VI. Hajumine Pimedus peatus ja vaatas tagasi hägusa kiirguse
prismale. "Ma pole isegi pimeduse äärt
avastanud,"mõtles ta. "See ulatub
ringikujuliselt kaugemalegi. Too galaktilasüsteem ja
minu oma sarnanevad vaid väljaulatuvate täppidega
tohutus ebenmustas kangas, asudes üksteisest
mõõtmatult kaugel. Pimeduses on nad nii tillukesed, et
vaevalt tundub neil olevat olemise üks dimensioon."
Pimedus läks oma teed aeglaselt ja
väsinult, nagu vähenenuks ta jõud liikumismehhanismide
aktiviseerimisega. Sellise aeglase meeleheitliku
kulgemise järel pärast tohutut kiirust, mida ta oli
arendanud valgusetuse ala ületades, saabus hetk, mil too
universum, see väljaulatuv nööpnõelapea, muutus ta
nägemiskiirte jaoks vaid valgustäpiks.
Ta peatus, heitis sellele pika igatseva
pilgu ja kiirendas liikumist, kuni universum oli silmist
kadunud.
"Olen jällegi üksi,"
mõtles ta ebamääraselt. "Olen rohkem üksi, kui
Vanake kunagi oligi. Kuidas tema küll pääses surmast
rohevalguse läbi? Võib-olla avastas ta nende hirmsa
saladuse ja põgenes enne, kui nad suutsid oma
hävitustöö toime panna? Vanake armastas tarkust ja ei
tahtnud surra. Nüüdki ta elab ja on üksi, hulgub
valgusetuse vööndis ja üritab mitte mõelda. Ta võiks
ju endal surra lasta, kuid ta kardab, kuigi on elust ning
oma lõputute mõtete mõtlemisest väsinud.
Ma suren. Aga ei... Ah, muidugi ma
suren."
Pimedus sattus segadusse. Ta mõtles
või õigemini püüdis mõelda sellest, mis tuleb
pärast surma. Muidugi, siis ei tule enam midagi. teda
pole enam olemas ja ilma temata ei eksisteeri enam
midagi.
"Mind pole enam olemas, ja seega
pole enam midagi," mõtiskles ta süngelt. "Oh,
see on kujuteldamatu. Surm. Miks pärast seda, kui ma
suren, olen ma igavesti surnud?"
Ta Püüdis leida leevendust kohutavale
mõttele igavesest teadvusetusest. "mind polnud
olemas, on ju nii; miks ei võiks selline seisukord
jälle saabuda? Kuid see on mõeldamatu. Mulle tundub, et
olen kogu maailme keskpunkt, põhjus ja suund ning isegi
algus."
Mõnda aega tekitas see mõte mingit
kahjurõõmsat rahulolu. Surm polnudki nii halb, kui vaid
unustada kõik need asjad mis olid su elu sisuks. Kuid
ajapikku asendas mõistus kujutelmad. Ta ohkas.
Ning jälle tajus ta sõnulseletamatult
õudset suutmatuse tunnet, kui püüdis aktiveerida
liikumismehhanisme täies ulatuses, ning võimetust hoida
end normaalsuuruses. Pimeduse mälukeerud pulseerisid ja
pingutusid aeg-ajalt, et iseennast hävitada.
Kõik tundus tähtsusetu.
"Ma ei jõua nüüd enam kumbagi
universumi," õtles ta endamisi, "sest ma
suren. Vaene ema. Vaene Vanake. Nad isegi ei tea, et ma
ületasin pimeduse. Sellest on kõige enam kahju - teha
midagi vägevat, ilma et saaks sellest rääkida. Miks
nad ei kõnelnud mulle keha keskpunktis asuvatest
valguskeradest? Vanakese puhul oli see hirm, et minagi
jõuan sellise surmata lõpuni nagu tema. Ema puhul aga -
ta kuuletus instinktile, mis asub sügaval kui kosmos.
Elu peab jääma.
Miks? Kas rohevalgusel oli õigus? Kas
elul on mingi tõeline eesmärk, mida me kunagi ei
saavuta? Kuid mida ma olen saavutanud, kui ma selle
eesmärgi lõplikuks teostamiseks surema pean? Ma arvan,
et Vanake teadis tõde. Elu on see, mis tekib juhusliku
sünniga ja eksisteerib juhuslikult nagu täht või
elektron.
Ent kui ma kõike seda tean, miks ei
asu ma siis kohe suurendama jõudu enda sees? Ah ma ei
tea."
