõu ametist ja heideti välja ka heliloojate liidust kirikumuusikaga tegelemise tõttu. Nii oli ta mitmed aastad riiklikust õppetööst eemal.

Viimane isiklik kokkupuude R. Uusväljaga oli 1980ndate aastate keskpaiku, kui ta tädi Hilde kutsel esines Torma kirikus kontsertjumalateenistusel orelisoolodega. Olime sellel ajal perekonnaga Tormas tädi pool puhkust veetmas. Et Uusväli peatus seal olles samuti tädi juures, siis avanes meil ka võimalus koos noorusajal Pukas veedetud toredaid päevi meenutada.

Nüüd jääb vaid mälestus sellest suurest muusikust ja toredast inimesest.
----------
Palju muusikalisi mälestusi lisaks eespool mainitutele on seotud tädi Hilde organistitööga mitmetes kirikutes. Peale nö põhitöö - koraalide ja liturgia saatmine orelil - hoolitses ta jumalateenistuste kogu muusikalise kujundamise eest. Mängis koraalieelmänge ja orelisoolosid, õpetas ja juhatas koori, organiseeris solistide esinemisi j.p.m. Minu mäletamisea algupoolel töötas ta Puhjas. Just sellest ajast saigi minu üheks lemmikpalaks Giuseppe Giordani (1743 - 1798) arietta "Caro mio ben". Kuulsin seda esmakordselt Puhja kirikus mäletamist mööda 1942. aasta leerijumalateenistusel, kus seda teiste laulude seas esitas tollane "Vanemuise" ooperisolist Heino Otto (orelil tädi Hilde). Olen seda pala elu jooksul kümneid kordi kuulnud (on ka mitmeid helisalvestusi sellest). Üks paremaid ja omapärasemaid esitusi oli 23. juulil 2005. aastal Tartu Jaani kirikus, kus esitajaks Hongkongist pärinev kontratenor Ka Bo Chan (orelil Andres Uibo).

Tädi Hilde oli väga kiindunud orelimängu ja püüdis igal võimalikul juhul ilustada jumalateenistusi mõne orelisoologa. Sageli armastas ta mängida ühte õpingute lõpueksamil kõlanud pala - J. S. Bachi kuulsat D-moll doccatat ja fuugat. Erilisteks lemmikuteks olid tal ka Mendelsshoni kaunid orelisonaadid.

Tädi Hilde nägi neil rasketel aegadel palju vaeva kontsertjumalateenistuste korraldamisega - kutselised muusikud ju tollal kirikus esineda ei julgenud. Sageli aitasid muusikutepõuast üle saada Tartu H. Elleri nim. Muusikakooli õpilased, kes väikese honorari eest olid nõus esinemiskogemuste omandamiseks maakirikutes (linnas ei juletud) esinema. Nii ilustasid tihti jumalateenistusi viiuli, tshello, klarneti ja teiste pillide soolopalad oreli saatel. Harvem esinesid ka lauluosakonna õpilased.

Jääb vaid kahetseda, et Eesti taasiseseisvumine toimus tädi Hilde jaoks liiga hilja (ta suri 1991. aasta märtsis). Nii jäid temal nägemata nüüd taas avanenud avarad võimalused kirikumuusika viljelemiseks.

Esimesed muusikaelamused Tartus

Eespool kirjapandu taaselustas rohked muusikaga seotud mälestused varasemast lapse- ja noorusajast. See moodustab aga vaid murdosa hilisemas eas kogetust. Teiselt poolt sisaldas just see periood isetegemise rõõmu ja vahetumat kontakti muusikaga, lausa selle sees olemist. Edaspidine on kujunenud suures osas vaid muusika- ja teatrikunsti, üldisemalt kogu professionaalse kultuuri tarbimiseks. Õnneks on isetegemisrõõmu enam kui neljakümne viie aasta jooksul pakkunud laulmine Eesti ühes tippmeeskooris - Tartu Akadeemilises Meeskooris (TAM) -, viimastel aastatel selle seeniorikooris.

1940ndate aastate lõpus jätkas õde Imbi õpinguid Tartus, kogu pere asus aga taas Tartusse elama 1952. aasta sügisel. Mina jätkasin kooliteed I Keskkoolis (praegune H. Treffneri Gümnaasium). Seoses sellega sai alguse ka rohke teatri- ja kontserdikülastamiste periood.

Allpool vaatleksin vaid neid teatri- ja kontserdimuljeid, mis mahuvad veel noorusemälestuste rubriiki - seega umbkaudu kuni kahekümnendate eluaastate alguseni. Siinkohal tuleks märkida, et teatrielamused piirdusid peamiselt just muusikalavastustega, sest sõnateatri poole pealt oli tollasel "nõukogude dramaturgial" küll üsna vähe pakkuda. Abiks on seejuures nendest kaugetest aegadest veel säilinud teatrikavad (mingi osa on siiski kaduma läinud).

Teatavasti hävis 1944. aasta sõjasügisel Vanemuise teatri hoone, millele alles 1939. aastal oli valminud juurdeehitus teise saaliga. Järele jäid vaid üsna heas korras varemed. Seoses sellega hakati kohe rääkima ka hoone taastamisest. See oli aga ilmselt vastukarva nõukogude võimumeestele - küllap kardeti hoone taastamisega koos ka rahvuslike meeleolude taastärkamist. Nii või teisiti, kuid varemed lammutati, kvaliteetsed tellised puhastati ja laoti korralikult riitadesse. Ühel heal päeval need aga kadusid - kurjade keelte sõnul punaste võimumeeste eramajade müüridesse.

Õnneks jäi aga sõjast puutumata endise saksa teatri hoone, mis sakslaste Hitleri kutsel kodumaale asumise järel oli tühjaks jäänud. Saksa okupatsiooni ajal kohaldati see filmide näitamiseks - sain minagi seal oma esimesed kinokogemused. Selles majas alustaski nüüd etenduste andmist Vanemuise teater.

Mäletamist mööda pärineb minu esimene teatrikogemus 1948. aasta sügisest. Etenduseks oli Sigismund Rombergi viisirikas operett "Kõrvelaul". Kavalehelt võib lugeda, et selle lavastas Udo Väljaots, muusikajuht oli Aadu Regi, peaosedes Endel Aimre ja Helga Lilleorg - mõlemad suurepärased nii välimuse kui häälematerjali poolest. Siiamaani on meeles veel ajakirjaniku osas ennast väljapaistva koomikuna näidanud Udo Väljaots, Vanemuise lavastaja ja esitantsija, kes aastaid hiljem kutsuti Rahvusooperi Estonia peanäitejuhiks. Sellel etendusel oli võimalus tantsimas näha ka juba tollal legendaarset Velda Otsust, kes küpsemas eas tegi suurepäraseid rolle ka draamanäitlejana.

