Eesti luule

Doris Kareva

Sündinud 1958.


Päevapildid (1978)

Üle kuristiku

Me elu on me elu ainus mõte

Huuldehammustus

Piiril

Tsurr, armastus!

Feminiinne

Päev. Etüüd

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi

Pärastlõuna

Üksinda

Õhtupoolik

Miski jääb lõpuni puudu

Sinule kes sa oled sealmaal

Mossitus

Su mindud tee

Elanik

Lõpp

Doris

Hoia elust kinni hammastega

Aeg

Ööpildid (1980)

Aeglaselt avanev uks

Puudutus (1981)

Sellest maast, sellest saatusest

Salateadvus (1983)

Viinakuu viimasel päeval

Päev langes

Puu all istudes

Ja kuigi ma kuulsin

Ta vaikib, su Õpetaja

Mees nüüd on merepõhjas

See tüdruk ei tule enam

Ma kandsin musta ja valget

Sinule, Saatjale

Pime viib pimedat

Varjuna käid varjuliste vahel

Iga päev

Lukus ukse taga

Vait, varjud on toas

Juulikuu klaasvalgus

Nii ta lahkus vastse koidu kumal

Nagu põlatud armastaja

Kell lõi mu südamest läbi

Ma tõmbusin maantee äärde

Lumi sajab

Su igasugusust

Kui sügis

Ei, ära tõota

Must pitser üle meelte

Sa läksid, hajudes sääl lumesattu

Kus ta nüüd on?

Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu

Mu viimne kirg on ligi lund

Suits ja udu

Üht inimelu teha nähtavaks

Ei tule teist ja paremat maailma

Kohtuvad hämaras toas

Öö lõhnas, elav ja pime

Nii särav ja kerge, nii sügav

Mees istub, pilgus igavikusära

Oma loomanäo lähendad

Sa lakkasid olemast ime

Loomihu ihkab elavat ja sooja

Laev tõstetud purjedega

Vari ja viiv (1986)

Kui palve püsib puhas leht su ees

Surm? Kujutu kujutlus

Üha lühemaks jääb päev

Verisuli

Orvujälg

Ärkamine

Lööb õide mõni möödaläinud viiv

Kui kõnelda üksainus kord

Ei jõua kirjutada puhtandit

Tuhat korda reetnud, raiund läbi

Põletatud luuletused

Suur Surmaratas läbi rahva veeres

Värsirida kesk kaost

Oleviku käsi hoiab peos

Tunnistaja

Sääl akna taga ainus puu

Armuaeg (1991)

Ei, seda valgust ei saa

Puud seisavad, kõrged ja pühad

Üht inimelu teha nähtavaks

Suur Surmaratas läbi rahva veeres

Laev tõstetud purjedega

Sääl, kus inimese käsi

Viib sünnieelsest unest surmaunne

Unes ja luules

Vaadeldes vikerkaarlevat maailma

Pühitsus

?

Põhimõte

Odysseus


Luuletusi kokku: 89.


Päevapildid (1978)

Üle kuristiku

    Ma ütlen: armastus. See pole vale.
    Kui tahad kuulda, tule lähemale.
    Kui tahad tunda, tule päris ligi.
    Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
    
    Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
    Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
    Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
    Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

Me elu on me elu ainus mõte

    Me elu on me elu ainus mõte.
    See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
    Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
    Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
    
    Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
    mis kuiva säsi õgivad me seest.
    Kord kukud kokku oma kõval toolil.
    Sa tead, ei päästa miski selle eest.
    
    Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
    sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
    Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
    Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Huuldehammustus

    Sel päeval sadas verd ja peeglikilde
    Ma lehti puruks käristasin tuulde
    Seal oli kurbus naljakas ja pilge
    Ses naeratuses mis lõi hambad huulde
    
    Üks kummaline naer mis kurbust kaitseb
    Ja klaaspaleesid Elu kitsaskohti
    Ma olin unustanud vere maitse
    Võib-olla varem kui ma oleks tohtind

Piiril

    Üks mälestus Üks õhtupoolik nagu ime
    Suur selge taevas Põsel üksik pritsmepiisk
    Pea kohal kajakate helevalge kriisk
    Me keset suuri halle kive istusime
    
    Siis oli männimets ja krobelised koored
    Ja liivakukkund käbid Kleepund vaik
    Päev loojus Piimashokolaadi maik
    Me olime vist äkki hirmus noored
    
    Üks sigaret kesk liiva adrut merd ja mände
    Kui tulekahjukumas põles lääs
    Me mängisime väga imelikke mänge
    See oli võit Kuid võit mis polnud käes

Tsurr, armastus!

    Kes ütles: armastus? Või oli meelepete?
    Kes julges öelda, astugu kolm sammu ette!
    Kuis kellelgi küll vääratama juhtus keel
    nii keerulise mängu lihtsa lõpu eel?
    
    Kes söandas välja öelda selle, mis on tabu?
    Ta pidi nägema ja kuulma siis, et nagu
    välk oleks sähvatand, kõik surmavaikseks jäi.
    Kes ütles: armastus? Tsurr, mängust välja käi!

Feminiinne

    Mängisime tookord aias kodu.
    Keset tikripõõsaid seisis liivakast.
    Seal ma hoidsin, kui ta pidas sõdu,
    kaltsunukku --- mängult meie last.
    
    Siis jäin haigeks. Üsna kaua aega
    vaatasin ma läbi akna vaid,
    kui ta tappis üksi keset aeda
    mänguinimesi mängult elavaid.
    
    Miskit õudset oli ses ja kurba
    Üle põse jooksid pisarad.
    Ma ei suutnud saata mängusurma
    mängumeest. Ja pärisisamaad.

