|
lesestuv raamatupidaja loeb erinevaid raamatuid. üks neist sisaldab igasuguseid skeeme, mis lubavad tuletada algoritme ja teoreeme, mis tagavad kohese juurdepääsu neljale terabaidile suvalisele (ennustamatule) informatsioonile. teine annab mõningase ülevaate tunnetest maailmasõja eelõhtul - keegi, kes oletab, et ta on kuhugi kutsutud, leiab sealt (st kusagilt) eest vaid iseenda (kui mitte arvestada raamatu ülejäänud tegelasi, kes sündmustikku vähi(mal)gi määral ei sekku, kuid kellest kogu raamat sõna otses mõttes kubiseb)
|
ennustaja (65) liigub kummist retuuside elastsusjõu tõttu. tegevus toimub poes. seal on müügil kilekott, mille võib endale pähe panna. siis satutakse metsa, kus kuuleb lõhnu, vähke ja hääli, mis juhatavad lugeja järgmisele, panoptilisele tasemele (ühe lasnamäe paneelmaja teisele korrusele), mille remondiks vajalikku laenuraha kokkuotsimise ja soigumisega raamat lõpeb
|
kusagilt on alguse saanud suurim seiklus (nn tee, millele inimkond eales on asunud). koobastikust kostab sorinat - raamatupidaja justkui liigutaks seal oma rauast mantli ja viletsa mansetinööbiga. aeg-ajalt osutab kellegi inkrustreerimata rinnakilbist välja helenduv käsi tema all paiknevale jalale. aeg-ajalt kostab ka lauseid, mh ka "täna oli hämar öö", ja "ärge vaadake lumekakku, nn"
|
|
igavik on kommunikatsioon. olles selle mõtte kirja pannud, naaldus ta tugevasti tahapoole, paljastades seejuures oma au(pa)kliku pea. kui lubage... kas lubage... lubage lubage... olles nendest sõnadest lausete moodustamisele käega loonud, oli ta juba asemelt püsti karanud ja - iseenesele justkui õnne soovides - oma käe oma teise käega nigu kärbse kinni püüdnud, püüdes seda nüüd käevangu surudes võimalikult lepitusaldis välja näha. kedagi, kes ei olnud saamaaegselt tuppa tulnud, ei olnud toimuv vähimalgi määral huvitanud. raamat jätkus kruvikeerajate kataloogiga
|
kuigi kosmosel võivad ju olla - ja kahtlemata ongi - omad liiprid ja plaanid (ning nendest väljavõtete tegemisega kogu edasine sündmustik tõtt-öelda tegelebki), ei saa mainimata jätta ka üht teist plaani: nimelt plaani kabinetti kinni jääda. ning seda mitte niivõrd oma kehaväliste, kui just -sisemiste jõudude tõttu. nimelt eeldab see vaid üht liiki vaimset pürgimust: desorienteeritust, mida võib (kuid ei pruugi) saata tegelaskuju samaaegne entusiastlik meel, ning puhtfüüsiline püüdlus (või vähemalt tahe) end mööda kabineti servi mitte täielikult välja kukkuda või väänata lasta, ning samaaaegne instinktiivne tahe mitte kuhugi kinni jääda, mis kõigi eelloetletud tingimuste täidetud olles on nurjumisele määratud. võtkem seda kui avanssi mittemillegile. näiteks päike metsas, mida mõni selle kiir läbistab, ei ole seentest mitte õppust võtnuna endiselt võimeline tegema mitte midagi muud kui paistma või mitte. eelnev lause oli eelnev lause
|
paras-hütist, mille rooper tihedalt lähedalasuva asuniku vastu käib, ei saa olla muud kui sidepidamisvahend kosmosega (koordinaatteljestik, kuusejuured). pole just palju maad, kus olla, ja seegi on kahetsusväärsel kombel ikka varvastega kaetud. lisaks on see siin, nii kaugele kui silm nägema juhtub, ikka üks ja seesama (planeet) - ja kõik. kuid ärge kunagi kedagi rabast püüdke, ärge neelatage, või püüdke näida solvununa - ikka olete ju terve. tervis ju on see, kas pole see. ja ärge ka lauanoaga, või käruga - lihtsalt ärge, vahest... või ärge lihtsalt ärge - või kui siiski võimalus peaks avanema... - mitte. tervis ju ikka ja/või nii. meenutage asju, mida polnud võimalik ette näha. rõdu on kaetud taamidega - nad plaksutasid, ning näisid siiralt vaimustunud teie mustvalgest kübarast, ja galantsest masinavärgist, mida te hiljem siiralt kahetsesite. vaimustus asendus arvutuspulkade klõbinaga, kui estraad naftasse mattus ja põlema lendas (kuigi pole just võimatu, et me kusagil juba kohtunud oleme). kui nii, siis ikka hea tujuga; ning ikka ettevaatust
|