Ayahuasca
tarvitajate kirjeldusi ayahuasca mõju all läbielatud
kogemustest. Osalejate
anonüümsuse kaitseks on tsitaatidest välja jäetud vastaja äratundmist võimaldavad
detailid ja standardiseeritud kirjaviisi.
·
Tegin Ayahuaskat
ja kogesin ülikõrget vibratsiooni, mis kasvas välja meloodiatest ja rütmidest,
mis kogu mu keha läbi trummeldasid. Mõningate masinate heli oli välja
kannatamatult tugev. Väga palju oli juhuslikest piltidest ja fantaasiatest
juhitud nägemusi. Ma oleksin pidanud proovima neist piltidest mööduda ja jõudma
kõige selle mõttemüra taha – tühjusesse. Samas kinnitati, et kõik tuli mulle
ikkagi selleks, et midagi öelda. Need hetked tuleb nüüd läbi analüüsida.
·
Mulle meeldis, kuidas vaim oli erk, aga
unenägudest eredamaid kujutlusi oli väga palju.
·
... tajusin ühel hetkel ühe Santo Daime kiriku meie hulgast lahkunud suurmehe kohalolekut
vaimolendina ja nägin teda kinnisilmi vasakul pool.
·
... sellist kehavälist kogemust pole enne
olnud. Oli valik, kas jääda siia või ei. Sel hetkel, kui seda küsiti, olin
pigem keha kohal kui sees. Ehmatasin ära ja kukkusin tagasi.
·
Nägemustes värviderohke, kirjatähed –
mingi kood, nagu sanskrit, mida peaks avama või lugema. /-/ nägin ka sümboleid,
käies väljas kuud vaatamas. Kuu oli kala moodi.
·
Lahkusin kehast ja pidasin pika kahekõne
kosmilise maoga.
·
Paljud mu lapsepõlve mälestused ja samuti
ka paari aasta tagused kogemused mis mu mina pildile oma jälje olid jätnud, kerkisid
üles. Paljud kogemused kerisid end ajas tagasi nagu film. Selle ajal ma sain
tunda neid emotsioone, mis mind mõjutasid nendel hetkedel ning teada ka nendest
allasurutud tunnetest, mis omakorda tekkinud olid. Ma nutsin väga palju, ning
iga mälestusega ma elasin selle taaskord läbi. Seda läbielades
ma tundsin, kuhu iga mälestus mu kehas ennast paigutanud oli ning kuidas need
mu elu mõjutanud olid. Neid mälestusi uuesti läbi tehes ma tundsin kuidas nad
lahkuvad mu kehast ja meelest ning iga lahti lastud mälestus tekitas mu sisse
uut avarust. Lõpuks tekkis mu sisse, eriti just südame piirkonda, nii palju uut
avarust mis ulatus kaugele kaugele minust väljapoole.
Ja ma tundsin meeletut tänulikkust nende kogemuste eest, mis mulle nii palju
haiget olid eelnevalt teinud.
·
Mu ‘mina’ lakkas olemast, mu mõtlemisvõime
kadus, mu kehapiirid kadusid, kõik mis ma selle hetkeni olin tundnud või
teadnud oma elus kadus. Selline tunne, et kõik kadus või haihtus ära. Mind ei
olnud enam olemas. Kõik muutus justkui nähtamatuks. Polnud vahet, kas mu silmad
olid kinni või lahti, sest mu keha enam polnud ning mu olemus oli kõikjal. Kõik
mu ümber muutus muinasjutuks, sest kõik oli energia. Kuskil kaugel kajas sõna ‘eternity’ mitu korda. Ma vaatasin toa nurka ja mu
kaasreisijad lamasid pikali. Nende tekid ja riided haihtusid. Ma nägin nende
läbipaistvust ja anatoomiat, kus kirjeldamatu spekter värve jooksis mööda nende
närvisüsteemi ja veresoonkonda. Lähemalt seda uurides, need järsku ‘sädelesid’
õhku ja alles jäi vaid midagi sinakat. Ma pidasin neid sinakaid helendusi
hingedeks või tõeliseks olemuseks. Kõiksugused hääled tundusid kui haldjad mu
ümber.
·
Minataju lahustumine ruumi ja kosmosesse,
kõige omavahel ühenduses olemise kogemine, eredad visuaalsed toetavad pildid
sellest, kuidas kõik on omavahel õrnalt ja suure armastusega seotud.
·
Ühel rännakul küsisin, kas mul on vaja
rohkem ayadel käia. Taim naeris, ütles, et kõik on
sinu sees olemas: kui sa kaotad enesekindluse, siis võid alati tulla, aga
põhimõtteliselt sul ei ole vaja tulla.
·
... kahtlemata oli tegemist ühe mu elu
tippsündmusega, kus kogesin iseennast selles maailmas täiesti uudsel moel.
·
Ma ei tundnud midagi, olin enda peale
vihane, et üldse läksin. Alles hiljem sain aru, et kuigi ise teadvuse muutust
ei tajunud, midagi siiski toimus.
·
Kehal oli raske ja tekkisid mõtted, miks
ma seda teen, miks ma sõidan teise maailma otsa ja joon ebameeldiva maitsega
jooki ja mul on väga paha olla.
·
Hirm ja õud, vaimne piin, väga halb
füüsiline enesetunne.
·
Surmahirm (nii otsene kui eksistentsiaalne),
üksildustunne, tohutu motoorne rahutus – ükski kehaasend ega olek ei anna rahu.
Niisugune tunne, nagu suurim närvipinge veel palju kordi võimendatud.
·
Füüsiliselt oli päris raske, kõikusin enda
kokkuvõtmise ja äravajumise vahel. Raske oli oksendada. Kui sain oksendatud,
läks olemine väga heaks.
·
Tajusin, et ülim kurjus (põhimõtteliselt
saatan) on olemas ja valguse-pimeduse lahing käib absoluutselt iga üksiku hinge
pärast. /-/ Tundus, et nüüd olles avatud-kaitsetu muutunud seisundis on kurjus
tulnud minu hingele järele. Lootusetuse tunne. Hirmu polnud aega tunda, sest
ellu jäämine võttis kogu tähelepanu.
·
/-/ ma kogesin, et mul on jõudu istuda
sirge seljaga, et mul on jõudu juhida protsessi, et
ma ei ole abitu ettur võõra stiihia käes, vaid see jõud "arvestab"
minuga. Et ma suudan kaasa laulda ja kohal olla ja teisi toetada ja samas on
mul valik taimega kaasa minna ja lasta endale asju näidata, lasta ennast
õpetada.
·
Tulin läbi hirmu; läbi selle kogesin
positiivseks jäämise jõudu ja enda väge toimetulekul: edasi kogesin loomise
potentsiaali, ilusad visioonid avatud silmadega. Oli ayahuasca
kogemuste tipphetk, sest võttis kokku varasemad kogemused ja pani perspektiivi
– nii positiivsed kui negatiivsed kogemused. Ka kergenduse tunne, et olin
suutnud hirmu seljatada ja hirmsad kogemused õppimise teenistusse rakendada.
Olemise rõõm.... „on hea olla”.