Eesti luule

Karl Ristikivi

Sündinud 1912, surnud 1977. Esimene luulekogu oli "Hårsfjärden" (1950). "Varjude mäng" ilmus 1951, "Fragmente "Keelatud territooriumist"" aga aastal 1953. Viimaseks tsükliks jäi 1958 avaldatud "Maa ja rahvas". Kogutud luuletused ("Inimese teekond", 1972) sisaldas peale selle ka mõningaid varem ilmutamata luuletusi.


Inimese teekond (1990)

Kojuigatsus -- kauguseigatsus,

Mis on mõisa metsa taga

Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

Meie juured ei ole lapsepõlves

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Mängivad pillid, kuu on vees

Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast

Sõnajalad

I

II

III

IV

Varjumäng

I

II

III

IV

V

VI

VII

Hårsfjärden, fantaasia g-moll

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

Fragmente "Keelatud territooriumist"

II


Luuletusi kokku: 27.


Inimese teekond (1990)

Kojuigatsus -- kauguseigatsus,

    Kojuigatsus -- kauguseigatsus,
    kahte harusse kasvav puu,
    varjuotsija -- tuulteotsija
    metsa ja mere piirimail.
    Sünnihirm -- surmahirm,
    mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
    Olemine -- mitteolemine,
    üks neist on uni
    ja teine ei ole sedagi.

Mis on mõisa metsa taga

    Mis on mõisa metsa taga,
    tagumise talu taga,
    veski valge tiiva taga,
    suure silla selja taga?
    
    Kes seal laulab laane taga,
    mängib pilli mäe taga,
    huikab udumetsa taga,
    haugub aru otsa taga?
    
    Mis tõuseb maast mügerik,
    tapuaiast täpiline,
    pinu tagant pikad kõrvad,
    habemik ahjuvaremest?
    
    Kes tuleb soost sarviline,
    järve tagant järguline,
    kadarikust kandiline,
    kivi tagant krabaja?

Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

    Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
    
    Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest
    ja palja käsi püüdis ogarulle,
    on ammugi surnud,
    ammu ja aegamööda.
    Ja see rand, mis kord oli noor
    ning lõhnas esimest korda,
    kevade rand oodates suve laineid,
    pehmed linnupesad jahedail kividel,
    võrgud, mis helkisid särjesapist,
    esimene vesikaare tuul
    üle lõpmatu lageda maa --
    see rand on vana ja hall,
    isegi kivid on surnud.
    
    Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
    
    Aga nii kaua kui hingab meri,
    sünnivad alati uued rannad.

Meie juured ei ole lapsepõlves

    Meie juured ei ole lapsepõlves,
    kodumullas ja maakamaras,
    murukoplis,
    kus aabitsalapsed mängivad.
    Meie juured on igas paigas,
    kust me kunagi mööda käinud.
    
    Nii me kasvame virnrohu kombel
    kinni hakates siit ja sealt.
    Ja need lõputa keerlevad teed
    ja need kauguses sinavad metsad,
    unistuste mägedest rääkimata,
    võõrad paigad ja võõrad nimed
    saavad omaks ja uuesti võõraks.
    
    Ei nad päriselt kao.
    Äkki haljendab ränduri kepp
    ning kasvatab juuri ja õisi. 

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

    Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
    kuigi me seda ei näe.
    Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
    jääb kuhugi alles.
    See, mis sa naeratades kinkisid,
    võib kunagi otsa saada,
    aga naeratus jääb.
    Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
    jääb igavesti ootama.
    Isegi ütlemata jäänud sõnad
    on mõttes öeldud
    ja kuhugi tallele pandud.
    Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
    saab täita aja ääretud salved.
    Kuidas muidu üksainus silmapilk
    võib kivi paigalt veeretada.
    
    See, kellele on vähe antud,
    kannab seda oma südame kohal.
    See, kellele on palju antud,
    pillab kõik käest maha.
    
    Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Mängivad pillid, kuu on vees

    Mängivad pillid, kuu on vees,
    siin on sadam, meremees.
    
    Laev on sadamas terve öö,
    laud on kaetud --- võta ja söö!
    
    Viin on klaasis, käsi on soe,
    homme ja ülehomme ei loe.
    
    Tule ja tantsi, põrand on kuum,
    aeg on lühike, lõpmatu ruum.
    
    Lõpmatu meri. Siin on saar,
    alati kaotanu võidukaar.
    
    Tiivad saarte vahele sild,
    iga täht on päikese kild.
    
    Kildudest kokku mosaiik,
    kuigi su võit on ainult viik.
    
    Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
    neeme tipuni jätkub tants.
    
    Neeme tipul on murdunud aer.
    Naera, Odysseus, elu on naer!
    
    Lõpuks, meremees, siin on maa,
    siin on sadam ja Nausikaa.

Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast

    Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast,
    toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg,
    tule ja südame värvi, elu side eluga,
    tarduda kiviseks linnuseks?
    
    Kuidas võib laul, ilma et kordagi vaikiks,
    kaotada viisi ja sõnad, hanguda tähtede reaks?
    Kuidas tantsivad jalad kaovad sammude kajaks
    kummaliselt murtud rütmiga?
    
    Oli kunagi keegi,
    kes tundis metamorfooside saladust.
    Temast sai pagulane.
    
    Homme astume laeva ja sõidame teise randa,
    mitte et võimatut püüda --- meri ja müürid on üks.
    Pageda sellest, mis olnud, asjatuks kuulutas tarkus.
    Isegi rumalus teab, et tulevik jääb.

Sõnajalad

I

    Ainult Maarjamaal maarja-sõnajalg,
    neitsi jahe lehvik,
    mille ta jaaniöö kastest rõske
    surub vastu põske.
    
    Varemeist mööda, rinnakust alla,
    vanade puude all
    mürgise juurega magusas maas
    Dryopteris filix mas.
    
    Pahklikust tüvest piilub drüaad,
    ööl on üheksa poega.
    Üheksa lillega padja all näed,
    et üksi jääd.
    
    Maarja, millal sa käisid me maal
    ja paitasid sõnajalga?
    Millal sa andsid talle oma nime?
    Lase sündida ime!

II

    Arguse silmad on valvel
    päeval ja ööd.
    Arguse pilv on terav
    kui liblikapüüdja nõel,
    näeb liiga palju ja liiga vähe,
    näeb sellest läbi, mis lähedal,
    ja ei julge kaugele vaadata.
    
    Arguse silmad on pärani
    hirmul ---
    et keegi ei võtaks ta käest,
    mida tal ei ole.

III

    Sõnajalgu aknale jääkristallidest
    suletud aknale
    pitseriks pannud öö.
    Otsekui valged tardunud tiivad,
    kadunud linnu külmanud vari.
    
    Ähmane valgus kaugelt planeedilt
    põrkab tagasi tinasest peeglist
    miljoni aasta pärast.
    
    Aeg tõmbub keerdu kui söestunud paber,
    madu salvab iseenda saba.
    Hermeetiliselt suletud ruumi saladust
    ei lahenda Gideon Fell.

IV

    Tea nüüd! Ja mine siiski püstipäi
    ka siis, kui ükski teine seda teed ei käi.
    
    Et enam sa ei usu sõnajala õit,
    võib-olla on su kõige suurem võit.
    
    Sa oled küllalt kaua üles ronind mäest,
    nüüd hoopis kerge minna, kui sa viskad käest
    
    kõik, mis sa kogusid, et sellest saaks su telk.
    Ja kuigi silmale on valus mõõga helk,
    
    mis pimestab --- ta valgus sinu sisse jäi.
    Sul pole enam vaja minna, ainult käi.
    
    Või siiski, Sisyfos, sul kahju tühjast tööst?
    Need päevad otsas on. Nüüd tunne rõõmu ööst.
    
