Kapsel(13)

"Gary, mida sa..."

"Vait!" kriiskas noormees. "Ärge segage mind, muidu saate nuga! Ma helistan!"

Ta surus toru pea ja õla vahele. Ühes käes hoidis ta läikivat paberinuga, teisega valis numbreid. Tema käsi värises märgatavalt ja sõrm libises nulli pealt ära.

"Kuradi raisk!"

Ta lõi käega närviliselt hargile ja tahtis uuesti nullile vajutada, kuid sel hetkel kostis torust meloodiline naisehääl.

"Doktor Carlton? Palatis 311 on..."

"Doktor Carltonit ei ole!" röögatas Gary vihaselt ja virutas uuesti vastu harki, kuid hääl ei kadunud.

"... te olete? Andke, palun, doktor Carltonile. Palatis 311..."

"Olge vait! Kaduge ära, ma pean helistama!"

Gary peksis vastu harki, kuid naise hääl püsis liinil. Tema jutt muutus katkendlikuks nagu filmis, millest on jupid välja lõigatud.

Gary tundis, et kõik on siin tema vastu ning et ta niikuinii ei saa helistada, kui nemad seda ei taha. Ja nad ei tahtnud seda.

Gary muutus näost surmvalgeks. Mu vanemad!... kajas tema peas. Toru vajus alla.

"Sa oled loll, Gary," ütles Kapsli hääl ning see põrkus valusalt Gary oimukohtadest tagasi. "Sa ei saa helistada, sa hilinesid, meie kontrollime kõike. Sa ei suuda enam oma vanemaid päästa. Meie inimesed..."

"Ole vait!" karjatas Gary.

"... on juba nende toas. Kodus on ainult isa, ta loeb lehte oma mugavas tugitoolis ja joob kohvi. Ta pöördub võpatades meie poole, kuid samal hetkel..."

"Ei! Palun, ei!"

"... nuga lõikab ribide vahele pika haava rinnast seljani. Su isa rögiseb ja oksendab verd, ajaleht vajub põrandale, tema veri voolab. Meie vaatame..."

Ning sel hetkel nägi Gary oma silme ees isa. Ta lebas uuel kahekohalisel diivanil, kuhu ta oli komberdanud verd rögisedes ja vajunud siis oma ajalehe peale. Veri oli kõikjal: diivanil, vanaema kingitud kireval põrandavaibal, tugitoolis, isa riietel ja ... selle kätel. Gary tõstis aeglaselt pilgu peeglisse, mis seisis ema öökapi peal, ning nägi selle nägu. Ilma silmade ja kujuta, lihtsalt valge sile nahk. Vaid suu kohal moodustus nagu vaevumärgatav irve.

"Ei!... Ei!" kordas Gary, tundes jõuetust terves kehas. Telefonitoru langes kolksatades kirjutuslauale, korrutades:

"Doktor Carlton! Doktor Carlton! Kutsuge doktor Carlton, palatis 311 on abi vaja..."

Carlton vaatas Garyle hirmunult otsa. Noormees paistis olevat kusagil kaugel, tema silmad ei märganud midagi enda ümber. Tema eemalviibivas pimedas pilgus vaheldusid hirm ja raev, valu ja meeleheide. Gary surus noatera nii kõvasti pihku, et metallile ilmus veel üks peenike verenire.

"Gary?" küsis Carlton arglikult. "Gary, mis sinuga on?"

Ta nägi poisi silmi ning need sundisid teda minema jooksma, kuid ta ei nihkunud paigast. Hetke viivitades astus ta aeglaselt Gary juurde ning puudutas noormehe kätt.

"Gary? Kas sa kuuled mind?"

Sel silmapilgul ilmus Gary silmadesse elu tagasi ning ta vaatas kiiresti ringi. Tema metsik pilk peatus Carltonil ja ta kargas püsti.

"Teie! Teie pärast ta tapetigi! Ma teadsin algusest peale, et see haigla on nendega seotud! Ma teadsin, milleks nood iirlased mulle kuuli lasid! Nemad tapsid minu isa! Ja selle eest..."

Ta haaras Carltoni juustest kinni ning lõi naise näoga vastu laua serva. Carlton karjatas ja vajus vaikselt põrandale. Tema ninast jooksis veri.

"Nüüd te ei saa mind enam takistada!" Gary naeratas vihaselt, laskudes arsti juurde. "Lurjused, ma päästan oma ema!" karjus ta tundetult lebavale Carltonile kõrva. "Ja te kahetsete, et tapsite mu isa!"

Gary tõmbas noaga järsult läbi Carltoni kõri, nii et kitsas tera kadus korraks naise lihasse, ja tõusis püsti. Veri pritsis tema jalgadele ja voolas põrandale, moodustades paksu sültja lombi. Carltoni kurgust kostis vaikne korin nagu katkisest kraanist, ning järgmisel hetkel jäi kõik vaikseks.

Gary hakkas naerma. Ta naeris, vaadates verist nuga enda käes, naeris, vaadates enda ees lebavat naise laipa, mille kõris pulseeris veel verejuga, muutudes iga hetkega nõrgemaks. Ta naeris ega suutnud ennast pidada.

"Sa oled loll, Gary," ütles Kapsel. Gary oli ta peaaegu juba unustanud. "Ta oli meie agent, sa ei tohtinud!"

"Vait, siga! Sa veel kahetsed! ... Te kahetsete, et asusite minu kallale! Minu ema te ei puutu, kui ei ole sind, Kapsel!" kriiskas Gary naerdes ning lõi hooga noa endale kõhtu. "Ma roogin su endast välja! Küll sa näed ... Te ei puutu ... ema ... Raibe..."