Looming – olemise kehtestamine: Viivi Luik  Toim. A. Merilai. Tartu Ülikool, Kultuuriteaduste ja kunstide instituut: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 95–104. (Studia litteraria estonica 9).

 

 

OLEMISE LUULELINE KEHTESTAMINE: VIIVI LUIK

 

Arne Merilai

 

 

Hää laulik, rohke rahvas!

Kuivõrd äsja joonistati ajakirjas Keel ja Kirjandus pikal laugel linnulennul meie peokangelase ehk konverentsiobjekti ulatuslik loominguportree, samuti kui tema Kogutud luuletuste Zarathustra-järelsõnas, ei kuluta ma aegruumi, et neis ülistatut korrata (vt Merilai 2006a, 2006b). Soovitan lisaks kuulata kolmapäevast Vikerraadio Keskööprogrammi (08.11.2006). Juba öeldu kõrval keskendun praegu aga ürituse pealkirjaks tõstet nähtusele, süvendamaks tunnet, et siin ei kõnelda teemast mööda. Kirjandusõpetaja hing kergitaks seepeale ju kulmu, kui juttu tehtaks vaid teema ühest poolest ehk sünnipäevalapsest, teisest aga mitte, ega sellest, kuidas nad sügavuti – ning põrmugi mitte hüpoteetiliselt – kokku kuuluvad.

Küsitavaks on niisiis olemise luuleline kehtestamine, nõnda kui see ilmneb Martin Heideggeri mõtlemise põhisisuna või nagu see leiab esmapilgul talle vastandliku seletava mõistevõrgu – semiootilise teisese mudelsüsteemi suunas arendatud – kõnetegude teoorias, mida ma olen kokku hakanud nimetama pragmapoeetikaks. Kuivõrd ilukirjandus on erilise ehk kujundliku nägemise ja keelekasutuse tulemus, osutub poeetiline keeletegevusõpetus üheks kirjandusteooria tähtsamaks alusdistsipliiniks.

Et teema hermeneutiline eripära on täna delegeeritud filosoof Eduard Parhomenko ettekandele, lähenen ma asjale rohkem analüütilise filosoofia tagamaadelt. Paljude meelest loob see kummalise oksüümoroni, kus tuline jää ehk spekulatiivne fenomenoloogia lõimitakse angloameerika positivismiga. Aga võib-olla see ei olegi nii mõeldamatu kooslus, mille lõhet on seni küll lootusetult ületamatuks peetud, vaid võib mingilt kõrgemalt vaatepiirilt sildavaks ja seletusjõuliseks osutuda. Kas või tänase põhiidee – oleva olemise sõnastamise, oleva olema põlistamise, eksistentsi inauguratsiooni ehk tegelikkuse ehitamise – inimolu ja kultuuri varjul fundamentaali lähemal uurimisel.

In medias res. Täpselt kümme aastat tagasi, artiklis „Tema juhatas inglid sisse”, kirjutas Kalev Kesküla Seitsmendat rahukevadet ja Ajaloo ilu imetledes, et „Viivil on sünge huumorimeel,” tema stiil on „painav ja nakkav”, nimetades teda vana „kauniskirjanduse hauakaevajaks” ja „uue aja kronomeetriks”. Kogenud literaat osutas ka poeetilise kehtestamise nähtusele, mida on siinkohal sünnis osundada (Kesküla 1996: 82–83):

 

„Ajaloo ilu” tõi eesti kirjandusse ja ellu uue viisi tajuda aega: minevikku, olevikku ja tulevikku kõike koos ja korraga eksisteerivana. Ja ta tegi seda uuel viisil, uues keeles. Praeguseks on Viivi Luige ajaloost kõnelemine saanud meie riigikeeleks ja tema mõtteviis meie rahvuslikuks ideoloogiaks. Kõige esindavamal kujul tuleb see ilmsiks president Meri kõnedes, milles ta selgitab maailmale Eestit. See on pateetiline, müüdistav kõnepruuk. Kui Lennart Meri ütleb, et maailma ajalugu on leidnud endale viimse pelgupaiga Eestis või Poolas, või kõneleb ajast, mida jääb meie kõigi kelladel üha vähemaks, on need justkui Viivi Luige sõnad. Äratundmine temalt, kes on „mänginud terve oma elu Balti riikide ajaloo taustal muretult sõnade ja piltidega” („Ajaloo ilu”).

