Probleemikirjeldusest tundmatute terminite ja kontseptsioonide väljaselgitamine (I etapp)

Võib öelda, et probleem tundus (mulle isiklikult) nutikalt püstitatud ning sellevõrra uudne. Me osaleme justkui kursusel, kus üheks ülesandeks on sooritada veebipõhises õpikeskkonnas rühmatöö. Rühma ülesandeks on analüüsida ühiselt etteantud juhtumit ning esitada analüüsi kokkuvõte üldisesse foorumisse. Oletame, et oleme sattunud ühte rühma inimestega, kes on väga passiivsed. Läheneb rühmatöö esitamise tähtaeg, kuid meie rühma foorumis valitseb vaikus.

Tundmatuid termineid ei tundunud probleemikirjeldus sisaldavat. Küll aga tundus paljudele meist oluline täpsemalt paika panna probleemis esinevate terminite — rühm (ehk grupp), probleemõpe, õpikeskkond — piiritlemine.

Probleemi defineerimine (I etapp)

Külliki (lõik 6.11.11 kirjast):
Ma ei näe küll, kuidas on meil arutatavat probleemi võimalik analüüsida kõigis etteantud punktides, see sobib pigem mõne teoreetilise või teoreetilis-praktilise probleemi jaoks.

Darja (lõik 6.11.11 kirjast):
Minu on jaoks probleemiks erinevus soovitava ja tegeliku olukorra vahel. Soovitud olukord on loomulikult see, et rühmatöö sujuks ning tegelik olukord, et see ei suju. Seega on probleem minu arvates, kuidas jõuda ebaõnnestunud rühmatööga positiivse tulemuseni.

Illar ägitas (6.11.11) kirjutama isiklikest kogemustest, väites, et probleemi defineerimise asemel ehk piisab ka selle piiritlemisest või määratlemisest.

Ma kujutan ette, et probleemipüstituse enesega on see asi meil ka määratletud: probleemõppe rühm on passiivne, osalejad on tagasihoidlikud ning loodavad teistele.


Probleemi analüüsimine ja võimalikult paljude erinevate selgituste pakkumine (I etapp)

Probleemi selgituste asemel harrastas meie rühm pakkuda usinasti omapoolseid lahendeid.

Anu (lõik 3.11.11 foorumipostitusest):
Kui probleemiks on rühmas passiivselt osalevad liikmed, siis kirjanduse järgi oleks lahenduseks «passiivsete» rühmast välja jätmine. Tehes tudengitega sageli rühmatöid, on see ka sageli reaalsus — kui koostöö rühmas ei sobi, vahetatakse rühma või kui koostöö ei edene, siis jätab terve rühm töö esitamata.

Külliki (lõik 6.11.11 kirjast):
Oskaksin välja tuua ainult võimalikud põhjused ja mõned lahendused. Põhjused võivad tulla nii osalejate tahtmatusest võtta endale näidata üles liigset aktiivsust ja juhirolli (sama ju ka seminarides, kus keegi ei taha esimesena sõna võtta). Samas ka objektiivsed (meie töötavaid tudengeid arvesse võttes): aja optimeerimine, ehk kas on seni midagi muud prioriteetsemat teha või alustatakse viimasel võimalikul hetkel.

Maria pakkus oma (6.11.11 postituses) põhjusi, miks tema isiklikult on...

...näide ühest passiivsest osalejast, kes vaikselt loeb teiste postitusi ja mõtteid, aga endast elumärki ei anna. Selleks on mitmeid põhjuseid, alustuseks minu tagasihoidlik iseloom kui ka olematu kokkupuude e-õppe keskkonna ja läbiviimisega. Hetkel jääb mulle natukene arusaamatuks, kuidas tuleks järgmised sammud rühmatöös astuda.


Darja (lõik 6.11.11 kirjast):
Ebaõnnestunud rühmatöö puhul tuleks kõigepealt uurida, miks selline situatsioon on juhtunud. Kõige esimesena tuleb pähe see, et rühmas pole rollid jaotatud, keegi ei tea oma ülesandeid — ühesõnaga kõik ootavad, et keegi võtaks ohjad enda kätte ja jaotaks ülesanded laiali ning paneks esitamise kuupäevad paika.

Kui rollid on ära jaotatud, aga rühmatöö siiski ei suju, siis võib otsida põhjusi inimestest: kes on kellegiga riius, kellegile keegi ei meeldi, keegi on liiga hõivatud, et midagi tehtud jõuda.

Järgnevalt tuleks vaadata, mida sellise rühmaga peale hakata.

