III. Vanake

Ta kadus nende silmist igaveseks. Ta lülitus kuuendasse vööndisse.

Pimedus rändas tagasi sinna, kus vanake oleks pidanud asuma. Kuid teda polnud.

"Ilmselt on ta mõnes teises vööndis," otsustas Pimedus ja käis läbi kõik vööndid, välja arvatud viieteistkümnes, kus valgus puudus täielikult. Aukartust meenutava tundega, kuna ilmselgelt võis Vanake olla vaid viieteistkümnendas, läks ta sinna ja kutsus.

Möödus terve vaikuseperiood. siis Vanake vastas, mõtetes kumisemas lõpmatu väsimus.

"Jah, mu laps; kes mind kutsub?"

"See olen mina, Pimedus, keda Sädemeke sulle umbes viiskümmend miljonit aastat tagasi tutvustas." ebakindel, seletamatu tunne nagu kustumatu kurbus vajus tema üle.

"Ma otsisin sind kuuendast," jätkas Pimedus rutakalt sõnu valides, "aga ma ei lootnud sind siit leida, üksi sellises kohas, kus pole mingit valgust."

"Ma olen vaatamisest väasinud, mu poeg. Ma olen liiga kaua elanud. Olen mõtlemisest ja jälgimusest väsinud. Olen kurb."

Pimedus püsis liikumatult, julgemata katkestada selle uskumatult iidse olendi veidrat mõtet. Ta söandas tagasihoidlikult märkida:" Mina olen jälle mängimisest väsinud, Vanake, väsinud mitte midagi tegemisest. Ma tahaksin korda saata midagi sellist, millest oleks kasu. Sellepärast tulin ma sinu juurde, et esitada sulle kolm küsinudt, millele ma tahan vastust."

Vanake liigatas rahutult."Ütle oma küsimused."

"Ma tahan teada elu kohta."Vanakese külaline kõhkles närviliselt ning jätkas siis. "Sellel on eesmärk, ma tean, ja ma tahan seda eesmärki tundma õppida. see on mu esimene küsinus."

"Aga miks, Pimedus? Mis sunnib sind mõtlema, et elul on eesmärk, lõplik eesmärk?"

"Ma ei tea," tuli vastus ja esmakordselt tundis Pimedus ehmatusega, et ta tõesti ei teadnud. "aga peab ju olema mingi eesmärk!" hüüatas ta.

" Kuidas võid sa öelda, et peab? sa rüütad tavalise elu liiga kallitesse rõivastesse. Sa annad sellele liiga pühaliku kõla. Elul pole tähendust. Kunagi ammu sütitas elusäde tavalise energiapiisa, andes talle teadmise omaenese olemasolust. Mingi kummalise arenguprotsessi läbi tekkisimegi meie. Ongi kõik. Me sünnime. Me elame ja kasvame, ja siis me sureme. Pärast seda pole enam midagi, mitte midagi. Ei midagi."

Miski Pimeduse sees võpatas ägedalt ja isegi tõrksalt. Kuid ta mõtted olid vaiksed ja pingsad. "Ma ei usu seda. Sa räägid mulle, et elu on ainult suremiseks. Miks, miks...kui see on nii, miks peab elu üldse olemas olema? Ei, Vanake. Minu arvates peab olema midagi, mis mu eksistentsi õigustab." Oli see kaastunne, mis tuli koos Vanakese mõtetega?

"Sa ei usu mind kunagi, ma tean. Kogu mu iidvana tarkus ei muuda sind. Ja võib-olla on see isegi hea. Siiski õpid sa ilmselt eluaeg seda, mida ma sulle rääkisin."

Ta mõtted taandusid hajameelselt ja tulid siis tagasi.

"Sinu teine küsimus, Pimedus?"

Pimedus ei vastanud kaua. Ta oli peaaegu niikaugel, et lahkuda Vanakesest ja jätta ta teisi probleeme lahendama. Sel hetkel oli ta põlgus tulisem kui kääbuspäike. Kuid see jahtus, ja kuigi Pimedus hakkas kahtlema tarkuses, mida ta Vanakeselt nõudles, jätkas ta küsimuste esitamist.

"Mis kasu on purpurpunasest valguskerast, mis püsib igavesti minu sisemuses ja tuleb alati tagasi, ükskõik kui kaugele ma teda ka ei viskaks?"

Vanakeselt saabus niisugune ärrituse ja kurbuse laine, et Pimedus hakkas vabisema. Vanake pöördus tema poole ebatavalise ägedusega. "Ära taha teada seda saladust. Ma ei räägi sulle. Millest ma küll iseennast säästnud oleks, kui ma poleks otsinud ja leidnus vastust sellele küsimusele! Ma olin mõtleja, Pimedus, nagu sinagi. Pimedus, kui sa hindad... kuule , Pimedus," jätkas ta erilisel murtud viisil, sinu järelejäänud küsimus." Ta mõttekiired sähvisid edasi-tagasi, andes märku tema mõistuses valitsevast täielikust kaosest.

Siis keskendusid need jälle Pimedusele. "Ma tean su kolmandat küsimust, Pimedus. Ma tean, teadsin juba siis, kui kunagi ajastuid tagasi Sädemeke su minu juurde tõi."

"Mis on Pimeduse taga? See on mu mõtetes olnud loomisest alates. Mis asub valgusetuse äärealal, millega see universum on piiratud?"

"Ma ei tea, Pimedus. Mitte keegi ei tea."

"Aga sa ju pead uskuma, et seal on midagi," hüüatas Pimedus.

"Pimedus, meie soo kauges minevikus üritasid sinusuurused olendid - neist mäletan ma viit - seda leida. See oli miljardite aastate eest. Aga nad ei pöördunud kunagi tagasi. Nad lahkusid universumist, viskusid sellesse hukutavasse tühjusesse ega tulnud kunagi tagasi."