Kavalehtede kronoloogia näitab, et järgmisena nähtud etenduseks oli Giacomo Puccini ooper "Madame Butterfly". Selle lavastajaks aga üllatuslikult meile rahvalike laulude esitajana tuntuks saanud Artur Rinne. Imestada polnud siin tegelikult midagi, sest oli ju A. Rinne koolitatud ooperilaulja, kes kuuldavasti intriigide tulemusena 1930ndate aastate lõpupoole Estonia teatrist vallandati. Igati õnnestunud lavastuses (muusikajuht Aadu Regi) mängisid-laulsid peaosi Linda Tanni ja Johannes Lükki. Rõõm on meenutada, et Johannes Lükkiga sai kuni tema surmani koos lauldud TAMi seeniorikooris - Eesti Meestslaulu Seltsi Tartu Meeskooris. Lükki oli väga seltsiv, humoorikas ja jutukas - huvitav oli kuulata lugusid tema aastatepikkuset teatriteest.

Artur Rinne lavastatud oli ka järgmisena nähtud ooper - Georges Bizet' "Carmen", milles nimiosa laulis hiljem menuka draamanäitlejana tuntud Elo Tamul, Escamillo osas esines Ernst Kruuda, Don Jose'na taas Johannes Lükki. Muusikajuhina esines seekord Jaan Hargel. Meelde on jäänud särav muusika ja kaunid tantsustseenid. Kuigi aastate jooksul on seda ooperit korduvalt nähtud, tundub tagantjärele tollase lavastuse üheks tugevamaks küljeks olevat just Voldemar Peili kavandatud lavakujundus ja kostüümid. Ooperi neljanda vaatuse pastoraalis võis koos tantsimas näha Vanemuise tollast esipaari Velda Otsust ja Udo Väljaotsa.

Omapäraseks vahelduseks oli vene helilooja Aleksander Dargomõzhski viisirikas ning paljude tantsustseenidega pikitud ooper "Näkineid", lavastaja Jüri Roosaar, muusikajuhid J. Hargel ja A. Regi. Peaosa täitis selles kaunihäälne Agnes Treier, esmakordselt sai lavastuses kuulda ka lüürilist tenorit Helend Peepu vürsti osas. Kulges ju selle mehe lavatee hiljem draamanäitlejana läbi aastakümnete ja lõppes alles mõni hooaeg tagasi. Teiseks avastuseks selles lavastuses oli Enn Raa, kes ooperi ühe populaarsema - möldri aaria - esitas tõelise meisterlikkuse ja hooga. Ühes hilisemas selle ooperi lavastuses laulis seda hiilgavalt ka madalaid toone lausa bennohansenlikult valdav Vanemuise tollane esibass Evald Tordik. Meenub, et ühel TAMi kontserdil Tartu Ülikooli aulas esines Tordik solistina, lauldes paar laulu. Kontserdijärgsel koosviibimisel esitas ta aga mäletamist mööda menukalt veel kuulsa tudengite joogilaulu "Ma istun keldris, vilu mul', kus seismas vaat täis viina...". Võimsalt kõlasid tema esituses selle laulu viimased, eriti madalad bassinoodid.

Järgmisest nähtud muusikalavastusest teen juttu peamiselt seepärst, et selles nägin külalisesinejana esmakordselt laval üht eesti omaaegset tipplauljat, Georg Otsa (kontsertidel esinemas olin teda juba varem kuulnud-näinud). Tegemist oli 1949. aastal Vanemuises etendatud nõukogude opereti, Isaac Dunajevski "Vaba tuulega", lavastaja Epp Kaidu (Vanemuise kauaaegse ja kurikuulsa teatrijuhi Kaarel Irdi abikaasa), muusikajuht Aadu Regi. Tugeva nõukoguliku propagandamaiguga loo tegi kuulatavaks see, et opereti tegevus toimus ühes Vahemere äärses riigis (tegelaste nimede järgi otsustades ilmselt Itaalias). Seetõttu sai andekas helilooja muusikat kirjutades inspiratsiooni vastava maa kaunitest meloodiatest. Praeguseni on meeles mitmed katkendid sellest operetist, näiteks madrustelaulud (esitajad Georg Ots (Viktor Taimre), Helend Peep, Elmar Salulaht), milledest ühe refrääni sõnad olid:

Ai tili-tili-tili-tili-tili, ai tili-tili-tili-tili-dong,
peagi me jõuame linna nimega Boston.
Ilus ja meeleolukas oli ka etenduse lõpulugu "Laul vabast tuulest", mille refräängi on meelde jäänud (selle ideegi oli üldinimlikult vastuvõetav):
Sõber, ole vaba tuul sa, tuulel tõkkeid pole kuskil.
Linnuna lendab kõikjal, kihutab metsa, mäkke.
Sõber, ole vaba tuul sa, sammu ikka edasi!
Päike vaid vaprail' paistab, õnn ainult julgega!
Nähtud "Vaba tuule" etendusel valmistas aga pettumuse oma teatriteed alustav Georg Ots, kes kehastas üht peaosalist, esimest armastajat Markot. Otsa esitus oli vokaalselt nauditav, lavaline liikumine aga äärmiselt puine ning jäi selles osas tunduvat alla Vanemuises seda osa teinud Viktor Taimrele. Eriti koomilisena on meelde jäänud duett, milles Stellale (Elo Tamul) armastust avaldav Marko hoiab oma kallimat küll puiselt kaisus, laulab aga teist kätt dramaatiliselt laiutades vaid saali suunas. G. Otsa areng oli aga väga kiire ning peagi saavutas ta ka selles osas täiuslikkuse. Meenutagem vaid osatäitmisi Mozarti "Don Giovannis", Verdi "Maskiballis" ja "Othellos" (Jago monoloogi esitust selles pean kuuldutest (ka paljudest maailmasalvestustest) üldse parimaks) jt, samuti ülesastumisi paljudes operettides, ka filmis "Mister X".

