Ykskord tahtis Jelena Grigorjeva saada sama targaks kui Randviir ja
lasi oma juuksed lyhikeseks lõigata. Kõnnib siis mööda osakonna
koridori, kui raamatukogu uksest astub välja Anti. Vaatab Anti
Grigorjevat ja kukub naerma.
Tegelikult oli Anti sellepärast nii tark, et hommikul putru sõi.
Charles Saunders Peirce kirjutas oma elu jooksul väga palju. Ferdinand
de Saussure kirjutas vähem (sest ta suri ikkagi kyllaltki
noorelt). Gottlob Frege aga ei kirjutanud peaaegu midagi, vaid ainult
dikteeris. Nikolai Trubetskoi ei kirjutanud aga yldse midagi, ainult
sodis suvalisi märke paberile.
Jakobsoni ta sellega muidugi ei petnud.
Lotman, olgu taevas talle armuline, oli väga hajameelne. Saatis
näiteks Zara Mints ta turule kartuleid ostma, aga Lotman, olgu taevas
talle armuline, astus hoopis raamatupoodi ja ostis Pushkini viimase
luulekogu.
Sellepärast ta nii tark oligi, et kartulite asemel putru pidi sööma.
Roland Barthes jälestas kogu maailma, sealhulgas ka muidugi
iseennast. Ykskord kirjutas ta isegi raamatu sellest, kui väga ta
kõike vihkab. Ning pani sellele pealkirjaks "Vihkaja diskursus".
Toimetaja aga leidis, et see on veidike liiga negatiivne ning muutis
raamatus mõningad sõnad ära. Pealkirjaks aga pani "Yhe armudiskursuse
fragmente".
Selle peale Barthes siis kirjutaski, et autor surnud on.
Anti Randviir oli väga tark (sest ta sõi hommikuti putru), kuid
Umberto Eco oli veel targem (või õigemini Antile tundus
nii). Sellepärast otsustas ta (st Anti) endale ka habeme kasvatada, et
oleks siis kokku veel targem kui Eco. Ja kasvataski.
Eco ei olnud muidugi tegelikult nii tark, kui välja laskis paista. Ja
nii ei saanudki ta sellest kunagi teada. Ega naernud.
Grigorjeva aga nuttis, sest temal ju habet ei kasvanud.
Lotman, olgu taevas talle armuline, oli väga hajameelne. Ykskord
unustas isegi ära, kuskohas ylikooli peahoones WC asub. "Ei ole
hullu," lohutas ta ennast, "ma olen semiootik. Kyll ma välja mõtlen."
Niimoodi kohtaski ta esimest korda Zara Mintsi.
Roman Jakobson armastas väga koolkondi. Kuhu iganes ta ka läks, syndis
seal kohe koolkondi nagu seeni pärast vihma. Ta unistas päevast, mil
igas väiksemas kylaski oleks oma koolkond.
Aga kõik tema kaardid olid väga vanad ja ebatäpsed. Nii ei jõudnudki
ta mitte kunagi õige mitmesse kohta. Mõnda teise aga jõudis isegi mitu
korda.
Hjelmslevil olid väga koledad hambad. Saussure'il oli aga väga
korrektne hambumus. Hjelmslev oli selle yle muidugi väga kade. Suurest
kadedusest valetas ta Saussure'i kohta igasuguseid asju kokku.
Roman Jakobson armastas väga koolkondi. Nii kui koolkonda nägi läks
suurest rõõmust lausa arust ära. Ykskord läks koguni nii arust ära, et
mitu päeva ei saanud tagasi.
Umberto Eco kasutas muidugi seda aega kurjalt ära.
Umberto Eco piinles väga selle pärast, et ta tegelikult tark ei
olnud. Kuigi kõik arvasid, et ta on. Ykskord, kui ta eriti kurvas
tujus oli, läks ta Lacani juurde kurtma.
Lacan tunnistas viskipudeli taga, et tegelikult laseb tema kah enda
eest loenguid pidada hoopis absurditeatri näitlejal.
Torop austas väga Dostojevskit. Mihhail Lotman aga ei sallinud
Dostojevskit silmaotsastki. "Mis selles luukeres ikka erilist on,"
ytles ta.
Torop ei saanud aru, kuskohas Misha Dostojevski luukeret võis näga.
Ta (Torop) nimelt hoidis kõiki kolme enda toas kapis luku taga.
Saussure'il oli väga korrekte hambumus, millega ta tihti tavatses
uhkeldada. Ta tegi isegi oma märgimudeli oma hambumuse põhjal -- et ka
tulevad põlved sellest teaksid.
