KINNINE RING (2)

Vaikides Jälgis kapten seda hääletut kurbmängu. Hetkeks unustas ta oma raevu Tworhi sõdurite vastu, unustas oma kohustused ning koguni kunagiste sõprade kaotusest tingitud hingevalu, mis polnud teda pärast Maa hävitamist kordagi maha jätnud. Selle kõige asemele tuli seletamatu kaastunne nende õnnetute vastu, kes olid ju tegelikult vqid tähtsusetud kruvikesed suures sõjas. Nüüd ootas neid hirmsaim lõpp võimalikest - hääbumine teadmatuses.

Kapteni hetkeline nõrkushoog tõi endaga kaasa traagilised tagajärjed. Surmasuus viibiv vaenlase hävitaja tegi oma viimase meeleheitliku käigu. Purustav laserkiir puudutas tähelaeva "Spacetrak 1" kaitsetut pinda ja hirmus löök paiskas pikali enamuse juhtimisruumis viibinutest. Peaaegu samaaegselt vastas pihtasaanu rünnakule oma plasmakahurite kogupauguga, mis muutis vanuliku objekti olematuks vqid paar sekundit enne musta koletise põhjatusse kõhtu uppumist.

Kapten tõusis kiiresti püsti ja jooksis juhtimispuldi juurde, pööramata vähimatki tähelepanu veritsevale peahaavale. Informatsioon oli ei enam ega vähem masendav. Tähtede Ühenduse armee eliitlaev oli kaotanud liikumi- seks vajaliku energia. Täielikult purustatud olid laeva 5. ja 21. sektor, kus asusid mootorid. Ometigi laev liikus, sest seda tõmbas enda poole toosama must auk, kuhu oleks pidanud kaduma ka vaenlaste vigastatud kosmosesõiduk. Ükskõikne saatus oli valinud tragöödiale uue peaosatäitja.

Tähelaeva pardal kees vilgas tegevus, sest meeskond püüdis teha või- matut. Kusagil polnud näha vähimatki märki surmahirmust või paanikast, ehkki õige pea jõuti karmi vääramatu tõeni - midagi polnud võimalik teha. See teadmine tõi juhtimisruumi vaikuse. Kosmoselaeva meeskond valmistus oma surmaks.

Kapten Jason Speed seisis ekraani ees ja jälgis peaaegu apaatse pilguga kiirelt lähenevat musta hauda. Esimest korda oma elus oli ta vaenlasega silmitsi sattudes viivitanud ning põhjustanud oma tegevusega kogu meeskonna huku. Kapten ei raisanud viimaseid eluminuteid enesesüüdisuse peale, sellel polnud antud olukorras enam vähimatki mõtet, vaid tegi seda mida ta veel kordagi elus polnud teinud - palvetas. Ta ei palunud laeva pääsemist, see oli juba kahjuks võimatu. Ta palus, et kusagil oleks veel keegi. Keegi, kes on võimeline jätkama elu. Teadmine, et vaid loetud sekundite pärast lakkavad ta liigi 8 viimast esindajat olemast, tegi talumatut valu.

Tähelaeva keret vapustas hullumeelne värin. Kapten teadis,et see on lõpp ja sulges silmad. Järgnev vapustas, kuna ei toonud endaga kaasa vähimatki muutust. Mõistus keelud kangekaelselt kadumast ja Universium tõrkus neid oma aatomimerre lahustamas. Midagi pidi olema valesti. Kapten avas aeglaselt silmad. Peale kahe pisiasja paistis kõik olevat endine. Kadunud oli kosmoselaeva kõrval seisnud täitmatu must õgard ning laeva juhtimisruumis ei põlenud enam häireolukorda teadvustav punane tuli.

Tähelaeva meeskond oli täielikus hämmelduses. Kiire pilguheit laeva sisekuvarile pani paljunäinud Jason Speedi õhku ahmima.Loendurite järgi oli laev absoluutselt korras. Laeva energia oli taastunud 100%-liselt ja mootorid olid taas võimelised täiskoormusel töötama. Võimatu oli saanud tõekas - nad olid pääsenud.

Ent sellega polnud imed veel lõpenud.Laeva ekraanil võis näha, et nad on õige lähedal kaunile unistavsinisele planeedile. Kapten Speed tormas oma silmi uskumata ekraani äärde ja mööda ta põski hakkasid veerema soolased õnnepisarad. Polnud mingit kahtlust - see oli planeet Maa, mis oli olemast lakanud tervelt pool kosmoseaastat tagasi. Kõik tundus liiga ilus, et tõsi. Hetkelise mõttesähvatuse ajel heitis kapten pilgu laeva kvaasarkellale. See näitas aastat 4023. Mingi kõrgema jõu tahte kohaselt olid nad liikunud ajas tagasi pisut üle viie kosmoseaasta.

Sel hetkel mõistis kapten kõike. Ta palvetele oli vastatud. Ülesanne säilitada inimest kui sellist polnud luhtunud. Nad olid oma esiisade planeedi juurde sattunud kaks Maa nädalat enne saatuslikku päeva, mil planeet Tworh sõja kuulutas. Elule kogu Universiumis oli antud uus võimalus. Võimalus ära hoida toda mõtetut kõikehävitavat sõda.

Kapten Speed andis teisele türimehele käsu suunata "Spacetrak 1" Maa lähiorbiidile. Ta oli kirjeldamatult õnnelik ning nagu tihti juhtub õnnejoovastusest pimedatel inimestel, kaotas ta ettevaatuse. Planeedi Maa kaitsekeskuses jälgisid asja murelikud silmapaarid tundmatut objekti, mis püüdis siseneda Maa atmosfääri. Ärevuses viibivatel sõjaväelastele tõi kergendustunde tagasi otse kindralstaabist saabunud käsk.

Jason Speed mõistis oma viga siis, kui oli juba liiga hilja. Metsikult röögatades käskis ta laeva sidemehel Maaga ühendust võtta. Samal hetkel puudutasid Maalt saabunud surmatoovad kiired hõbedast laeva.

Järgneva sajandiksekundi murdosa jooksul, kui laev oli juba praktiliselt muutunud vaid mälestuseks, meenus kapten Speedile äärmiselt tähtsat. Talle meenus peatselt algava sõja tõeline põhjus, milleks oli olnud luba küsimata sisenenud Maa kaitsetsooni. Talle meenus ka see, et planeet Tworh polnud seda tundmatut tähelaeva kunagi enda omaks tunnistanud...

Jason Speed karjatas meeleheitlikult, tundes, kuidas tuhanded nähtamatud jõud ta olenatuks rebivad. Tolle karjatuse sumbunud kaja peegeldus veel kaua vaakumis ükskõikses külmuses. Sellest sai päev mil surid nii mitmetki jumalad.