Teartietenduste kõrval korraldas Vanemuine teisigi üritusi, näiteks uusaastaballe ja soovikontserte. Sedelid soovidega tuli lasta teatri fuajees asuvasse postkasti. Soovidest eelistati muidugi katkendeid (aariad, terved stseenid, tantsunumbrid jms) teatri jooksvas repertuaaris olevatest etendustest, kuid võis soovida populaarsemaid palu väljastpooltki. Üksikaariate kõrval sooviti näiteks sageli tantsuduette või nelja luige variatsioone Tshaikovski "Luikede järvest", joogilaulu Verdi "Traviatast", polovetside tandse Borodini "Vürst Igorist" jms. Kõik etteasted olid lavastatud - minimaalsed dekoratsioonid, kostüümid, vajaduse korral kaasatud ka koor ja tantsurühm, saateks loomulikult orkester. Viimane esines ka eraldi, mängides soovitud ooperi/operetiavamänge või intermetsosid.
Soovikontserdid olid väga nõutud ja pileteid nendele saada küllaltki raske.

Tõsisematele ooperitele pakkus huvitavat vaheldust Bedrich Smetana koomiline ooper "Müüdud mõrsja" oma lõbusa talupojamiljöö ja omapäraselt ilusa muusikaga. Ooperi lavastas Kaarel Ird, muusikajuht Aadu Regi, lavakujundus Voldemar Peililt. Peaosades Endel Aimre, Elsa Lamp, Helga Lilleorg ja Arli Jõgi. Selles lavastuses tegi oma esimese märkimist vääriva rolli noor Endel Ani. Kohtlase ja kokutava talupoisi Vasheki aaria tema esituses oli sedavõrd menukas, et etendustel järgnes sellele alati vaheaplaus, sageli taheti seda kuulda ka soovikontsertidel. Hilisematel aastatel kandis E. Ani suure eduga Vanemuise esitenori rasket koormat. Selle kõrval esines ta tihti solistina ka mitmete vokaalsümfooniliste suurvormide (oratooriumid, kantaadid) ettekandmisel nii Eestis kui mujal.

Suurt elevust tekitas mitmete muusikaautoriteetide poolt maailma klassikalise opereti tipuks peetava Johann Straussi opereti "Nahkhiir" lavaletoomine Vanemuises 1949. aasta lõpus. Kauaoodatu oli seda väärt: lavastus ja liikumine Udo Väljaotsalt, muusikajuhiks Jaan Hargel, lavakujundus Voldemar Peililt. Olen ainuüksi Vanemuises näinud selle opereti kolme erinevat lavavarianti. Viimati alles paar kuud tagasi (25. veebruaril 2006) esietendunud Mare Tomminga lausa glamuurset lavastust (ka kujundus Mare Tommingalt!), muusikajuht Henrik Vestmann. Kuigi praeguste solistide, eriti koori ja orkestri ning tantsijate üldine tase oli nüüdnähtud etenduses võrratumalt kõrgem, on aastakümnetetagusest "Nahkhiirest" siiski jäänud kompaktsem, kõikidel tasanditel sujuvamamalt kokkumänginud ansambli mulje. Selles pole aga midagi imestamisväärset, kui vaid meenutada tollaseid osatäitjaid: Helend Peep (Einstein), Helga Lilleorg või Aino seep (Rosalinde), Agnes Treier (Adele), Endel Aimre (teatri direktor), Endel Ani (Alfred). Nendevahelised dialoogid olid sujuvalt tempokad, vaimukad, tõeliselt sädelevad. See kõik on operetis vägagi oluline. Teatavaid vajakajäämisi oli muidugi muusikalises osas.

1940ndate lõpust ja 1950ndate algusest on meelde jäänud mitmed Vanemuise vabaõhuetendused Toomeorus. Eredaim nendest oli Eugen Kapi ooperi "Tasuleegid" etendus. Ooper käsitleb eestlaste muistset vabadusvõitlust ning annab juba iseenesest suurepäraseid võimalusi selle vabas õhus esitamiseks. Täpselt kahjuks ei mäleta (kavaleht pole säilinud), kuid kaldun arvama, et lavastas selle Kaarel Ird ise. Oli ta ju laia joonega mees. Osatäitjaid ja üksikasju ei mäleta, meeles on vaid efektne etendus, mis suurema mulje avaldamiseks algas hilisõhtul. Selles osalesid ka tõrvikutega ratsanikud, kes süütasid ülestõusu märgutuled Toomeorgu ümbritsevatel küngastel ning osalesid mitmesugustel protsessioonidel. Märkimisväärne on see, et Toomeoru imeline akustika võimaldas etendusi läbi viia ilma kunstliku võimenduseta! Kahjuks likvideeriti see mängupaik hiljem looduskaitsjate ettevõtmisel. Põhjus oli muidugi olemas - rohke pealvaatajaskond tallas ära oru nõlvad. Nüüd on oru veered tasandatud ja kadunud on ka see järsk nõlv, mis tagaski eespoolnimetatud suurepärase akustika.

Statsionaaris lavastatud eesti ooperitest on meelde jäänud Gustav Ernesaksa "Tormide rand", lavastaja Kaarel Ird, lavakujundus Voldemar Peililt. Kauni muusikaga ooper käsitleb Ungru krahvi valetuletorni lugu XVIII sajandi Hiiumaalt. Lavastuses osalesid Vanemuise tolle aja tuntud solistid: Ernst Kruuda, Elsa Lamp, Helend Peep, Endel Aimre, Linda Tanni, Johannes Lükki. Sellest ooperietendusest meenuvad Leemeti ja Petrovi aariad ning mitmetel viimastel meeskooride laulupäevadel menukalt kõlanud suurepärane kõrtsistseen.

Siinkohal mõni sõna veel Vanemuise teatri kauaaegsest juhist Kaarel Irdist. See oli mees keda paljud ühtaegu vihkasid ja austasid. Vihkasid mitte ainult seepärast, et ta oli veendunud kommunist (idee pärast pole ju mõtet kedagi vihata), vaid tema mitmete tegude pärast. Osales ta ju aktiivselt näiteks 1941. aasta massiküüditamise läbiviimisel. Sellest ajast pärineb ka rahva seas laialt liikunud, väidetavalt aga ka ilmselt tõestisündinud lugu: tulnud Ird küüditamisööle järgnenud hommikul tuttavale vastu, see pärinud "Kust Sina siis nii väsinult tuled?", "Sõnnikut vedamast", vastanud Ird. Juba see näitab, milline proletaarne tigedus selles inimeses peitus.