Ma ei arva, et president oleks Viivi Luige õpetused ja keele laenanud ja riigistanud. Pigem arvas Viivi Luik kuuenda meelega ära ning võttis (loomuomaselt) kasutusele keele, milles tulevane Eesti Vabariik maailmaga rääkima hakkab. Juba see tõsiasi muudab „Ajaloo ilu” heuristiliseks vägitööks, aga tal on ka muid kvaliteete.

 

Taibukas kriitik, ise luuletaja, kõneldes uue riigikeele ja mõtteviisi leiutamisest kui vägitööst, puudutab kandvat nähtust kultuuris – kirjanduse prestiiži päästerõngast, mis ahvatleb põhjalikumale filosoofilisele süvenemisele. Meenub filosoof-loogik Ludwig Wittgensteini postulaat (Wiittgenstein 1966: 5.6 (154–155)): „Minu keele piirid osutavad minu maailma piiridele.” Või nagu seda tõlgendab gümnaasiumi uus poeetikaõpik: suurendades ühiskonna vaimset väljendusvõimet, avardab kirjanik ühisolu piire, konstrueerib ja jõustab tegelikkust – loob uut:

 

See tähendab, et maailm on inimesele avatud vaid sedavõrd, kuivõrd see on esindatav tema keeles. Mida ei suudeta väljendada ei vaikimisi, kõnes ega kirjas, seda ei suudeta ka mõtelda. Rikastades keelt ja väljendust, rikastatakse nii mõistust kui ka nähtavat maailma. Sõnakunst on hinnaline keele, vaimu ja maailma avardaja ehk tarkuse ja kogemuse allikas. (Merilai jt 2003: 32)

 

Kuid võtame veelgi lähema tsitaadi. Täpselt aasta tagasi, ajakirjas Keel ja Kirjandus, mõlgutab sellesama – olemise kehtestamise – küsimuse üle Viivi Luik ise (2005). Viitan pikemalt, kuigi te leiate kirjakoha üles ka värskest esseeraamatust Kõne koolimaja haual, pealkirja alt „Sõna on rohkem kui sõna”:

 

Minule muutuvad reaalseks ainult need asjad, mis on sõnastatud. Peab olema keegi, kes ütleb SÕNA, alles siis ma saan aru, et ka see ASI, mida sõna märgib, on olemas.

 

Mäletan eluaeg, mis tunne oli olla ilma keelt oskamata Pariisi hotelli toas. Mul ei olnud enam midagi. Kõik oli tühi. Nägin küll lauda, tooli, voodit, patja, vaasi, kuid ma EI TEADNUD ENAM, MIS NEED ON. Ma ei teadnud, mis on nende nimed prantsuse keeles. Mul ei olnud nende asjade üle enam võimu. Ma ei saanud neid NIMETADA. Ma ei saanud luua turvalist, igapäevast maailma, sest mul puudus SÕNA.

Tõepoolest, maailm on loodud Sõna abil. Kirjandus loob ja muudab maailma. Kui Eestis puudus omakeelne trükisõna, loodi maailm suusõnaliselt, tolle aja maastik oli rahvalaulu- ja muinasjutumaastik. Iga kell võis välja ilmuda Põhjakonn, kelle pilti mõned on veel „Eesti rahva ennemuistsete juttude” raamatus näinud. See ei olnud seesama maa, mida me praegu näeme, sest sõnad, mille abil teda loodi, olid teised.

 

Mina õppisin Eestit tundma umbes kolmeaastaselt, kui ma kuulsin Ridala luuletust „Talvine õhtu”. Enne ma ei teadnud, mida ma olin vanaemaga külast tulles näinud. Pärast Ridala luuletust ma juba teadsin, et olin näinud seda, kuidas „kuu kumal, / eha kahvatul punal / lähevad reed / mööda lõputa teed / kaugele”.

Sellest peale oli minu maailmakeel eesti keel, sellest peale oli minu maailm loodud eesti keele abil.

 

Seda maailma, milles me siin elame, on loonud Juhan Liiv ja Ernst Enno, Oskar Luts ja Anton Hansen Tammsaare.

See Juhan Liivi „nõmm on sügisele / langend kaenlasse” on nüüd osa eestikeelsest maailmast, isegi kui enam keegi ei teaks Juhan Liivi nimegi, oleks ta osa eesti keeleruumist, nii nagu seda on Ernst Enno lõpmata teed, Oskar Lutsu lumised talvehämarikud, Anton Hansen Tammsaare heinamaad ja agulid.