Kramplikult hoidis ta oma mälukeerde
elus, kuigi keha juba püsivalt laienes. Veidi aega
tundis ta rõõmu kaduva jõu pisukese kasvu üle.
"Päikesesüsteemide
tegemine!" leidis ta mälu üles kadunud
mõttelõnga. "Kiirgav, Hõõguv, Suur Jõud ja
teised õnnelikud lapsed."
Pimedus kontsentseerus oma äkilisele
mõttesähvatusele. Ta oli suremas, seda teadis ta
kindlalt, kuid ta oli suremas tegevusetult, mitte midagi
ette võtmata. Mida oli ta tegelikult teinud oma senises
elus?
"Kuid mida saan ma teha? Olen
üksi," mõtles ta ähmaselt. Siis: "Ma
võiksin teha planeedi ja anda sellele elu alge. Vanake
õpetas seda mulle."
Äkitselt tundis ta hirmu, et sureb
enne, kui on loonud selle planeedi. Ta keskendus ja
hakkas rebima tohutuid energiakoguseid tiheda aine
sfäärist, siis tihendas neid veelgi, et moodustada
vajalikku ainet. Väheneva jõuga vormis ta ainekogumi
kogumi järel, korrastades kõik üheksakümmend kaheksa
elementi, mida ta teadis.
Viiekümne tuhande aastaga oli planeedi
valmistamise esimene etapp lõppenud. Sellest oli saanud
tilluke taevakeha, läbimõõduga umbes 1500 miili.
Kuumuskiirega küpsetas ta seda ja teise kiirega jahutas
koore, luues samal ajal ookeanid ja kontinendid tema
pinnale. Nii vesi kui ka maa, teadis Pimedus, olid
vajalikud eluks sedasorti pinnaehitusega planeedil.
Siis leidis aset viimane, lõplik
täiendus. Ükski teine elusolend polnud kunagi
vabatahtlikult ette võtnud seda, mida Pimedus nüüd
tegi. Hoolikalt lõi ta imeväikese tilga igavese elu
protoplasmat ja pillas selle lihtsalt ühte planeedi
pinna väikesesse kurdu.
Pimedus heitis pilgu lõpetatud
tööle, kõige täiuslikumale planeedile, mida ta ise
või ta kaaslased kunagi olid loonud. Ta tundis
rahuldust, vaatamata väsimuse tuimale valule, mis luksus
tema keha kõigis kompleksse energia väljades.
Siis võttis ta planeedi vektorkiirele
ja keerutas seda ringiratast, nagu mäletas end
lapsepõlves teinud olevat. Ta andis sellele suure
nurkkiiruse ja heitis siis minema suunas, kus kindlasti
uskus oma universumi asuvat. Pimedusjälgis planeeti
tuhmuvate nägemiskiirtega. Planeet eemaldus pimedusse,
mis jääb teda pikka aega ümbritsema; siis oli ta
nööpnõelapea suurune ja siis juba eimiski.
"Läinud," ütles Pimedus
seepeale end kuidagi õnnetu ja üksildasena tundes,
"kuid ta jõuab kindlasti sinna universumisse:
võib-olla rändab ta segamatult miljoneid aastaid
mööda galaktikaid. Siis jõuab temani päike ja haarab
ta endale. Ja seejärel saab seal olema elu, elu, mis
kasvab senikaua, kuni muutub arukaks ja ütleb, et tal on
hing ning eksisteerimise eesmärk."
See võib õilmitseda võib-olla miljon
või ka kümme miljonit aastat ja siis kaob isegi see..
kunagi paljude aastate eest eimiski ja siis jälle
eimiski. Pimedus tundis aimdust lähenevast tühjusest,
avardumise ärevust. Kuid nüüd ei teinud ta katsetki
pikendada elu, mis oli tegelikult surnud. Tema sisemus
surus, nagu prooviks mingi alateadlik jõud teda meelega
lõhki kiskuda.
Pimedus ütles endale, et enam ta ei
karda. :Ma lihtsalt lähen teise pimedusse - kuid see
saab olema palju pikem, kui eelmine."
Ta tõmbas nägemiskiired endale ümber
nagu kaitsva keebi tohutu eebenmusta pimeduse vastu.
Laienedes triivis ta läbi hiiglasliku
universumitevahelise kosmose.
Tuli viimane paisumine, mis hajutas
mälukeerud. Tohutu kompaktne elukera rebis end välja,
kuni Pimedusest sai vaid vaba energia, mis laotus laiali
üle kosmose valgusaastate.
Ja surm sel viimsel hetkel näis
äkitselt palju suurem ning hämmastavam, kui sünd eales
oli olnud.
|