Päev. Etüüd

    Must aurav kohv Ja tasa langeb lund
    Ja suhkur lahustub
      Sul värisevad käed
    Ja mõnel lapsel tuleb Prantsus Keele Tund
    Ja teised lapsed kelgutavad mäel
    
    Kes teeb sel juhtub Aga kõik ei tee
    Ja kõik ei tahagi
      Ja ongi tore
    Sa tellid ettekandjalt sidruniga tee
    Ja tunned rõõmu et sa üldse oled

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi

    Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
    Kord aastas on ta enda vastu aus.
       Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
    Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
    
    Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
    Täis saladusi on ta buduaar.
       Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
    Me vahel pole muud kui vikerkaar.
    
    Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
    ka siis, kui tahaks valust oiata.
       Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
    Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

Pärastlõuna

    Isa ja ema on leppinud jälle.
    Väljas on laupäev ja tilguvad räästad.
    Istun ja vahin ja mõtlen vist talle.
    Nagu saaks mina siis kedagi päästa.
    
    Vaibad on kortsus ja segi on sahtlid.
    Keemia kontrolltöö keeratud käkru.
    Köögi pool lõhnavad vasttehtud vahvlid.
    Istun ja põrnitsen endale näkku.
    
    Väljas on laupäev ja tilguvad räästad.
    Mida ma vahin. et välja ei lähe.
    Kedagi hoida või kaitsta või päästa.
    Sõnu on palju ja suutmist on vähe.

Üksinda

    Kõik on liiga laokil Ja ei mahu
    ära kuidagi see valu sinu sees
    Mööda tube käid ja otsid rahu
    Tõelist rahu leiad üksnes eneses
    
    Kõik on liiga laokil Kogu maja
    Pole jõudu otsast alata
    Vist on veidi liiga palju vaja
    Seks et iseennast salata

Õhtupoolik

    			P. B. Shelley'le
    
    Poiss mängis põrgut üksipäini
    Poiss kes ei uskund jumalust
    Vaid selle loaga koju jäigi
    et ta ei teeks mõnd rumalust
    
    Poiss mängis üksi mängupõrgus
    Ei lõhkunud ei lärmanud
    Ta mängus sügavus ja kõrgus
    Kõik mida elus märganud
    
    Saand vanemailt kes kodust lahkund
    vaid üksi koju jääda loa
    kõik vallandus mis tasse mahtund
    Poiss mängis põrgut tühjas toas
    
    LOVE IS HEAVENLY HELL
    LOVE IS HEAVENLY HELL

Miski jääb lõpuni puudu

    kuskil kellade kõlade murdudes
    läbi lumede sulgpehme saju
    läbi unede tumeneb kurbuse
    hämar teadvusetagune taju
    
    miski puudu jääb puudu jääb alati
    vaateakendel portselanpoosid
    kelle kurbus küll kelladeks valati
    kelle külmusest jäätusid roosid
    
    roosid lumiste akende ruutudes
    läbi õhtute sulgpehme saju
    miski puudu jääb teineteist puutudes
    läbi teadvusetaguse taju

Sinule kes sa oled sealmaal

    Nüüd, kus sa tead juba elust
    vähemalt veerandit,
    vaevalt et enese valust
    enam teed erandit.
    
    Võtmata, andmata võlgu
    sügaval elutsed.
    Võidad, siis kehitad õlgu.
    Kaotad, siis tegutsed.
    
    Taevani enam ei hõiska
    rõõmud sus häbitud.
    Hinnata oskad. Ja mõista.
    Kuid üksnes läbitut.

Mossitus

    tahtmatult lõikan end lahti
    maailma heledast raamatust
    küsid mis minuga lahti
    ning sinu hääles on saamatust
    
    valede magusat prahti
    tõsidus varjab kui tüll
    sinustki lõikan end lahti
    küsid on valus on küll

Su mindud tee

    Su mindud tee
    jäi minu sisse
    see tume mets
    ja jahtund maa
    
    ma tulen taas
    su sammudesse
    ja ma ei tea
    mis minust saab

Elanik

    Siin ta otsib, siin ta leiab rahu.
    Siin ta räägib. Kuigi üksinda.
    Räägib ainult enesest. Ning ei mahu
    talle pähe, et võiks teistest ka.
    
    Ta ei talu valu. Valulävi
    pole seks, et kõrgust karata.
    Vale, valehäbi ja ka häbi
    temas puuduvad. Mis parata.
    
    Siin ta käib ja krimpsus õunu pureb
    tuhvleis jalgu järel vedades.
    Tal on taskus murdumatu mure.
    Kuid ei kõnelda sest kevades.

Lõpp

    Ma ootasin sind sellel külmal päeval.
    Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
    ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
    Ei, vabandama tõesti sa ei pea.
    
    Kõik otsustati väljaspool meid endid.
    Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
    Kõik otsustati. Väljaspool meid endid
    ma teadsin, sa ei tule nagunii.
    
    Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,
    kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
    Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.
    Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

Doris

    Temast maha jäänud jälgi loevad,
    kel juhtub olema seesama tee.
    Ja mõned pilavad ja mõned poevad.
    See puutub teda, teiseks küll ei tee.
    
    Ta jätkab ikka oma jäljerada.
    Liig tujukas, et olla Lemmik Loom.
    Ja kuigi teda püüti kodustada,
    jääb talle lõpuni ta kassiiseloom.

Hoia elust kinni hammastega

    Hoia elust kinni hammastega.
    Nuta, naera, kisenda kui peab.
    Olen sinu kõrval. Kuid ei sega.
    Kumbki teisest liiga vähe teab.
    
    Igaüks on ihuüksi sõjas.
    Kelle vastu? Enda. Kelle poolt?
    Üheaegselt kumbki oma majas
    külaliste ootel klopib koort.
    