Siinkohal Darja ise lahendusi ei paku, apelleerib vaid Anu pakutud võimalusele passiivsed rühmaliikmed rühmast välja jätta, et anda võimalus aktiivsetel töö lõpuni teha. Darja nimetab seda võimalust väga heaks. Edasi mainib ta, et võib mõelda ka muid lahendusi, eelkõige selliseid, et rühm midagi õpiks antud situatsioonist.


Hilisemas sissekandes Darja siiski pisut täpsustab:

Arvan, et kui selline rühm tekiks, siis eelkõige üritaks tõepoolest välja selgitada, kus on toppama jäädud. E-õppes on see veidi lihtsam, sest on võimalik jälgida wikis või foorumis kuidas rühmatöö sujub ning seeläbi jagada juhiseid või suunata rühm uuesti tegutsema.


Põhjaliku plaani esitas Maria (6.11.11):

Kõigepealt oleks vaja tuvastada, kas probleem on tekkinud vaatamata sellele, et õppejõud on eelnevalt määratlenud rühmatöö rollid ja tingimused, mille alusel ta rühmatööd hindab (täpsemalt, iga osaleja panust rühmatöösse). Võimalik, et esmakordselt e-õpet korraldades ei ole suudetud täpselt paika panna kriteeriume, mis tagaks tõhusa rühmatöö. Näiteks, kas vastav rühmatöö on eelduseks ainekursuse läbimisel või moodustab hindest teatud osa, nt 10% — Sellisel juhul ei pruugi olla rühmatöös osalemine piisavalt motiveeriv.

Samas, olgu e-õpe või tavapärane ainekursus, ikkagi on olemas vastavad tähtajad, millest kinni pidada ning "karistused", mis juhtub, kui seda ei tehta. Nõustun, et kõigepealt võiks õppejõud vastavalt rühmalt foorumis või vastavas rühmatöö keskkonnas uurida, mis on passiivsuse põhjuseks. Võib-olla on tõepoolest sisuline probleem õpetatava teema osas ning mõningane juhendamine aitaks rühmal tegevusega jätkata.

Kui tuleb välja, et tegu ongi rühmaga, kus on passiivsed liikmed, kes lihtsalt ei vaevu töös osalema, kuid on siiski ainele registreerunud, siis tuleks uurida, kas rühmatöö on sooritatav efektiivselt olemasolevatele aktiivsetele liikmetele. Kui nende ümberlülitamine teistesse rühmadesse ei ole võimalik, siis tuleks kohandada rühmatööd selle konkreetse rühma jaoks selliselt, et see oleks ka kahe-kolmekesi teostatav. Passiivsed liikmed eemaldatakse rühmast ning võib-olla jääb nendel ka ainekursus läbimata, olenevalt sellest, millised olid läbimiseks mõeldud kriteeriumid.


Anu leidis (7.11.11), et rollijaotuse peaks õppejõud jätma rühmaliikmetele ise otsustamiseks. Samas aga leidis, et me saame õppejõuna sellele tähelepanu juhtida. Edasi jagas oma kogemust:

Üks enda hea kogemus, mis on veidi motiveerinud, on see, et olen enne rühmatöö juurde asumist rääkinud tudengitele üldiselt rühmatöö eripärasid, millele tähelepanu pöörata ning mida sellest võimalik õppida. St öelnud, et head rühmatööd on enamasti võimalik teha, kui rühm on hästi töötanud. Ning lisaks sellisele üldisele kirjeldusele olen toonud ka ühe hea näite ühest rühmatööst, mis oli nii hästi tehtud, et tekkis ebaterve kahtlus, et tegemist on plagiaadiga. Asja lähemalt uurides selgus, et tegemist on väga tugeva rühmaga — selge tööjaotus (nt igaüks kirjutab küll oma osa, mida hiljem vastastikku täiendatakse / retsenseeritakse), korraldus (näost-näkku kohtumiste kombineerimine elektrooniliste aruteludega) jms. St vahel on tundunud, et rühm laguneb seetõttu, et keskendutakse teemale, aga unustatakse ära, et ka rühma toimimiseks tuleb vaeva näha.