    Nüüd pole enam päikest, ainult muutlik kuu.
    Kuid tea --- ja sõnajalg on ükskord olnud puu.

Varjumäng

I

    Üks õhtu juhuslikult viis mind sinna,
    üks vaikne tund nii kosutavalt tühi;
    hall märtsilumi mähkis soikund linna
    ja tõrjus meelest lähenevaid pühi.
    
    Neoonreklaam kui tuli külmas tuhas
    mu silmis murdus mõttetumalt pooleks,
    ma korraks olin minevikust puhas
    ja tuleviku jätnud teiste hooleks.
    
    Siit käigust tihti läbi käima harjund,
    pilk vaevalt riivas nurgakino silti,
    kus värvid ammu kähedaks end karjund,
    et pakkuda üht vana naljapilti.
    
    Üks lihtne, väike argipäeva ime,
    kild tuhmis mäluprismas eksind valgust ---
    ma lugesin su unustatud nime
    ja seisin oodates --- seansi algust.

II

    See juhuskerge jällenägemine
    kui võlulambist kerkiv suitsuvine,
    mis inimkuju võtab ootamata,
    välkvalgusena peatas ajaratta.
    
    Kakskümmend aastat hoopis küll ei aju,
    nad linalegi toonud lumesaju,
    kuid selle varjus, kahjuks vilkuv-ruttav,
    su nägu sama noor ja lähituttav.
    
    Sa ise nüüd --- kes teab küll kuidas, kuhu...
    (Kus on kõik tuuled, enam mis ei puhu?)
    Kask sinu õuegi ehk poetab sügiskulda ---
    sa oled seal, kust tagasi ei tulda...
    
    Kuid masinlabaselt su noorus püsib ---
    kes nüüd veel surematuid värsse küsib? ---
    Üks mõte mõrkjas kui poolvalmis mari:
    ons inimesest püsivam ta vari?

III

    Siis polnud sa ainult vari
    ja masina elutu kaja,
    sa olid mäekünka hari,
    kust leidsin uue raja.
    
    Üks kivi, olgugi väike,
    mis kallutas teisele teele.
    Jah, kõiki neid eksikäike
    ei jõuagi tuua meele.
    
    Mis kunagi nooruseuimas
    sai hulluse humalavihaks,
    nüüd aastate rännakus tuimas
    on kasvanud luuks ja lihaks.
    
    Ja midagi enam ei muuda,
    kas oli see hea või paha,
    sest palju on, mida ei suuda,
    ja palju, mida ei taha.

IV

    Ma veel ei teadnud, et see oli patt,
    kui teada sain, oli hilja,
    sest hea ja kurja tundmise puust
    ma sõin liig küpse vilja.
    
    Kõik oli nii kevadvärske ja noor
    kui kaste su kulmukaarel ---
    kuni teadmise päikeses kolletas kõik
    mu üksinduse saarel.
    
    Mu pilk ainult korraks surus su kätt,
    ja sellest küllalt jätkus.
    Ühel päeval üks ingel või paha vaim
    mu tunnetelt tiivad katkus.
    
    Ja nüüd, kui vari su noorusest
    mulle tuttavalt pilgutab silma,
    tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,
    olen alati olnud ilma.

V

    Kuid palju on, mis suudab
    ka sellest, mida ei taha, ---
    aeg pehkinud põrmuks muudab,
    mis teele jäänud maha.
    
    Ei olnud sa esimene,
    sa viimaseks ka ei jäänud,
    sest tüürita triiviv vene
    teeb vooluga kaasa kõik käänud.
    
    Nad polnud vari ja uni,
    neist mõni mu kõrvalgi istus, ---
    aeg seisis ja ootas, kuni
    uus laine meid lahku kiskus.
    
    Kuid alati tundsin su ära,
    kui tihti sa kuju ei muutnud,
    mu ulmade peegelsära
    sa siiski peita ei suutnud.

