Mis on ilu? Miks me haigeks jääme? Kuidas on need küsimused omavahel seotud?

Ilu on vaataja silmades ja veelgi sügavamal tema kohastumustes. Isendi välimus ja käitumine kõnelevad potentsiaalsetele sigimispartneritele ja konkurentidele tema fenotüübilisest ja geneetilisest kvaliteedist. Välimus peab aitama vaatajal selgusele jõuda, kellega on mõttekas tülinorimist vältida ja kellega koostööd teha ning kelle geenidega koos on kõige kasulikum enda omi järgmistesse põlvkondadesse lähetada. Häid geene – st. terveid vanemaid – on järglastel vaja selleks, et hakkama saada parasiitide ja patogeenidega, keda peetakse üheks olulisemaks biootiliseks evolutsiooniteguriks.

Haigeks jäädakse siis, kui immuunsüsteem ei suuda organismi ründavate parasiitidega adekvaatselt hakkama saada ja/või kahjustab parasiidivastase rünnaku käigus iseennast. Mis takistab immuunsüsteemi paremini toimimast? Ühest küljest on süüdi parasiidid, kes on peremeestest evolutsioonilises võidurelvastumises alati sammukese võrra ees. Teisest küljest põhjustab probleeme immuunsüsteemi regulatsioonimehhanismide keerukus ja hävitusmehhanismide ohtlikkus, mis muudab immuunsüsteemi kasutamise kulukaks. Kui organismi mingi funktsioon on kulukas, siis peab see paratamatult teiste funktsioonidega ühise ressursi pärast konkureerima. Nii saaks ka immuunvastusesse paigutatavat ressurssi kasutada hoopis millekski muuks – näiteks välimuse kaunistamiseks, sigimiseks või eluea pikendamiseks. Siit jõuamegi parasitoloogiat, immunoloogiat ja ökoloogiat ühise katuse alla ühendava lõivsuhete e. trade-off' ide võrgustikuni.

Evolutsioonilised ökoloogid otsivad vastuseid küsimustele, miks kõik olendid ei sigi maksimaalse kiirusega, kuidas makstakse sigimise hinda, miks toimub vananemine ning kuidas on ilu ja tervis omavahel seotud. Vastused neile küsimustele võivad paljuski peituda immuunsüsteemi toimemehhanismide tundmises. Teel nende vastusteni tuleb kõigepealt välja selgitada kuidas, kui palju ja millal immuunsüsteemi kasutamise eest makstakse, ning eelkõige – kuidas immuunfunktsiooni ja selle tõhusust üldse mõõta. Kuna immuunökoloogia kujunes iseseisva teadussuunana välja alles XX saj. viimasel kümnendil, on praeguseks kõigi eelnimetatud küsimuste kohta teada üllatavalt vähe ning võimalused kaasarääkimiseks head.

Meie töörühmas kasutatakse immuunökoloogilise mudelina rohevinte ja nende sooleparasiite koktsiide. Isase rohevindi teevad atraktiivseks tema kollased sulepartiid, millele annavad värvuse karotenoidsed pigmendid. Loomad saavad karotenoide üksnes toidust, seepärast peetakse neid piiravaks ressursiks. Karotenoidide omastamist pärsivad omakorda sooleparasiidid. Seetõttu võiks linnu sulestiku kollasus anda tunnistust tema vastupanuvõimest koktsiidinakkusele (mis peaks omakorda sõltuma nii peremehe kui parasiidi genotüübist). Lisaks kõigele muule usutakse karotenoide osalevat isendi tervisliku seisundi tagamises ka otseselt – neil arvatakse olevat immuunsüsteemi stimuleeriv toime ning võime siduda vabu radikaale jt. reaktiivseid osakesi. Viimased omakorda peaksid mängima tähtsat rolli immuunvastusega kaasnevate koekahjustuste tekkes, vananemisprotsessis ja füüsilise koormusega kaasnevates oksüdatiivsetes kahjustustes. Eelnimetatud hüpoteeside kontrollimiseks viime läbi laborikatseid jaanuarist aprillini. Aadressil Vanemuise 21 on meie käsutuses suurepärane aviaarium mille juures paiknevad ka mahukad labori- ja kirjatööruumid. Meie teadustulemustest võib lugeda siit.