[---]

 Enne „Sügisballi” kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas. Neid kohti ei olnud loodud Sõna abil. Õigem on ehk öelda: enne Mati Undi „Sügisballi” olid Mustamäe ja Õismäe küll täiesti olemas, sinna himustati vene ajal korterit, seal elasid tuhanded inimesed, kuid need olid nähtamatud kohad ja nähtamatud inimesed. Nähtamatuks jäid nad kogu selle aja, kuni „Sügisball” oli kirjutamata.

 

Keegi polnud näinud šveitser Theod enne, kui Mati Unt teda näitas.

 

Me ei tea, kes see on, keda me täna ei näe. Seda me saame alles siis teada, kui keegi selle sõnastab.

 

Lisaks Lennart Merele Kalev Kesküla nägemuses võib aga väita, et Viivi Luige poeetilisele kehtestusele – retoorilisele deklaratiivile – ehk heideggerlikule rajavale kõneteole, selle süvatoonile, nägemisraamile ja kõnejõule toetuvad hiljem juba nii Emil Tode Piiririik (1993) kui ka Ene Mihkelsoni Nime vaev (1994). Nagu Viivi omakorda leidis tuge Mati Undi eksistentsiaalsest assotsiatiivsusest alates Tühirannast (1972) ja Sügisballist (1979).

Seega: kirjandus sõnastab olemist – nii ühiskonna kui ka kirjanduse enese jaoks. See on tema poeetiline süvamissioon. Loomulikult mitte ainult kirjandus ei kehtesta olemist ega kujunda sellesse suhtumisi, vaid seda tehakse rohkem või vähem märgatavalt kõikjal: teaduses uusi avastusi, leiutisi, objekte ja asjaolusid kirjeldades, riigikogus seadusi luues jm. Need ei ole ainult tõdevad iseloomustused, vaid ka avalikud esmanimetamised ja määratlemised, defineerimised ehk olema-ütlemised. Siiski on just ilukirjandus väljapaistvalt vaimuala, mis on selliseks loominguks eriliselt seatud: kinkida asjadele, nähtustele, nende seostele ja inimeste hoiakutele sõnastatud olemisviise, mis jäävad keeles, mälus ja kultuuris tallele ning läbi aegade viibima. Või Heideggeri mõistevõrku mässituna (vt nt Heidegger 1954): luuleline sõnastamine rajab olevat ja olekuid nende olemises (olemuses), neile nii lähedalt kui ka eemal viibivalt juurdepääsu võimaldades – asjade olemist keelelis-vaimselt jäädvustades ja esindades. Oleva olema-ütlemises, olemist sõnastades olevat ehitades, oleva olemise samasuses ja eristuses kumiseb kaasa keele enese hääletu kõnelemine, olematusest isenev ürg-poiēsis, mida inimlik häälekas poeetika matkides järele aimab. Keel on olemise koda – kui kaugel sõnasõnalisusest tuleb filosoofi metafoori võtta? Miks me ei ütle, et maa on pruun, vaid ikka maa on must, kuigi muiste tõesti lauldi, et maa on maksakarvaline? Sest meie emakeel eelistab kõnelda alliteratiivselt: mitte mets ja põld või maa ja järv, vaid ikka mets ja maa ning maa ja meri. Nõnda kõneleb keel ise enda eest, mitte alati teda kui tööriista valitseda ihkav inimene. Kas loob inimene keele või kujundab keel inimese, kes sünnipäraselt leiab end juba keelde heidetuna? Ainult luulelises kontekstis võib küsimuse esimeses pooles üldse mingit mõtet näha. Eks väitis osalt sarnaselt ka strukturalismi patriarh Claude Lévi-Strauss: mitte inimesed ei mõtle müütides, vaid müüdid ise mõtlevad inimeste peas... Või meenutagem Carl Gustav Jungi ego-eelseid arhetüüpe... Kuid hüljakem siinkohal keele enese kõnelemise ja olemise seose sügav müstika ning toimekas maagia või poststrukturalistlik psühhoanalüüs, vennad Jacques’id ehk Lacan ja Derrida ning keelde sündinud olevuste logotsentrilise ahistuse kriitika, vaid küsigem väliselt või isegi tehniliselt: kuidas tõlgendab poeetiliste kõnetegude teooria arusaama, et luuletegu kehtestab ehk põlistab olemist, tekitab uut maailma?

