Kapsel(13)
"Gary, mida sa..."
"Vait!" kriiskas noormees.
"Ärge segage mind, muidu saate nuga! Ma
helistan!"
Ta surus toru pea ja õla vahele. Ühes
käes hoidis ta läikivat paberinuga, teisega valis
numbreid. Tema käsi värises märgatavalt ja sõrm
libises nulli pealt ära.
"Kuradi raisk!"
Ta lõi käega närviliselt hargile ja
tahtis uuesti nullile vajutada, kuid sel hetkel kostis
torust meloodiline naisehääl.
"Doktor Carlton? Palatis 311
on..."
"Doktor Carltonit ei ole!"
röögatas Gary vihaselt ja virutas uuesti vastu harki,
kuid hääl ei kadunud.
"... te olete? Andke, palun,
doktor Carltonile. Palatis 311..."
"Olge vait! Kaduge ära, ma pean
helistama!"
Gary peksis vastu harki, kuid naise
hääl püsis liinil. Tema jutt muutus katkendlikuks nagu
filmis, millest on jupid välja lõigatud.
Gary tundis, et kõik on siin tema
vastu ning et ta niikuinii ei saa helistada, kui nemad
seda ei taha. Ja nad ei tahtnud seda.
Gary muutus näost surmvalgeks. Mu
vanemad!... kajas tema peas. Toru vajus alla.
"Sa oled loll, Gary," ütles
Kapsli hääl ning see põrkus valusalt Gary
oimukohtadest tagasi. "Sa ei saa helistada,
sa hilinesid, meie kontrollime kõike. Sa ei suuda
enam oma vanemaid päästa. Meie inimesed..."
"Ole vait!" karjatas Gary.
"... on juba nende toas. Kodus on
ainult isa, ta loeb lehte oma mugavas tugitoolis ja joob
kohvi. Ta pöördub võpatades meie poole, kuid
samal hetkel..."
"Ei! Palun, ei!"
"... nuga lõikab ribide vahele
pika haava rinnast seljani. Su isa rögiseb ja oksendab
verd, ajaleht vajub põrandale, tema veri voolab. Meie
vaatame..."
Ning sel hetkel nägi Gary oma silme
ees isa. Ta lebas uuel kahekohalisel diivanil, kuhu ta
oli komberdanud verd rögisedes ja vajunud siis oma
ajalehe peale. Veri oli kõikjal: diivanil, vanaema
kingitud kireval põrandavaibal, tugitoolis, isa riietel
ja ... selle kätel. Gary tõstis aeglaselt pilgu
peeglisse, mis seisis ema öökapi peal, ning nägi selle
nägu. Ilma silmade ja kujuta, lihtsalt valge sile
nahk. Vaid suu kohal moodustus nagu vaevumärgatav irve.
"Ei!... Ei!" kordas Gary,
tundes jõuetust terves kehas. Telefonitoru langes
kolksatades kirjutuslauale, korrutades:
"Doktor Carlton! Doktor Carlton!
Kutsuge doktor Carlton, palatis 311 on abi vaja..."
Carlton vaatas Garyle hirmunult otsa.
Noormees paistis olevat kusagil kaugel, tema silmad ei
märganud midagi enda ümber. Tema eemalviibivas pimedas
pilgus vaheldusid hirm ja raev, valu ja meeleheide. Gary
surus noatera nii kõvasti pihku, et metallile ilmus veel
üks peenike verenire.
"Gary?" küsis Carlton
arglikult. "Gary, mis sinuga on?"
Ta nägi poisi silmi ning need sundisid
teda minema jooksma, kuid ta ei nihkunud paigast. Hetke
viivitades astus ta aeglaselt Gary juurde ning puudutas
noormehe kätt.
"Gary? Kas sa kuuled mind?"
Sel silmapilgul ilmus Gary silmadesse
elu tagasi ning ta vaatas kiiresti ringi. Tema metsik
pilk peatus Carltonil ja ta kargas püsti.
"Teie! Teie pärast ta tapetigi!
Ma teadsin algusest peale, et see haigla on nendega
seotud! Ma teadsin, milleks nood iirlased mulle kuuli
lasid! Nemad tapsid minu isa! Ja selle eest..."
Ta haaras Carltoni juustest kinni ning
lõi naise näoga vastu laua serva. Carlton karjatas ja
vajus vaikselt põrandale. Tema ninast jooksis veri.
"Nüüd te ei saa mind enam
takistada!" Gary naeratas vihaselt, laskudes arsti
juurde. "Lurjused, ma päästan oma ema!"
karjus ta tundetult lebavale Carltonile kõrva. "Ja
te kahetsete, et tapsite mu isa!"
Gary tõmbas noaga järsult läbi
Carltoni kõri, nii et kitsas tera kadus korraks naise
lihasse, ja tõusis püsti. Veri pritsis tema jalgadele
ja voolas põrandale, moodustades paksu sültja lombi.
Carltoni kurgust kostis vaikne korin nagu katkisest
kraanist, ning järgmisel hetkel jäi kõik vaikseks.
Gary hakkas naerma. Ta naeris, vaadates
verist nuga enda käes, naeris, vaadates enda ees lebavat
naise laipa, mille kõris pulseeris veel verejuga,
muutudes iga hetkega nõrgemaks. Ta naeris ega suutnud
ennast pidada.
"Sa oled loll, Gary," ütles
Kapsel. Gary oli ta peaaegu juba unustanud. "Ta oli
meie agent, sa ei tohtinud!"
"Vait, siga! Sa veel kahetsed! ...
Te kahetsete, et asusite minu kallale! Minu ema te ei
puutu, kui ei ole sind, Kapsel!" kriiskas Gary
naerdes ning lõi hooga noa endale kõhtu. "Ma
roogin su endast välja! Küll sa näed ... Te ei puutu
... ema ... Raibe..."
|