    Arva, kas neid tuleb? Pole tähtis,
    nagu pole tähtis vahukoor.
    Rõdult näeme öösel samu tähti.
    Ikka nähakse, kui oled noor.
    
    Kui sa kukud, minul pole valus.
    Lihtsalt miski tühjemaks jääb seest.
    Unes nutan, kuigi pole alust,
    sinu nagu iseenda eest.

Aeg

    Ma arvasin end armastavat juba ammu.
    Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
    Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
    Eks ikka lähemale. Aga millele?
    
    Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
    Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
    Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
    Ma ootan pauku, aimamata, kust.
    
    Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
    mu ärkvelolekusse ära segab und.
    Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
    Mu akna taga langeb lõppematult lund.

Ööpildid (1980)

Aeglaselt avanev uks

    Öö tulles ühel lapsel hakkab kõhe.
    Ta on nii ihuüksi suures majas.
    Ja nagu temas, minuski on lõhe.
    See hääl!...
                 Kui võikalt vastu kajas.
    
    Öö tulles maailm avardub meil kahel.
    On selles hirm, on vabadus ja mäss.
    Ma tuigun teadmise ja teadmatuse vahel.
    Ja temal uinuda on antud käsk.
    
    Ma vaarun endas.
                     Vaarun oma ajas.
    Mis on see, millest mõtlen kogu aeg?
    Üks laps on ihuüksi suures majas.
    Ja und ei tule.
    
    Liiga kõrged laed.

Puudutus (1981)

Sellest maast, sellest saatusest

    Sellest maast, sellest saatusest
    mõtleme kõik.
    Silmad vaatavad, suu on vait.
    
    Mida puutud,
    see pudeneb põrmuks, vaid
    huulte külge jääb kähisev hõik:
    kui kaua?
    
    Kui kaua, kui kaua veel
    kestab
    inimpikk äratee?
    
    Ei, veel ei saa minna.
    Mu salameel
    ütleb: näha on antud see.
    
    			1981

Salateadvus (1983)

Viinakuu viimasel päeval

    Viinakuu viimasel päeval
    sündisin surmaga segi,
    viseldes, hüüdes pimedust,
    kust olin tulnud.
    
    Videvik viibis toas.
    Valgust tiksus, kell voolas.
    
    Vanaisa, suur, vaikiv,
    seletamatu kui jumal,
    kepiga kirjutas tähti
    liivale.
    
    Lind ta õlal
    lehvitas tiibu.
    Tal olid nokk ja saba.
    
    Puud üha kohisesid.
    Kaugel korises raba.
    
    Isa moondus linnuks, tõusis õhku.
    Ema heljuma jäi järvele.
    Järsku lähenes ja oli õhtu.
    Varjud tulid mulle järele.
    
    Läbi kõrge lainetava udu,
    juuksed lahti, jooksin, rinnus nuuks.
    Tuuleladvast hüüti: kus su kodu?
    Samas sain ma nooreks sarapuuks.

Päev langes

    Päev langes. Üle silla
    nad läksid paljapäi.
    Ja viies, kõige väiksem,
    jõe äärde maha jäi.
    
    Neil olid laiad seljad.
    Päev loojus, verine.
    Ta tõusis pikkamisi,
    põsk porine.
    
    Jõeveega uhtus nägu
    ja peoga jõi.
    Siis hingas sügavasti ---
    taas valu lõi --- ei või!
    
    Üks liblikas kui unelm
    sääl lehvis üle vee.
    Liisk langes, kivi veeres.
    Tal oli teine tee.

Puu all istudes

    Puu all istudes puhus pilli
    ja kõrval kuulatas koer.
    Õhtu lähenes, ristik õitses
    ja kõrgelt kahises kaer.
    
    Hundid on metsas ja lambad on saras
    ja pere peab õhtupalvust.
    Ikka on keegi, kes välja läheb,
    et vaadata viimast valgust.
    
    Hingad, tunned, et ristik õitseb
    ja tuules lainetab nurm.
    Igaks pilguks, mil silmad sulged,
    sinuga on su surm.
    
    Puu all istudes puhus pilli,
    kuni läks pimedaks.
    Siis ta tõusis, vilistas koera,
    sirutas end ja läks.

Ja kuigi ma kuulsin

    Ja kuigi ma kuulsin,
    et kohtad mind veel
    oma paljudes armukestes,
    
    jääd minu jaoks ikka
    vaid ränduriks teel,
    kelle jalgu ma suudlesin
    pestes.
    
    Nii nagu Sa seisid
    all pärnapuu sääl,
    kui üle Su verise põlve
    ma kallasin vett...
    
    Valus õnnistav hääl
    kaikus läbi mu
    lapsepõlve.

Ta vaikib, su Õpetaja

    Ta vaikib, su Õpetaja.
    Üks kiirgus on lakanud.
    Tee viib läbi hilise aja,
    kus õhtu on hakanud.
    
    See õhk, see kellade kaja,
    see kõlaks kui viimne kord.
    All hiilgava taevaraja
    sa korraga oled orb.
    
    Kõik möödub --- jõgi ja maja
    ja murdund ladvaga mänd.
    Ta vaatab, su Õpetaja.
    Pikk pilvede palveränd.

Mees nüüd on merepõhjas

    Mees nüüd on merepõhjas.
    Ja tütar taeva läks.
    Eit hõbedasi hetki
    loeb jäänud päevadeks.
    
    Tuul liigub ümber maja
    ja vaatab lahtist ust.
    Ei ole igatsust.
    
    Ei ole kahetsust,
    mis kestaks eluaja.
    
    Kass kõnnib üle raja.
    Ta rohelisis silmis
    liigatab maailm.

