Eesti luule

Hando Runnel

For foreigners: Some of Hando Runnel's poetry translated to English is available from here. (Translated by Jüri Talvet and H.L. Hix)


Eesti luulet (keskkoolile)

Koolilugu

Suudluste hääli kostab

Vähid

Ära

Muuda ennast

Avalikud laulud (1970)

Loom uhkete sarvedega

Punaste õhtute purpur (1982)

Kui sind kiusab kurat

Ma armastan asju

Võib-olla armastus on ookean

?

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu

Kingi mulle kinopilet

Kuna elab ema veel

Võlla laul

Üks lapsesuu on lausunud

Tere on hõngus

Täna ma luuletan


Luuletusi kokku: 16.


Eesti luulet (keskkoolile)

Koolilugu

    Kahe aastaga kasvasid rinnad,
    muutus kõnnak ja kehahoid,
    aga poiss, kes ta portfelli kandis,
    oli ühtviisi lontu ja loid.
    
    Nõnda lõppes see koolilugu,
    nõnda lõppeski lapsepõlv.
    Tollest ajast on alles jäänud
    sügav sinine taevavõlv.
    
    Ja kui taevas mõnikord tahab,
    tuleb tunniks kõik tagasi,
    too tüdruk, too lõhn, üks tunne, ---
    kõik, mis maha magasin.

Suudluste hääli kostab

    Suudluste hääli kostab tänavalt tuppa,
    aken on lahti, õues on augustiöö,
    pime ja vormitu pehmus rullub igalt poolt tuppa,
    kaugegi hääl kuuldub ja kuulmeisse lööb:
    Kauge on käes, kombatav --- maailm koonduks kui tuppa,
    salajaid suudlusi siinsamas avaldab öö,
    alasti hääl kõlatult kukub tiinesse tuppa,
    suudluse maik lööbena huultele lööb.

Vähid

    Tasem kui tuhat tanki, roomavad väikesed vähid,
    ei klõbista nemad konte, ei krigista hambaid, ei ähi.
    Nad roomavad rohtu mööda ja jätavad järved maha,
    neil midagi musta on mõttes, jah, nende plaanid on pahad.
    Nad jätavad järved maha ja tungivad tubadesse,
    nad kubinal kuhjuvad tuppa ja vahivad vooditesse,
    nad ronivad mööda tekki ja puutuvad pihudesse,
    ja kõikide avade kaudu nad imbuvad ihudesse.
    Nad imbuvad ihudesse, öö varjus ja salamahti.
    Kui ärkavad inimesed ja teevad silmad lahti,
    aim ütleb, et juhtund on miski: nad pole, kes olid õhtul.
    Nad kardavad oma keha, nad kardavad keelt ja kõhtu.
    Nad pagevad kohkunult kodust, nad tunglevad tänavaile,
    nad põlema panevad linnad ja rändavad muile maile.
    Nad otsivad kodu ja kindlust, kus uueks saaks inimsugu,
    kus poleks olemas vähke, kes õudu tooks ühtelugu.

Ära

    Ei ole teis austust, ei armastust,
    on ainult omakasu
    ja odav eneseõigustus,
    mis rääkida ei tasu.
    
    Te juurest ma tahan pageda,
    kuid pole kohta, kuhu,
    ei ole nurka nisukest,
    kus tuuled tuppa ei puhu.
    
    Kõik mured manu tikuvad
    ja ihu ligi poevad,
    ja elu eriti rikuvad
    hääd naised ja kurjad koerad.
    
    Suur tolmune maantee on pärani,
    ta nõiub, sa lähed õnge,
    sa mõtled, nüüd lähed ärani,
    kuid sinna sa tolmusse kõnged.
    
    Ja üle su luie lähevad
    veovankrid ja sõdurisaapad.
    Sealt just nagu suure une seest
    sa neile tervitust kaapad.

Muuda ennast

    Muuda ennast, muutub maailm,
    mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
    kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
    nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
    Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
    muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
    tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
    kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

Avalikud laulud (1970)

Loom uhkete sarvedega

    Üks metsavaht on. Tal on naine.
    Ta naine peab paari põrsast.
    Ja söödab neid tõrudega.
    
    Ja söödab neid tõrudega.
    
    Mees naisesse end ei sega.
    Ta ülepea räägib harva.
    Ta kõneleb enesega.
    
    Ta kõneleb enesega.
    
    Nad teineteist kumbki ei sega.
    Võib-olla et armastusest.
    Kuid keegi ei mõista seda.
    
    Kuid keegi ei mõista seda.
    
    Ja siis ma nägin teda.
    Ta peatus padriku serval.
    Loom uhkete sarvedega.
    
    Loom uhkete sarvedega.