Võtkem üks lihtne, 16-aastase tütarlapse luuletus pihlapuust. Kuidas see armas kodune loodusluuletus, oma retoorilise pöördumisega “Võta mind lehtede varju!” nagu Koidula “Miks sa nutad, lillekene?”, loob olemist? Mis moodi tekitatakse olemine ja selle väljas olev? Või vaadelgem mõnd Viivi Luige sotsiaalset teksti, näiteks kogust Hääl või Rängast rõõmust: kuidas need sõnastasid nõukogude tsensuurialust olmet, nii et too isenes ning ülenes oma sümboolsuses, sai eksistentsiaalselt avalikuks mingis ühistundelises nägemis- ja kogemisviisis?

Viitan ülevaatlikult rajale, mille pragmapoeetika läbi rändab, et seda nähtust lähemalt tõlgendada. Ma näen poeetilises kõneteos avanevat kolme kihti: de re, de dicto ja de se tasandit – asja kohta, kõne kohta ning iseenese kui kogu poeetilise terviku kohta üldse. Viimased kaks, de dicto ja de se, on tihedalt läbipõimunud ja kergesti samastatavad,  kuid vastanduvad selgelt esimesele, ilmnedes oma olemasolus ning erisuses ülepea vaid luulekõne kontekstis. Keel on mitmekesiste erinevuste negatiivne süsteem, õpetas juba Ferdinand de Saussure, ja luule teravdab neid vahesid veelgi, lisades tähendusi ja ilmutades kõrgemaid  kihistusi.

Esimene tasand on muidugi osutav ehk referentsiaalne, de re. Igapäevane kõne räägib asjast, osutab objektidele ja omistab neile omadusi ning seda erinevate hoiakute ja kõnejõudude mõjuväljas. Mis on kõneteod? Üldjoontes on neid viis liiki: tõdemused, tundeväljendused, kohustumised, juhised ja kehtestused. Sellega kaetakse hästi ära inimese põhiasetus maailmas: kõigepealt asjaolude kirjeldamine, nagu väitmine; teiseks – nende asjaolude kohta oma hoiakute väljendamine, nagu meeleoluavaldused; kolmandaks – endale ülesannete võtmine, nagu lubadused ja tõotused; neljandaks – ülesannete andmine teistele, nagu palved ja käsud; ning viiendaks – oma ütluse jõuga maailma muutmine ehk väljakuulutamised (vt Merilai 2003: 87 jj). Võib ka ütelda – see on mimeetiline kiht. Huvitava mängumaa loob see kirjanduse žanritele, kuivõrd on ilmne, et eepika kallerdub assertiivide ehk jakobsonliku referentsiaalse funktsiooni ümber, lüürika ekspressiivide ehk emotiivse funktsiooni ning dramaatika direktiivide ja komissiivide ehk kõnetava rolli ümber (Merilai 2006c: 76jj). Loomingu seisukohast on aga oluline tähele panna, et varjatult on kirjanduslikud kõneteod enamasti ka deklaratsioonid, kuivõrd genereerivad seni olematut maailma, mis sellest, et fiktsiooni puhul valdavalt kujutluslikku ehk virtuaalset. Nagu ütles Jumal: Saagu valgus! – ja valgus emaneerus pelgalt ütluse jõul. Erinevalt olendeist, kel puudub kõneline refleksiivsus, ei ela inimene mitte lihtsalt oma vahetus keskkonnas nagu konn, vaid ühtlasi vaimuilmas, kus toimetab (või magab) ka Põhjakonn, kes on loodud ja säilib vaid kujutleva kõnetegevuse tulemusel. Nii et kõneteod mitte ainult ei kirjelda, vaid kirjelduse-eelselt ka tekitavad maailma, esmasõnastavad selle sisu ja suhteid, tuntu abil tundmatut metaforiseerides, et see seejärel üldse kirjeldatavaks osutub, kirjelduseni ulatub, olematuse haardest kestvasse olemisse jõuab.