VI

    Kuid lõpuks --- kas see polnud kogu aja
    muud midagi kui varjupilt ja kaja?
    Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,
    muu polnud tõeline kui valge lina?
    
    Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule
    õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule
    ja lapsik pimesikku mängiv tuju,
    üks igatsus, mis otsib oma kuju?
    
    Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,
    me unenäoski ei saa päris vabaks,
    ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,
    et oma loodud lõkkest ei saa sooja.
    
    Jääb ainult tänumeelne alandlikkus
    nii vastu võtta nagu suurim rikkus
    kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,
    ja käia, kuni päike läheb looja.

VII

    Veel loeksin kord su unustatud nime,
    kuid juba keegi pooleks rebind sildi,
    ja vaatekastist, mis on juba pime,
    ei loodagi, et leian sinu pildi.
    
    Nii, varju vari, enam me ei kohtu...
    Või mine tea, kes tunneb kesköö-tundi!
    Haud ammugi võib olla kasvand rohtu,
    kui hauas puhkaja veel jälgib vana sundi.
    
    Ei, hoopis sa ei sure nõnda kaua,
    kui mõte sind kuitahes kergelt riivab.
    Nii iga kord, kui katnud värske haua,
    laev uueks tühjaks reisiks ankru hiivab.
    
    Ja tagatalve halli tuisu trotsiks
    ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud.
    Jalg lumes nagu vanu jälgi otsiks
    kui keegi, kes on unes kodus käinud.

Hårsfjärden, fantaasia g-moll

I

    Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
    nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
    mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
    Peaaegu nagu eile, nagu mullu
    lööb kohama seal kaljusaarte taga
    mu lapsepõlve helkiv avameri ---
    kui ainult kohe armukade mõistus
    ei tungiks läbi une pehme vaiba
    ja seletaks, et sinu laevastiku
    viib iga hommik tõeluskaridele.
    
                                    Ometi ---
    meid kõiki maha jätab valge laev,
    kuid sadamad on igale meist lahti.
    Kui ainult unistada oleks mahti,
    saaks ookeaniks umbne vanglakaev.

II

    Rukis on õitsenud,
    küpsemas kollaseks
    lainetav vili,
    sügise leib.
    
    Korraks su juukseid
    silitan käega
    künnist veel mullase,
    enne kui kaod.
    
    Ikka ja alati
    lähed sa ära,
    enne kui hommikut
    kuulutab lind.
    
    Nii minu vaesuses,
    nõnda mu näljas
    lainetab küpsedes
    võõraste leib.

III

    Imelised, pehmed, hallid,
    ärarääkimata kallid
    on su silmad sumedad.
     
    Tantsib säde kullakarva
    aga harva, üsna harva
    peegeltähed tumedad.
     
    Ikka mööda, pärivere,
    üle noore avamere
    põgeneb su siiras pilk.
     
    Ja sa ise vist ei teagi, 
    et nii peagi, et nii peagi
    aurab kõrbes vihmatilk.

IV

    Nüüd lõhnab sadam kaugusest ja tõrvast,
    kuldvikerkaari helgib õliseid.
    Ma käin ja nagu mureleiva kõrvast  
    söön mälestusi lapsepõliseid
     
    Neist enamik jääb kinni kurgulakke
    kui odraokas. Jälle kasvab öö.
    Ma kannan võõralt laevalt võõraid pakke
    ja kordan: elumõtte annab töö!
     
    Ei - andke andeks! - iga valge puri,
    mis lahkub, nagu lahti lõikab end.
    Ja iga päevaga ma olen enam kuri,
    ja enam ori, vähem teeniv vend.  

V

    		Sing me a song of a lad that is gone,
    		say, could that lad be I?
    
    Minagi olin Arkaadia teel,
    kuigi ma sündisin saunas.
    Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
    muretu nooruk Arkaadia teel,
    marssalikepike paunas.
    
    Aga ma tean, et kaotasin käest
    tee juba enam kui ammu,
    ja et ma üksinda enese väest
    leiaksin tee, mille kaotasin käest,
    selleks ei ole mul rammu.
    
    Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
    vesi ja kõledad kaljud.
    Lahkunud viimne kui lootsikumees,
    lahkunud lauldes, et vesi on ees,
    nii nagu laulavad paljud.
    
    Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
    vanduda ennast või saatust.
    Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
    nõnda on elu... Sest teie ei tea,
    ei tunne mu isamaatust.

VI

    Clementine!
    (Oh ma darling!)
    Täna õhtul, kallid sõbrad,
    relvavennad, kui üks mees
    löögem kokku käed ja kannud,
    unustagem kõik mis ees.
    
    Esimesest klaasist saagu
    vaikiv, vaikne mälestus.
    Matkem maha kallid surnud.
    lein ja hirm ja jälestus.
    
    Teisest klaasist saagu soojus,
    saagu hingelähedus,
    kadugu kõik keelepaelad,
    hääle roostekähedus.
    
    Kolmandamast klaasist saagu
    südamele väravad,
    saagu valgus, milles jälle
    kodurannad säravad.
    
    Aga laul kui pooleks murdub ---
    ingel mõõgaga on ees...
    You are lost and gone forever.
    Dradful sorry...

VII

    All on tumeroheline, lainepehme voodi,
    kõik on hõljuv, käes ja kaugel, unenäo moodi.
    
    Sinna heita ühel õhtul päikesega koos,
    eks see oleks kaunis nagu mõnes muistses loos.
    
    Ja kui hommik paistab lainte varjukaarestikust,
    siis sa sõidad üle minu välja saarestikust.
    
    Sõidad avamerele ja oled noor ning puhas,
    kui su palgelt soolavesi minu mõtted uhas.

VIII

    Restorani sildil istub kana,
    keda maaler kukeks kavatses.
    Haav on noor, kuid mälestus on vana, ---
    siia tulla tihti tavatses.
    
      Kahupäine klaverit taob:
      Swing-it! Swing-it!
      Ettekandja on kahjuks
      halvasti mingit.
    
    Linal paraku on ikka plekid,
    aga kaste haruldaselt hõrk.
    Siis veel olid leiva-, lihatšekid,
    magustoidu ees veel olin nõrk.
    
      Viiulist käsitöölisesell
      mustlast palati pakub.
      Kes küll ta juuksed ja näo
      nii ühtlaselt läikima lakub?
    
    Sinu käsi nagu ikka jahe,
    kuid su hääles lausa priiskav soojus...
    Aga äkki kasvas meie vahe,
    ja ma tundsin, kuidas päike loojus.
    
      J'attendrai...
      Peatub kahvlite klõbin.
      Sentimentaalsuse hüübes
      iharusvõbin.
    
    Ootan, ootan sind... Kui võidukindel,
    nagu meri, mis kõik jõed joob.
    Vaene, vaene sõdur külmal rindel,
    keda igatsus siidnööri poob!
    
      J'attendrai...
      Hääl voolab kui magma.
      Kui sügaval küll
      võib olla see diafragma!
    J'attendrai...
      OH, SHUT UP!

Fragmente "Keelatud territooriumist"

II

    Kõik möödunu saab unenäoks.
    See oli kaunis, kuni
    sa läksid öeldes: Ma ei tea...
    Nüüd oled ainult uni.
    
    Ja meie öö, üks vaesemaid,
    mis iial olnud kahel,
    liig lühike, ja sellegi
    mõõk püsis meie vahel.
    
    Nii keeldud kaevul valvates
    jäin januseks ja kaineks.
    Su põse ainus puudutus
    jääb üheksandaks laineks.
    
    Su noorus, rikas soojusest,
    mu poole hõõgus kargust,
    ja ometi ei andeks saa
    ma seda väikest vargust.
    
    Kui lahkudes said unenäoks,
    jäi karistus mu voodi.
    Mu üksindus on sama suur
    kui siis, kui maailm loodi.