Punaste õhtute purpur (1982)

Kui sind kiusab kurat

    Kui sind kiusab kurat,
    hüüa valjusti: Kurat!
    Kui sind jälgib jumal,
    ütle julgesti: Jumal! --
    ära häbene sõpru,
    ära vaenlasi varja,
    lahke meelega mine
    väike karjalaps karja.

Ma armastan asju

    Ma armastan asju
    sest asjad ei nuta
    sest asjad ei naera
    sest asjad on.
    
    Sest nendes on millegi
    õilsama läte
    ei nuta ei naera
    vaid lihtsalt on.
    
    Kui muu kõik on läinud
    ju üle käte
    siis asjad on armsad
    neis midagi on
    
    mis sellest ei muutu
    et läbi me käte
    on käinud ja käivad
    nad on mis nad on.

Võib-olla armastus on ookean

    Võib-olla armastus on ookean.
    Kus mina tean, kas mina mõõta saan.
    Ma seisan siinpool kaldal, sina seal.
    Ja armastus see mühab vahepeal.
    
    Oh häda, häda -- ees on ookean,
    kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan,
    ja pole silda, pole laeva vees,
    on üksi otsatus, on armastus me ees.

?

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu

    Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
    kui kõndima õpid parkettide pääl,
    sääl ununeb loodus ja loomise lugu
    ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.
    
    Võib-olla sul sügavas kripeldas sugu,
    kui õhtuni mõttesse mõlgutad pää,
    kui küsid, kas kividel kängub su sugu,
    kui pooleni ööni sa unne ei jää.
    
    Üks mõte toob teisele mõttele ainet
    ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd,
    kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet,
    kui külmast kapist tood jahedat jääd.
    
    		1976

Kingi mulle kinopilet

    Kingi mulle kinopilet,
    anna akna taga vilet,
    vaata, kas meid keegi nägi,
    lähme otse pargist läbi,
    pargis meid ei passi keegi,
    aga ega me ei teegi
    suitsu? meil on kommituutu,
    teepeal seda me ei puutu,
    annan kinos pihust pihku,
    ära eemale siis nihku,
    ära karda, anna käsi,
    võta komm, kuid vaikselt näsi.

Kuna elab ema veel

    Kuna elab ema veel,
    kestab ikka emakeel.
    Kellel veel on isa ka,
    hoitud on ta isamaa.
    Vara suri isa mul,
    mis on ühel isatul?
    Isatul vaid emakeel?
    Ema?
    Kauaks teda veel.

Võlla laul

    -Kolm kolpa läksid riidu
    maa põhjas pimedas.
    Nad olid sinna viidud
    ka suures pimedas.
    -Ei tundnud, kes on tuttav
    ja kes on võõras just.
    Nad vastastiku tundsid
    kõik pöörast võõrastust.
    Kolm korralikku kolpa
    kel kehad kadunud,
    said aru, et siin kolkas
    kord käest on kadunud.
    Kolm kolpa kolmes leeris
    ja kolme tuule peal,
    neil sõda aina veeres
    ei tahtnud rahu eal.
    -Need olid Eesti kolud.
    -Need olid Eesti olud. 

Üks lapsesuu on lausunud

    Üks lapsesuu on lausunud,
    et oled loll kui saabas,
    kui usud kurje vaimusid
    või kanget kivi Kaabas.
    
    Et vaime pole olemas
    ja Jumalat ka mitte,
    et ainus veider olevus
    on olnud Adolf Hitler

Tere on hõngus

    Teretamine on hingamine väljapoole.
    Teretamine on hinge ulatamine teisele.
    Teretamine on kinkimine.
    Teretamine on kingituste vahetamine,
    Hindamatute kingituste kinkimine vastamisi.
    Tere tuleb tagasi.
    Oma tere antakse, teise tere saadakse.
    Teretamise läbi saadakse sugulasteks.
    Teretajad on õed, vennad vaimu läbi.
    Võta mu tere vastu, luba mul elada.
    Ma teretan sind, et saada sind minu vennaks,
    Et saada sind minu õeks.
    Ma ootan su teretamist vastu.
    
    		(Mõistatused, Tartu 2000) 

Täna ma luuletan

    Täna ma luuletan läbi öö,
    see on lihtne, mehine töö,
    see on harras, tõsine öö -
    sina magad, ja mul on töö.
    
    Sina magad, sa ootad last,
    mind ei oota sa nõnda enam,
    -olgu, ah olgu sul rõõmu tast!-
    mind ei oota sa nõnda enam.
    
    Luuletan üksinda läbi öö,
    see on lihtne, see polegi töö -
    lihtsalt luuletan läbi öö.
    Sina magad, sa ootad last.
    
    ...väsiks see maailm vaid vihkamast