Esilehele           lugu sai läbi
         VI. Hajumine

Pimedus peatus ja vaatas tagasi hägusa kiirguse prismale. "Ma pole isegi pimeduse äärt avastanud,"mõtles ta. "See ulatub ringikujuliselt kaugemalegi. Too galaktilasüsteem ja minu oma sarnanevad vaid väljaulatuvate täppidega tohutus ebenmustas kangas, asudes üksteisest mõõtmatult kaugel. Pimeduses on nad nii tillukesed, et vaevalt tundub neil olevat olemise üks dimensioon."

Pimedus läks oma teed aeglaselt ja väsinult, nagu vähenenuks ta jõud liikumismehhanismide aktiviseerimisega. Sellise aeglase meeleheitliku kulgemise järel pärast tohutut kiirust, mida ta oli arendanud valgusetuse ala ületades, saabus hetk, mil too universum, see väljaulatuv nööpnõelapea, muutus ta nägemiskiirte jaoks vaid valgustäpiks.

Ta peatus, heitis sellele pika igatseva pilgu ja kiirendas liikumist, kuni universum oli silmist kadunud.

"Olen jällegi üksi," mõtles ta ebamääraselt. "Olen rohkem üksi, kui Vanake kunagi oligi. Kuidas tema küll pääses surmast rohevalguse läbi? Võib-olla avastas ta nende hirmsa saladuse ja põgenes enne, kui nad suutsid oma hävitustöö toime panna? Vanake armastas tarkust ja ei tahtnud surra. Nüüdki ta elab ja on üksi, hulgub valgusetuse vööndis ja üritab mitte mõelda. Ta võiks ju endal surra lasta, kuid ta kardab, kuigi on elust ning oma lõputute mõtete mõtlemisest väsinud.

Ma suren. Aga ei... Ah, muidugi ma suren."

Pimedus sattus segadusse. Ta mõtles või õigemini püüdis mõelda sellest, mis tuleb pärast surma. Muidugi, siis ei tule enam midagi. teda pole enam olemas ja ilma temata ei eksisteeri enam midagi.

"Mind pole enam olemas, ja seega pole enam midagi," mõtiskles ta süngelt. "Oh, see on kujuteldamatu. Surm. Miks pärast seda, kui ma suren, olen ma igavesti surnud?"

Ta Püüdis leida leevendust kohutavale mõttele igavesest teadvusetusest. "mind polnud olemas, on ju nii; miks ei võiks selline seisukord jälle saabuda? Kuid see on mõeldamatu. Mulle tundub, et olen kogu maailme keskpunkt, põhjus ja suund ning isegi algus."

Mõnda aega tekitas see mõte mingit kahjurõõmsat rahulolu. Surm polnudki nii halb, kui vaid unustada kõik need asjad mis olid su elu sisuks. Kuid ajapikku asendas mõistus kujutelmad. Ta ohkas.

Ning jälle tajus ta sõnulseletamatult õudset suutmatuse tunnet, kui püüdis aktiveerida liikumismehhanisme täies ulatuses, ning võimetust hoida end normaalsuuruses. Pimeduse mälukeerud pulseerisid ja pingutusid aeg-ajalt, et iseennast hävitada.

Kõik tundus tähtsusetu.

"Ma ei jõua nüüd enam kumbagi universumi," õtles ta endamisi, "sest ma suren. Vaene ema. Vaene Vanake. Nad isegi ei tea, et ma ületasin pimeduse. Sellest on kõige enam kahju - teha midagi vägevat, ilma et saaks sellest rääkida. Miks nad ei kõnelnud mulle keha keskpunktis asuvatest valguskeradest? Vanakese puhul oli see hirm, et minagi jõuan sellise surmata lõpuni nagu tema. Ema puhul aga - ta kuuletus instinktile, mis asub sügaval kui kosmos. Elu peab jääma.

Miks? Kas rohevalgusel oli õigus? Kas elul on mingi tõeline eesmärk, mida me kunagi ei saavuta? Kuid mida ma olen saavutanud, kui ma selle eesmärgi lõplikuks teostamiseks surema pean? Ma arvan, et Vanake teadis tõde. Elu on see, mis tekib juhusliku sünniga ja eksisteerib juhuslikult nagu täht või elektron.

Ent kui ma kõike seda tean, miks ei asu ma siis kohe suurendama jõudu enda sees? Ah ma ei tea."