Nii et kuskil mimesises endas varjub juba ürg-poiēsis. Kuidas loovalt üteldu aga mõjule pääseb, maailma lõputust kõnetegevuse rutiinist välja ulatub, viljakalt hulkadesse levib ja kestma jääb? Siin tuleb appi luuletehnika ehk poeetilise funktsiooni esiletõus, mis peamiselt osutavas suhtluses on pigem teisene või üldse puuduv. See on poeetilise kõneteo de dicto ja de se kiht, mis annab luulelisele lausungile tema igikestva kvaliteedi. Nimelt tõstab retoorilise väljenduse eneseleosutus osutava sisu kõrvale, ja tihti sellest isegi tähtsamaks sisuks, väljendusviisi enda, mistõttu sõnum satub erilise tähelepanu alla, võimendatakse erakordseks ning väljapaistvaks: kauniks, ihaldusväärseks ning prestiižseks, ülevaks argise asemel (Merilai 2003: 156jj; 2006c; Merilai jt 2003: 31–36).

Analüüsides näiteks lausungit Tahaksin pihlapuu rüppe luuletusest „Võta mind lehtede varju!” debüütkogust Pilvede püha (Luik 2006: 36), tõdeme, et selle esmasisuks ehk propositsiooniliseks esemeks on osutus relatsioonile ‚olla pihlapuu all’ (p), millega lüüriline mina end tundeliselt seob ja kuhu ta igatseb. Kõneteoliselt avaldub topeltjõuga kõnetegu, kirjeldav meeleoluväljendus ehk ekspressiivne (E) assertiiv (A): EigatsusavaldusAseisundikirjeldus(p). Kuid see esmatasandi sisu ehk referentsiaalne algobjekt on tegelikult juba taandatud, kuivõrd teisese mudelsüsteemi tasandil rakendub lausungile metaforiseeriv jõud, mis  võrdsustab pihlapuu all olemise (p) ema või vanaema kaitsvas rüpes viibimisega (q), liites algideele juba teise tähenduskihi, mis põhjendab sellist tundelist soovikirjeldust. Metafoor on troop, kus öeldakse ühte, aga mõeldakse teist, kaude, tähendust ühe mõiste alalt teisele üle kandes. Antud juhtumil seotakse niisiis pihlapuu animistliku pühaduse ja punavate marjade ning kaitsva emarüpe assotsiatsioonid. Tahaksin pihlapuu alla nagu kaitsva ema või vanaema rüppe, ja vastupidi, tahaksin hella hoidja sülle, mida võib asendada ka pihlapuu soe punetav vari.  Semantilised substituudid ehk ekvivalendid on kokku liidetud ühte, tähenduselt ringliikuvasse väljendusse: p...q või p=q.

Kunstilise kujundi olemuseks on taju aeglustamine, mille tekitab uudse mõtteseose huvitav koondamine ja lahti harutamine, mis paneb lausungi koostise ja tähenduse üle sügavamalt järele mõtlema, peatab selle juures viibima. Nõnda õpetasid juba vene formalistid. Retoorilise väljenduse lisanõuded ehk uued reeglid, mis tavaväljenduse süntaksile alt- või ülaltpoolt peale asetatakse, rebivad lausungi tema argisest osutussuhtest välja, rõhutades ühtlasi tema eneseleosutavat olemust. Retoorililine funktsioon (R) korraldab referentsiaalse väljenduse ümber ja tõstab end ise selle kõrval esile, mistõttu praegust tulemust võiks kirjeldada mingi vormeliga, nagu: Rmetafoor//EigatsusavaldusAseisundikirjeldus(p...q).

Sõnumi sisu kõrval muutub seega tähelepanuväärseks ka sõnumi edastamise viis, väljenduse keeleline kvaliteet ja lisatähendused, denotatsiooni ületavad konnotatsioonid. Luulelise lausungi ainuobjekt ei ole enam ühene väljendussisu ehk propositsioon, nagu igapäevakõnes, vaid samavõrra või isegi eeskätt lausungi enda stilistiline olemus. Nii elavneb de re rolli kõrval de dicto ehk diktsiooni aspekt. Üks lausung, aga kaks sisu – osutav ja eneseleosutav, vanas mõistepruugis niisiis „sisuline” ja „vormiline”.

