erkki luuk, jüri kolk

 

NURJUNUD EKSPERIMENT/ELU

ballett 2-s vaatuses

 

1. osa. tsensuur "tartu postimehe" toimetuses

1. vaatus: tuntud kultuurikriitiku 0x4c sisenemine "tartu postimehe" toimetusse

0x4c: mul on teile töö! (paus 2o sek) see on mehetöö! (ähvardav akord, nagu oleks vedur rööbastetult maha filtreeritud. 0x4c jääb toimetuse kolleegiumile nõudlikult otsa vaatama. keegi ei reageeri, ega anna millegagi märku, nagu midagi kuulnud oleks)

0x4c (ähvardavalt, õõnsalt): on tore tava. on tore tava, et arutelu algatava artikli autoril - isegi kui see on erkki luuk - lubatakse oma seisukohti kaitsta või vähemalt esitada. idee on sellest, et arutelu kohe kunstlikult ei summutata, kui kogemata peaks õnnestuma jõuda mõnele igavale ja halvale, oinahäälsele lahendile, vaid lubatakse end väljendada sellelgi, kellel iseenda olemasolu õigustav võimgi puudub. seda muidugi eeldusel, et üldse eksisteerib mingisugune vähegi sõltumatum meedia asjaolu, mida tpm-i puhul muidugi täheldatud pole. siin on mõned lood, mida tpm oma ülimas allikakriitilisuses, ja ettenägelikkuses ning tuginedes hiilgavale, vandeseltslaslikule argumendile "jänes on jumal" oma väljaandes avaldada ei lubanud

 

2. osa. tsenseeritud artiklite sisu

1. vaatus. tundmatu (poolpõlenud poodu, kellele on kott pähe tõmmatud) esitab filtreeritud häälel erkki luuki arutluse teemal "asi iseeneses, selle päritolu jne"

Tseremoonia kui asi iseeneses

Tartu kultuuriauhindade ümber puhkenud poleemika on toonud kaasa päris palju pealiskaudseid seisukohti ja väärarvamusi. Tahaksin mõnele neist siin tähelepanu juhtida.

Esiteks ei kõnelnud seda diskussiooni avav artikkel ainult kitsalt Tartu kultuuriauhindadest. Kultuuriauhinnad oli lihtsalt käepärane näide, juhtimaks lugeja tähelepanu kultuuris valitsevale fundamentaalsele tendentsile, pidevale ja rõhutatud opereerimisele näivustega, mille hulka kuulub nii lakkamatu potjomkinlus kui ka ka potjomkini küla tõe pähe võtmine. Sümboolsete tunnustustusviiside pealesurumine - idee, mis on Laine Jänese väite "loomingulisele inimesele on oluline ka emotsionaalne tunnustus" aluseks, on näide esimesest, sellega lambana nõustumine teisest. Lisaks teeb Jänes vea, pidades kultuuriauhinda emotsionaalseks tunnustuseks. Kultuuriauhind on formaalne institutsionaalne tunnustus, kus emotsiooni ainult instrumentaliseeritakse ja simuleeritakse (ja nimelt viisil, et nii auhinna andja kui ka saaja peavad olema "tänulikud" - esimene kultuurilise panuse, teine auhinna eest). Samuti on silmakirjalik väita, nagu Jänes seda teeb, et "saalitäis rahvast annab selle auhinnaga edasi oma tänu". Saalitäis rahvas annab edasi ükskõik mida - kärsitust, ükskõiksust, igavust, põlgust jne, muuhulgas ka tänu, see kõik ei puutu asjasse. Igasuguse tegeliku emotsiooni "üleandmine" kultuuriauhindade tseremoonial on välistatud, kuna kõik, nii saalitäis rahvast, auhindajad kui ka auhindade saajad teavad, et nad on sunnitud edasi andma tänu sõltumata sellest, mida nad tegelikult tunnevad. Selles seisnebki selliste tseremooniate ülim loomuvastasus.

See muidugi ei tähenda, et ma kultuuriauhindade vastu olen. Minu mõte on just vastupidine - olen kultuuriauhindade poolt ja tseremooniate vastu. Ma nimelt suudan neid kaht eristada. Mõnedel näib see üle jõu näib käivat. Tseremoonia on nende jaoks kinnisidee, asi iseenes, milleta mistahes kultuuriauhind on kujuteldamatu. Seda näitab kasvõi juba fakt, et nad kõik, need auhinnad kaasa arvatud, tseremooniale on valmis ohvriks tooma. Mida omakorda kinnitab fakt, et tseremoonia kulukus on auhindade omast kordades suurem.