Kramplikult hoidis ta oma mälukeerde elus, kuigi keha juba püsivalt laienes. Veidi aega tundis ta rõõmu kaduva jõu pisukese kasvu üle.

"Päikesesüsteemide tegemine!" leidis ta mälu üles kadunud mõttelõnga. "Kiirgav, Hõõguv, Suur Jõud ja teised õnnelikud lapsed."

Pimedus kontsentseerus oma äkilisele mõttesähvatusele. Ta oli suremas, seda teadis ta kindlalt, kuid ta oli suremas tegevusetult, mitte midagi ette võtmata. Mida oli ta tegelikult teinud oma senises elus?

"Kuid mida saan ma teha? Olen üksi," mõtles ta ähmaselt. Siis: "Ma võiksin teha planeedi ja anda sellele elu alge. Vanake õpetas seda mulle."

Äkitselt tundis ta hirmu, et sureb enne, kui on loonud selle planeedi. Ta keskendus ja hakkas rebima tohutuid energiakoguseid tiheda aine sfäärist, siis tihendas neid veelgi, et moodustada vajalikku ainet. Väheneva jõuga vormis ta ainekogumi kogumi järel, korrastades kõik üheksakümmend kaheksa elementi, mida ta teadis.

Viiekümne tuhande aastaga oli planeedi valmistamise esimene etapp lõppenud. Sellest oli saanud tilluke taevakeha, läbimõõduga umbes 1500 miili. Kuumuskiirega küpsetas ta seda ja teise kiirega jahutas koore, luues samal ajal ookeanid ja kontinendid tema pinnale. Nii vesi kui ka maa, teadis Pimedus, olid vajalikud eluks sedasorti pinnaehitusega planeedil.

Siis leidis aset viimane, lõplik täiendus. Ükski teine elusolend polnud kunagi vabatahtlikult ette võtnud seda, mida Pimedus nüüd tegi. Hoolikalt lõi ta imeväikese tilga igavese elu protoplasmat ja pillas selle lihtsalt ühte planeedi pinna väikesesse kurdu.

Pimedus heitis pilgu lõpetatud tööle, kõige täiuslikumale planeedile, mida ta ise või ta kaaslased kunagi olid loonud. Ta tundis rahuldust, vaatamata väsimuse tuimale valule, mis luksus tema keha kõigis kompleksse energia väljades.

Siis võttis ta planeedi vektorkiirele ja keerutas seda ringiratast, nagu mäletas end lapsepõlves teinud olevat. Ta andis sellele suure nurkkiiruse ja heitis siis minema suunas, kus kindlasti uskus oma universumi asuvat. Pimedusjälgis planeeti tuhmuvate nägemiskiirtega. Planeet eemaldus pimedusse, mis jääb teda pikka aega ümbritsema; siis oli ta nööpnõelapea suurune ja siis juba eimiski.

"Läinud," ütles Pimedus seepeale end kuidagi õnnetu ja üksildasena tundes, "kuid ta jõuab kindlasti sinna universumisse: võib-olla rändab ta segamatult miljoneid aastaid mööda galaktikaid. Siis jõuab temani päike ja haarab ta endale. Ja seejärel saab seal olema elu, elu, mis kasvab senikaua, kuni muutub arukaks ja ütleb, et tal on hing ning eksisteerimise eesmärk."

See võib õilmitseda võib-olla miljon või ka kümme miljonit aastat ja siis kaob isegi see.. kunagi paljude aastate eest eimiski ja siis jälle eimiski. Pimedus tundis aimdust lähenevast tühjusest, avardumise ärevust. Kuid nüüd ei teinud ta katsetki pikendada elu, mis oli tegelikult surnud. Tema sisemus surus, nagu prooviks mingi alateadlik jõud teda meelega lõhki kiskuda.

Pimedus ütles endale, et enam ta ei karda. :Ma lihtsalt lähen teise pimedusse - kuid see saab olema palju pikem, kui eelmine."

Ta tõmbas nägemiskiired endale ümber nagu kaitsva keebi tohutu eebenmusta pimeduse vastu. Laienedes triivis ta läbi hiiglasliku universumitevahelise kosmose.

Tuli viimane paisumine, mis hajutas mälukeerud. Tohutu kompaktne elukera rebis end välja, kuni Pimedusest sai vaid vaba energia, mis laotus laiali üle kosmose valgusaastate.

Ja surm sel viimsel hetkel näis äkitselt palju suurem ning hämmastavam, kui sünd eales oli olnud.

        
  Esilehele       lugu sai läbi