V. Värvilised taevakehad
Aastal ühekaskümmend miljonit
sööstis Pimedusele vastu tuhm valgustäpp. Ja kui ta
edasi vuhises, hakkas valgustäpp kasvama ja suurenema
ning lagunes siis väiksemateks tuledeks, mis omakorda
muutusid osadeks... kuni tume taevas oli üleni
täpiline, andes maad munakujulise universumi
sädelevale, kaunile kiirgusele.
Ta oli pimedusest väljas; ta oli
avastanud selle ääre. Instiktiivselt vähendas ta
kiirust, ja seejärel, justkui oleks mingi võimas jõud
temast võitu saanud, kaotas ta teadvuse ning liikus
niiviisi ühtlase kiirusega galaktika kaugesse välimisse
äärevööndisse, läbis selle, möödus tema
kaaslastest, kuni leidis end tundmatu galaktikasüsteemi
keskelt.
Kõigepealt uuris ta põhjalikult
ümbrust, lennates tähelt tähele ja rebides neid
hoolimatult lõhki, nagu kuulunuks igaüks neist ja
pisimad osakesedki ainult talle. Galaktikad, päikesed,
kõik nende ehituse elemendid olid samasugused nagu talle
teadaolevatelgi. Kogu loodus, järeldas ta sellest, oli
ilmselt igas universumis ühesugune.
Aga oli siin elu?
Äkiline rahutuselaine, ebakindlus
vajus üle tema. Ta oli õnnetu ja rahulolematu. Pimedus
otsis elu tähtedelt, suurtelt hiiglastelt, ägedalt
põlevatelt kääbustelt; teistelt ainekogumitelt, mis
mustaks jahtunud, eemalepeletavalt tuhalt,
galaktikasisestelt sihitult keerlevatelt udupilvedelt,
mis aastatuhandete jooksul võtavad endale kauneid ning
veidraid kontuure. Tema. Pimedus, tuli nende juurde,
olles ületanud lõhe eimillegi üle, kuid neid siin ei
liigutanud see uskumatu saavutus, nad vaid jätkasid
tiireldes oma teed, teadmata temast midagi! Pimedus
tundus endale väikese ja tähtsusetuna. Sellised mõtted
näisid täiesti mõistusevastased, kuid seal nad olid -
ta ei suutnud neid maha raputada. Ja kasvava lootuste
purunemise tundega triivis ta läbi lugematute
galaktikate ning udukogude, mis ta ees lahti rullusid,
ning otsis elu.
Pimeduse otsingud kandsid vilja.
Kusagilt kaugelt saabus eluenergia pulseeriv voog. Ta
triivis selle allika suunas kolm- või nelikümmend
valguaastat ja pärale jõudes seisatas.
Olend kumas rohelist valgust ning
kuulus ühte kahest liigist, millesse Pimedus jaotas
endale teadaoleva elu. Pimedus ise oli purpurpunane,
omades sisemuses puhta valguse kera, mille olemuse
selgitamine oli üks tema põhiprobleemidest.
Roheline valgus seisatas teda nähes
samuti. Nad vaatlesid teineteist.
Lõpuks hakkas temake rääkima,
mõtteis kumamas imestus ning kahtlus.
"Kes sa oled? Sa tundud -
võõras."
"Vaevalt usud sa mind,"
vastas Pimedus, võbisedes nüüd ärevusest, mida polnud
võimalik seletada ainuüksi asjaoluga, et ta suhtleb
olendiga teisest universumist. "Aga ma olengi
võõras. Ma ei kuulu sellesse universumisse."
"Kuid see on ju täiesti võimatu.
Võib-olla tuled sa teisest ruumist, sealt neljakümne
seitsmenda tagant. Aga see on veel võimatum." Ta
silmitses Pimedust kasvava imestuse ja aukartusega.
"Ma pole mingist teisest
ruumist," teatas Pimedus süngelt, "ma olen
teisest universumist, pimeduse tagant."
