Tulek merest

Ammusel ajal, kui ei olnud imetajaid, elas ookeanis latikas nimega Abram, kellel lähenes sünnipäev. Kui oli juba sünnipäeva pidu avastas Abram, et tal pole korgitseri, et avada veinipudel. Prooviti kõike, kuid isegi kruvi ja tangid ei aidanud. Niisiis läks Abram hai käest korgitseri laenama. Hai lubas lahkelt: "Võta. Aga too tagasi." Latikas läks tagasi koju ja avas veinipudeli ja varsti oligi pudel tühi ning Abram ja ta sõbrad olid purupurjus. Järgmisel hommikul helistas hai Abramile:"Ma tahaks nagu enda korgitseri tagasi saada. Sellel on ju Viinist ostetud bortselanist vars." Seda kuuldes pani Abram toru ära ja tahtis nüüd korgitseri maha müüa, sest bortselan oli ju kallis kraam. Siis pani ta mantli selga ja läks korgitseri korallide vahele müüma. Siis juhtuski mööda käima üks uhke orants oravkala, kellega Abram vahetas bortselani viie lepamaimu vastu. Koju jõudes kattis Abram laua ja hakkas just lepamaime sööma kui hai lõi ukse lahti ja karjus: "Anna mulle mu Viini korgitser tagasi!"

Abram vastu:"Eee, mis korgitser?"

"See, mille sa mult eile laenasid"

"He-hee, asi on nüüd nii, et seda pole nagu enam."

"Kus see siis on?"

"Ma müüsin selle maha viie lepamaimu eest."

Nüüd sai hai nii vihaseks, et ta tahtis latika ära süüa ja hakkas teda taga ajama. Abram ujus elu eest, aga lõpuks jäi ta lahesoppi lõksu ja polnud muud võimalust kui maa peale ronida. Nii ta tegigi, kuid hai ei riskinud maale tulla ja jäi vette.

Maal

Maal mõtles Abram, et ookeani tagasi minna oleks ohtlik. Kuid maal ei saaks ta liikuda ega endale toitu hankida ja vaenlaste eest joosta. "Oleks mul vaid korralikud jäsemed." Ütlemise peale kasvasid talle justkui võluväel väikesed käpad. "Oh sa püha angerjas! Mis see peaks tähendama?" imestas Abram. "Mul on mingid imelikud jäsemed." Abram hakkas kohe jäsemeid proovima ja jooksma. Algul ta veel komistas ja kukkus, aga pikapeale harjus ta oma uute jäsemetega.

Öö veetis Abram rannas palmilehe all, kuid juba hommikul läks ta ümbrust uurima ja sööki otsima. Sööki otsides leidis ta rannast dinosauruse korjuse. Ta proovis seda hammustada, kuid ta hambad olid liiga väikesed ja nürid. Abram soovis: "Oleks mul vaid nii head hambad nagu Türannosaurus rexil " Ja nüüdki kasvasid talle suuremad ja paremad hambad. "Oh sa püha Metallica! Jälle! Mis siin üldse toimub?" karjatas Abram. Ta proovis korjust hammustada, ta võttis ühe ampsu ja teise ning varsti oligi tal kõht täis. Ta vaatas süües korraks ringi ega ohtu ei ole, aga ta märkas ühte teist latikat. "Kes sina selline oled?" küsis Abram tundmatult. "Mina olen Lota. Aga kes sina oled?" küsis Lota. Abram aga vastu:"Mina olen Abram. Mida sinusugune kena daam üldse siin kuival maal teeb." "Sa ei usu seda, aga ma laenasin oravkalalt korgitseri, millel oli Viini bortselanist vars. Minul on nagu natuke kleptomaani kalduvused ja ma müüsin selle ränga raha eest ühele raile. Siis tuli oravkala enda korgitseri nõudma ja mina rääkisin, et seda ei ole minu käes. Siis hakkas ta mind taga ajama, aga mina jäin lahesoppi kinni ja ronisin maale. Ja siin ma nüüd olengi. Aga need jäsemed ja suured hambad - vat seda ma ei tea, kust need tulid." rääkis Lota. "Imelik. Minuga juhtus sama lugu. Ainult mina sain korgitseri hailt." ütles Abram. Latikad said sõpradeks ja läksid ümbrust uurima.

Ümbrust uurides tundsid nad väikest värinat maapinnas. Lota ütles:"Mis see oli?" "Ei tea. Mis sa pabistad!" vastas Abram. Mõlemad läksid eri suunades endile laagriplatsi otsima. Varem kuuldud mürin tugevnes, kuid Abram ja Lota ei kartnud seda.

Järsku karjatas Lota:"Appi Abram!Päästa mind!" Abram vaatas selja taha ja nägigi, et kari iguanodone tormas Lota poole, aga Lota ise oli jalga pidi puujuure all kinni. Nüüd jooksis Abram täie kiirusega Lota poole ja proovis puujuurt katki murda. Küll Abram pusis juurikaga, kui lõpuks just dinosauruste jalgade eest päästis ta Lota. "Oo, see oli napp," ütles ehmunud Lota.

Abram ja Lota hakkasid nüüd igaks juhuks koos käima. Nad olid sõbrad juba pikka aega ja Abramile hakkas Lota meeldima. Lõpuks tegi Abram Lotale abieluettepaneku. Lota oli nõus abielluma Abramiga. Korraldati uhked pulmad ja paaripanejaks oli kohalik preester lesothosaurus. Abram ja Lota olid kena paar, kellel oli kolm last, kes olid juba täiesti imetajate moodi. Nii panidki kaks kuivale maale läinud latikat aluse imetajate evolutsioonile. Ja kui Abram ja Lota ei ole veel surnud (kindlasti on), siis elavad nad veel tänapäevalgi.