Hjelmslev oli muidugi Saussure'i peale tema hambumuse pärast kade. Ka
tema yritas oma hambumuse järgi märgimudelit teha. Otse loomulikult
arvasid aga kõik, et ta on lihtsalt Saussure'i mudelit täiendanud.
Hjelmslev lasi endal suurest kurvastusest kõik hambad välja tõmmata.
Russell ja Wittgenstein olid väga head sõbrad. Istusid tihti koos ja
jõid viina. Frege muidugi kadestas neid, sest tema oli ju liiga
tähtis, et viina juua. Ei lubanud ju vaesekesel seisus isegi mitte
kirjutada.
Sebeokil oli harjumus kõigiga lennuki peal tutvuda. Vahel juhtus, et
võttis mõne suvalise inimese ja tegi temast kuulsa semiootiku. Isegi
tema oma naine suutis vaid hädavaevu sellest saatusest pääseda.
Dostojevski, olgu taevas talle armuline, vihkas väga Peeter Toropit
(kes teda muidugi väga austas). Muudkui otsis aga võimalust, et saaks
talle (st Toropile) haua tagant käkki keerata. Ykskord läks
Dostojevski koguni nii kaugele, et lasi idioodi põhjal filmi teha.
Torop vaeseke aga ei saanudki aru, et tegemist oli tema pihta suunat
pilkega.
Ykskord riietus Randviir Pärliks... Ei, nii madalale ma ei lange!
Levi-Strauss armastas väga metslasi (keda Barthes muidugi kõige muu
hulgas jälestas). Veel enam armastas ta aga neist raamatuid kirjutada.
Kui metslased neid raamatuid lugesid, naersid nad alati väga kõlavalt
ja nakkavalt. Säh sulle siis nukrat troopikat!
Levi-Strauss armastas väga metslasi. Metslased armastasid
Levi-Straussi vastu, hoolimata sellest, et L-S neist nii naljakaid
(muidugi nende, mitte L-S'i arust) raamatuid kirjutas. Ykskord
kinkisid nad Levi-Straussile suure armastuse märgiks isegi pudeli
igavese elu eliksiiriga, et ta neist mitte kunagi ei lahkuks.
Levi-Strauss jõi joogi ära, arvates et tegemist on palmiviinaga. Ning
oli väga kurb, et ta mitte kuidagi ära surra ei suutnud. Sest ta
jälestas ennast kui kaasaegset inimest.
Ykskord luges Levi-Strauss Saussure'i. Kuna ta tahtis näidata, et
metslased on kah targad, kirjutas ta raamatu, kus väitis, et metslased
mõtlesid nagu Saussure.
Lotman, olgu taevas talle armuline, luges L-S'i ja leidis, et näe, ka
kaasaegsemad inimesed mõtlesid samamoodi ja kirjutas siis sellest
(L-S'i unustas ta oma hajameelsuses täitsa ära).
Eco luges Lotmanit ja tundis koledat kadedust, et ta ise sama tark pole.
Ta kirjutas raamatu, kus väitis, et et tema tuli nende ideede peale juba
lapsena.
Kui Randviir Ecot luges, ajas ta suurest vihast oma habeme maha.
Bahtin armastas väga viina juua. Vahel jõi ta koguni toopide
kaupa. Ykskord arvutas ta välja oma keskmise joomiskiiruse ning pani
yhikule nimeks "kronotoop." Ta otsustas sellest naljast kirjutada
yhele oma sõbrale, kuid pani kirja kogemata valesse ymbrikusse. Ning
saatis selle eksikombel hoopis akadeemiale.
Kuna aga kõik Bahtini väga targaks pidasid, ei tulnudki sellest skandaali.
Ykskord hakkas Jakobsonil endast kohutavalt hale. Lõi ta ju muudkui
koolkondi, aga mitte ykski neist ei jäänud tema juurde
pidama. Otsustas siis, et hoiab järgmisest koolkonnast kyynte ja
hammastega kinni.
See plaan läks aga vett vedama. Jakobsonil olid nimelt veelgi kehvemad
hambad kui Hjelmslevil.
Russell ja Wittgenstein olid väga head sõbrad. Ainult yhes asjas
läksid nende arvamused lahku: Russell arvas, et joobel on erinevad
astmed, Wittgenstein aga leidis, et joove on joove on joove.
Ei saanudki tookord joomisest asja.
Peirce kirjutas elu jooksul väga palju. Ise ta seda muidugi ei teadnud
-- tegelikult tegelikult tuli talle öösel Locke'i vaim peale, kes siis
kõik kohad täis kirjutas. Kui tint ja paber otsa said, kirjutas verega
seinte peale. Ainult lakke ei kirjutanud -- seal armastas ta nimelt
unes jalutamas käia.