"Pimeduse tagant?" päris
temake kartlikult ja kahanes seejärel tahtmatult. Äkki
pööras ta oma mõttekiired pimeduse suunas. Kaua, kaua
aega vaatles ta seda ning suunas siis mõttekiire taas
Pimedusele.
"Niiet sa siis läbisid
pimeduse," sosistas temake. "Mulle on kogu aeg
räägitud, et see on kõige võimatum asi, millest on
üldse võimalik unistada - nimelt selle kohutava
valgusetuse ala ületamine. Keegi ei suuda seda teha.
ütlevad nad, kuna seal teisel pool polevat midagi. Aga
ma ei uskunud seda kunagi, purpurvalgus, ma ei uskunud
neid kunagi. Ja oli aegu, mil mul oli meeletu soov seda
ise läbida. Kuid räägiti lugusid olenditest, kes sinna
läksid ja kunagi tagasi ei tulnud... Ja sina ületasid
selle."
Temakesest paiskus kristallsädemete
voog. Nii ilmselge oli see äkiline kangelase
jumaldamine, mis kandus Pimeduseni temakese
mõttelainetega, et ta tundis enneolematut rõõmu. Ja
äkki oli ta võimeline määratlema neid mitte kunagi
varem kogetud emotsioone, mis sellest hetkest, kui
rohevalgus rääkima hakkas, otsekui mähkisid ta
endasse.
"Rohevalgus, ma reisisin su juurde
mõeldamatust kaugusest, otsides lahendust pimeduse
mõistatusele. Kuid võib-olla otsisin muudki, midagi,
mis täidaks tühiku minus. Nüüd ma tean, mis see on.
Kaaslane, rohevalgus, mõtleja, kellega võiksin reisida,
rännata universumist universumisse, avastades kõik
olemasolevad saladused. Kuule! Suur Energia, mis ainsana
tegi mulle pimeduse ületamise võimalikuks, on vaid
veidi vähenenud."
Märkamatult pöördus temake eemale,
mõtteis seletamatu ettevaatlikkus, mis näis pooleldi
kurbusena.
"Sa oled mõtleja," selgitas
Pimedus, "tuled sa minuga?"
Temake põrnitses talle otsa ning
Pimedus taipas, et rohevalgus omab sellist kaasasündinud
tarkust, mida temal pole lootustki kunagi omandada.
Pimeduse meeleolu langes. Mis see oli, mida temake
ütles?
"Pimedus," teatas ta leebelt,
"sa teed hästi, kui keerad ringi ja lahkud minust,
rohevalgusest, igaveseks. Sina oled purpurne, mina
roheline. Rohelise valgus ja purpurne valgus - kas see
ongi kõik, mida sa arvad teadvat elu kahest küljest_ Sa
peaksid teadma, et peale erinevuse värvuses on veel
muudki: rohelistel on teadmised, mida purpursetele ei
anta, kuni on... liiga hilja. Sinu enda pärast palun
sind igaveseks lahkuda."
Imestunult vaatas Pimedus rohevalgusele
otsa. Siis teatas ta aeglaselt: "See on võimatu,
nüüd kus ma su leidsin. Sa oled just see, keda ma
vajan."
"Aga kas sa ei mõista!"
hüüatas temake. "Ma tean midagi sellist, mida sa
isegi ei aima. Pimedus - jäta mind!"
Pimedus sattus segadusse. Millele ta
vihjas? Mis see oli, mida temake teadis, kuid tema mitte?
Hetkeks Pimedus kõhkles. Kuskil sügaval sisemuses palus
üks hääleke toimida nii, nagu rohevalgus käskis, ja
teha seda kiiresti. Kuid teine hääl, tugevnev tunne,
millele ta ei suutnud veel nimegi anda, anus teda
jääma. Temake olnuks nagu täiendus talle, see poolus,
mis teeks Pimedusest terviku. Ja see teine hääl oli
tugevam.