Austati teda aga kogu Vanemuise teatrile pühendatud elu pärast, kuigi samal ajal oli üldiselt teada ka tema jõhkravõitu käitumine näitlejatega jms. Irdi suurimaks teeneks võib pidada seda, et ta suutis kohalike punavõimurite survest hoolimata säilitada Vanemuise teatri mitmezhanrilisena. Teatavasti kehtis N Liidus reegel, et väiksemates liiduvabariikides võisid muusikateatrid olla vaid pealinnades, Eestis seega vaid Tallinnas. Ird sellege ei leppinud ja pöördus otse Moskvasse N Liidu kultuuriministri poole ning saavutas Vanemuise säilimise ka muusikateatrina. Veelgi enam - Vanemuisest sai mitmezhanrilise teatri näidis kogu N Liidu jaoks - siin peeti mitmed selleteemalised üleliidulised konverentsid. Siinkohal tuleks veel arvestada, et kui Vanemuine oleks muusikateatrina kümneid aastaid tagasi likvideeritud, siis oleks see nii ka jäänud, sest taasiseseisvunud Eesti kultuuripoliitika (kui seda üldse on) jätkab nõukogudeaegset traditsiooni - soosib kultuuri arendamist peamiselt vaid Tallinnas.

Kuigi Irdil oli teisigi teatrialaseid teeneid, võiks eriti ära märkida veel tema soosivat tegevust 1960ndate aastate Eesti teatriuuendajate (Jaan Tooming, Evald Hermaküla) toetajana. Ta väitis korduvalt umbes nii, et ega minagi nende noorte tegemistest päriselt aru ei saa, aga las poisid möllavad. Kaarel Irdist võiks veel palju rääkida, kuid las see jääda professionaalsete teatriteadlaste töömaaks.

Omaette nähtusteks omaaegses Vanemuises olid teatrikülastajate konverentsid, mis olid väga menukad just tänu Irdi isikule. Kuulajaid huvitasid vaimukad ettekanded teatri tööst, kuid eriti vastused külastajate paljudele küsimustele. Sageli olid need üsna provokatsioonilised ja tõid eriti hästi esile Irdi võime kõigele adekvaatselt reageerida. Et ta oli parteiliselt igati usaldusväärne, siis võis ta endale lubada ka küllaltki käredat ja asjalikku kriitikat nõukogude võimumeeste suunas. See tõigi rahva saali.

1950ndate aastate alguses tõi Johannes Lükki Vanemuise lavale Ruggerio Leoncavallo ooperi "Pajatsid", muusikajuht Jaan Hargel, lavakujundus ja kostüümid Voldemar Peililt. "Pajatsitega" seoses meenub, et see oli ooper, milles nägin esmakordselt teatrilaval Tiit Kuusikut. Olin teda varem kuulnud-näinud vaid kontserdilaval, kus tema esinemine köitis vokaalse täiuslikkuse ja esituse väljapeetud akadeemilisusega. Seda enam üllatas ta nüüd külalisena Tonio osas oma lavalise temperamendi ja liikuvusega. Teistes osades Johannes Lükki (Canio), Linda Tanni (Nedda). Vanemuise koosseisus laulis Toniot Ernst Kruuda.

Suurepärane mälestus on jäänud Udo Väljaotsa lavastatud Ch. Gounod' ooperist "Faust", lavakujundus Georg Sanderilt. Osades Johannes Lükki (Faust), Aino Seep (Margarete), Enn Raa (Mefisto), Viktor Taimre (Valentin). Eriti väärtuslikuks tegi selle just ooperi tegevusega haakuv, kuid suhteliselt iseseisev balletiosa "Walpurgi öö", mis võimekate balletitantsijate puudumise tõttu sageli lavastusest välja jäetakse. Vanemuise "Walpurgi öö" tantsud ("Valss", "Ilus Helena ja Paris", "Nümfid ja faunid", "Kolm graatsiat" ja "Bakhanaal") seadis Ida Urbel, tantsis kogu teatri tantsijate paremik.

"Walpurgi öö" viiski mõtted Vanemuise balletile. Teatavasti toimus esimene täispikk balletietendus Vanemuises 1930ndate aastate lõpus. Sellest alates sai Vanemuise balletis pikkadeks aastateks tooniandjaks Ida Urbel. See peegeldub ka järgnevas põgusas balletilavastuste ülevaates. Ooperietenduste balletistseenidega seoses sai juba mainitud Vanemuise balletiajastu esimesi esitantsijaid Velda Otsust ja Udo Väljaotsa. Viimane tegutses hiljem ka balletilavastaja ning koreograafina.

Esimeseks Vanemuises nähtud balletietenduseks oli Eugen Kapi koreograafiline poeem (nii on kavalehel) "Kalevipoeg", mille rahvamuusikaintonatsioonidel põhinev muusika oli igati meeldiv. Nõukogude ajal reklaamiti seda kui esimest Eesti balletti. Tegelikult oli Eesti esimeseks balletiks Eduard Tubina ballett "Kratt", mida etendati 1944. aastal paralleelselt nii Vanemuises kui Estonias. Asi oli selles, et Tubin põgenes sõja lõpupoole Rootsi ja elas seal elu lõpuni. Seetõttu polnud teda Nõukogude Eesti jaoks esialgu olemas. Hiljem ta küll "rehabiliteeriti" ning käis nõukogude ajal korduvalt Eestis oma teoste esiettekannetel.
"Kalevipoja" lavastaja ja koreograaf oli Ida Urbel, muusikajuht Jaan Hargel, lavakujundus ja kostüümid Voldemar Peililt. Peaosas esines tehniliselt hea ja jõulist figuuri omav Ülo Rannaste, sortsi osas Udo Väljaots, Saarepiigat edaspidi mitmeidki naispeaosi tantsinud Maie Maasik.

Järgneva kolme nähtud balletilavastuse süzheed olid kõk mingil määral eksootilise maiguga, andes sellega tänuväärse materjali efektsete lavastuste loomiseks. Kõikide nende lavastaja ja koreograaf oli Ida Urbel.
Esimene nendest oli Aleksander Pushkini poeemi ainetel loodud B. V. Assafjevi ballett "Bahtshisarai purskkaev", muusikajuht Jaan Hargel, lavakujundus Georg Sanderilt. Peaosi tantsisid Ivonne Raksnevitsh, Udo Väljaots, Maie Maasik ja Ülo Rannaste.
Teine lavastus koosnes kahest lühiballetist. Esimene nendest Tshaikovski muusikal põhinev "Itaalia capriccio" (libreto Ida Urbelilt), muusikajuht Jaan Hargel, kujundus Johannes Täpsilt. Peaosedes Galina Beljakova, Ülo Rannaste, Maie Maasik ja Udo Väljaots. Teiseka lühiballetiks selles lavastuses oli Ludvig Nielseni "Lakshmi" (libreto Ida Urbelilt ja Lennart Merilt), muusikajuht Jaan Hargel, kujundus Vilma Tugilt ja Lembit Rullilt, peaosedes Maie Maasik ja Udo Väljaots.
Kolmanda lavastuse esimeses pooles etendati P. Tshaikovski ühevaatuselist ooperit "Jolanthe" (libreto H. Hertzi draama "Kunungas Rene' tütar" järgi), lavastaja Udo Väljaots, muusikajuht Jaan Hargel, peaosades Enn Raa, Johannes Lükki ja Helend Peep. Teises pooles etendus N. Rimski-Korsakovi ballett "Scheherezade", muusikajuht Jaan Hargel, lavakujundus Meta Dreifeld, Peaosi tantsisid Velda Otsus ja Udo Väljaots.

