Eesti luule

"Ultima Thule"


Laulusõnad

Aed

Hallaöö

Ilmtingimata

Kakskeelne

Kassitapp

Kuutõbiste tants

Laulev jõgi

Lennelda priiks

Muuseas

Turbatuli

Tuulemeelne

Videvik

Vägev vähk


Luuletusi kokku: 13.


Laulusõnad

Aed

    	Riho Sibul/Vladislav Koržets
    
    päike paistis ja aed oli haljas
    nüüd on murtud kõik metsik ja must
    nüüd on kõle kõik juurteni paljas
    paljas valu vaid ja ahistus
    
    oli korras kõik siis tuli maru
    murdis taimed ja tühjaks jäi aed
    kallis naine te saage must aru
    pole käes meie armude aeg
    
    naine oodake oodake veidi
    las ma rohitsen kõigepealt teed
    teie niikaua triikige kleidid
    välja valige prossid ja keed
    
    naine oodake oodake ainult
    puud las ravitsen lilledki seon
    laotan laiali aasad ja vainud
    sääl siis teemegi teiega peo
    
    rohkeid tõotusi sõnuda teile
    tõesti tahaksin aga ei saa
    päike soojendas maailma eile
    täna maru on rüüstanud maa
    
    südant kinkida --- pole mul südant
    praegu vajab mu armastust muld
    naine teil pole minuga vedand
    aed on üles harida mul
    
    päike paistis ja ilm oli ilus
    tulvil lõhnasid ja rohelust
    nüüd vaid vähesed taimed on elus
    kõik on murtud ja metsik ja must
    
    aias vohavad tühjus ja valu
    elu viinud on siit tulvaveed
    kui te suudate --- oodake palun
    kui ei suuda --- eks minge head teed

Hallaöö

    	Riho Sibul/Ott Arder
    
    homne aeg ja paik
    otsaga veel eilses
    kaudne kauge kõik
    tänase kuu paistes
    
    kaugeid vaikivaid
    tuttavaid ürgammu
    aiman tagamaid
    aiman mis seob sammu
    
    kui mingeid ammusi aegu
    valgusvoog kordab taas
    maanteedel taevase laega
    kõnnin ma kannad maas
    
    hooneid ununeb
    tagasi ei tulda
    kuskil kambriuks
    tuultele vaob valla
    
    öine ketikoer
    koonuga kuu poole
    helgel hallaööl
    
    koonuga kuu poole

Ilmtingimata

    	Riho Sibul/Villu Kangur
    
    kord Albert Uustulnd oli teinud ühe loo
    ja uus tulnd takka järele
    ma olen kuulnud neid ja mõtelnud ah soo
    nad on mu meele järele
    
    ilmtingimata
    
    kord Evald Okas oli müünud ühe töö
    kuid meil jäi okas südame
    sest naisel pildil puudus niudevöö
    nüüd kodus kukalt sügame
    
    ilmtingimata
    
    kord Leida Laius oli näinud ühte meest
    kes nägi välja kui Cobain
    see mees kui Pikkuus väntas ära tema eest
    ma sellest filmist ilma jään
    
    tingimata
    
    	 tingimata

Kakskeelne

    	Riho Sibul/Villu Kangur
    
    kui astun sisse trepikoja välisuksest
    ja kohtan naabrit siis mõtlen kõigist
    lugematuist luuletustest
    kesk keelte paablit
    
    ei paku huvi üleeilsed ajalehed
    sest tean po russkii on mulle lifti
    teate jätnud seltsimehed
    Maršak ja Puškin
    
    on sõnum tihti kõigest kolmetäheline
    loe eest või takka --- on nii konkreetne
    ja nii rahvusvaheline
    et õudne hakkab
    
    kuni venib lift
    seni domineerib
    silme all šhrift
    mida seinalt veerin
    
    kuni venib lift
    seni eksisteerib
    lifti seinalt kihvt
    lühike graveering
    
    on sõnum lihtne
    ja on hingelähedane
    ning rahumeelne
    kuid kus on tõlge
    