See tüdruk ei tule enam

    See tüdruk ei tule enam, ta teiseks
    on saanud.
    Puuks või kiviks või tuuleks või
    kust mina tean.
    
    Aga tänavanurgal on külm, tule
    soojenda ennast.
    Must koer meile järgneb, silmis
    otsatu ulg

Ma kandsin musta ja valget

    Ma kandsin musta ja valget
    ja halli --- ja ometi
    päev tõusis, mil panin selga
    veripunase sameti.
    
    
    Isa esikus seisis ja vaatas.
    Ema peos oli taskurätt.
    Ma läksin, all ootas mind saatja.
    Ma tundsin ta jahedat kätt.

Sinule, Saatjale

    Sinule, Saatjale,
    pühendan sellegi päeva
    varjus võrsunu.
    
    Sinule,
    ainus mu mõte ja mõõt,
    ainus mu karjus
    ning kari.
    
    Võta, veretu, vaata.
    Kumb meist on saatus?
    Kumb meist on kumma
    vari?

Pime viib pimedat

    Pime viib pimedat
    õhtu eel.
    Kõrkjad kõiguvad tuules.
    
    Pinev ainuke pillikeel ---
    ritsikas
    jala juures.

Varjuna käid varjuliste vahel

    Varjuna käid varjuliste vahel,
    tasa kõliseb su tume ahel.
    
    Otsatult on öödes orvulisi
    kogunemas ümber tulesära.
    
    Lähed sellest mööda, lähed ära,
    pimedusse kadudes kui vette.
    
    Seisad sillal, üks ja omaette.
    
    Viirastuslik udu puude vahel.
    Tasa kõliseb su tume ahel.

Iga päev

    Iga päev,
    iga öö
    tuleb keegi
    söestunud silmil.
    
    Ei räägi,
    mida ta nägi
    elavas maailmas.

Lukus ukse taga

    Lukus ukse taga
    lõpeb inimene.
    
    Kohtumõistjat pole.
    Aeg on igavene.
    
    Mõte laguneb
    ja mõõde hajub.
    
    Looma näota karje
    tõuseb, vajub.

Vait, varjud on toas

    Vait, varjud on toas! Ära päri,
    ära taha, et räägiksin loo.
    Tinasõdurit-tantsijatari
    enam tulest välja ei too.
    
    Must koer magab
    maailma tuhas.

Juulikuu klaasvalgus

    Juulikuu klaasvalgus,
    rüüstatud rand.
    Kogu mu keha Su jälgi
    mäletand, võpatand.
    
    Kogu mu keha Su järgi.
    
    Võhumõõk lõikav kaitset,
    soolane leevendust.
    Seda nii veidrat maitset
    keegi ei leia sust.

Nii ta lahkus vastse koidu kumal

    Nii ta lahkus vastse koidu kumal ---
    tulemeelne, tuhatkeelne mees.
    Ja mu hingepõrgus tantsiv jumal
    laulis, naeris, valules ning kees.
    
    Oo, ta käte pühitsetud kirkus!
    Oo, see õnnistav ning hirmus võim!
    Väljas taarub aga turg ja tsirkus,
    valimatu rõõm ning rõve sõim.

Nagu põlatud armastaja

    Nagu põlatud armastaja
    ta seisis sääl teiste varjus.
    
    Mööda tänavat kära ja suits,
    veeti hõisates ohvrilooma;
    nii pikk oli olnud paast.
    
    Järsku värahtas, käsu pääle
    keeltele tõstis poogna.
    
    Münte ei võtnud maast.

Kell lõi mu südamest läbi

    Kell lõi mu südamest läbi;
    pikk nõretav valgusepats.
    Sa läksid ja lagunesid.
    Jäi tühi raekoja plats.
    
    Ma seisin ja sõrmitsesin
    kaelas rätikut uut.
    Ja kõrgel karjusid linnud:
    tsurr, palgasõduri pruut!

Ma tõmbusin maantee äärde

    Ma tõmbusin maantee äärde ---
    must möödus matuserong,
    nad liikusid alla läände.
    
    Ei tea, kes sääl kirstus on?
    
    Käest lille pillasin teele ---
    mu meelde tuli üks mees.
    
    Ma naersin kui nõdrameelne
    Su sametist sarga ees.

Lumi sajab

    Lumi sajab, sajab kõige üle.
    Tuttav ahastus ja meeleheit
    kaugenevad, kuni enam pole.
    
    Istun lumes, märg on roosa kleit.

Su igasugusust

    Su igasugusust igatsen rohkem kui
    midagi muud.
    Olen teadnud Su kuristikke.
    
    Olen kummardund üle silla
    ja vaadanud vette.
    Sääl, põhjatuses,
    ei ole põhjustki mitte.

Kui sügis

    Kui sügis on surmani läbi
    elatud, siis tuleb kevad,
    ma usun.
    
    Puud, mis valvavad praegu
    me kurbust, avanevad veel korra
    valguse imele.
    
    Sääl, nende laiade lehtede all
    kohtumegi,
    mu kallis.

Ei, ära tõota

    Ei, ära tõota!
    Ära ligi liibu ---
    ei ole vaja
    viimset lähedust.
    
    Ma armastan
    Su suuri raskeid tiibu
    ja silmi,
    tulvil tuhat tähendust.
    
    Ma armastan Sind ---
    tõrksat, kuninglikku
    ning traagilist.
    Su sõõrmete peen vaist!
    
    Tean üksildust Sus,
    surmakuristikku.
    Säält oled vaadanud mind
    nagu Naist.