Lõpetuseks mainiksin veel, et minu noorukiea lemmikuks Vanemuise balletis oli läti päritolu Ivonne Raksnevitsh, keda sai kahjuks näha küll peamiselt kõrvalosades. See oligi vast põhjuseks, miks ta hiljem Estonia balletiga liitus. Olin temasse lausa armunud. Eriti on ta meelde jäänud Tshaikovski "Luikede järvest" nelja luige variatsioonis, mida ka soovikontsertidel sageli näha sooviti. Olin seetõttu soovikontsertide alaline külastaja.

Siiani pole aga üldsegi juttu olnud kontsertidest. Neid sai rohkesti külastatud, kuid kahjuks puuduvad mälestuste taastamiseks nii olulised kavalehed. Asi oli selles, et sõjajärgsetel aastatel kavalehti kontsertide jaoks enamasti ei trükitud - kasutati peamiselt teadustamist. Mäletan, et populaarsed olid mitme esinejaga kontserdid, kus laulsid näiteks Estonia solistid Georg Ots, Viktor Gurjev, Vera Neelus, Tiit Kuusik jt. Sümfooniakontserte tollal Tartus praktiliselt ei olnud - kontserdisaal oli varemeis, ülikooli aulasse suur orkester ei mahtunud ja akustiliselt ka ei sobinud. Kammerorkestreid siis veel Eestis ei olnud. Olid mõned kammeransamblite (keelpillikvartetid ja -kvintetid) kontserdid, mida sai ka külastatu.

Rohkesti menukaid kontserte andis tollal Gustav Ernesaks oma Riikliku Akadeemilise Meeskooriga, kuid sellest tuleb edaspidi veel eraldi juttu.

Lõpetuseks

Olen eespool juttu teinud oma muusikaga seotud mälestustest alates varasest lapsepõlvest kuni tudengieani. Sellest ajast on nüüd omakorda möödunud ligi pool sajandit, millesse mahuvad nii ülikooli lõpetamine kui ka sellele järgnenud pikad tööaastad, nüüd siis veel mõned aastad pensionipõlve. Kogu selle aja on mu saatjaks olnud nii või teisiti ka muusika. On selge, et kõiki mälestusi pole lihtsalt füüsiliselt võimalik kirja panna. Seepärast toongi lõpetuseks vaid mõned muusikaga seotud uitmõtted ja meenutused.

Keeleprobleemist ooperis

Omaette küsimuseks ooperietendustega seoses on keeleprobleem. Aastakümnete jooksul oli harjutud ooperietendusi kuulama emakeeles. See tundus iseenesestmõistetavana, kuid tegelikult tundus see nii vaid "tänu" nõukogude ühiskonna suletusele. Solistide vahetamine toimus vaid Vanemuise ja Estonia teatrite vahel, väga harva osalesid selles väljaspool Eestit asuvad teatrid. Neil harvadel kordadel võis kuulda kummalisi etendusi, kus näiteks Violetta "Traviatas" laulis vene või läti keeles, partnerid aga eesti keeles. Nüüd on ajad muutunud ja üldiselt on üle mindud ooperi originaalis kasutatud keelele. See tagab ka külalissolistide korral tervikliku ja korrektse muusikapildi.

On selge, et täiusliku mulje teosest saabki just selle kuulamisel algkeeles. Emotsionaalses plaanis annab aga palju juurde ooperi emakeeles kuulamine. Seda ei asenda ka praegu üldiselt rakendatavad subtiitrid. Nende jälgimine isegi vähendab märgatavalt muusikalise elamuse saamist. Isiklikult olen loobunud etendustel subtiitrite jälgimisest.

Läbi aegade on eesti keeles ettekantud ooperitest meelde jäänud paljude aariate sõnad. Emakeelne tekst aitab ju ka muusika mõistmisele väga palju kaasa.

Sügavat inimlikku traagikat nii muusikas kui tekstis sisaldab näiteks Ruggiero Leoncavallo "Pajatsite" proloogi lõpuosa:

Mu daamid ja härrad,
kes te näete meis vaid ainult veiderdajaid narre.
Pilk korraks me hingesse heitke,
meilgi, näitlejail, on süda ja tunded,
meidki köidab rõõm kui ka valu,
me kõik sama rada ilmas rändame.
Ja nüüd, mäng peale algab!

Kindlasti annab kaunile Violetta aariale Verdi "Traviata" esimesest vaatusest palju juurde emakeelne tekst:

Armastus mu rinda paisutab,
tunne, mis maailma imeväega täidab.
Südameid köidab, südameid rõõmul köidab,
Õnne, õnne ja valu, õnne ja valu mu hinge toob.
Sama ooperi viimase vaatuse Alfredo ja sureva Violetta dueti muusikas avalduvale traagikale lisab oma mõju just uut lootust täis tekst:
Pariisist, mu kallis, läheme nüüd ära,
vaid õnnepäevad saatma meid jäävad,
kõik mured ja vaevad maha meist jäägu,
taas õnnepäevad ootamas on ees.
Kaunis muusikas peegeduvat kergemeelsust Verdi ooperis "Rigoletto" kõlavas Hersogi laulukeses toetavad suuresti just sõnad:
Naisi ju iialgi truudus ei köida, kergemeel alati rinnas neil loidab.
Sageli naeratab, sageli nutab, paljugi tõotab, ikka vaid petab.
Laskem neil naerda, laskem neil nutta, iialgi kaua ei kesta see.
Narr, kes kannatab armastusevalu, naised ju petava meid kogu eluaja.