Berk Vaher: "teades, mil määral ühiskond üldse kultuuri tunnustab, ei ole küll seda hirmu, et säärasele ühisetendusele liiga palju raha kuluks". Nõus. Küsimus pole mitte selles, et tseremooniatele kulub raha liiga palju, vaid selles, et neile kulub raha proportsionaalselt - auhindadega võrreldes - liiga palju. Pealegi pole, ega tõenäoliselt ka tule tegelikkuses ju mingit ühisetendust. On ainult mõttetu, vähimagi õigustuseta tseremoonia.

Laine Jänes: "esiletõstetud vajavad rohkemate inimeste tähelepanu, kui mahub linnapea kabinetti". Nõus. Ja nad saavad selle, kui ajalehes kirjutatakse, et x sai kultuuriauhinna. Ja see, et x saab auhinna, ei ole kuidagi seotud mingi tseremooniaga. Mida siin siis nii kujuteldamatut on? Isegi Laine Jänese intervjuu pealkiri oli "Tartu kultuuriauhinnad mitte ei kao, vaid pigem kasvavad". Justnagu oleks keegi kultuuriauhindade kadumisest rääkinud. Nii nagu mina selle jutu sisust aru sain, oleks pealkiri pidanud olema "Tseremoonia mitte ei kao, vaid pigem kasvab". See oleks olnud muidugi juba sulaselge mõnitus, mistõttu seda ilmselt pealkirjaks ei pandudki. Kuid mõte jäi samaks.

Mõnituse rubriiki kuulub ka järgmine tsitaat Laine Jäneselt: "kui keegi tunneb, et talle on ilmaasjata makstud või see on kuidagi ebanormaalne tegevus, siis alati on võimalik keelduda konkursil osalemast. Sundust pole." Kui Jänes oleks öelnud, et "tseremoonial osalemine pole kohustuslik", oleks jutt olnud adekvaatne.

Praegu viitab kõik ühemõtteliselt sellele, et tseremoonia on midagi nii tähtsat ja olulist, mille ärajätmisele keegi isegi mõelda ei julge, ja kultuuriauhinnad on ainult ettekääne sellele täiuslikult mõttetule tseremooniale, puhtale ja veatule asjale iseeneses.

 

2. vaatus. samavõrra tundmatu (kuid mitte poodu, vaid uppunu, ning vaid osaliselt põlenu) esitab iseenda utreeritud nägemuse jüri kolgi eeposest "oinamaa ning selle asukad"

TPM 10.09.2004 oli intervjuu Laine Jänesega. Ma saan loomulikult aru, et Erkki Luugi algatatud sõda parema ja õiglasema hindamise nimel on määratud läbikukkumisele. Siiski on see sõda läbinisti õigustatud ja tegelikult ka hädavajalik. Viidatud artiklist jäid paljud väited kõrvu kriipima.

Võtan ühe ja kõige koledama - "Asja ei saa vaadata nii kitsalt, et oluline on ainult pangakontole tekkiv rahasumma. Loomingulisele inimesele on oluline ka emotsionaalne tunnustus."

Paneme tähele - mitu laureaati leidsid, et selle emotsionaalse tunnustuse kohta kasutada väljendit "ahvitantsitamine" ei ole liiga karm. Tegemist on kirjutavate inimestega kelle keeletunnetus on harvaesinevalt täpne. Samuti ei ole ma sattunud lugema ühegi laureaadi kiitvat nupukest praegusele süsteemile. Tõenäoliselt mõtleb enamik, et poistel on ju tegelikult õigus, aga kes seda sisteemi ikke muuta jäksab.

Ma saan aru, et näitlejale ja lauljale on tõenäoliselt tore kui ta saab püünel käia ja keegi imiteerib teda või laulab tema laulukese ja kõik plaksutavad ja nii edasi. Lava on tema kodu. Aga näiteks kirjanik ja maalikunstnik ja paljud teised ei pruugi üleüldse sellisest asjast midagi arvata. Ja terve mõistuse piires ei arvagi. Mitte midagi head. Pole ühtki mõistlikku põhjust miks peaks kirjanikule võimaldama säärase egotripi, pole põhjust eeldada, et kunstnik on tingimata haiglase tähelepanuvajadusega isik. Kunstnik tahab saada oma tunnustuse oma tööde kaudu. Ei ole vaja, et igas kõrtsis ja kirikus õlised ametnikud ja maksumaksjad teda patsutaks. Vähegi terve mõistus eelistaks tseremooniale alati auhinda (ja auhinnale normaalset rahastamist). Muidugi - kui mingi tehtud või veel teoksil asi on heal tasemel siis on kultkomi ametnikul põhjust spontaanselt õhku hüpata, lüüa reied plaksuga kokku, nipsutada sõrmi ja hüüda juhhuu! Ning anda meediale teada, et selle töö tegemise eest on tollele kunstnikule eraldatud kõikvõimalikke soodustusi just selliste juhtumite jaoks mõeldud fondist.

