Koidikul virgus soo veerel lebav Rainsford hääle peale, mis sisendas talle uut, senitundmatut hirmu. See oli jahikoerte karja klähvimine. Hetke seisis ta aru pidades paigal. Talle torkas pähe üks mõte, mis pakkus nõrka lootust, ning rihma pingumale tõmmanud, hakkas ta soost eemale minema.

Karja haukumine ligines üha, kostes juba päris lähedalt. Mäe veerul ronis Rainsford puu otsa. Vähem kui veerand miili kaugusel jõe ääres nägi ta põõsaid liikumas. Pilku teritades märkas ta kindral Zaroffi kõhetut kogu, otse tolle ees teist, kelle laiad õlad kõrgest dzhunglirohust esile kerkisid; see oli hiiglane Ivan, kes koeri lõas hoidis.

Nad olid iga hetk siia jõudmas. Rainsfordi mõte töötas meeletult. Talle meenus üks pärismaalaste võte, mida ta oli Ugandas tundma õppinud. Ta libistas end puu otsast alla, haaras pihku vetruva noore puu ja kinnitas selle külge oma jahinoa, nii et tera teeraja poole jäi. Siis painutas ta puu taha, sidus selle metsväädiga kinni ja pani jooksu nii nagu jalad võtsid. Koerad tõstsid värsket lõhna tundes veelgi suuremat lärmi.

Rainsford oli sunnitud peatuma, et hinge tõmmata. Koerte haukumine katkes äkitselt ja ka Rainsfordi süda jättis löögi vahele. Nad olid nüüd noani jõudnud.

Ta ronis erutatult puu otsa ja heitis pilgu tuldud teed mööda tagasi, kuid tema lootus kustus samas, sest ta nägi, et all jõeorus püsis kindral Zaroff endiselt jalul. Ivan enam mitte. Sirgu vetrunud puu külge kinnitatud nuga ei olnud siiski märgist päris mööda tabanud.

Rainsford jõudis vaevalt puu otsast alla ronida, kui koertekari uuesti haukuma pistis.

"Rahu, rahu, rahu!" hingeldas ta edasi tormates. Otse ees puude vahel hakkas paistma sinine ava. Rainsford suundus viimast jõudu kokku võttes selle poole. Seal oli mere kallas. Taamal puulatvade kohal märkas ta lossi sünget halli kivihoonet. Temast kakskümmend jalga allpool mühises ja laksus meri. Rainsford kõhkles. Ta kuulis koerte kisa - ja hüppas siis kauges kaares merre...

Kui kindral oma koertega sinna jõudis, jäi ta mõneks minutiks seisma, mõõtes pilguga sinakasrohelist vetevälja. Siis kehitas ta õlgu, istus maha, rüüpas hõbedasest välipudelist lonksu brändit ja ümises ühe viisijupi "Madame Butterfly'st".

Sama päeva õhtul sõi kindral Zaroff oma suures seinatahvlitega söögisaalis ülimalt oivalise õhtueine. Täiuslikku naudingut häirisid vaid kaks asjaolu: esiteks mõte, et Ivanile oli üpris raske asendajat leida, teiseks see, et jahisaak oli tema käest pakku pääsenud. Hingerahustuseks luges ta raamatukogus mõned leheküljed Marcus Aureliuse teostest. Kell kümme läks ta üles oma magamistuppa. Toa ust lukku keerates nentis ta endamisi, et oli õndsalt väsinud. Kuu ei paistnud kuigi heledalt ja enne tule süütamist astus ta akna juurde, heitis pilgu alla õuele ning hõikas koeravolaskitele: "Järgmise korrani!" Siis pani ta tule põlema.

Tema ees seisis end seni voodikardinate taha varjanud mees.

"Rainsford!" hüüatas kindral. "Taeva päralt, kuidas te siia saite?"

"Ujudes," vastas Rainsford. "Ma arvasin, et nii saab kiiremini kui läbi dzhungli kõndides."

Kindral ahmis õhku ja naeratas siis. "Õnnitlen teid," sõnas ta. "Te olete selle mängu võitnud."

Rainsfordi ilme jäi tõsiseks. "Ma olen endiselt pagev kiskja," ütles ta madalal kähiseval häälel. "Olge valmis, kindral Zaroff."

Kindral tegi nii sügava kummarduse kui suutis. "Ma mõistan," kostis ta. "Suurepärane! Üks meist läheb koertele toiduks. Teine heidab magama sellesse oivalisse voodisse. Hoidke alt, Rainsford..."

Rainsford leidis, et ta ei olnud kunagi paremas voodis maganud.