Mitmed mälestused on seotud Estonia teatri omaaegsete külalisetendustega Tartus. Meenub Tshaikovski "Jevgeni Onegini" etendus, kus nimiosa laulis Georg Ots, Lenskit Viktor Gurjev ja vürst Kreminit mäletamist mööda Aleksander Arder (teised osatäitjad on ununenud). Viimase esituses kõlanud Kremeni aaria algustekst on siiamaani meeles:

Kõik ead on armastuse vallas,
ta mõju igal pool on üllas.
Küll nende seas, kes vaevalt veel,
paar sammu astund eluteel
või sõjamehel kõrges eas,
kui hõbe ehib juukseid peas.
Onegin, Sa ei suuda mõista,
kui kuumalt armastan Tatjanat,
mull' õnne polnud eluteel,
nüüd tuli ta ja süütas leegi ...
Teise kuulsate eesti lauljatega etendusena meenub taas Giuseppe Verdi ooper "Traviata", kus Alfredot laulis pikki aastaid Eesti esitenori rollis olnud Martin Taras, Violettat noor, lootustandev koloratuursopran Klaudia Tiidus, kelle kajäär kahjuks katkes terviseprobleemide tõttu, arsti aga mäletamist mööda legendaarne, kuid tollal juba üsna eakas bass Benno Hansen.

Klassikaliste ooperite lavakujundusest

Teiseks viimaste aastate probleemiks ka meil on kerkinud klassikaliste ooperite lavakujundus ja kostüümid. Esimene ebameeldivus sellel teemal tabas mind Giuseppe Verdi ooperi "Maskiball" etendusel Vanemuises. Ooperi kauni muusika nautimist segas praktiliselt olematuseni lihtusustatud lavakujundus (dekoratsioonikunstnik Ervin Õunapuu) ja ooperi ajastu ning miljöö kontekstis lausa kohatud kaasaegsed kostüümid (Mare Raidam) - kuningas kandis vahepeal impregneermantlit ja laiaäärset kaabut, kununganna koguni pükskostüümi jne. Kogu ooperiõhtu vaatemänguline osa oli minu jaoks sellega rikutud.

Ei saa aga öelda, et kõik kujunduslikud uuendused oleksid halvad. Meenub Gaetano Donizetti "Armujoogi" viimane lavastus (lavastaja Thomas Wiedenhofer Saksamaalt) Vanemuises, kus moderniseeritud lavakujundus ja kostüümid (kunstnik Silver Vahtre) koos moodustasid vaimuka ja sündmustiku koomikat rõhutava terviku.

Ka sama ooperi lavastuste modernsed lavakujundused võivad üksteisest erineda nagu päev ja öö. Selle tõestuseks oli kaks Mozarti "Võluflöödi" erinevat etendust, üks Viini Riigiooperis, teine Tartu Vanemuises.

2004. aasta septembris Viinis olles oli võimalus külastada ka kuulsat Riigiooperit. Juba see võimalus üksi ja teadmine, et etenduseks on Mozarti suurepärane "Võluflööt" tõstis ootused taevani. Juba avamängu esimestest taktidest alates pakkus tõelise elamuse orkester - mängivad ju selle teatri etendustel kuulsad Viini Filharmoonikud. Suurepäraselt kõlasid ka koor ja solistid, kuigi viimaste hulgas just laiemalt tuntud maailmanimesid silma ei hakanud.

Tõelise pettumuse valmistas lavastus, eriti aga lavakujundus - pikkade traditsioonidega klassikaline ooper ei talu minu meelest meelevaldseid lavastuslikke uuendusi. Olen nõus, et ilu on vaataja silmades ja mõnele teisele võis see kujundus isegi meeldida. Teiselt poolt aga arvan, et kui uuenduslik kujundus on inspireeritud lavateosest ja tuleb kunstniku hingest, siis leiab see ka positiivset vastuvõtt publiku enamiku poolt; kui see on aga pelgalt uuenduslik uuenduse pärast ilma kunstnikupoolse sisemise tunnetamiseta, siis ei leia see soosivat vastuvõttu ka publiku poolt.

Kõnealuse etenduse kujunduse moodustasid mitmesugused värvilised tahvlid, mida vaatusest vaatusesse, aegajal ka vaatuse kestel nii või teisiti ümber tõsteti. Mingisugust seost selles ooperi sisemise loogikaga ei tajunud. Ilmetuvõitu olid ka kostüümid.

2006. aasta jaanuaris vaatasime koos abikaasa ja kursusekaaslasega Tallinnast Mozarti "Võluflöödi" etendust Vanemuises. Kõik me olime koos näinud ka etendust Viinis. Avamängu (dirigent Endel Nõgene) lõppedes ootasime hinge kinni pidades eesriide avanemist, sest olime eelnevalt kuulnud, et ka selle lavastuse (lavastaja Arila Siegert Saksamaalt) kujundus (Hans Dieter Schaal Saksamaalt) ja kostüümid (Marie-Luise Strand, Sakasamaalt) on modernsed. Meeldivalt üllatas aga juba esimene pilk lavale - modernne aga lummav, just "Võluflöödile" kohane. Kõik kujunduselemendid laval olid sügavalt mõtestatud ja teose sisule vastavalt veidi müstilised. Sama võib öelda ka kostüümide kohta. Kui Viinis eesriide avanemise järel vallanud pettumus häiris ka kõrgtasemel muusikalise elamuse saamist, siis siin võis rahulikult ja häirimatult mitte ainult kaunist muusikat vaid kogu terviklikku etendust nautima asuda.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et ka modernne kujundus, kui see on hea, võib toetada klassikalise ooperi lavastust. Ei poolda aga kostüümide täielikku kaasajastamist. Kostüümid ei pruugi küll täieliku adekvaatsusega peegeldada sündmustikus kajastatud ajastut, kuid vähemalt stiliseeritult peaksid nad sellele igal juhul viitama.

Esimesest üliõpilaslaulupeost

Teatavasti toimub käesoleva, 2006. aasta 30. juunist 2. juulini Tartus XV Baltimaade üliõpilaste laulu- ja tantsupidu Gaudeamus. Tänavune Gaudeamus on juubelipidu - esimesest, samuti Tartus toimunud Gaudeamusest täitub 50 aastat.

Seoses sellega meenuvad mälestused esimesest Gaudeamusest aastal 1956. Olin siis keskkooli lõpetajana kindlalt otsustanud haridusteed jätkata just Tartu Ülikoolis. Juba varem olin sageli käinud üliõpilaskooride kontsertidel ja ootasin nüüd kannatamatult võimalust liituda oma lemmikmeeskoori - Tartu Üliõpilasmeeskooriga.