"Ma ei lähe," ütles ta
otsustavalt, ning mõtete jõud ei jätnud mingit
kahtlust otsuse vääramatust iseloomust.Temake kõneles
tasaselt, nagu oleks mingi välispidine jõud temast
võitu saanud. "Ei, Pimedus, nüüd, kus sa jääd,
ongi juba liiga hilja. Õpi tundma purpurkera
saladust."
Äkitselt lülitas temake end
hüperkosmosesse ja kõik Pimeduse kõhklused ja hirmud
olid rohevalguse kadumisega otsekui pühitud. Ta järgnes
rõõmsalt temakesele mööda vööndeid.
Ja nii jõudsid nad neljakümne
seitsmendasse, kus kogu aine, selle suurimad ning
väiksemad osakesed olid võtnud muutumatute kuubikute
kuju. Isegi tema ja rohevalgus muutusid siin
kuubikujulisteks, miljonite miilide pikkusteks
hiiglaslikeks geomeetrilisteks kujunditeks, mida keegi
eales moonutada ei suudaks.
Pimedus jälgis temakest ootusrikkalt.
Võib-olla hakkab ta nüüd mängima sellist mängu, kus
neist kuubikujulistest päikestest tuleb lahti rebida
kamakaid ning neid siis planeetidena laiali loopida.
Hästi, mõnda aega võiks ju seda teha, kui temakesel
juhtub selline veider mängimise tuju olema, kuid siis
peavad nad küll asuma olemasolevaid võimalikke
galaktikasüsteeme avastama, mis asuvad siinse taga.
Järsku rohevalgus kadus.
"Hmm, ilmselt läks mööda
vööndiskaalat tagasi," arvas Pimedus ja lülitus
madalamatesse vöönditesse. Rohevalgust polnud üheski
neist.
"Pimedus... proovi... neljakümne
kaheksandat..." Rohevalguse mõte jõudis vaevu
temani.
"Neljakümne kaheksas!"
hüüatas Pimedus hämmastunult. Samal hetkel hakkasid ta
mälukeerud kihisema, justkui oleks ta elutarkusi ümber
korraldatud, et sobitada neisse uus tõsiasi. Näis, nagu
olnuks teadvuse veidra alkeemiaga, mille abil sai ta
teada, et neljakümne kaheksas oli olemas.
Nüüd ta teadis, nagu oleks ta seda
alati teadnud, et neljakümne kaheksas eksisteeris. Ta
lülitas end sellesse.
Lõputus muutumises olev energia tema
ümber pulbitses raevukalt. Veider energia, mis ei
meenutanud midagi muud, kui lähedalasuva energiaolendi
liginemisest tingitud suruvat hoovust. Pimeduse
nägemiskiired otsisid rohevalgust.
Viimane vaatas teda kurvalt, kuid
siiski mingi isesorti erapooletu ükskõiksusega.
Pimeduse mõistust pitsitas äkki jäine teadmine, et ta
on silmitsi millegi kohutavaga.
"Ma pole siin varem kunagi
olnud," sosistas ta jõuetult.
Pimedusele tundus, et rohevalgus on
kaastundlik, aga seda varjutas aimdus; et temake oli
mingi välise surve mõju all, mis ei tunne halastust.
Siiski teatas rohevalgus: "Ma olen
kurvem kui kunagi varem, kuid on juba hilja. Sa oled mu
kaaslane, ja see siin - on elu vöönd."
Äkitselt temake kadus. Pimedus ei
suutnud kohe järgneda ja saatis teda vaid
nägemiskiirtega. Peatselt, nagu hüpnotisööri
mõjutustele alludes, rohevalgus kadus; ainus, mida
Pimedus veel nägi, oli roheline valguskera. Pimedus ei
näinud ega teadnud enam midagi muud. See muutus kogu
tema universumiks, kogu tema eluks. Rahulolu, täielik ja
rikkumata asjatust tunglemisest vajus üle tema, kui
tähetolm.