Värsi eneseleosutus näib aga olevat kahetise loomuga, mis puutub teksti kui tervikusse. Liitudes luuletuse kogustruktuuriga selle värsimõõdus, riimides ja muudes kordustes, üldistub konkreetne de dicto aspekt veelgi enam, nii et järgmisel tasandil jääb sõelale puhas de se funktsioon. Nimelt on poeetilise lausungi viimne mõte iseenda keelekuju ja tähenduse esindamine selle parallelismis teiste lausungite ehk sarnaste või vastandlike ekvivalentidega; üksikjuhtumist üldisemalt – et siis kogustruktuuri kõrgemast musikaalsest ja semantilisest organiseeritusest uuesti spontaanselt tagasi vilkuda üksiklausungite või värsside konkreetsema vormistuse ja sisu juurde. Luuleline lausung toimib de re, de dicto ja de se vahelises vabas ringmängus ehk tasakaalule pürgivas harmoonias. Niiviisi vormistatud sõnum ehk kenasti pakitud kingitus tõstetakse igavikku, nagu laulis juba Kristjan Jaak – tulemus on meeleliselt elamuslik ehk aktiveerivalt esteetiline, mistõttu jõuliselt levimisjõuline kogu oma hapras õrnuses ja formaalses eeterlikkuses.

 

    R* //E* A* (p...q)

                                                                                de re

                                                                         de dicto

                                                                     de se

 

Niisiis, luuletus on struktuurisidus nähtus, kus osutav sisu ei ole iseseisev, vaid kuuletub vormistuse nõuetele, kus vorm ehk sõnastus muutub samuti sisuks ehk sõnumi eesmärgiks. Asja kogu mõte ongi just selles, sest teisiti võiks värsstekstide teate SMS-i või ajalehenupuga asendada. Nii olen vahel üliõpilastele seletanud Juri Lotmani kuulsat lauset, et Luuletus on keeruliselt väljendatud mõte, rõhuga sõnal keeruliselt: luuletuse sisuks ei ole mitte ainult tema kunatine sisu, vaid samavõrd või eeskätt selle sisu edastamise viis just niimoodi, keeruliselt ehk mitmekesiselt seotud kõnes. See on luuletuse päris sisu – laiem kui igapäevakõnes, sisaldades ehk esindades ka vormistust. Nägelikus sõnastuses kutsutakse olev (näiteks üksikmeeleolu) tema olemise (sõnastusest lähtuva meenutatavuse ja taastatavuse ehk aja horisondi) juurde – emarüpes tunnen end kui püha pihlapuu varjus ja, vastupidi, pihlapuu all tundub kui hella ema või vanaema süles –, nõnda et see olemine saab omale kestva viibimise väljenduse enesepeegeldava harmoonia edukas levimisvõimes. Nende hurmavate õite peale lendavad mesilaste parved, jättes vähem meeli köitvad peatuspaigad tähelepanuta. Ei ole ainult nii, et keegi kuskil põõsa taga mingit tõde näeb ja lausub – see tuleb ka mõjuva tundelise sõnumina laiali kanda, atraktiivselt püsivaks teha. Seda suudab luule. Sest tal on meelierutav mnemotehnika, mis põlistab nägemuses turgatanud olemise.

Nii on pihlapuu kui emarüppe igatsemise kogemus saanud meie rahva hingeliseks tegelikkuseks samamoodi, nagu luidete või nõmme kohtamine on igavesti varjundatud Juhan Liivi esmasõnastuse poolt: Igav liiv ja tühi väli, / taevas pilvine. Alati, kui astume nõmmele, on nõnda sisustatud tajuvorm meile ette kirjutatud. Seega ei ole asi ainult selles, kas eestlased on Kreutzwaldi loodud Kalevipoja-rahvas – teotahtelised, õpihimulised, vaprad ja südamlikud, kuigi vahel rohmakad, erinevalt lätlastest, kes on justkui vaevalisema Karutapja rahvas ja seepärast depressiivsemad (nagu väitis lätlane Sergejs Kruks oma Vikerkaare-artiklis) –, vaid olemise poeetiline sõnastamine ulatub kõige peenemate tunde- ja vaimunüanssideni, mida sageli ainult kirjandusest võib leida. Selle kõrval on näiteks igasugu juriidilised riiki-rajavad sõnastused, kuigi kahtlemata elukorralduses tähtsad, vaimufilosoofiliselt liivakastimäng. Kui tahame rikka kultuurrahvana püsida ja edeneda, siis ilma pihlapuu rüppe igatsevate luuletajateta ei ole selleks vähimatki võimalust.

Seega, nagu ütles Henrik Visnapuu: “Ära teha tahab luuletegu.” Ehk lõpetagem kombekohaselt päevakangelase enda sõnadega luuletuskogust Rängast rõõmust (Luik 2006: 468): MAJAHOIDJA / HOOVIS / RAIUB JÄÄD, / raske kangiga / taob kitsast /                                         talverada.

