V. Värvilised taevakehad

Aastal ühekaskümmend miljonit sööstis Pimedusele vastu tuhm valgustäpp. Ja kui ta edasi vuhises, hakkas valgustäpp kasvama ja suurenema ning lagunes siis väiksemateks tuledeks, mis omakorda muutusid osadeks... kuni tume taevas oli üleni täpiline, andes maad munakujulise universumi sädelevale, kaunile kiirgusele.

Ta oli pimedusest väljas; ta oli avastanud selle ääre. Instiktiivselt vähendas ta kiirust, ja seejärel, justkui oleks mingi võimas jõud temast võitu saanud, kaotas ta teadvuse ning liikus niiviisi ühtlase kiirusega galaktika kaugesse välimisse äärevööndisse, läbis selle, möödus tema kaaslastest, kuni leidis end tundmatu galaktikasüsteemi keskelt.

Kõigepealt uuris ta põhjalikult ümbrust, lennates tähelt tähele ja rebides neid hoolimatult lõhki, nagu kuulunuks igaüks neist ja pisimad osakesedki ainult talle. Galaktikad, päikesed, kõik nende ehituse elemendid olid samasugused nagu talle teadaolevatelgi. Kogu loodus, järeldas ta sellest, oli ilmselt igas universumis ühesugune.

Aga oli siin elu?

Äkiline rahutuselaine, ebakindlus vajus üle tema. Ta oli õnnetu ja rahulolematu. Pimedus otsis elu tähtedelt, suurtelt hiiglastelt, ägedalt põlevatelt kääbustelt; teistelt ainekogumitelt, mis mustaks jahtunud, eemalepeletavalt tuhalt, galaktikasisestelt sihitult keerlevatelt udupilvedelt, mis aastatuhandete jooksul võtavad endale kauneid ning veidraid kontuure. Tema. Pimedus, tuli nende juurde, olles ületanud lõhe eimillegi üle, kuid neid siin ei liigutanud see uskumatu saavutus, nad vaid jätkasid tiireldes oma teed, teadmata temast midagi! Pimedus tundus endale väikese ja tähtsusetuna. Sellised mõtted näisid täiesti mõistusevastased, kuid seal nad olid - ta ei suutnud neid maha raputada. Ja kasvava lootuste purunemise tundega triivis ta läbi lugematute galaktikate ning udukogude, mis ta ees lahti rullusid, ning otsis elu.

Pimeduse otsingud kandsid vilja. Kusagilt kaugelt saabus eluenergia pulseeriv voog. Ta triivis selle allika suunas kolm- või nelikümmend valguaastat ja pärale jõudes seisatas.

Olend kumas rohelist valgust ning kuulus ühte kahest liigist, millesse Pimedus jaotas endale teadaoleva elu. Pimedus ise oli purpurpunane, omades sisemuses puhta valguse kera, mille olemuse selgitamine oli üks tema põhiprobleemidest.

Roheline valgus seisatas teda nähes samuti. Nad vaatlesid teineteist.

Lõpuks hakkas temake rääkima, mõtteis kumamas imestus ning kahtlus.

"Kes sa oled? Sa tundud - võõras."

"Vaevalt usud sa mind," vastas Pimedus, võbisedes nüüd ärevusest, mida polnud võimalik seletada ainuüksi asjaoluga, et ta suhtleb olendiga teisest universumist. "Aga ma olengi võõras. Ma ei kuulu sellesse universumisse."

"Kuid see on ju täiesti võimatu. Võib-olla tuled sa teisest ruumist, sealt neljakümne seitsmenda tagant. Aga see on veel võimatum." Ta silmitses Pimedust kasvava imestuse ja aukartusega.

"Ma pole mingist teisest ruumist," teatas Pimedus süngelt, "ma olen teisest universumist, pimeduse tagant."

"Pimeduse tagant?" päris temake kartlikult ja kahanes seejärel tahtmatult. Äkki pööras ta oma mõttekiired pimeduse suunas. Kaua, kaua aega vaatles ta seda ning suunas siis mõttekiire taas Pimedusele.

"Niiet sa siis läbisid pimeduse," sosistas temake. "Mulle on kogu aeg räägitud, et see on kõige võimatum asi, millest on üldse võimalik unistada - nimelt selle kohutava valgusetuse ala ületamine. Keegi ei suuda seda teha. ütlevad nad, kuna seal teisel pool polevat midagi. Aga ma ei uskunud seda kunagi, purpurvalgus, ma ei uskunud neid kunagi. Ja oli aegu, mil mul oli meeletu soov seda ise läbida. Kuid räägiti lugusid olenditest, kes sinna läksid ja kunagi tagasi ei tulnud... Ja sina ületasid selle."