Kahjuks on see alles pool uba. Andrus Laansalu osales poleemikas ja palus viisaka ja talitsetud inimesena tseremoonia asemel väljakutset. See on kahtlemata asi mida kunstnik vajab, aga tundub, et Laansalu võis olla mõneti irooniline on ju temagi laureaat. Laansalu sisuliseks auhinnaks, selleks, millega avaldati tunnustust tema ideedele ja varasemale tegevusele, oli Tartu Teatrilabori loomine. Kindlasti hindas ta seda auhinda.

Noh, labor pandi kinni ja siis anti Laansalule suure kisa ja käraga ametlik preemia (emotsionaalne tunnustus masinaklassis "kuni 35.a kultuuritegelane"). St kunstnikul võeti võimalus midagi tegelikult teha käest ära (põhjendused miks seda tehti meid praegu ei huvita) ja anti vastu känd ning ebamäärane kogus kaheldava väärtusega au. On hetk retooriliseks hüüatuseks - kas see on emotsionaalne tunnustus?! Ei ole mitte. See on sulaselge sigadus ja pesuehtne mõnitus. See on hea näide auhinna (halvasti) varjatud tähendusest.

Katse mahalõhutud unistusega kunstnikku lepitada kännuga võiks oma armetuses olla isegi liigutav kui sellega ei kaasneks nii vali kiitlemine ja relvatärin.

Arvestades, et kõikvõimalikud auhinnad on alati olnud suurepärane võimalus onupojapoliitikaks ja muuks taoliseks siis võib julgelt väita, et eesti kultuuriauhindade ajalugu on ebameeldiva tähendusega paksult koos.

Laureaarid on ju olemas - võib küsida kas auhind on jätnud hea mulje ja kas auhind on aidanud (samadest) allikatest hiljem oma tööde jaoks raha saada. Tuleb küsida ja teha järeldused. Uuring teemal mida laureaadid tegelikult tahavad ja vajavad oleks umbes sama töömahuga nagu iga-aastase kammajaa ettevalmistamine ja sellest nii 50 korda odavam, aga erinevalt kammajaast oleks sellest ka midagi kasu.

Inimene on emotsionaalselt üsna leplik loom - kui tal õhtu jooksul liiga kauaks tõeliselt igav ei hakka ja mõni ta sõber või keegi kellest ta lugu peab saab auhinna siis on tal raske pärast öelda, et kogu üritus oli käkk. Sealt ka kogu positiivne tagasiside.

Berk Vaheri toodud näide tünniorkestrist kes just auhinnatseremoonial tuule tünni said on tegelikult näide meie kultuuripoliitika puudumisest - sellised väärt orkestrid tuleks leida teistmoodi. Neid tuleks otsida, aidata neil endid promoda. Praegu on nii, et mingi ebaõnnestunud ahvitantsitamise käigus juhtus kogemata midagi head. See on umbes nagu Napoleoni sõdade tagajärjel kadus pärisorjus väga meeldiv kõrvalnähtus, aga ilmselt puudus täiesti algsetest plaanidest.

On olemas lihtne kriteerium auhinnatseremoonia (edaspidi ja tagaspidi loe: kammajaa) kultuuriväärtuse hindamiseks. Kujutleme hetkeks, et kammajaa on just niisamasugune etendus nigu ta on, aga ta ei ole seotud kaalikast auraha üleandmisega. Kriteerium on, et kas keegi suudab niisugusel juhul ette kujutada selle ürituse publikut, lavastajat, rahastajat? Vastus on ei. Säärast sõnnikut ei vaataks ilma "heade tavade" paineta keegi. Samuti ei maksaks selle teostamise eest keegi.

Pole midagi imelikku selles, et TPM on igerik kolkaleht mis ei suuda võltspaatosest loobuda sisulise diskussiooni kasuks, aga eesti meedias mingi väljaanne oleks ehk võinud ju eeltoodud tekstide vastu huvi tunda. No seda ei old. On päris kindel, et kui keegi teine tahab kirjutada mõttetuse vohamisest eesti ühiskonnas / kultuuris siis toob ta näiteks kas eesti märgi, mõne järjekordse valla mõttetu tunnuslause, mõne järjekordse mõttetu au või autuse samba, kultuuripreemiate jagamise korra või ükskõik millise tahu meie suurt ja välist kämarajura ülistavast käitumisest kukub ta ülimalt tõenäoliselt kõva mütsatusega vastu vaikimisemüüri ja peab lõpuks Luugi ja Kolgi kombel suunduma "Vihikusse". Vihik ongi siukestele paras auk Teie teksti loevad 1200 eesti kõige helgemat pead kellest enamasti ei sõltu suurt midagi.

Lihtsa kultuuritarbijana kinnitan, et mulle auhinnaüritused ja lavastused mingit muljet ei avalda. Küll aga tahaksin ma juba lugeda Luugi järgmist raamatut või näha mõnd andreas w hämarat etendust. Rohkem kultuuri!