Aitäh Sulle, majahoidja!

 

 

 

 

KIRJANDUS

 

Heidegger, Martin 1954. Bauen Wohnen Denken. – Vorträge und Aufsätze. Pfulligen: Günther Neske Verlag, S. 145–162.

Kesküla, Kalev 1996, Tema juhatas inglid sisse. – Vikerkaar, nr 10, lk 79–86.

Luik, Viivi 2005. Sõna on rohkem kui sõna. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 777–779; samuti: Viivi Luik. Kõne koolimaja haual. Artiklid ja esseed 1998–2006. Tallinn: Tuum, lk 116–118.

Luik, Viivi 2006. Kogutud luuletused 1962–1997. Tallinn: Tänapäev.

Merilai, Arne. 2006a. Bio- ja metagraafiline saade laulule. – Viivi Luik. Kogutud luuletused 1962–1997. Tallinn: Tänapäev, lk 511–518.

Merilai, Arne. 2006b. Viivi Luik linnulennul. – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 689–713, 775.

Merilai, Arne. 2006c [2007]. Pragmapoeetika kui kirjandusfilosoofia. – Studia Philosophica. V. (41). Toim R. Jakapi, D. Cohnitz, K. Simm, E. Parhomenko, J. Kangilaski. Tartu Ülikooli filosoofia osakond: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 72–84.

Merilai, Arne 2003, Pragmapoeetika: Kahe konteksti teooria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus (Studia litteraria estonica 6).

Merilai, Arne; Saro, Anneli; Annus, Epp 2003. Poeetika: Gümnaasiumiõpik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Wittgenstein, Ludwig 1966. Tractatus Logico-Philosophicus. Loogilis-filosoofiline traktaat. Tartu: Ilmamaa.

 

 

 

 

 

BEING POETICALLY BUILT: VIIVI LUIK

 

Arne Merilai

 

Viivi Luik (b. 1946) is one of the most treasured writers of contemporary Estonian literature. With her poetry she addresses the reader of her own mother-tongue from the depth of their history, language and culture, whereas her novels Seitsmes rahukevad (The Seventh Spring of Peace, 1985) and Ajaloo ilu (The Beauty of History, 1991) have been published in a number of foreign countries. Considering her growing intellectual presence and emerging poetics as a certain kind of ideological and aesthetical narrative, Luik’s work constitutes a representative model for a whole generation of authors in the Soviet Estonian literature. Marked out by occasionally controversial reception in literary criticism, her distinguished stereophonic, cool symbolism has moved from sincere nature lyrics towards sombre urban milieu and firm social resistance – towards real freedom of thought and feeling.

V. Luik’s first poem appeared in 1962; in 1965 her first collection of poetry Pilvede püha (Holiday of Clouds) was published. Since that time ten more collections have appeared: Taevaste tuul (Wind of the Skies, 1966), Lauludemüüja (Song Vendor, 1968), Hääl (Voice, 1968), Ole kus oled (Stay where You Are, 1971), Pildi sisse minek (Entering a Picture, 1973), Põliskevad (Perpetual Spring, 1975), Maapäälsed asjad (Earthly Matters, 1978), and Rängast rõõmust (Of Hard Joy, 1982). Also three books of selected verse together with the recent volume of collected verse, as well as three books of fiction, two volumes of essays – Inimese kapike (A Locker of One’s Own, 1998) and Kõne koolimaja haual (A Sermon at the Grave of Schoolhouse, 2006) –, several children’s books and two dramas: radio play Koera sünnipäev (Puppy’s Birthday, 1994) and a opera libretto Pilli hääl (The Sound of a Lyre, 2000). Many Estonian songwriters have always appreciated her lyrics, evident in dozens of music books and recordings.

      Kalev Kesküla has called the novel Seitsmes rahukevad a “gravedigger of old belles-lettres” and a “chronometer of new times”, which “invented the language”, later used by the Republic of Estonia (resp. Lennart Meri) in communicating with the world. Partly on the strength of Mati Unt’s existentiality, the deep tone, frame and speech force of Viivi Luik’s poetic expression – the creative declarations of common being – was to be employed by Emil Tode’s Piiririik (Border State, 1993), as well as by Ene Mihkelson’s Nime vaev (The Torment of the Name, 1994).