Ykskord nägi Barthes unes, et ta on liblikas. Lendas muudkui ringi ja
ringi, aga yhelegi õiele ei laskunud. Ta ju jälestas kõiki ja
kõike. Nii hea tunne oli, kui ei pidanud midagi peale õhu puutuma!
See õnnis tunne kestis täpselt selle aja, mis tal võttis voodist
põrandale kukkumine.
Lotma, olgu taevas talle armuline, oli väga hajameelne. Loeb näiteks
Ecot, kes on oma ideed varastanud L-ilt endalt, kuid ei tunne oma
mõtteid ära. Mõtleb hoopis, et näe, on kyll loll, aga kus alles
kirjutab. Ja võtab Eco mõtted (mis on hoopis tema (st Lotmani) enda
omad) kasutusele, unustades muidugi kohe ära, kust ta seda kõike
luges. Ja siis Eco loeb Lotmanit jne -- yhesõnaga, semioos.
Ykskord aga kirjutas Lotman, olgu taevas talle armuline, hoopis
millestki muust. Eco oli selle peale nii jahmunud, et ajas koguni oma
habeme maha.
Uspenski armastas väga Tartu linna. Seetõttu käis ta tihti Lotmanil
Tartus kylas. Istus siis akna peal ja muudkui kommenteeris, et kui
ilus ylikooli peahoone ikka on ja kui ilus Toomemägi ikka on ja nii
edasi. Lotmanil sai muidugi sellest jutust alati päris ruttu villand
(hoolimata sellest, et ta hajameelne oli) ja ta tõstis siis Uspenski
kirjutusmasina taha. Uspenski siis kirjutas, et kui ilus Tartu ikka on
ja kui ilus Toomemägi on ja. Aga Lotmani trykimasinal olid klahvid
teise paigutusega ja välja tuli ainult semiootika.
Uspenski nuttis siis suurest kurvastusest, et ta suur kirjanik ei ole.
Ja jõi ennast täis.
Ykskord tahtis Randviir teada saada, mida Salupere tema kohta
loengutes räägib. Ta riietus tudengiks ning läks Salupere
loengusse. Istus siis seal, ennas kogu aeg tagasi hoides, et mitte
karjuma hakata et kõik vale on, mida Salupere räägib (see oleks ju
paugupealt reetnud, kellega tegu on).
Kuid tollel päeval oli hoopis kontrolltöö ning Salupere ei rääkinudki
midagi. Anti oli nii pettunud, et unustas kogunisti kontrolltöö peale
vale nime märkida.
Salupere naeris Anti vastuste peale kohe tykk aega.
Ykskord said Barthes, Eco ja Levi-Strauss kokku ning hakkasid jooma ja
yksteisele oma kurba saatust kurtma.
Levi-Strauss kurtis, et kuigi tema väga metslasi armastab, ei armasta
nemad teda (tegelikult ta muidugi eksis).
Eco kurtis, et ta ei oska mitte yldsegi kirjutada, aga kõik muudkui
nõuavad, et ta järjest rohkem ja rohkem kirjutaks. Ja ta ei jaksavat enam
isegi abilisi palgata enda asemel kirjutama.
Barthes ei kurtnud millegi yle. Purjus peaga ei paistnud maailm nimelt
pooltki nii jälestusväärsena.
Foucault'le meeldisid väga vähemused. Ykskord otsustas ta, et võiks
siis juba narkootikumid kah ära proovida. Astub siis yhte poodi ja
kysib narkootikume, vastatakse: "Ei ole." Astub teise -- sama
lugu. Astub kolmandasse -- ikka saab eitava vastuse.
Neljandas võttis politsei ta kinni. Ei osanud nad Foucault'ga aga
midagi peale hakata. Võtsid siis ja saatsid ta ära Californiasse.
"Selge," mõtles Foucault. "Selline siis ongi see narkotripp." Ei
puutund ta narkootikume peale seda enam näpuotsagagi!
Derridale meeldis väga lammutada. Ykskord võttis isegi kätte ja
lammutas terve oma toa laiali.
Sama palju meeldis Derridale muidugi ka asju uuesti kokku panna. Kuid
oma tuba ei suutnud ta mitte kuidagi samamoodi kokku panna, nagu see
oli olnud.
Pettunud Derrida vabandas siis ennast sellega, et tegemist on uue
kriitilise meetodiga.
Peirce tahtis juba lapsena väga semiootikuks saada. Muudkui otsis aga
igalt poolt erinevaid märke taga. Lõpuks sai suisa tuhat tykki kokku!