Kogu laulupeole eelneva aasta jooksul võis ajakirjandusest lugeda informatsiooni eelseisva peo kohta. Selgus, et ettevõtmise algatajaks oligi tollane Tartu Üliõpilasmeeskoor (praegune Tartu Akadeemiline Meeskoor - TAM), idee pärines selle koori peadirigendilt maestro Richard Ritsingult. TAMi 60nda aastapäva albumist (Tartu 1972) võib lugeda väljavõtet 17. juulil 1955. aastal toimunud Tartu Akadeemilise Meeskoori erakorralise koosoleku protokollist:

Teine päevakorrapunkt: üliõpilaslaulupidu.
Sõnavõtuga esineb R. Ritsing: "Meie koori ajalugu on mitmekesine. On tehtud palju pikki kontserdimatku ja seda traditsiooni tuleb jätkata. Kuid tuleks luua tihe side ka vennasvabariikide ja sotsialismimaade üliõpilastega. Algust võiks teha sellega, et kutsuda üliõpilaskoorid tuleval suvel Tartusse üliõpilaslaulupeole [...] Üheaegselt laulipeoga oleks sobiv korraldada ka rahvakunstiõhtu [...] Juba tänavu sügisel peab meeskoor haarama initsiatiivi ja hakkama laulupidu organiseerima."
Ajakirjandus teavitas pidevalt üldsust laulupeo ettevalmistamise olulisematest etappidest. 1955. aasta sügisel saadi heakskiit Tartu Ülikooli rektorilt prof. F. Klementilt, seejärel nõusolek peo korraldamiseks ka riiklikelt nõukogude juhtorganitelt. Peale seda algas organiseerimistöö - moodustati toimkonnad, asuti kontakte looma osalevate riikide kõrgkoolidega, sealsete kooride ja tantsurühmadega.

Juba laulupeole eelnevatel pävadel 1956. aasta juuli alguses püüdsin viibida võimalikult paljudes ettevalmistustega seotud paikades. 5. juulil hakkasid saabuma külalisesinejad kaugemalt. Kõikidele oli raudteejaamas korraldatud vastuvõtt, kus tervituseks laulsid kohalikud koorid - Tartu Ülikooli Naiskoor, TAM ja teised. Reedel, 6. juuli hommikul toimus Toomeorus esimene peaproov, laval arvukas ühendkoor koos orkestriga. Tervitussõnad tegelastele lausus peo üldjuht Richard Ritsing. Seejärel paluti dirigendipulti esimesena aujuht, Tartu Akadeemilise Meeskoori asutaja 1912. aastal, Juhan Simm. Üksteise järel juhatasid ühenkoori kõik üldjuhid - G. Sandler (Venemaa), H. Mednis (Läti), P. Slizhys (Leedu) ja R. Ritsing. Järgnesid eri kooriliigid ja üksikkoorid, seejärel tantsijad, keda tervitas üldjuht Ullo Toomi. Pea terve selle pika päeva veetsin ka mina peoplatsil ja elasin peomeeleolusse sisse.

Laulupidu ise algas laupäeva, 7. juuli hilisõhtul kell 23.00 rahvakunstiõhtuga. Hiline aeg oli vajalik selleks, et rahvakunstiõhtule eelnev tõrvikutega rongkäik täies ilus mõjule pääseks. Ilus ja efektne oli see tõepoolest - orkestrid mängisid, koorid laulsid. Mäletamist mööda laulsid TAMi mehed okupatsiooniajal tegelikult keelatud laulu "Jää vabaks Eesti meri" hoopiski provokatsiooniliste sõnadega:

SAA vabaks Eesti meri, SAA vabaks Eesti pind,
siis tuisku ega tormi ei karda Eesti rind.
Liikusime vaimustatult apoldeerides koos õe ja vanematega tänava ääres paralleelselt TAMiga, mehed lehvitasid ja pilgutasid meile vandeseltslikult silma. Rahvast ja kära oli palju, ilmselt ei pannud suurem osa inimestest seda vempu tähelegi. Oli siiski Nikita Hrushtshovi aegne nn "sulaperiood" ja suuri pahandusi sellega seoses kuulda ei olnud.

Riiamäel, Eesti Põllumajanduse Akadeemia, praeguse Kaitsekolledzhi hoone, samuti Tartu Ülikooli peahoone ees rongkäik peatus ja lauldi koos tervituslaulu ("Vivat academia, vivant professores!")

Rongkäigu Toomeorgu jõudes süüdati peotuli. Seegi oli efektselt korraldatud - tule süütasid ratsanikud tõrvikutega. Süütamise ajal laulsid ühendkoorid R. Ritsingu juhatusel "Rahvusvahelise Üliõpilaste Liidu hümni" (selle "hümniga" püüdsid punavõimud tulutult Gaudeamust välja tõrjuda). Oma tõrvikud viskasid peotulle ka rongkäigus saabunud peolised.

Seejärel esinesid rahvatantsijad. Rahvakunstiõhtut kippusid segama tugevad vihmahood, mis tegid lava libedaks. Seetõttu tuli osa tantse ära jätta. Mäletan, et mõnede rühmade tantsijad viskasid libeduse vältimiseks kingad jalast ja tantsisid sokkide-sukkade väel. Rahvamurd aga seisis ja vaatas, lahkuma ei kippunud keegi. Pidu kestis hilise ööni.

Rahvakunstiõhtule järgnes pühapäeval, 8. juulil Toomeorus laulupäev, mis samuti algas rongkäiguga. Taas mängisid orkestrid ja laulsid koorid. Terva päev oli päikesepaisteline ja kaunis, rahvast jälle nii tänevete ääres kui peoplatsil murdu. Pidu ise algas kell 17.00 Tartu Ülikooli rektori F. Klementi tervituskõnega. Järgnesid laulud mitmes keeles ja stiilis. Konkreetseid laule ei mäleta, sest kavaleht on kaduma läinud. Rohkesti oli muidugi igasuguseid parteid ja kommunismi ülistavaid lugusid. Kuid see oli tollal paratamatu - ilma nendeta poleks ju pidu üldse lubatud. Laulude järel esinesid veel mõned tantsutrupid, kelle esinemine eelmusel õhtul vihma tõttu ära jäi.

Meeldejääv oli peo lõpp, kui "nomenklatuuresete" laulude järel tuli korrata ühislaulu "Mu Isamaa on minu arm", mida kõik koorid laulsid eesti keeles. Nüüd paluti pulti seda juhatama autor Gustav Ernesaks. Loomulikult ei tohtinud ju pidu sellega lõppeda. Ja nii kõlaski ametliku lõpulauluna veel "Nõukogude noorsoo marss". Seejärel läks lahti peoosaliste oamaalgatuslik trall, mis kestis koiduni.

Kõige nõukoguliku kiuste võib loo lõpetada Axel Munthe kuulsa lausega: "Oli kaunis päev."