Rohevalguse valgussõõr kahvatus,
muutus aina väiksemaks, kuni oli pisem
nööpnõelapeast, mida ümbritses tugev värvitu
energiavöö.
Siis äkitselt, nagu pärast shokki,
toibus Pimedus tardumusest ja oli jälle teadvusel.
Kaugel eemal märkas ta ikka veel rohekat valguskuma,
kuid nüüd see suurenes, lähenes - lähenes purpursele
valguskerale, mis omakorda kihutas tohutu kiirusega
rohelise valguse suunas.
"See on ju minu valgus,"
mõtles ta ehmunult. "Ma pidin ta enesele teadmata
eemale heitma, kui ta mind niiviisi hüpnootiliselt
mõjutas. See ei tähenda midagi. Küll ta tagasi
tuleb."
Aga kas tuleb? Roheline valguskera
suurenes silmnähtavalt, lähenes purpursele, mis kiiruse
suurenedes omakorda kahanes.
"Igal juhul," mõtles Pimedus
paaniliselt, "põrkuvad nad kokku. Kuidas siis mu
valgus minu juurde tagasi pääseb?"
Ta jälgis pingsalt, kõrvetavkülm
tunne üle tema vajumas. Lähemale... lähemale. Ta
võbises. Roheline ja purpurne kera põrkasid raksatades
kokku.
Nad kohtusid tohutu pimestava
valgusesähvatusega, mis muutis kosmose valgusaastate
ulatuses säravaks. Hiiglaslikus hämuses valgussõõris
helendas ergav kera. Udune valgus hajus aeglaselt, kuni
kadus ergavasse valgusesse, mis jäi sama liikumatuks kui
Pimedus isegi. Siis hakkas ta pulseerima, kummaliselt
korrapärase rütmiga.
Miski selles pulseerimises äratas vanu
mälestusi, mis otsekui ütlesid: "Ka sina olid kord
vaid pulseeriv kera."
"See kera on elu," mõtles ta
kangekaelselt. "Rohevalgus ja mina lõime elu. Seda
ta siis mõtleski, kui ütles, et see on eluvöönd.
Aktiveeriv energia voolab siin väga ägedalt.
See ongi siis purpurkera saladus: koor
rohekeraga loob ta elu. Ja ma ei teadnud midagi
neljakümne kaheksandast vööndist, enne kui temake
mulle selle teatavaks tegi."
"Elu eesmärk - luua elu."
See sütitas ta aju. Ühel lühikesel joovastaval hetkel
mõtles ta, et oli lahendanud oma suurtest probleemidest
viimase ja kõige mõistatuslikuma.
Nagu kõigile teistelegi ülevoolava
rõõmu hetkedele, mida ta oli tundnud, järgnes nüüd
kiiresti kainenemine. Mille lõpp see oli? Protsess aina
jätkus, ja mis sellest saab? Kas elu loomine oli ainuke
eesmärk elus? Surnud ring. Ta meenutas Vanakese kunagi
öeldud sõnu ja hirm haaras teda.
"Elu, mu elu," sosistas ta
tuimalt, "surnud päike ja elu - üks võrdub
teisega. See on uskumatu," pomises ta.
Pimedus oli teadlik lähedalasuvast
rohevalgusest. Jah, tema keskel asuv valgus oli alles,
kuna Pimeduse oma oli kadunud.
Temake vaatas kahetsedes Pimedust:
"Pimedus, kui sa ainult oleksid mind kuulanud."
Juhmilt vaatas ta rohevalgusele otsa.
"Miks on see nii, et sul on valgus alles, kuid minul
pole?"