Hiljem oli Peirce väga pettunud, kui ta luges (oma käega
kirjapanduna), et ainult kolm märki olemas on. Ja keeldus tykk aega
midagi kirjutamast.
Locke sai selle peale nii pahaseks, et mõtles lausa kuuskymmend viis
tuhat märki välja!
Kalevi Kull oli kogu aeg väga kurb, sest ta ei kuulunud kuhugi. Keegi
teda ei tahtnud -- bioloogid põlgasid ära, loomad ei võtnud omaks,
linnud vaatasid tema peale ylevalt alla. Isegi Misha Lotman veetis
suurema osa aja Tallinnas, et temaga kabinetti jagama ei peaks.
Surm oleks võtt, aga selleks oli veel liig vara.
Iga kord, kui Sebeok lennukiga lendas, tegi ta kellegi
semiootikuks. Seetõttu ei tahtnud keegi tema kõrvale istuda, mõned
poststrukturalistid aga lasid talle isegi lähenemiskeelu peale
panna. Kättemaksuks valetas Sebeok siis suvalistele inimestele, et
Derrida on semiootik ja Foucault on semiootik ja Lyotard on
semiootik...
Ykskord nägi Lotman, olgu taevas talle armuline, unes, et ta on
hiinlane. Hajameelne nagu ta oli, ärkas Lotman hommikul yles ja läks
teemajja teed jooma.
Suurest imestusest selle yle, et Hiina teemajaomanik vene keeles sõimata
oskab, jäigi tookord Lotmanil tee joomata.
Ykskord läks Eco Rooma linna peale jalutama ja nägi, kuidas Foucault
parasjagu Prantsuse politsei eest põgenes (see oli siis, kui nad ta
narkootikumide pärast Californiasse ajasid). Mõtles siis, et läheb
appi, semiootik ju ikkagi. Aga Foucault ei olnud Sebeokiga yhes
lennukis lennanud (Eco oli siis lennukis, kui Sebeok
poststrukturalistide kohta valesid rääkis) ja nii ei teadnudki ta, et
ka tema semiootik on. Ja nii ei saanud seegi kord teadlaste koostööst
asja.
Derridale meeldis väga lõhkuda ja lammutada. Iga kord, kui ta loengut
pidas, oli vähemalt kõnepult pärast tykkideks. Ykskord Ameerikas
lammutas isegi terve suure auditooriumi laiali!
Ameeriklased ei pannud seda Derridale sugugi pahaks. Nad hoopis
vaatasid suure austusega, et näe, mis mõni paljaste kätega teha suudab.
Kristeva armastas väga seltsimees Maod. Ta ei häbenenud seda, vaid
kandis igal pool Mao pildiga T-särki. Kyll muude riiete all, aga
siiski au ja uhkusega.
Jakobson armastas väga koolkondi. Kõige rohkem muidugi neid, mis ta
ise loonud oli, kuid ka teisi koolkondi armastas ta väga. Ainult Kursi
koolkonda ta ei sallinud. Sest ta ei saanud Gulgi piltidest mitte
kuidagi aru.
Ykskord riietus Randviir tudengiks, et veelgi targem välja
näha. Kõndis siis mööda osakonda ja mõtles: "Kyll ma näen ikka tark
välja." Grigorjeva aga nuttis järjekordselt, sest ta oli selleks
liiga vana, et tudengiks riietuda.
Ykskord tahtis Randviir teada saada, mida tudengid Saluperele loengus
tema (st Anti) kohta kokku räägivad ja ta riietus Salupereks. Siis
hakkas minema loengusse ja põrkas koridoris kokku Silvi endaga.
Salupere oli aga õhtul enne magamajäämist Hjelmslevi lugenud... ei, ma
keeldun sellele isegi mõtlemast, mis edasi sai!
Hjelmslev valetas väga palju. Kõigi kohta valetas ta igasugust jama
kokku, Saussure'i kohta muidugi eriti palju (sest ta kadestas ju
Saussure'i tema korrektse hambumuse pärast). Kui te aga vaid teaks,
mida kõike ta Randviiru kohta kokku valetas!
Ykskord istusid Derrida, Foucault ja Lyotard koos lennukis. Järsku
astus sisse Sebeok. Derrida, Foucault ja Lyotard muidugi kangestusid
hirmust -- nyyd tembeldab veel järsku semiootikuks! Aga Sebeokil oli
tol päeval tempel koju ununenud ja seetõttu märkis ta nad ainult
pastakaga ära. Selle sai aga väga kergelt syljega maha hõõruda.