Miks rühm ei tööta? Mis võiksid olla sellise passiivsuse tunnused. Illar püüdis leida põhjusi:
  • inimesed on tööga koormatud ega leia sobivat hetke kursusel osalemiseks
  • inimesed on tööpäeva lõpuks nii väsinud, et «mõte ei liigu» ning paremal juhul suudavad nad veel vaid teiste kirjapandud lugeda
  • inimene pole arvutiga sina peal — kui ilmnevad tõrked, siis ta pigem hoidub eemale kui asub probleemi likvideerima
  • teemas, millega tegeleda tuleb, ei olda piisavalt «kodus» ega julgeta oma asjatundmatuid mõtteid avaldada
  • kursusest osavõttu soovitas keegi kolmas isik, õppijaks registreerunu pole isiklikult huvitatudki
  • esineb tõsiseid tehnilisi probleeme arvuti rikkisolekust kuni voolukatkestusteni
  • puudub isiklik arvuti ning kodakondsetel on olulisemaid töid (nt kooliõpilase kodutööd)
  • rühmatööks sobimatud isikuomadused (liigne tagasihoidlikkus)
  • ajutised terviseprobleemid õppijal endal või tema lähedasel
  • lootusetu mahajäämuse tunne: lihtsam tundub loobuda
  • harjumus «teiste kaelal ligu lasta», soovimata ise panustada
  • üksiku(te) rühmaliikmete liigne jutukus. Igast pisemastki teemast tehakse väga suuri üldistusi ning kaldutakse põhiteemast kõrvale (mul on kogemus, kus üks inimene kommenteeris iga pisematki sissekannet mitmetesse lehekülgedesse ulatuvate heietustega maast, ööst ja eksistentsialismist).

    • Pakutud selgituste kritiseerimine (I etapp)

    Anu (lõik 3.11.11 sissekandest):
    Näiteks ma olen ise tundnud, et sageli on aidanud kasvõi see, kui ma olen rõhutanud, et sisulise töö kvaliteet sõltub kahest asjast: selgest ajakavast ja tööjaotusest rühmas. See on vahel aidanud rühmi koos hoida, aga mitte alati.

    Külliki (lõik 6.11.11 kirjast):
    Näiteks isegi pean tunnistama, et töönädala sees lihtsalt ei jää aega antud kursusega tegelemiseks, samas ei tunne veel ka liigset ajasurvet, sest aega on 20. novembrini ja sinna jääb vahele veel kolm nädalavahetust.

    Illar (kommentaar):
    Minagi olen oma töödega hõivatud. Et ma kipun enamasti isiklikku elu tööga võrreldes tahaplaanile paigutama, siis ripub minu (kui kirjutaja) töö peamiselt sellest, kuidas kaasõppijate kommentaarid laekuvad. Enasmasti meeldib mulle teha asju pigem esimesel kui viimasel võimalusel. Et aga globaalne trend on vastupidine, siis enamasti mulle rühmatööd ei meeldigi.


    Külliki (lõik 6.11.11 kirjast):
    Lahendustest olen nõus Anu soovitusega passiivsed inimesed grupist välja arvata, aga ehk mitte automaatselt, vaid teatud tähtaegu seades: näiteks kokku leppides, et kes ei ole 1. etapi tähtaajaks ennast ilmutanud (ja seega ka ülesannete jagamises ei ole osalenud), kukub välja. Isiklikult pooldan rühmatöö puhul ka e-õppe ja silmast-silma arutelu kombineerimist, st vähemalt sissejuhatavaks aruteluks kokku tulla (kui muidugi kursantide asukoht seda võimaldab) või siis vähemalt üritada internetipõhist simultaanarutelu.

    Illar (kommentaar):
    Mina pooldaksin mingisugust premeerimist neil puhkudel, kui asjad laabuvad kiiremini kui viimasel minutil. Ka siin kumab läbi väljastpoolt pealesurutud õppejõu antud tähtaeg. Minul isiklikult on olnud õnn töötada paljude kursuste ja rühmadega, ent seni olen ka mina võtnud õigeaegselt või ennetähtaegselt esitatud töid elementaarsena, jäänud aga nõutuks puhkudel, kui tähtaeg on möödas ja vastust ikka pole. Kahtlemata võiks ju arrogantselt selliste tegelastega edaspidi mitte tegeledagi. Kummati ei saa aga mööda ka kahest tõsisest aspektist. Esimene on õppejõu missioonitunne, mis ei luba hellemagi huvi ilmnemise puhul lasta käest võimalust oma teadmisi jagada. Teine aspekt pole just mitte vähem oluline, ehkki sellest pole moes rääkida — eks otsesemal või kaudsemal määral sõltu õpetaja töötasu õppijate hulgast.

    Silmast silma kohtumisele ma liialt ei panustaks. Enamasti ei tule äärmiselt hõivatud isikud sellistel puhkudel kohalegi.

