I. Pimeduse sünd

Kaugel kosmoses, kaugeima galaktika äärel, kahe täheparve vahelisel alal tekkis helendav kera, mis kiirgas valgusaastate kaugusele. Elu oli sündinud.

Ta aimas valgust; üks tema nägemismeeltest oli muutunud erksaks. Alul nägi ta lugematuid päikesi ja udukogusid, mille kiirgusenergia nüüd tedagi toitis. Selle taga märkas ta tihedat, läbitungimatut pimedust.

Pimedus äratas temas huvi. Ta sai aru tähtedest, kuid pimedusest mitte. Lapsuke uuris seda mitmete valgusaastate kaugusele, kuid kohtas vaid valgusetust. Ta uuris edasi ja edasi, kuid valgust polnud. Vaid siis, kui pilk ei suutnud enam sügavamale tungida, ta loobus, kuid kummaline seeme oli külvatud; sisemine veendumus ütles talle, et seal pimeduse kaugeimas servas pidi olema valgus.

Imede real ei näinud kunagi lõppu olevat selle vastsündinu silme ees. Ta sai teada veel ühe isiku lähedalolekust, energiaolendist kolmekümne miljoni miili kaugusel. Tolle südamikus oli õrnalt kumava rohelise valguse kera läbimõõduga miljon miili.

Ta uuris olendit oma pilguga, kuid see jäi kogu vaatluse ajaks liikumatuks. Ta tundis, kuidas veidrad jõud haaravad tema järele, jõud, mis täidavad ta ülevoolava rahuga. Korraga avastas ta, et energialainete süsteem pakub võimalusi.

"Kes sa oled?" olid need lained võimelised sellelt teiselt elult küsima.

Ta sai maheda, rahustava vastuse.

"Ma olen sinu ema."

"See tähendab..."

"Sa oled minu poeg - minu loodud. Ma annan sulle nimeks Pimedus. Lama siin ja kasva, Pimedus, ja kui sa oled palju kordi suurem, tulen ma jälle."

Ema kadus, neelati jäljetult tohutu spiraalikujulise udukogu poolt, mis sarnanes kiiresti keerlva tähetolmupilvega.

Ta lebas liikumatult, tulvil voogavaid veidraid mõtteid. Peamiselt liikusid need valgusetusemere ümber, mis uhub selle galaktika kallast, kus ta sündis. Mõnda aega hiljem arutles ta, mis on elu ja mis on selle eesmärk.

"Kui ema tagasi tuleb, küsin temalt," mõtiskles ta. "Pimedus, ta nimetas mind Pimeduseks."

Tema mõtted liikusid, tagasi pimedusele.

Viis miljonit aastat suples ta kiirtes, mis levivad kosmoses. Ta kasvas. Tema läbimõõt oli kümme miljonit miili.

Ta ema tuli. Ta nägi teda kaugelt enda suunas vuhisemas. Ema peatus tema juures.

"Sa oled palju suurem, Pimedus. Sa kasvad kiiremini, kui teised vastsündinud." Ta tundis emalt kanduvates mõtetes uhkust. "Ma olen siin lamanud ja mõtelnud," vastas lapsuke.

"Ma olen endamisi mõistatanud ja jõudnud järeldusele paljude asjade suhtes. Sinu- ja minusarnaseid on ju teisigi."

"Neid on tuhandeid. Ma viin sind nende juurde. Oled sa proovinud liikumismehhanisme?"

Ma pole proovinud, aga ma teen seda." Tekkis vaikus. "Ma leidsin mehhanismid," ütles hämmeldunud Pimedus, "Aga nad ei liiguta mind."

Mõte tundus emale naljakas. "See on üks neist asjust, mida sa ei tea, Pimedus. Sa asud hüperkosmose seitsmeteistkümnendas vööndis, mehhanismid siin ei tööta. Kontrolli kas sa paisuda saad?"

Kõik see oli uudne, kuid otsekui instiktiivselt tundis Pimedus, kuidas ta esialgse suurusega võrreldes kahekordseks kasvas.

"Hästi. Nüüd lülitan sind esimesse vööndisse.. Kuule, proovi mehhanisme."