Gustav Ernesaksast ja Riiklikust Akadeemilisest Meeskoorist

Neid kahte teineteisest lahutada ei saa. Riikliku Akadeemilise Meeskoori (RAM) asutas Gustav Ernesaks ja juhatas seda kuni tal veel jaksu jätkus. Võibolla tundub see nostalgilisena, kuid see RAM (nüüd deshifreeritakse seda RAhvusMeeskoorina), mida juhatas Ernesaks oli täiesti erinev praegusest. Jäägu muusikateadlaste otsustada, kas parem või halvem. Ja kas see ongi üldse tähtis - ajad ja stiilid muutuvad, muutub ka muusikaline maitse. Olen nüüd juba aastakümneid kuulanud RAMi ilma Ernesaksata, kuid minu RAM see enam ei ole. Nii sügavalt on Ernesaksa RAM hinge kinnistunud. See kõlas nagu orel, kõik hääled ühe häälerühma piires olid tämbriliselt ühtlased, tasakaal häälerühmade vahel ideaalilähedane. Olen mõelnud, et see oli nii just seetõttu, et valdav enamik lauljaid RAMi esimeses koosseisus ei olnud professionaalid, häälekooli olid nad saanud peamiselt koori hääleseadetundides, lõppviimistlus Ernesaksalt endalt.

Paralleeli võiks tuua Tartu Akadeemilise Meeskooriga. Ka sinna tulevad enamasti laulma muusikalise ettevalmistuseta tudengid, kelle lauluoskust kujundatakse hääleseadega kooris, lõpptulemuse paneb konkreetsete laulude viimistlemisel paika praegune nõudlik peadirigent Alo Ritsing. Tulemuseks ongi Ernesaksa RAMi meenutava kõlaga harrastuskoor.

Praegused kutseliste kooride lauljad on professionaalid, kes kõik on saanud individuaalse häälekooli juba vastavas õppeasutuses. Sellistest väljakujunenud solistidest on ilmselt väga raske saada täiesti ühtlase kõlaga koori - kõik on professionaalselt paigas, kooskõla pole aga see, mis olema peaks. Eriti annab see tunda a capella laulude puhul. Koos orkestriga esitatavate suurvormide korral tulevad aga just professionaalse koori eelised kõige paremini esile.

Siinkäsitletava Ernesaksa RAMi kontserte sai küll hulgana külastatud, kuid kahjuks puuduvad kaugete aegade meenutuste elustamiseks nii vajalikud kavalehed. Põhjuseks see, et sõjajärgsetel aastatel neid lihtsalt enamasti ei trükitud - kontserdid toimusid teadustamisega. Seetõttu tuginevad meenutused vaid üldmuljetele.

Kontserdid Tartus toimusid ülikooli aulas (kontserdisaal oli ju varemeis). Nendel aegadel oli see kõikide RAMi kontsertide ajal lausa puupüsti täis - publiku kobarad rippusid üle rõdu ääre, nagu keegi ilmekalt väljendas. Liialdus see ei olnudki, sest seisukohad olid vaid rõdul ja seisjadki tahtsid ju üle istujate upitades koori ning dirigenti näha. Kontserdid lõppesid rohkete lilledega, fuajees võttis publik spaleeri ja lahkuvad lauljad saadeti aplausi saatel peahoonest välja, eriti tormiliselt saadeti harilikult viimasena lahkuvat Gustav Ernesaksa ennast. Need olid ülevad, kogu eluks meelde jäävad hetked.

Tervikuna on meeles püsinud kontsert, kus tuli esiettekandele G. Ernasaksa koorisüit "Kuidas kalamehed elavad" (Juhan Smuuli tekstidele) - väga head ja viisirikkad laulud, millest nii mõndagi on korduvalt TAMi ja hiljen seeniorikoori koosseisus lauldud. Aula taas kuulajatest tulvil, pea iga laul tuli kordamisele, lõpus lilled ja ovatsioonid Ernesaksale.

Tavaliselt andis RAM Tartus mitu kontserti korraga - eraldi kontserdid olid koorilt endalt, koori solistidelt ja ansamblitelt (kvartetid, topeltkvartetid). Eriti populaarne oli RAMi esimene kvartett RAM1 (hiljem veel RAM2 jne) mäletamist mööda koosseisus Georg Metssalu, Georg Vetting, Evald Jaansoo, Raimond Alango. Nemad esinesid ka solistidena, lisaks nendele on solistidest meeles veel Robert Vahisalu, Kaljo Räästas, Konstantin Kasekivi, Uno Kreen, Voldemar Valge, Paul Härm, Vello Mäeots.

Lõpetuseks tahaksin rääkida veel ühest erilisest kontserdist, milleks oli (ametliku kutse pealt tsiteerituna) NSVL rahvakunstniku Gustav Ernesaksa 50. sünnipäeva tähistamise pidulik autorikontsert TRÜ aulas pühapäeval, 21. detsembril 1958. a. kl. 16.00. Selle korraldasid ühiselt Tartu üliõpilaskoorid, kes kontserdil ka kõik esinesid: TRÜ Naiskoor (juhatas Richard Ritsing), EPA Segakoor ja TRÜ Segakoor (esinesid koos Roland Laasmäe ja Valdar Viirese juhatusel) ning Tartu Üliõpilasmeeskoor (TAM, juhatas Richard Ritsing).

Kontserdi ettevalmistused algasid varakult pingsate proovidega. Toimus ka kontserdi peaproov kõikide kooride osavõtul, ühendkooriga oli ette nähtud laulda kontserdi lõpus pärast juubilari austamist tervitustega "Mu isamaa on minu arm". Kõikide kooride mahutamiseks (olid ju koorid oma koosseisudelt tollal palju suuremad kui praegu) ehitati ülikooli aulasse suur kooripoodium - tuli sellele ju mahutada umbkaudu paarsada lauljat. Mäletan, et suurele lavale vaatamata oli seismine seal ikkagi väga kitasas.

Kontsert ise kulges kirjeldamatu vaimustuse tähe all. Juubilari tervitada soovijate järjekord ulatus kaugele aulast väljapoole ega tahtnud, ega tahtnud lõppeda. Lõpuloona lauldud "Mu isamaa on minu arm" ajal tõusis rahvas saalis püsti - seal pandigi alus traditsioonile seda laulu, õigemini küll Isamaad, püstiseismisega austada.


Andres Jaeger
aadr: Aardla 9a - 43, 50111 Tartu
tel: 7477 629; 5533629
e-post: ajaeger@ut.ee
WWW: http://www.ut.ee/~ajaeger/9muusika.html