    Illar oli Maria mõttearendusega üldjoontes päri, kuid kahtles:
    Aga kas probleemõppe üheks kriteeriumiks polnudki rollide jaotamine. See tähendab, et rolle ei peagi õppejõud jaotama, vaid see peaks toimuma rühmaliikmete omavahelise arutelu tulemusel?

    Triin lisas (7.11.11): Rollid jaotavad omavahel alati õppijad. Ja iga uue probleemi puhul on jälle erinev roll.


    Õpieesmärkide ja uurimisküsimuste formuleerimine (I etapp)

    Kuidas aktiviseerida passiivseid, tagasihoidlikke ning teistele lootvaid osalejaid probleemõpperühmas?

    Edasine ülesannete jaotamine rühmas (I etapp)

    Darja (9.11.11) esitas Triini juhiseid abiks võttes uued ülesanded ja tähtajad.
    I Rühmade olemus - Darja
    II Rühmade dünaamika ehk kuidas rühm liigub ja areneb — Külliki Seppel
    III Edukas ja ebaedukas rühm — Illar
    IV Õppijate aktiveerimine — milliste meetodite abil rühmadega hakkama saada — Anu Masso ja Maria Tamm

    NB! Igaüks võiks oma osa postitada foorummisse reede õhtuks 11.11


    Iseseisvalt kogutud info ja vastused uurimisküsimustele (II etapp)

    II etapp on meil planeeritud iseseivaks tööks hilisema tähtajaga (umbes 15.11.11)

    Maria andis ülevaate rühmatöö aktiviseerimise kohta (11.11.11)
    Et rühm toimiks:
    - igaühe kindel roll grupis ehk teadmine, et lõpptulemuse seisukohast on iga osaleja panus oluline
    - ülesannete ja tegevuste jaotus selleks, et grupp oleks pidevalt töös, võiksid olla tegevused ja ülesanded jagatud väiksemateks osadeks.
    Sellega kaasneks ka sagedasem suhtlemine ja raporteerimine, mis ei lase tähelepanul hajuda ning nõuab järjepidevat keskendumist etteantud ülesandele.

    Passiivsuse vastu:
    - võiks üle vaadata rollid grupis (võib-olla rollide ümberjaotamine lahendaks midagi)
    - kas ülesanded ja tegevused on eesmärgipärased ja jõukohased? Ehk on vajalik ümbersõnastamine ja jaotamine?
    - mõnikord tasub läbi viia nn ajurünnak sellel teemal, mis tundub olevat põhjustanud töö seiskumise. Ajurünnak võib teatud hetkel tõepoolest panna jälle mõtte tööle ning edasi liikuda.
    - kas välised motivaatorid on piisavad? [karistus/kiitus]
    - sisemine motivatsioon. Võib-olla ootused grupitöö temaatika osas ei lähe kokku, pole piisavalt huvipakkuv. Kuidas saaks grupiliige panustada niiviisi, et see pakuks talle ka sisulist huvi?

    Illar arvas (kommentaari korras), et rühmatöö aktiviseerimise osas võiks mõelda ka premeerimisele.
    Pean silmas preemiapunktide süsteemi, mitte pelgalt takkakiitmist. Põgusalt on neile ka juba vihjatud.

    Teisest küljest näen, et kui rühm on muutunud passiivseks ja selle liikmed näiteks ei sisenegi enam kursusele, ei tule ka ajurünnakust midagi välja. Mida sellisel juhul ette võtta?

    Kui rühmatöö ei paku huvi, siis on inimene ilmselt sattunud valesse rühma või valele kursusele. Huvi ei saa vägisi tekitada.

    Külli saatis (11.11.11) oma lühiülevaate teemal rühmade dünaamika.
    Rühm tähendab kaht või enamat indiviidi, kes on omavahel sotsiaalses suhtes, st kas neid ühendavad ühised uskumused ja väärtused ja/või nad töötavad ühe eesmärgi nimel.

    Kuna rühma liikmed suhtlevad omavahel ning mõjutavad üksteist, areneb rühmas välja hulk dünaamilisi protesse, sh normide, rollide, suhtete teke, kuuluvusvajaduse väljakujunemine, sotsiaalne surve jne. Neid protsesse võibki kokkuvõtvalt nimetada rühmadünaamikaks. Rühmadünaamika on rühma eduka toimise aluseks.

    Teiselt poolt võib rühma dünaamikana vaadata ka rühma arengu kronoloogiat. Rühma arengus võib näha teatud tüüpilisi käitumismustreid, mis on võimalik jagada erinevatesse etappidesse:

    I Esimeses etapis tegeletakse rühma moodustamisega. Otsitakse pealiskaudset kontakti teistega, jälgitakse reaktsioone, näidatakse üles sõltuvust olemasolevatest autoriteetidest. Rühmaliikmed selles faasis on kas üliaktiivsed või pigem apaatsed.