Temakesest paiskus kristallsädemete voog. Nii ilmselge oli see äkiline kangelase jumaldamine, mis kandus Pimeduseni temakese mõttelainetega, et ta tundis enneolematut rõõmu. Ja äkki oli ta võimeline määratlema neid mitte kunagi varem kogetud emotsioone, mis sellest hetkest, kui rohevalgus rääkima hakkas, otsekui mähkisid ta endasse.

"Rohevalgus, ma reisisin su juurde mõeldamatust kaugusest, otsides lahendust pimeduse mõistatusele. Kuid võib-olla otsisin muudki, midagi, mis täidaks tühiku minus. Nüüd ma tean, mis see on. Kaaslane, rohevalgus, mõtleja, kellega võiksin reisida, rännata universumist universumisse, avastades kõik olemasolevad saladused. Kuule! Suur Energia, mis ainsana tegi mulle pimeduse ületamise võimalikuks, on vaid veidi vähenenud."

Märkamatult pöördus temake eemale, mõtteis seletamatu ettevaatlikkus, mis näis pooleldi kurbusena.

"Sa oled mõtleja," selgitas Pimedus, "tuled sa minuga?"

Temake põrnitses talle otsa ning Pimedus taipas, et rohevalgus omab sellist kaasasündinud tarkust, mida temal pole lootustki kunagi omandada. Pimeduse meeleolu langes. Mis see oli, mida temake ütles?

"Pimedus," teatas ta leebelt, "sa teed hästi, kui keerad ringi ja lahkud minust, rohevalgusest, igaveseks. Sina oled purpurne, mina roheline. Rohelise valgus ja purpurne valgus - kas see ongi kõik, mida sa arvad teadvat elu kahest küljest_ Sa peaksid teadma, et peale erinevuse värvuses on veel muudki: rohelistel on teadmised, mida purpursetele ei anta, kuni on... liiga hilja. Sinu enda pärast palun sind igaveseks lahkuda."

Imestunult vaatas Pimedus rohevalgusele otsa. Siis teatas ta aeglaselt: "See on võimatu, nüüd kus ma su leidsin. Sa oled just see, keda ma vajan."

"Aga kas sa ei mõista!" hüüatas temake. "Ma tean midagi sellist, mida sa isegi ei aima. Pimedus - jäta mind!"

Pimedus sattus segadusse. Millele ta vihjas? Mis see oli, mida temake teadis, kuid tema mitte? Hetkeks Pimedus kõhkles. Kuskil sügaval sisemuses palus üks hääleke toimida nii, nagu rohevalgus käskis, ja teha seda kiiresti. Kuid teine hääl, tugevnev tunne, millele ta ei suutnud veel nimegi anda, anus teda jääma. Temake olnuks nagu täiendus talle, see poolus, mis teeks Pimedusest terviku. Ja see teine hääl oli tugevam.

"Ma ei lähe," ütles ta otsustavalt, ning mõtete jõud ei jätnud mingit kahtlust otsuse vääramatust iseloomust.Temake kõneles tasaselt, nagu oleks mingi välispidine jõud temast võitu saanud. "Ei, Pimedus, nüüd, kus sa jääd, ongi juba liiga hilja. Õpi tundma purpurkera saladust."

Äkitselt lülitas temake end hüperkosmosesse ja kõik Pimeduse kõhklused ja hirmud olid rohevalguse kadumisega otsekui pühitud. Ta järgnes rõõmsalt temakesele mööda vööndeid.

Ja nii jõudsid nad neljakümne seitsmendasse, kus kogu aine, selle suurimad ning väiksemad osakesed olid võtnud muutumatute kuubikute kuju. Isegi tema ja rohevalgus muutusid siin kuubikujulisteks, miljonite miilide pikkusteks hiiglaslikeks geomeetrilisteks kujunditeks, mida keegi eales moonutada ei suudaks.

Pimedus jälgis temakest ootusrikkalt. Võib-olla hakkab ta nüüd mängima sellist mängu, kus neist kuubikujulistest päikestest tuleb lahti rebida kamakaid ning neid siis planeetidena laiali loopida. Hästi, mõnda aega võiks ju seda teha, kui temakesel juhtub selline veider mängimise tuju olema, kuid siis peavad nad küll asuma olemasolevaid võimalikke galaktikasüsteeme avastama, mis asuvad siinse taga.

Järsku rohevalgus kadus.

"Hmm, ilmselt läks mööda vööndiskaalat tagasi," arvas Pimedus ja lülitus madalamatesse vöönditesse. Rohevalgust polnud üheski neist.

"Pimedus... proovi... neljakümne kaheksandat..." Rohevalguse mõte jõudis vaevu temani.

