KINNINE RING (1)

Tähelaev "Spacetrak 1" seikles sadade valgusaastate kaugusel kohast, mida tähekaardil tähistas planeet nimega Maa. Vaid laeva kapten oli kord ise seal viibinud. Ta oli kõigist teistest eakam,kuid isegi tema ei suutnud enam meenutada aega, mil elati rahus.

Sõda vaenuliku planeediga Tworh kestis juba viiendat kosmoseaastat. Need viis aastat olid põhjalikult muutunud kogu maailmakõiksuse elu. Sõjaseemnest võrsunud koletis kasutas kõhklematult oma kõikehävitavat jõudu. Hävinud või hävimise äärel oli suurem osa Universumi mõistuslikest tsivili- satsioonidest. Vihkamine ja valmisolek tappa olid saanud loomulikeks nagu söömine ja magamine. Halastus ja pisarad olid muutunud üleliigseteks, koguni kahjulikeks.Õieti peeti kahjulikuks kõike, mis võis röövida tähe- lepanu mõistusest oli saanud kõige elava hauakaevaja.

Nüüd oli sõda jõudnud oma haletsusväärse lõpuni. Just siin, sadade valgusaastate kaugusel kunagisest juhtimiskeskusest oli Tähtede Ühenduse armee pidanud viimase otsustava lahingu vaenulike jõududega.

Tähelaeva kapten Jason Speed seisis kummargil radari kohal, puurides silmadega selle ruumilist pinda. Antud hetkel ei osanud ta veel öelda, kes on lahingu võitnud. Kindlalt võis ta väita vaid üht - lähima kolme parseki raadiuses polnud enam ühtegi elavat hinge. Kõik, mida suutsid haarata radari mehhaanilised silmad, olid vaakumis hõljuvad metalli- kamakad - kunagiste sõjakate kosmoselaevade väändunud jäänused.

"Spacetrak 1" seikles mööda lõputut kosmilist surnuaeda ning pardal valitses endiselt kõrgendatud valmisolek.Iga järgnev hetk võis endaga kaasa tuua ebameeldivaid üllatuse, mis ka sekundilise viivituse korral jäänuks kogu vääramatu meeskonna viimaseks.

Kapten Speed ajaas end sirgu, et loovutada koht radari taga laeva esi- mesele tüürimehele, pidades vastu vaid tänu tohutule vastutuskoormale, mis seisnes oma liigi säilitamises. Need 3 naist ja 5 meest, kes moodus- tasid tähelaeva "Spacetrak 1" meeskonna, olid omasuguste viimased esindajad. Seda tõendas nii tühjus radariekraanil kui ka sideme puudumine teiste ellujäänutega. Loomulikult oli kaduvväike võimalus, et kusagil on veel keegi, kelle sidesüsteem on lihtsalt vigastatud. See võimalus oli olemas, kuid ta ei olnud reaalne. Jason Speed teadis liigagi hästi tõsiasja, et Tähetede Ühenduse laevade sidesüsteem on absoluutselt lollikindel, ehitatud sellisena, et langes alati rivist välja viimasena. Side toimis ka siis, kui kõik muu, isegi mootor oli purunenud. Nemad olid viimased kunagisest mitmekümnest miljardist homo sapiensist.

Tulevik oli ebaselge ja kapten põgenes minevikku. Tal oli kasutada suur eelis oma kaaslaste ees - mälestus õitsvast koduplaneedist Maa, kus möödus ta lapsepõlv. See oli olnud aeg, kuhu mahtus ka midagi muud peale kosmose- lahingute ja külmade tähtede vaheliste kauguste. Sinna mahtusid lapse- põlvemängud imekaunites Maa metsades koos sõpradega, kes olid nüüd kõik surnud, hommikune päikesetõus ja armastavad vanemad. See kõik oli nüüd kahjuks minevik.

Kapten Speed ei võtnud osa Maa kaitselahingutest. Nende ajal viibis ta kaugel Kolme Ratsaniku Galaktika piiril. Seda, et üks kaitsetest läbi- murdunud vaenlane hävitaja koduplaneedi aatomiteks pihustas, kuulis ta alles mõni aeg hiljem. Hetkeks näis talle, et kogu maailm on purunenud ja edasine vastupanu mõttetu. Siis sai sõjamehe veri tsiviilisikust võitu. Kapten Speed jätkas vaenlase hävitamist, tehes seda julmuse ja surmapõlgusega, mis aitas tal võita ka kõige ebavõrdsemad lahingud. Varsti ümbritses teda võitmatuse oreool ning teda tunti ja austati kui meest, kelle peale võib alati kindel olla. Ometigi oli temagi vaid inimene oma puuduste ja nõrkushetketega, kuigi viimased olid näinud vaid vähesed. Raudse mehe terasest tahe kaitses kiivalt tõelisi tundeid.

Praegu valitses Jason Speedi peas segadus. Ta õlgadel lasuv vastutus- koorem tundus ränkraskena. Ta oli väsinud hävitamast, väsinud kaotamast oma kaaslasi. Kõige jubedam oli tõsiasi, et ta ei suutnud enam isegi meenutada, millest oli alguse saanud too mõtetuna tunduv sõda.

Jason Speedi äratas mõtetest radarit uuriv esimese tüürimehe hüüatus. Radari neutronikiired olid kinni püüdnud kolme parseki kauguselt pulseeruvad elumärgid. Nende identifitseerimiseks oli vahemaa veel liiga pikk ja nii suurendas hõbedane tähelaev oma kiiruse maksimumini. Vaatamata võimalikule hädaohule, säilitas meeskond rahulikkuse. See rahulikkus oli siiski vaid näiline. Ees võis oodata kohtumine hädas liigikaaslastega või vaenlase laeva surmapõlgava meeskonnaga.

Juhtimisruumi õhk oli sõnatust pingest pungil. Kapten Speed põrnitses tardunult radari keskkohale lähenevat punkti. Ta tuhmidest silmadest peegeldus midagi sinna täiesti sobimatut. See oli lootus.

Lõpuks ometi jõuti eluallikale küllalt lähedale ja lava neutronsilmad joonistasid ekraanile kauge kosmilise punkti tuhandekordse suurendusega. Ilmunud pilt ei jätnud vähimatki võimalust kahtpidi mõistmiseks. Nende ees olev kosmosesõiduk oli vaieldamatult ehitatud planeedil nimega Tworh. Kummituslik helendavaroheline värvus ja juhiruumi väljavaateava asendav veripunane deemonsilm andsid selleks väiteks enam kui piisava põhjuse.

Jason Speedil polnud vajadust heita pilku ta ees kuvaril jooksvale informatsioonile, mõistmaks, kui raskes olukorras vaenlane viibib. Tema tähesõiduk elas oma viimaseid minuteid ning ta lagunemine oli nähtav ka palja silmaga. Kapten avas suu, et anda hävitamiskäsk, kuid äkitselt surid sõnad ta huultel. Ta märkas seda, mille te enne tähelepanuta oli jätnud - suurt tumedat laiku otse vaenlase laeva kõrval. See oli kosmose enda halastamatu Saatan - must auk, mis purunenud mootoriga tähelaeva kõigutamatu otsusekindlusega enda poole imes. Oli vaid loetud hetkede küsimus, millal too tundetu must hävitaja oma ohvri teadmatusse saadab.