    II Teises etapis jaguneb rühm üldjuhul paarideks või kolmikuteks. Liikmed otsivad enesele sarnaseid inimesi ning hakkavad end rohkem avama. Kui see süveneb liialt, võib ”alarühmade” vahel tekkida pingeid.

    III Kolmandas etapis keskendutakse eesmärgile. Paarid ja kolmikud avanevad ning otsivad tihedamat kontakti teiste liikmetega. Seatakse paika reeglid ja normid, liikmed võtavad suurema vastutuse oma rühma ja liikmetevaheliste suhete eest, esialgne rühmajuht võib juba kergemalt hinge tõmmata.

    IV Neljandas etapis jõutakse korralikult fuktsioneeriva rühmana, kus rühmaliikmed samastavad end rühmaga ning tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Iga liige panustab töösse, rühma juhti nähakse samuti rühmaliikmena. Järgitakse rühmas kokkulepitud norme ning avaldatakse kollektiivset survet, et rühm liiguks oma eesmärgi poole. Rühm sõnastab umber oma eesmärgid vastavalt väljastpoolt tulevatele signaalidele, näitab üles iseseisvat tahet eesmärke saavutada. Rühma ellujäämine ning pikaajaline toimimine on tagatud.

    Sotsiaalpsühholoogias nimetatakse seda ka forming-storming-norming-performing mudeliks, mille loojaks on Bruce Tuckmann (1965). Ja paistab toimivat ka tänasel päeval.


    Illar kritiseeris (vastusena eelmisele) rühmadünaamika käsitlust.
    Vähemasti rühmadünaamika seisukohalt langevad esimesed kaks etappi antud juhul uurimuse alt välja. Ma tahaksin siin eristada rühmade tekkemehhanisme ja juba moodustunud rühma dünaamikat. Ka moodustunud rühmades võib kõiksugu hädasid ette tulla — need lagunevad, formeeruvad ringi, koosnevad aktiivsematest ja passiivsematest liikmetest. Ka siin saab laguneda olemasolev rühm, ümberformeerumine aga on rühmaülene mõiste: selleks peab olema kas rühmaväliseid persoone või hulk inimesi, kes kusagilt teisest rühmast on välja kukkunud, visatud, lahkunud, langenud...

    Sõnal "konflikt" on eesti keeles teistsugune tähendus. See tähendab tingimata midagi negatiivset. Meil tuleb seda sõna rühmadünaamika seisukohalt kasutada üksnes parema puudumisel. Kummati võin ma oma kogemustest tuua näiteid, kus kursus jagunes mulle teadmata skeemide alusel, ent põhjustatuna minu antud tööülesandest, kenasti 4...5-liikmelisteks rühmadeks, mis töötasid kursuse lõpuni harmoonilises kooskõlas. Ehkki kursus tervikuna moodustas justkui suure rühma, ei tekkinud ka konflikte rühmade vahel. Pigem vastupidi: erinevate rühmade positiivseid kogemusi võeti vastu kiljuva vaimustusega ning vahetati edulisi kogemusi. Tahtsin sellega rõhutada, et konflikt, ehkki teoorias äärmiselt tähtsale kohale tõstetuna, pole tingimata rühmadünaamika obligatoorne komponent.


    Küllike täiendas oma mõtet (13.11.11):
    Definitsioonide juurest ettepanekute juurde liikudes, loeksin Tuckmani käsitlusest välja selle, et enne kui passiivsed liikmed automaatselt välja arvate, peaks selgeks tegema, mis tüüpi rühmaga on tegemist ja millises faasis tõrked tekkisid. St kas tegemist on rühmaga, kes üksteisest midagi ei tea (st faas 1), mil aktiviseerimiseks oleks vaja ehk alustada soojendus- ja tutvumisülesannetest, mille kaudu rühmaliikmed üksteist ja üksteise iseloomu tundma õpiksid. Siis kergeneb ka rollijaotus jms ning rühm võib tööle hakata.

    Kui aga on tegemist rühmaga, kus liikmed üksteist juba varasemast hästi tunnevad ning on üksteise suhtes ootused ja eelarvamused, eeldatavasti ka teatav lojaalsus- ja vastutustunne, on tõenäoliselt grupi mittetoimise põhjused sügavamad. Ja siis tuleks rakendada Maria pakutud võimalusi.