"Neljakümne kaheksas!" hüüatas Pimedus hämmastunult. Samal hetkel hakkasid ta mälukeerud kihisema, justkui oleks ta elutarkusi ümber korraldatud, et sobitada neisse uus tõsiasi. Näis, nagu olnuks teadvuse veidra alkeemiaga, mille abil sai ta teada, et neljakümne kaheksas oli olemas.

Nüüd ta teadis, nagu oleks ta seda alati teadnud, et neljakümne kaheksas eksisteeris. Ta lülitas end sellesse.

Lõputus muutumises olev energia tema ümber pulbitses raevukalt. Veider energia, mis ei meenutanud midagi muud, kui lähedalasuva energiaolendi liginemisest tingitud suruvat hoovust. Pimeduse nägemiskiired otsisid rohevalgust.

Viimane vaatas teda kurvalt, kuid siiski mingi isesorti erapooletu ükskõiksusega. Pimeduse mõistust pitsitas äkki jäine teadmine, et ta on silmitsi millegi kohutavaga.

"Ma pole siin varem kunagi olnud," sosistas ta jõuetult.

Pimedusele tundus, et rohevalgus on kaastundlik, aga seda varjutas aimdus; et temake oli mingi välise surve mõju all, mis ei tunne halastust.

Siiski teatas rohevalgus: "Ma olen kurvem kui kunagi varem, kuid on juba hilja. Sa oled mu kaaslane, ja see siin - on elu vöönd."

Äkitselt temake kadus. Pimedus ei suutnud kohe järgneda ja saatis teda vaid nägemiskiirtega. Peatselt, nagu hüpnotisööri mõjutustele alludes, rohevalgus kadus; ainus, mida Pimedus veel nägi, oli roheline valguskera. Pimedus ei näinud ega teadnud enam midagi muud. See muutus kogu tema universumiks, kogu tema eluks. Rahulolu, täielik ja rikkumata asjatust tunglemisest vajus üle tema, kui tähetolm.

Rohevalguse valgussõõr kahvatus, muutus aina väiksemaks, kuni oli pisem nööpnõelapeast, mida ümbritses tugev värvitu energiavöö.

Siis äkitselt, nagu pärast shokki, toibus Pimedus tardumusest ja oli jälle teadvusel. Kaugel eemal märkas ta ikka veel rohekat valguskuma, kuid nüüd see suurenes, lähenes - lähenes purpursele valguskerale, mis omakorda kihutas tohutu kiirusega rohelise valguse suunas.

"See on ju minu valgus," mõtles ta ehmunult. "Ma pidin ta enesele teadmata eemale heitma, kui ta mind niiviisi hüpnootiliselt mõjutas. See ei tähenda midagi. Küll ta tagasi tuleb."

Aga kas tuleb? Roheline valguskera suurenes silmnähtavalt, lähenes purpursele, mis kiiruse suurenedes omakorda kahanes.

"Igal juhul," mõtles Pimedus paaniliselt, "põrkuvad nad kokku. Kuidas siis mu valgus minu juurde tagasi pääseb?"

Ta jälgis pingsalt, kõrvetavkülm tunne üle tema vajumas. Lähemale... lähemale. Ta võbises. Roheline ja purpurne kera põrkasid raksatades kokku.

Nad kohtusid tohutu pimestava valgusesähvatusega, mis muutis kosmose valgusaastate ulatuses säravaks. Hiiglaslikus hämuses valgussõõris helendas ergav kera. Udune valgus hajus aeglaselt, kuni kadus ergavasse valgusesse, mis jäi sama liikumatuks kui Pimedus isegi. Siis hakkas ta pulseerima, kummaliselt korrapärase rütmiga.

Miski selles pulseerimises äratas vanu mälestusi, mis otsekui ütlesid: "Ka sina olid kord vaid pulseeriv kera."

"See kera on elu," mõtles ta kangekaelselt. "Rohevalgus ja mina lõime elu. Seda ta siis mõtleski, kui ütles, et see on eluvöönd. Aktiveeriv energia voolab siin väga ägedalt.

See ongi siis purpurkera saladus: koor rohekeraga loob ta elu. Ja ma ei teadnud midagi neljakümne kaheksandast vööndist, enne kui temake mulle selle teatavaks tegi."

"Elu eesmärk - luua elu." See sütitas ta aju. Ühel lühikesel joovastaval hetkel mõtles ta, et oli lahendanud oma suurtest probleemidest viimase ja kõige mõistatuslikuma.

