Kuid väikesel valgel draakonil oli ka üks suur mure. Nimelt ei olnud ükski teine draakon valge. Kõik teised olid mustad ja rohelised ja punased ja kollased ja kuldsed ja hõbedased ning purskasid ka musta ja rohelist ja punast ja kollast ja kuldset ja hõbedast tuld. Väike valge draakon aga oli valge ja purskas valget tuld. Teised draakonid narrisid teda sellepärast ja selle peale oli väike valge draakon sügavalt õnnetu. Siis pidi ta mitu tundi ilusa maa kohal lendama, enne kui ta jälle suutis õnnelik olla.

Ühel päeval jälle, kui väikest valget draakonit oli narritud, istus ta õnnetult kivi peal ja nuttis. "Miks nad küll mind nii narrivad? See ei ole üldse hea, kui sind narritakse." nuuksus väike valge draakon. Kivi oli küll päikese käes soojaks läinud ja seda kattis kena roheline pehme sammal, aga see ei teinud draakoni tuju paremaks. Ta puhus samblale tuld peale ja jälgis tujutult, kuidas see valge leegiga põles. "Miks ma pean olema valge draakon? Kui ma oleksin punane nagu õun või roheline nagu see sammal siin või kuldne nagu päike, mis seda kivi on soojendanud, siis mind ei narritaks." Siis aga tuli väikesele valgele draakonile mõte : "Kui õige läheks Maaisa juurde?! Tema oskab mind kindlasti aidata!"

Lend Maaisa juurde võttis mitu päeva aega ning kui väike valge draakon ära väsis, keris ta end kastanipuu oksa ümber kerra ja magas. Lõpuks oli väike valge draakon jõudnud Maaisa mäeni. Maaisa istus mäetipus mugava puutooli peal, sõrmitses oma kannelt ja laulis. Väike valge draakon potsatas Maaisa õlale ja tahtis juba oma muret kurtma hakata, aga ta jäi korraks laulu kuulatama. Maaisa laul oli väga ilus ja väike valge draakon kuulas ja kuulas võlutult, vaevu-vaevu hingates, et õhus keerlevaid helisid mitte häirida. Üles vaadates nägi ta imestusega, et kõrgel mäe kohal muutusid helid väikesteks valgeteks pilvedeks, mis aeglaselt eemale hõljusid. Kui laul oli lõppenud, istus väike valge draakon veel tükk aega Maaisa õlal, laulu ilust uimastatud. Maaisa sõrmitses sel ajal vaikselt kannelt ja muigas oma pikka valgesse habemesse.

Lõpuks hakkas väike valge draakon rääkima. Ta jutustas oma õnnetusest, sellest, kuidas teised draakonid teda sellepärast narrivad, et ta valge on. "Miks ma ei võiks olla hoopis punane või roheline või kuldne draakon?" küsis väike valge draakon õnnetult. Maaisa naeratas rahulikult ja ütles : "Tea, väike valge draakon, et sa oled väga eriline draakon." Seda kuuldes läksid väikese valge draakoni valged silmad natuke suuremaks ja säravamaks. "Nimelt valge on headuse ja õnne värv. Valgeid draakoneid on väga vähe ja nad on maailmale ja inimestele väga suureks kasuks. Sest kui sina lendad maa kohal ja imetled metsade ja järvede ja põldude ilu, siis väikesed lapsed all maa peal näevad unes sinu lendu ja näevad, kui ilus maailm on. Ja kui nad üles ärkavad, siis neil on meeles see, kui ilus maailm unes oli, ja nad vaatavad ringi ja näevad, et maailm on tõesti nii ilus. Ja seda teadmist kannavad nad endaga kogu elu kaasas."

Seda kuulates oli väike valge draakon õudselt rõõmus. Ta hüppas õhku, tegi kümnekordse kukerpalli ja lendas viuhti minema, unustades Maaisa isegi tänada. Aga Maaisal polnud sellest midagi, ta muigas endale habemesse ja tõmbas käega üle kandlekeelte.

Sellest päevast peale oli väike valge draakon alati õnnelik. Ta lendas peaaegu et kogu aeg ringi ja imetles maailma ilu. Ja lapsi all mängimas ja inimesi põllul töötamas nähes tundis ta rõõmu ja uhkust, et tänu temale näevad ka inimesed maailma tohutult ilusana. Ja kui teised draakonid teda jälle narrima hakkasid, siis ta teatas neile uhkelt, kuidas asjalood valgete draakonitega on.

Aeg läks ja väikesest valgest draakonist sai suur valge draakon, kellele ikka meeldis lennata kõrgel taevas, roheliste metsade ja kollaste põldude ja siniste mägede kohal. Aeg läks ja suurest valgest draakonist sai vana valge draakon. Kuna ta oli väga vana, siis ta enam palju lennata ei jõudnud. Aga ta istus kõrgel mäetipus ja vaatas enda ümber laiuvaid metsasid ja niitusid. Ainult üks asi tegi talle kerget mure - kui tema igavesse unne suikub, kes siis inimestele maailma ilu näitab?

Lõpuks oligi käes päev, kui vana valge draakon tundis, et see on tema viimane. Ta istus oma mugaval samblaga kaetud asemel mäetipus ja vaatas päikesest ülekullatud puid ja taimi. Ja tal jooksis üle põse pisar, sest ta oli õnnelik, et tal oli olnud nii ilus elu. Kui ta hakkas silmi viimast korda kinni panema, siis vupsas lähedalasuvast põõsast välja üks väike valge draakon ning kihutas valge noolena kõrgele taevasse. Seda nähes vana valge draakon naeratas ja sulges silmad.