Must pitser üle meelte

    Must pitser üle meelte ---
    ma olen kurb.
                  Ma olen täna kurb.
    Su kuljused, Su sädelev absurd
    mind põrmugi ei veetle.
    
    Pime taevas.
    Kus on nad nüüd?
    
    Mis teedel Tema sau nüüd rändab?
    Haavat raevus
    maalt välja saadetud --- ah, au!
    
    Ma seisan aknal murtudkäsi ---
    must siluett.
                  Jah, palun.
    Kõiki kelli helistada
    ma käsin, et.

Sa läksid, hajudes sääl lumesattu

    Sa läksid, hajudes sääl lumesattu...
    Öös laternate sõõre väreleb.
    Ja mina, kahetsedes kirgast pattu ---
    Suurt Vaikimist ---, Sul vaatan järele.
    
    Mu veetlev hirm, Sind tuhat korda tundnud
    ma olen --- tumeda vee peegeldust.
    Musttuhat korda tuksatades murdnud
    end olen --- kust?
    
    Mis seos? Mis truudus?
    Veider mõte.
    Ent mälu tõrgub meenutamast: kus?
    
    Kaod üle silla, mustavate vete.
    Lund keerleb, vaikus paisub
    karjeks mus.

Kus ta nüüd on?

    Kus ta nüüd on?
                Elus või unes?
    Pihkvas? Pariisis? Taevas või tules?
    
    Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
    ja kihinal purskas
    shampanja!
    
    Pillavkurb sügise viimane ball.
    Kas me veel kunagi...
                Ei, ei või teada.
    Autosse istudes nõksatas peaga,
    sall tõusis lendu,
                purpurne sall.

Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu

    Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu
    me hinge kumendama ka veel siis,
    kui kõik on kadund. Meeleheite ringid
    järk-järgult kaovad tumenevas vees.
    
    Ei tea, miks tookord tõrjusin
    Su kingid.
    
    Siis küünlad põlesid, siis loitis pidu
    all lumelummuse kristallpalees...
    
    Nüüd, lugedes Su vaikseid
    nappe ridu,
    ma kummardan
    Su kauniduse ees.

Mu viimne kirg on ligi lund

    Mu viimne kirg on ligi lund
    surmhele, kirgas, seletund.
    
    Saand lõppeks otsa võigas sõit.
    Sääl taevapiiril tõuseb koit.
    
    Mis pimestav ürgvalgus see!
    Ma tuigun otse taevasse.
    
    Käed sirutan: oo, hiilgav võit!
    Ja siis on kõik.
    
    Jah.
    Siis on kõik.

Suits ja udu

    Suits ja udu, sammaldunud kivi,
    hahetusse tõusev karjamaa,
    jahe. Tõmban hõlmad vaheliti.
    Tuled ka?
    
    Kulu põletatud. Varjulinnad
    saanud suitsuks, uduks, hajunud.
    Puhast tunnet, kuhupoole minna,
    olen tajunud.

Üht inimelu teha nähtavaks

    Üht inimelu teha nähtavaks
    ja anda paljudele
    päriseks
    ei saa.
    
    Jääb vahemaa,
    jääb võõrastusevarjund.
    
    Vaid sügav tarkus,
    avar armastus
    me erisusi lähendab
    ja liidab.
    
    See valguse
    ja vabaduse vaim,
    mis ilmub üheaegselt
    kahes kehas
    
    ja tunneb ennast ära
    mõlemas.

Ei tule teist ja paremat maailma

    Ei tule teist ja paremat maailma
    me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
    ei tõsta ümber.
    
    Tuul ja taevas täna teine on
    kui eile.
    Ei, ei ühtki tuge väljaspool
    me hapraid piire.
    Valgus vaid.

Kohtuvad hämaras toas

    Kohtuvad hämaras toas
    selgus ja salapära.
    
    Õieleht lehe haaval
    armastus annab end ära.

Öö lõhnas, elav ja pime

    Öö lõhnas, elav ja pime.
    Vihm häälestas kõrget katust.
    Me surnutest rääkisime
    ja imest veel sündimatust.
    
    Su silmad, nad olid ligi,
    nad hingasid minu sees,
    nad hiilgasid hingepõhja ---
    ja põlatu ülenes.
    
    Koit õhetas taevaserval.
    Ning läbi jumalamaa
    ma kõndisin Sinu kõrval,
    liig tulvil, et tänada.

Nii särav ja kerge, nii sügav

    Nii särav ja kerge, nii sügav
    ja mahe on rahunend meel.
    
    Ma tantsisin taevas ja tules,
    ma tuikusin tumedal veel.
    
    Ah, kuidas ma pillasin helke!
    Jäin põlema kõikjale.
    
    Ei, Sinuta poleks ma jõudnud
    siiani, endasse.

Mees istub, pilgus igavikusära

    Mees istub, pilgus igavikusära
              ja vaatab,
    meelekohas tume tuik,
    
    kuis naine, kandes endas kallisvara,
              sääl läbi aia
    läheneb kui luik.
    
    Pilk puhkab pilgus,
              huuled avanevad
    ja lihtne sõna puhkeb nagu lill.
    
    Pulss tuikab, süda tuksub:
              kevad, kevad!
    Laps liigutas end ihus, pillavhell.

Oma loomanäo lähendad

    Oma loomanäo lähendad järsku nii loomulikult,
    otsekui läheksid jõe äärde jooma.
    Tunnen, et peaksin tõe tumedat vett
    Sulle tooma, aga ei oska. Kui teaksin,
    teeksin vist teisiti.
    
    Nii olen vait.
    
    Su silmade selgus on segi kelmi
    keerubiilmega. Heleda pilvena
    keerdud mu ümber,
    küsides.
    
    Vait olen, vait.