"Ükskõik, mis see ka oli, mis
meid lõi, seadis ta tingimuseks, et rohevalgustele on
antud võime asendada oma valgust kolm korda. Iga
rohelise ja purpurse valguse liitumine võib luua ühe,
või mitu vastsündinut. Seega sündinute arv ületab
surnute arvu. Kui mu neljas valgus kustub, nagu kunagi
juhtub, ma tean, suren minagi."
"See tähendab, ma - suren?"
"Varsti."
Pimedus võbises, ise pimeda raevu ja
vaimve agoonia piirimail. "Kõikjal on surm,"
sosistas ta, "ja kõik on nii tühine."
"Võib-olla," teatas temake
leebelt, kandes liigutavat kurbust üle Pimedusele.
"Pimedus, ära ole kurb; Pimedus, surm tuleb ju
tõepoolest kõigile, kuid see ei tähenda, et elul pole
mingit tähendust.
Kaugel minevikus, kadunud aegadel olime
kahetsusväärsed energiakämbukesed, mis kulgesid
väiksema kiirusega kui valgus. Tolleaegne energiaolend
ei teadnud midagi muud, kui vaid hüperkosmose esimest
ning neljakümne kaheksandat vööndit. Ülejäänute
olemasolu ei suutnud ta ettegi kujutada. Ta oli rumal,
omades vaid energiakogumise algelisi oskusi. Lugematuid
miljardeid aastaid ei teadnud ta midagi sellest, et
universumil on äär. Ta ei suutnud seda kujutleda.
Too olend oli nõrk, kuid ta kogus
jõudu. Ta arenes ajapikku ning ta mõistusesse sugenes
arukust.
Pidevalt avastas ta asju, mida ta varem
oli võimetu oma teadvuses kujutama, ja isegi nüüds on
asju, mis pole ta mõistuse jaoks; üks on kogu kosmose
äär. Ja suurim mõistatus on see, miks on olemas elu.
Mõlemad need on asjad, mida me isegi kujutleda ei suuda,
kuid aja jooksul lubab vaimsete võimete arenemine meil
selleni jõuda. Ähmaselt, väga ähmaselt märkan ma
alles praegu mõnd põhjust, kuid seegi libiseb
teadvusest. Aga, Pimedus! Kogu aine laguneb nagunii
maksimaalse entroopia muutumatu seisundini; see on elu ja
ainult elu, mis areneb tõusvas suunas. Nii et...
usu."
Temake oli kadunud. Ta oli püüdnud
anda oma parima, et Pimedust lohutada.
Temakese sõnad täitsid Pimeduse
ääreni metsiku lootusetulega. See oligi vastus!
Ebamäärane ja paljulubav oli see, kuid ükski muu ei
saa sellele lähemale. Momendiks täitis teda õnnis
mõte, et viimane küsimustest on lahendatud.
Siis ühel kohutaval hetkel kadus
rohevalguse filosoofia ta mälust, nagu seda poleks
kunagi olnudki. Ta tundis vaikse roidumuse pistet, nagu
nõrgunuks temast eluenergia välja.
Murelikult pani ta tööle ühe liikuva
mõtte. Kahaneva jõuga väljus ta elu... ja surma...
saatuslikust vööndist... alla, mööda vööndite
skaalat. Midagi seletamatut, võib-olla mingi sünniga
seotud mälestus sundis teda seitsmeteistkümnendas
vööndis sekundi murdosaks peatuma. Kaugel eemal märkas
ta vastsündinut. Nad olid lahkunud kõrgeimast
vööndist ning tulnud sellesse siin, kus
liikumismehhanismid muutusid kasutuks. Nii oli olnud ka
tema sündides.
Enam ta ei peatunud. Ta maandus
esimeses, võttes kursi sama universumi tähevööndite
vahelise ala suunas, kuni jõudis viimaks selle ebatasase
kaldani. Ta suubus pimedusse, kuni sajad valgusaastad
lahutasid teda universumist, mida tema rahva arvates
olemaski polnud.
|