    olgu ta või väheldane
    kuid eestikeelne

Kassitapp

    	Riho Sibul/Ott Arder
    
    kergelt käib kaotus
    tihti tundub raskem kõik muu
    
    tumm taevalaotus
    tuules tõmblev haavapuu
    
    kui kiljuvat vaikust
    täis tuimalt tuikav pea
    
    mis tekitab võikust
    ära päri mine tea
    
    kassitapp kassitapp
    
    nime õige vinge
    ise väike väeti väät
    
    haigesse hinge
    tungib vaikselt hella häält
    
    eks kõiksuse võikust
    igaüks põe omajao
    
    või iga mugul
    aina leiab õige vao
    
    me kaasasündind sunnid
    ei need veel ei kao
    ei kuhugi kao

Kuutõbiste tants

    	Riho Sibul/Peep Ilmet
    
    vastu verevat kuud meie pärani suud
    röögivad nüüd --- me vaevu
    juba müdiseb maa ega enam ei saa
    tõrjuda öö --- me roppu raevu
    
    tulgu tõbi või taud saagu rabedaks raud
    löögu või välk --- me perre
    tulgu tuhka või tuld kas või kõrbegu muld
    sööbigu raev --- me musta verre
    
    hambad risti --- sussid püsti --- veri välja
    
    kesk ööd all kuu käib tramp mis muud
    möirgab umbluu ja taovad kondid
    suur rehepeks käib kuigi kõigile näib
    et vaimud on tööl ja õelad tondid
    
    hambad risti --- sussid püsti --- veri välja

Laulev jõgi

    	Riho Sibul/Ott Arder
    
    uus päev end loob
    omasoodu toimib igal vool
    näed pilvede varje veel
    aimub igavest hingust
    ja leida võid jõudu uut iga päev
    uus päev on käes ennäe
    
    veel mis küll võiks jõuda oma teel
    õige palju
    kes teab kuhu ihkab meel
    kuid et sügav on säng
    loodud loobud
    lükkad ratta liikuma
    väikse vesipüksi vead
    kuid üle kallaste
    kuidagi küll ei saa tõusta
    
    vetevool on hoog
    õige võimas hoog
    on vetevool
    mõelda vaid
    kui me tõuseks
    kõik koos
    tõuseks koos
    aga lõpetaks soos
    
    vetevoogude hoogu
    ükski kallas ei peatada saa
    kuid siiski tundub õige hea
    lasta veel vaikselt voolata
    
    veel vool veab ja kannab
    kallas kummalgi pool
    aina suudmeni saadab
    vee vool
    
    oma vari on kaldal
    oma võra on puul
    millest vaikivad kalad
    suu suul

Lennelda priiks

    Viibib hommikune post, kohvki voodis ümber läeb, keegi [unenäos],
    keset platsi uhke viit, aga teine viidi siit, [viidi siit].
    Kes küll teab kus lõpeb ots, mis küll peagi kaotab jõu, lennelda priiks.
    hinges tuuletu põud, kõrvus kumisemas sound, või vaikus.
    
    Kuigi tean et ei iial lõpe piin, petad vahel siiski iseend
    vilepilli teeb siis õõnsast õnnepuust vikerkaar - tõusmas suust.
    Ennast näeb ja teisi, kui näeb et jääb üks sein, vahepeale,
    kõrgub hiigelvalgusfoor punav silm vaid su pool, jah.
    