Sa lakkasid olemast ime

    Sa lakkasid olemast ime
    mu jaoks. Ma mõistsin
    Su ära.
    
    Kuid siiski
    see selguse sära,
    see kumendus imeline
    Su ümbert ei kao.
    
    Mis tunne on olla Sina?
    
    Mis tunne on olla lill,
    puu, taevas?
    Mis tunne on olla mõte.

Loomihu ihkab elavat ja sooja

    Loomihu ihkab elavat ja sooja,
    ent külmil kõrgustikel ekslev vaim
    ei leia rahu.
    
    Mis see on, oh, Looja,
    ürgmõte,
    millest elus aimu sain?
    
    Peod kobamas on igikonarlikku
    inimlikku kogemust.
    
    Ja öö
    viib märkamatult ära
    igavikku
    
    tuhkpimeduses vargsi hõõgund söe.

Laev tõstetud purjedega

    Laev tõstetud purjedega
    mu rannale ligineb.
    Ma aiman, ma tunnen seda ---
    ja seisan, selg higine.
    
    Laev pühade purjedega
    ei ühegi lipu all ---
    oh, olen oodanud teda
    kui laps surmalagedal.
    
    Päev loojub, pimeneb.
    Öö ju.
    Kas tuleb --- ei tule ta?
    
    Nii märkamatult kõik möödub.
    Kõik saabub
    nii salaja.

Vari ja viiv (1986)

Kui palve püsib puhas leht su ees

    Kui palve püsib puhas leht su ees,
    ent pliiats paneb vastu pimesi.
    Mis on, ei ilmuta end sõnades.
    
                Näol pole nimesid.
    
    Ta vaatab sinu pääle sügavalt
    ja kõrgelt. Veider, tõeline ja kurb,
    peaaegu hirmutav harmoonia ---
    
              s
              ü
              n
              d
    sellega sümmeetriline
              m
              r
              u
              s

Surm? Kujutu kujutlus

    Surm? Kujutu kujutlus.
    Veevool viib ära Su näo.
    Üle tumma ja tumeda jõe
    tõuseb laginal lind.
    
    Mida tean mina sest, elav,
    ja kellelt ma küsin enam:
    kuidas sääl on?
                    Vaid varje
    kõigest mäletab hing.

Üha lühemaks jääb päev

    Üha lühemaks jääb päev
    ja kirjutatud sõna.
    
    Viimne valgus.
    vaimne igatsus.
    Nii naiivne, napustavalt puhas ---
    lapsekäega leitud luuletus.
    
    Üha selgemaks saab seinal vari,
    mis mind sünnist saati
    painanud.
    
    Ma ei osand kõnelda veel.
    Sellest.
    Aga juba olin aimanud.

Verisuli

    Üksildus ja ülekohus,
    vana-aja varjud õhus,
    lõhnab teravalt jasmiin.
    
    Õhtul hilja üksi õues,
    võti kaelast kadunud. Põues
    võõrad armud, aim ja piin.
    
    Õielehti loeb ja poetab,
    vaatab --- eemalt tuleb, toetab
    planku pime purjus mees.
    
    Hirm ja häbi, purpurkuma,
    süda taob kui kahvatuna
    tõuseb trepilt, ootab ees.

Orvujälg

    Üks lapsuke hilisel teel
    on omapäi minemas.
    Päev pooleldi helendab veel
    sääl raagude pimedas.
    
    Nii hilja kodunt ei minda.
    Nii kaugele ammugi.
    Mis surub ta vastu rinda,
    et kiirendab sammugi?
    
    Kaks kõrva, kaks musta silma
    ja tilluke elav koon.
    Õnn kuldab kurba maailma
    ja kõigel on õhtu kroon.
    
    Üks lapsuke minemas teel.
    Karm riie, õhuke king.
    Ja niipalju armastust veel,
    et kaasa kisendab hing.

Ärkamine

    Keel kõneleb kõiksusega.
    Ja inimlaps kuulatab.
    Ta sündivasse ei sega.
    Ta loodab ja luuletab.
    
    Veel päevasüdame särast
    ta põsed on põlemas ---
    või purpurmõtete pärast,
    mis puhkenud mõlemas?
    
    Teist inimlast hüüab, kutsub
    ta laulsõna hääleta,
    mis valgel paberil tuksub.
    Ja kõik on nii ääreta.

Lööb õide mõni möödaläinud viiv

    Lööb õide mõni möödaläinud viiv,
    kui öö on lähenemas.
                Kõik
    saab kõnelevamaks.
    
    Motiiv,
    mis kooti sinu sünnikangasse:
    
    suur puhas vesi,
    igavene liiv
    ja päeva poole sirutuvad käed ---
    don't leave!
                Don't leave!
                             DON'T LEAVE!
    Pilt pimeduse põhjast,
    teadvustriiv.
    
    See lapse palve, lootus ürgnaiiv
    mus liigatab, kui raskel raginal
    öös kinni vajub
                viimne raudne riiv.

Kui kõnelda üksainus kord

    Kui kõnelda üksainus kord,
    on vastutus nii suur,
    et ükski sõna ei näi väärt,
    et öelda.
    
    Kui elada üksainus kord,
    on võimalus nii suur,
    et tardud
    ning ta tummalt lased mööda.

Ei jõua kirjutada puhtandit

    Ei jõua kirjutada puhtandit
    me selles elus.
    Nagu on, nii jääb
    see paranduste mitmekordne räga.
    
    Ei, silm ei seleta,
    mis süda näeb.
    
    Ja viimast selgust
    ära igatsegi ---
    see puudub elavas.
    
    Vaid puudutus,
    pelk värin, aimus
    aimulisest imest
    
    saab hinguse
    su surelikus suus.