Nagu kõigile teistelegi ülevoolava rõõmu hetkedele, mida ta oli tundnud, järgnes nüüd kiiresti kainenemine. Mille lõpp see oli? Protsess aina jätkus, ja mis sellest saab? Kas elu loomine oli ainuke eesmärk elus? Surnud ring. Ta meenutas Vanakese kunagi öeldud sõnu ja hirm haaras teda.

"Elu, mu elu," sosistas ta tuimalt, "surnud päike ja elu - üks võrdub teisega. See on uskumatu," pomises ta.

Pimedus oli teadlik lähedalasuvast rohevalgusest. Jah, tema keskel asuv valgus oli alles, kuna Pimeduse oma oli kadunud.

Temake vaatas kahetsedes Pimedust: "Pimedus, kui sa ainult oleksid mind kuulanud."

Juhmilt vaatas ta rohevalgusele otsa. "Miks on see nii, et sul on valgus alles, kuid minul pole?"

"Ükskõik, mis see ka oli, mis meid lõi, seadis ta tingimuseks, et rohevalgustele on antud võime asendada oma valgust kolm korda. Iga rohelise ja purpurse valguse liitumine võib luua ühe, või mitu vastsündinut. Seega sündinute arv ületab surnute arvu. Kui mu neljas valgus kustub, nagu kunagi juhtub, ma tean, suren minagi."

"See tähendab, ma - suren?"

"Varsti."

Pimedus võbises, ise pimeda raevu ja vaimve agoonia piirimail. "Kõikjal on surm," sosistas ta, "ja kõik on nii tühine."

"Võib-olla," teatas temake leebelt, kandes liigutavat kurbust üle Pimedusele. "Pimedus, ära ole kurb; Pimedus, surm tuleb ju tõepoolest kõigile, kuid see ei tähenda, et elul pole mingit tähendust.

Kaugel minevikus, kadunud aegadel olime kahetsusväärsed energiakämbukesed, mis kulgesid väiksema kiirusega kui valgus. Tolleaegne energiaolend ei teadnud midagi muud, kui vaid hüperkosmose esimest ning neljakümne kaheksandat vööndit. Ülejäänute olemasolu ei suutnud ta ettegi kujutada. Ta oli rumal, omades vaid energiakogumise algelisi oskusi. Lugematuid miljardeid aastaid ei teadnud ta midagi sellest, et universumil on äär. Ta ei suutnud seda kujutleda.

Too olend oli nõrk, kuid ta kogus jõudu. Ta arenes ajapikku ning ta mõistusesse sugenes arukust.

Pidevalt avastas ta asju, mida ta varem oli võimetu oma teadvuses kujutama, ja isegi nüüds on asju, mis pole ta mõistuse jaoks; üks on kogu kosmose äär. Ja suurim mõistatus on see, miks on olemas elu. Mõlemad need on asjad, mida me isegi kujutleda ei suuda, kuid aja jooksul lubab vaimsete võimete arenemine meil selleni jõuda. Ähmaselt, väga ähmaselt märkan ma alles praegu mõnd põhjust, kuid seegi libiseb teadvusest. Aga, Pimedus! Kogu aine laguneb nagunii maksimaalse entroopia muutumatu seisundini; see on elu ja ainult elu, mis areneb tõusvas suunas. Nii et... usu."

Temake oli kadunud. Ta oli püüdnud anda oma parima, et Pimedust lohutada.

Temakese sõnad täitsid Pimeduse ääreni metsiku lootusetulega. See oligi vastus! Ebamäärane ja paljulubav oli see, kuid ükski muu ei saa sellele lähemale. Momendiks täitis teda õnnis mõte, et viimane küsimustest on lahendatud.

Siis ühel kohutaval hetkel kadus rohevalguse filosoofia ta mälust, nagu seda poleks kunagi olnudki. Ta tundis vaikse roidumuse pistet, nagu nõrgunuks temast eluenergia välja.

Murelikult pani ta tööle ühe liikuva mõtte. Kahaneva jõuga väljus ta elu... ja surma... saatuslikust vööndist... alla, mööda vööndite skaalat. Midagi seletamatut, võib-olla mingi sünniga seotud mälestus sundis teda seitsmeteistkümnendas vööndis sekundi murdosaks peatuma. Kaugel eemal märkas ta vastsündinut. Nad olid lahkunud kõrgeimast vööndist ning tulnud sellesse siin, kus liikumismehhanismid muutusid kasutuks. Nii oli olnud ka tema sündides.

Enam ta ei peatunud. Ta maandus esimeses, võttes kursi sama universumi tähevööndite vahelise ala suunas, kuni jõudis viimaks selle ebatasase kaldani. Ta suubus pimedusse, kuni sajad valgusaastad lahutasid teda universumist, mida tema rahva arvates olemaski polnud.