    :,: Lase rohelist, vilguta kollastki, kuigi sa mitmeid neid ei puutu iialgi
         mis peidus teisel pool, peeglike seinapeal teab - kes on prii
         kes on prii - kes on prii. :,:

Muuseas

    	Riho Sibul/Villu Kangur
    
    muuseas kui sul suu on peas
    siis su hambad on kõik sirges valges reas
    
    tühja sellest et nad kõik mul peas
    kui nad välja sülgan ükskord raugaeas
    
    muuseas kellel mõistus peas
    selle mõtted on kõik sirges reas
    
    tühja sellest et nad on kõik mul reas
    kõik mu plaanid maeti maha noores eas
    
    muuseas meie endi seas
    leidub küllalt neidki kes vaid halba näevad heas
    
    tühja sellest kui igas tehtud veas
    on süüdi puupead --- sa anna neile vasaraga vastu pead
    
    nii justkui muuseas
    sa vastu puupead lööma pead
    
    muuseas kellel suu on peas
    tühja sellest et saavad vasaraga vastu pead
    
    nii justkui muuseas
    sa vastu puupead lööma pead

Turbatuli

    	Riho Sibul/Peep Ilmet
    
    naine mine too kuuri alt turvast
    rinnus on kelts aknal jää
    kuni need ära ei sula me õue ei näe
    naine mine too kuuri alt turvast
    taevast ei tunne silm
    petlike jääõite varju jääb jumala ilm
    naine mine too kuuri alt turvast
    õhuta veel turbatuld
    mulle küll sooja ei anna su ehete kuld
    naine mine too kuuri alt turvast
    iidsemat mistahest muust
    minevik paistku me hütti lee lõõmavast suust
    
    tuuled on liikvel - mõõtes maid ja teid
    kaalud on liikvel - vaagides meid
    
    naine kuhja koldesse turvast
    kütku me meeli aeg
    tuhaks las muutuvad mured ja võlad ja vaev
    naine kuhja koldesse turvast
    ohverda tulle prees
    tuli ei ole siis kade et hing on meil sees

Tuulemeelne

    	Riho Sibul/Peep Ilmet
    
    tuul tuiskab mööda
    mööda mu maad
    laastates laasi
    rüüstates maad
    oo küll vast lõõtsub
    aasal ja veel
    pööristes õõtsub
    kaasa mu meel
    süütunne süübib
    leegina lees
    hõõgudes ööbib
    piin minu sees
    hambad löön huulde
    sulgedes suu
    teepervel tuules
    koolduvad puud

Videvik

    	Riho Sibul/Vladislav Koržets
    
    mu tüdrukute juustes juba leidub vahel halli
    ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb
    seon ise tihedamalt kaela ümber salli
    ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen
    
    ma vahel mõne klaasikese kallan kurgust alla
    kui miski seda pitsitab just nagu kitsas krae
    ei anna enam vandeid ma vaid vannun vaikselt alla
    niisama vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg
    
    pean päevast päeva omaette pikka videvikku
    mu päike loojub, taevas tuhmub, kustub päeva kuld
    toos tühi on ei ole selles enam ühtki tikku
    ja mina mees ei võta enam üles pirrutuld
    
    mu aasadel on hommikuti hõbevalget halla
    on õrn ja rabe salamahti külmetanud nurm
    küll lähen sinna kõndima ma võtan jalad valla
    ning jäätund kõrte kõlinas on kaduviku hurm
    
    kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse
    kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos
    hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
    kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos
    
    hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
    kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos

Vägev vähk

    	Riho Sibul/Ott Arder
    
    te soove proovin jõudumööda täita
    ma vägev vähk --- nii vägev vähk
    ma pingutan eks seda välja näita
    mu äge ähk --- lõpp äge ähk
    kakskümmend aastat tuian mööda tiiki
    kesk seisvat vett --- kesk sogast vett
    et loksutavad lained seda riiki
    on silmapett ja meelepett
    on konnatiigil plink ja kindel kallas
    on sügav säng --- põhjatu säng
    ning iga ettevõtmine siin vallas
    on peitemäng --- on ainult mäng
    hulk aastaid vahetpidamata luksun
    suus konnareis --- kõhn konnareis
    kuid miski minus kangekaelselt tuksub
    eks kõigis meis --- nii meis kui neis
    
    kuid teie soove proovin siiski täita
    
    ent unes ajavad mind ikka närvi
    need till ja sool mis katlas koos
    ma kujutlen et keedes muudan värvi
    sääl köögipool ja lõpp on lool
    
    kuid teie soove proovin siiski täita