Tuhat korda reetnud, raiund läbi

    Tuhat korda reetnud, raiund läbi
    endas kõige elusama koe;
    rebind välja read, mis kisendasid:
    		loe!
    
    Tuhat korda taganenud, saland
    oma saatust, eitand iseend,
    püüdnud roomata, et unustada
    		lend;
    
    tuhat korda püherdanud tuhas.
    
    Kuid, oh hing,
    su põhjast põlisjõul
    ikka tõuseb põletavalt puhas
    		laul.

Põletatud luuletused

       Põletatud luuletused
        on su ümber elusad
    Nende sosin, sahin, krabin
      selge lapsehäälne palve
       pikk ja kähe appiki-
              sendus

Suur Surmaratas läbi rahva veeres

    Suur Surmaratas läbi rahva veeres;
    kes kandus kaasa ja kes alla jäi ---
    põrm, vaikus. Lüngad elavate keeles.
    On maju, millest möödagi ei käi.
    
    Mu vanaisa vaibus omas sängis,
    mu vanaema välgusähvak viis,
    mu isa viiul igavesti mängis,
    mu vend ei tulnud iial tagasi ---
    see kõik on minus kaudselt
    vastu kajand.
    
    Mis inimvõimatutes vormides
    end võtab ilmutada v e e l
    see sajand?
               Mis suudab mõte
    s e l l e tormi ees?

Värsirida kesk kaost

    Värsirida kesk kaost ---
    kirjandus?
              Karjatus
    pääsend viimasest paost,
    surmani varjatust!
    
    Kõiges on kõnekõla,
    võimatult võõras vaim.
    Alandub elusõna
    nagu tallatud taim.
    
    Tiivad kärbitud.
             Kael
    käänatult paku pääl.
    
    Metshaned taevalael,
    hingepõhja te hääl!

Oleviku käsi hoiab peos

    Oleviku käsi hoiab peos
    minevikku mitmeharulist,
    valgust valitseb,
    mis veel on eos.
    
    Taevas kaitse poolearulist.

Tunnistaja

    Vaikselt viibis elavate hulgas,
    vaatas, tundis, pani tähele.
    Õhtul süütas lambi lauanurgas
    --- vari langes valge lehele ---
    ja ta kirjutas:
        Ma tunnen kaasa.
    
    Vastu klaase peksis pimedus,
    rõske raske rusutuse-aasta,
    pidev, painav, rõhuv pinevus...
    
    Jah, ta nägi.
    Sinna polnud teha.
    Maailm märatses ja oigas.
    Palavik
    pures, raputas ka tema keha,
    kätt, mis kirjutas:
        mu olevik

Sääl akna taga ainus puu

    Sääl akna taga ainus puu
    mu hinge puudutas.
    Ta lehed igaveses vihmas
    läikisid.
    
    Üks tuvi pimeduse põhjas
    kluugutas
    kui kutsudes.
    Kõik kuuljad vaikisid.

Armuaeg (1991)

Ei, seda valgust ei saa

    Ei, seda valgust ei saa
    mitte mäletada ---
    ses märtsis, millest mõteldagi õud.
    
    Kui valusalt võis taevas hahetada!
    Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!
    
    Kui iseendale saaks vähem valetada.
    Kui saaks.
    
    Küll oleks see vast jõud.
    
    			1980

Puud seisavad, kõrged ja pühad

    Puud seisavad, kõrged ja pühad.
    Ma tunnen, mis mõte on neis,
    nende mühas.
    
    See õhtu on lõpuni puhas,
    me ei haavanud teineteist,
    me olime veidrad ja ausad.
    
    Imelik lausa.
    
    Et seesama mõte on minus
    ja kivis ja tuules
    ja kõik on siinsamas.
    
    Juures.
    
    			1980

Üht inimelu teha nähtavaks

    Üht inimelu teha nähtavaks
    ja anda paljudele
    päriseks
    ei saa.
    
    Jääb vahemaa,
    jääb võõrastusevarjund.
    
    Vaid sügav tarkus,
    avar armastus
    me erisusi lähendab
    ja liidab.
    
    See valguse
    ja vabaduse vaim,
    mis ilmub üheaegselt
    kahes kehas
    
    ja tunneb ennast ära
    mõlemas.
    
    			1981

Suur Surmaratas läbi rahva veeres

    Suur Surmaratas läbi rahva veeres:
    kes kandus kaasa ja kes alla jäi ---
    põrm, vaikus.
                  Lüngad elavate keeles.
    On maju, millest möödagi ei käi.
    
    Mu vanaisa vaibus omas sängis,
    mu vanaema välgusähvak viis,
    mu isa viiul igavesti mängis,
    mu vend ei tulnud iial tagasi ---
    see kõik on minus kaudselt
    vastu kajand.
    
    Mis inimvõimatutes vormides
    end võtab ilmutada veel
    see sajand?
                Mis suudab mõte
    selle tormi ees?
    
    			1983

Laev tõstetud purjedega

    Laev tõstetud purjedega
    mu rannale ligineb.
    Ma aiman, ma tunnen seda ---
    ja seisan, selg higine.
    
    Laev pühade purjedega
    ei ühegi lipu all ---
    oh, olen oodanud teda
    kui laps surmalagedal.
    
    Päev loojub, pimeneb.
    Öö ju.
    Kas tuleb --- ei tule ta?
    
    Nii märkamatult kõik möödub.
    Kõik saabub
    nii salaja.

Sääl, kus inimese käsi

    laseb lahti teise käest,
    ainsa karjatuse viivul
    maailm veereb alla mäest.
    
    Tühjad sõnad tuule viivul
    plagisevad kõigest väest.
    Pole purje. Paljad lipud
    laeva edasi ei vii.
    