Ta proovis, ja oma tohutuks imestuseks märkas ta tähti, mis tuiskasid temast mööda, kui vilkuvad tuled, Nii suur oli ta rõõm, et ta arendas veelgi suuremat kiirust ning jõudis emast paar valgusaastat ette.

Ema jõudis talle järele. "Nooruse kohta on sul kiirust küllalt. Ma olen sinu üle uhke. Ma tunnen, Pimedus," tema häälde sugenes heldimus, "et sinust saab midagi teistest erinevat."

Ema uuris tema mälukeerdusid. "Aga ära püüa olla liiga eriline."

Öeldu üle pead murdes vaatas ta emale otsa, kuid viimane pöördus ümber. "Tule!"

Poeg järgnes talle mööda tähtedest moodustunud koridori, kuna ema püüdis liikumiskiirust poja omaga sobitada.

Nad peatusid valgusetuse kuristikust eemal kuuendas galaktikas. Ta märkas tuhandeid endasarnaseid kogusid, mis liikusid kiiresti temast mööda ja tema ümber. See siis ongi tema rahvas.

Ema osutas nende suunas. "Sa õpid neid tundma võnkumise ja nende tuumas asuva erinevat värvitooni valguskera järgi."

Ta vuristas ette terve rea nimesid, mille poeg ilma raskusteta oma mälukeerdudesse talletas.

"Kiirgav, Värisev, Kärmas, Piimjas, Ergav, Suur Jõud, Päikesesööja, Valgusaasta..."

"Tule, ma esitlen sind Vanakesele."

Nad vuhisesid edasi mööda kosmost seitse valgusaastat ning peatusid täpselt galaktika serval. Pimeduse teadvuses käis iseäralik klõps.

Vanake on end hüperkosmose kuuendasse vööndisse sulgenud,"teatas ema.

Seal, kus ta varem oli märganud vaid tindikarva maailmaruumi, mis oli täpiline leegitseva, muutuva aine kogumikest, märkas ta nüüd energiaolendit, mille aura andis selget tunnistust kõrgest east. Ja hiigelsuurel purpurpunasel keral tema südames puudus täiesti selline elujõuline sära, millega oli varustatud Pimedus tänu oma noorusele ja piiritule energiale.

Ema püüdis kinni vana olendi tähelepanu ja Pimedus tundis, kuidas Vanakese kontaktkiired nendeni jõudsid.

"Oi, see oled sina, Sädemeke," ütlesid eaka olendi lahked mõtted. "Ja kes see on seal koos sinuga?"

Pimedus nägi, kuidas ta emast, Sädemekesest, voogasid välja kristalse valguse joad.

"See on mu esimene poeg."

Vastsündinu tundis Vanakese mõttekiiri kompavat ta mälukeerdusid.

"Ja sa nimetasid ta Pimeduseks," ütles Vanake aeglaselt, "kuna ta mõtiskles selle üle." Ta nägemus taandus pool-hajameelselt. "Ta on nii noor ja sellegipoolest on ta mõtleja; juba mõtleb ta elu üle."

Kaua, kaua peatus Vanakese läbitungiv pilk temal. Äkki pöördusid ta nägemiskiired eemale ja keskendusid vöikesele eraldiasuvale täherühmale. Tekkis raske ja veniv vaikus.

"Pimedus," lausus Vanake lõpuks, Su mõtted on kasutud." Kiired näisid nüüd tulevat mõõtmatust kaugusest või lõpmata väsinud teadvuselt. "Sa oled noor, Pimedus. Ära mõtle nii palju - nii palju, et purustad oma eluõnne seda üle hinnates. Kui soovid, tule mind vaatama, olen kuuendas vööndis veel miljoneid aastaid."

Järsku vanake kadus. Ta oli ema ja poja tagasi esimesse vööndisse sulgenud.

Ema suunas pilgu pojale. "Pimedus, see mis ta ütleb, on tõsi, iga sõna sellest. Mängi mõnda aega - siin on palju võimalusi. Ja hulga aja pärast, kui sa soovid, mine Vanakest vaatama; aga nüüd ei tohi sa teda oma küsimustega niipea tüüdata."

"Ma püüan," vastas Pimedus äkilise otsustavusega.