"Kuidas sa tead, et nad iialgi tollesse võõrasse universumisse ei jõudnud?" küsis Pimedus hingetult.

"Sellepärast, et nad ei tulnud kunagi tagasi,"vastas Vanake lihtsalt. "Kui nad suutnuksid seda ületada, oleks vähemalt üks või kaks neist tagasi pöördunud. Nad ei jõudnud kunagi selle universumini. Miks? Kogu energia, mis nad tolle hullumeelse reisi jaoks suutsid akumuleerida, kulus ära. Ja nad hajusid - surid - pimeduse energiata tühjuses."

"Peab ju olema tee, kuidas üle minna," ütles Pimedus ägedalt. "Ja on ju võimalik selleks energiat koguda. Vanake, sa purustasid mu eluunistuse. Ma olen alati soovinud sinna minna. Ma tahan leida pimeduse äärt. Ma tahan leida seal elu - võib-olla siis leian elu mõttegi."

"Leia..." alustas Vanake kaastundlikult, siis peatus, mõistes lause lõpetamise kasutust. "Kui kahju, et sa pole selline nagu teised, Pimedus. Võib-olla nemad mõistavad, et sama kasulik on magada seitsmendas vööndis, kui lahendada pimeduse mõistatus. Nad on õnnelikud, sina aga mitte. Mu poeg, sa ülehindad elu väärtust pidevalt."

"Kas ma teen valesti?"

"Ei. Mõtle, kuidas sa soovid, ja mõtle, et elu on ülev. Selles pole midagi halba. Unista oma unistust suurest elust ja unista seda unistust teistest universumist. Isegi kättesaamatuse kurbuses on rõõmu."

Jälle see pikk vaikus ja jälle põlguse hõõguv leek Vanakaese mõistuses. Seekord ta leeki ei summutanud. See põles ägedalt.

"Ma ei unista," ütles Pimedus vihaselt. "Kohe, kui mu nägemismeeled aktiivseks muutusid, peatusid nad pimedusel ja mu vastsündinud mõttekeerud juurdlesid pimeduse üle, teades, et seal taga asub midagi. Ja kas ma suren selles tühjuses või ei, ma lähen sinna."

Äkki lülitus ta raevunult viieteistkümnendast vööndist esimesse, kuid enne, kui ta oma liikumismehhanisme kasutada jõudis, nägi ta Vanakese puhta valguse intensiivset, keerleva energia hiiglaslikku kogu enda ees materialiseerumas.

"Pimedus, pea kinni!" olid Vanakes ebakindlad mõtted. "Pimedus," jätkas ta, kuna noorem energiaolend teda sõnatult põrnitses, "ma tõotasin enesele, et ma kunagi enam ei lahku valgusetuse vööndist. Aga ma tegin seda hetkeks sinu pärast.

"Sa sured. Sa lahustud tühjuses. Sa ei ületa seda kunagi,kui seda saabki ületada sellise piiratud energiaga, mida su keha sisaldab."

Ta haaras Pimeduse mõttekeerud energia tihedate voogude haardesse. "Pimedus, mul on teadmised. Võta vastu."

Vasttärganud imestusega lülitas Pimedus teadvuse välja. Vanakese tohutu akumuleeritud tarkus voogas temasse ühtlase joana, niisuguse tohutu hoovusena teadmistest kosmose kohta, mida ükski olend polnud kunagi omanud.

Juurdevool lõppes, ja nagu mõõtmatult kaugest ilmaruumist kostsid Vanakese hüvastijätusõnad:" Hüvasti, Pimedus! Kasuta oma teadmisi, kasuta neid, et oma unistusele lähemale jõuda. Kasuta seda, et ületada pimedus."

Jälle täiesti teadvusel, mõistis Pimedus, et oma lootusetus rahuleidmispüüdes oli Vanake taas naasnud viieteistkümnendasse, täieliku valgusetuse vööndisse.

Ta püsis esimeses vööndis pingsalt liikumatuna, õppides tundma teadmisi, mis nüüd talle kuulusid. Ühe ettekuulutuse juures läbis teda värin.

Metsikus rõõmus lükkas ta välja oma liikumismehhanismid ning sööstis täie kiirusega ema juurde. Pimedus jäi seisma tema ees.

"Ema , ma lähen pimedusse."

Tekkis kurbusega täidetud vaikus. "Jah, ma tean. See oli saatuse poolt ette määratud juba siis, kui sa sündisid. Seepärast ma sind Pimeduseks nimetasingi. " Temalt paiskus õhku sädemepilv. Ta pilk oli kurb ja armastav. Ema ütles:" Hüvasti, Pimedus, mu poeg." Sädemeke rebis end ümbritsevast ruumist lahti ning Pimedus oligi üksi. See mõte torkas teda kui noaga. Ta oli üksi - üksi nagu Vanake.

Võideldes tohutu masendusega alustas ta aeglaselt oma teekonda universumi kaugeima ääre suunas, kus ta teadis Suurt Energiat asuvat.

Hajameelselt triivis ta läbi galaktikate, mööda säravatest kosmoseasukatest, kes lamasid liikumatult oma igavestes mustades voodites. Ta imes endasse ühe pisipäikese ning muutis selle pikal teekonnal vajaminevaks energiaks.

Ja äkki märkas ta kauguses oma endisi kaaslasi. Teda haaras jäine lõbusus. Mängivad. Laste meelelahutused, tähtede sihitu tegutsemine.

Ta ruttas neist eemale ja suurendas aeglaselt kiirust, jättes möödavihisevad tuhanded galaktikad seljataha. Kiirus kasvas, hirmuäratav kiirendus kandis teda eesmärgi poole.