    Igihaljad mägiaasad,
    igatsuste lumitipud,
    kurbus valuni.

Viib sünnieelsest unest surmaunne

    Viib sünnieelsest unest surmaunne
    neid vikerkaarevärviline kriis.
    Ma arvasin, et armastus on tunne;
    nüüd tean, et tegu --- viibimise viis.
    
    Sust hoian nagu ihu hoiab valust
    veel kinni viimse tuimumise eel.
    Ma aiman, see, mil maa pääl pole alust,
    saab taevatrepiks uinumise teel.
    
    Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.
    Ja hoian Sinust nagu vili puust.
    Ma tean, et sel, kes tulvil teisest elust,
    siin elus võetakse kõik sõnad suust.

Unes ja luules

Luuletus on kui unenägu; ühtaeg mälestus ja kujutlus; ei mitte elu-, vaid saatusejoont pidi avanev tõelus, ei mitte osakslangev, vaid alati olemasolev osa me maailmast --- kõiksuse kõnetus.

Kauge kumin tuikamas veres; hümn, ümin, südamerütm, mida meie igavesti mängiv laps üksinda kuuleb. Ta tõstab pea, kuulatab --- kumina lähenedes kõrv eristab sõnugi, siis vajub vaikusse, teispoole vastust ja vastutust taas. Uni, mis ununeb enne, kui teadvuse karistav roosk kohale jõuab; liivale kirjutund kiri, mille pühib lainete keelav keel.

Luuletus algab liivaterast kui pärl; ta eneseloomises peitub paratamatuse paine, tas mistahes tühine sündmus võib muunduda tähenduslikuks. Luuletuse sisu on saladus ja tema vorm vaikus. Luuletus on kootud vaikusest otsekui õhkõrn sall, mis vaevata läbi sõrmuse libiseb. Musttuhat mustrit, märki ja ornamenti ei muuda ta maagilist olemust; mõistatuslik kui uni, ta ilmutab vaid oma lõpmatuid nägusid, ise ometi jäädes tundmatuks, tabamatuks. Äratundmise välkvalge silla ta siiski võib luua ka võõraste vahel --- sest oma sisemuses on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad.

Luuletus, uni, unelm ja unustus ikka on ilmum, tõus üle päriseks peetud piiri, äratundmine, ärkamine.

Iial, ah, iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules --- ja võib-olla armastuses.

Vaadeldes vikerkaarlevat maailma

    Vaadeldes vikerkaarlevat maailma
    			valisin musta
    enese elumärgiks: emapimeda eel-
    armastuse, eelteadmise tuikavast tõest
    ebamaailmade põhjas, siinsamas 
    			silmade taga.
    
    Kõik läheb lõpuni, laguneb,
    			tagasi tuleb,
    teisenäoliselt teretab --- tunnen ju küll,
    kinnisilmigi tunnen ära ta kivise käe,
    sügava süle.
    
    Kesk värvide visklevat küllust,
    ülevoolavat sära üks seisab, sirge ja must,
    			teel tühjusse.
    Reisikompsust ta jalge ees järsku saab
    hüüumärgile punkt.

Pühitsus

    	1
    
    Jah.
    Alguses oli Sõna.
    
    Ma kuulsin ja ärkasin.
    Veel unenäosegasena
    toahämaras märkasin ---
    mu sängil istus üks
                        ingel.
    Taa vaatas mind vaikides ---
    mispärast, ma polnud kindel.
    
    Ta vaade mind valitses.
    
    Ma tajusin vaikset uut vaimu
    mind, vaevatut valdamas.
    
    Sain sõnatult aegadest aimu,
    mis maailmas algamas ---
    ja ometi polnud see kartus,
    vaid teadmine --- rahulik ring,
    jah, valmidus,
                  armastustarkus.
    
    Siis silmile suudles ta mind.
    
    Ta huuli tundsin vaid hetkeks
    ja joovastust --- taevalik and! ---,
    veel teadmata, kui
                      rängaks retkeks
    ta oli mind õnnistand.
    
    		2.
    
    Ma nägin unes --- Saatan kõneles
    Su häälel. Keset aeglast hävingut,
    kesk rususid ta andis mulle nõu,
    klaasnõu ja ütles: "Hoia.
    		          Siin on surm."
    
    		3.
    
    Kahe kuldlöögi vahele mahub
    vabalt kogu su elu,
    üürike armuaeg ---
    	       trots,
    joovastus, valu ja rahu.
    Armust on antud see.
    Sünnist saati saatust sa kannad
    salapaelatsi kaelas kui kallist
    talismani, kus tallel
    armust kantud su tee ---
                         tõeotsing,
    otsus ja ots,
    põrmust kui võetud kee.

?

Põhimõte

    Iga peeker põhjani juua
    olgu kibe või magus see sõõm.
    õnnekillust kaleidoskoop luua,
    et saaks tuhande kordseks su rõõm
    
    käia kõikide Kolgata läbi,
    teades hästi kui magus on patt.
    kanda eneses põlgust ja häbi,
    hoida puhtust veel kiirgavat.
    
    iga viimne kui võimalus võtta,
    kõige halvemast sõeluda head.
    ja kui tulebki minna sul sõtta,
    kanda lipuna enese pead!

Odysseus

    Ma ei tüssanud Sind,
    Odysseus.
    Ma olin, kes olen - nõid.
    
    Kõik on joonud sest
    kuldsest peekrist.
    Ainult Sina jäid,
    nagu jõid.
    
    Ma armastan tarkust ja julgust,
    Odysseus.
    Rõõm, mille tõid,
    on väärt, mida iganes soovid.
    
    Võid jääda - ja minna võid