Eesti luule

Artur Alliksaar


Olematus võiks ju olemata olla (1966 LR)

Aeg

Janud

Autoportree

Neli etüüdi

Õhtute kollane tolm

Tuleb ingel ja puudutab vett

Kuskil ajajõe taga

Kirjandusmuuseumi käsikirjast

Viis minutit viimistletud viisakust

Eesti luule antoloogia

Kolm kosmogoonilist etüüdi

Päikesepillaja

Antidolorosum

Üksinduse randadel

Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga

Seitse etüüdi

Lahkühtimine

Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma

Kuigi on nii palju lilli...


Luuletusi kokku: 16.


Olematus võiks ju olemata olla (1966 LR)

Aeg

    Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
    On ainult hetk, milles viibime praegu.
    Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
    Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
    
    Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
    Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
    Elul on tung kanda edasi elu,
    jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
    
    Ei ole möödund või tulevaid aegu.
    On ainult nüüd ja on ainult praegu.
    Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
    Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
    
    Ei ole mõttetult elatud aegu.
    Mõte ei pruugigi selguda praegu.
    Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
    Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
    
    Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
    Alles jääb hetk, milles asume praegu.
    Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
    kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Janud

    I.
    
    
    Veel hetkeks üle rõdurinnatise
    on õhtumaastik lahti nagu maal.
    Veel kestab kaugust pilgu linguvise,
    veel voogab avaruste suur koraal.
    
    Kesk päeva olid terviklikult ise,
    sul oli kindel mõiste, koht ja kaal.
    Nüüd, pimedas, all tähesüttimise
    sind riivab hämmastuse külm mistraal:
    
    Mistarvis tiivad anti lindudele?
    Kust alguse sai hinge lendutung?
    Miks mõni mööduv ulm on piinavhele?
    
    Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele.
    Neist suudab kaugemale jõuda kumb?
    Vae mõttekilde, kokku seletele...
    
    
    2.
    
    
    On igatsuses vaevalt ületatus
    nii selgelt tunda kujunemas uut.
    Su küündimatus on kui madal katus,
    kuid hinge tuhmumatu aknaruut,
    
    mis kiiva täitumatusega kattus,
    taas peegeldab su leegitsevat suud,
    kui sirutad end janus lõppematus
    ja suudlusvalmilt ootad nagu pruut.
    
    Kui palju päevi nördimuses põetud
    ja nähtud öid, mis tähitud ja tõetud,
    saab armsaks ulma ohtlikem marsruut.
    
    Kui lõhe kaljus avaneb su umbsus.
    Kas hirm või julgus, laulma paiskub kumb sus?
    Või mõlemate piinav kokkupuut.
    
    3.
    
    Nüüd pean ma pihtima, et janus keen.
    On kõik mu maskid lõpuks kistud katki.
    Suur tulelõõm on iga poor ja veen.
    Ei hullemini laastada või katkki.
    
    On kõige siiram kõigest, mis ma teen,
    et aplalt vaatan rõõmu lihtsaimatki.
    Mu üksindussüsteem on ülipeen
    ja -julm ja käskiv nagu mõni pattki.
    
    Kesk meelde hädakella raudset sära
    ei leia mugandust ja meelpära.
    Kuiv puu küll olen, kuid ei võta tuld.
    
    Ja kuidas kibelekski keelepära,
    jääb mõttepeitu tunde aardesära.
    Ma olen vaikselt õitest tühjuv muld.
    
       ("Päikesepillaja")
    
    
    4.
    
    See on su janu --- olla tühjaks joodud,
    ja joobumine --- jälle januneda.
    Sa vaheldud ja muutud ühtesoodu,
    ja otsid, ilma et sa teaksid, keda.
    
    Sa oled lind, kes pilvedesse poodud,
    ja ise iialgi ei aima seda,
    et tema laul just selleks ongi loodud,
    et vastu sünget surma sädeleda.
    
    On parem palju rüübata kui pisut,
    sest kuskil lahtub tugevaimgi uim
    ja näod ja naerud pudenevad uttu.
    
    Siis jälle madalikule end kisud,
    kui kiretud on veed ja voolus tuim,
    ja kaladki ei mõista sinu juttu.
    
       ("Päikesepillaja")
    
    5.
    
    
    Nüüd läbi unuvate õhtute
    kaob mõte nagu hilinenud regi.
    Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
    ta magusust jääb küllalt janussegi.
    
    Et sinu tee on meeletuse tee
    ja sinu laul ei kuulu kellelegi
    sa oled võlgu ainult sellele,
    kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi.
    
    Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
    on piiritu su riik ja rajatu su piin
    kui mäestik, kus ükski jalg ei astu.
    
    Just siis, kui kõige heledamalt särad,
    tuhm kaduvik su saagiks valib siin
    ja surub näoga igilume vastu.
    
    6.
    
    Kui lahkud, jäta küünal põlema.
    Võib-olla veel kord naased majja sesse,
    kui öö on pime, uinunud on maa
    ja vaikus väriseb su sammudesse,
    
    ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa
    kui pühakoda, kus ei peeta messe,
    ning iga uue rajakäänuga
    uut vaeva immitseb su südamesse.
    
    Kui kaua kõrbes kõndind omaette
    näed karavane, palme, minarette,
    tead, et su meeli võrgutab miraazh.
    
    Kuid tõelusena haarad endapette
    ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
    ja hetkeks sulle kuulubki oaas.
    
       ("Päikesepillaja")
    
    7.
    
    
    Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks.
    Selle saatsid Sa, jumal, ise,
    kui Sa varjundirikkuses veetlevaks
    muutsid mu valuse närbumise.
    
    Selle maailma kallastel rännates kaks
    teostab ühtsuse kummalise,
    milles kõigele kaunile kuulekaks
    teed oma põgusa külalise.
    
    Saan Su paljude päikeste kuminaks,
    kuni ükskord neid tarretab lumi paks,
    kui Sina ta meres mu aistimist halvad.
    
    Tasa sulgub mu kõikide elude pärg,
    kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg,
    ikka kesk tühjusevõimetust valvad.

Autoportree

    Mu hinges koos on munk ja sübariit.
    Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
    Kesk aja hallust köen kui tuliriit
    ja otsin kõige kiuste elulähet.
    
    Ma olen enesele mõistatus,
    mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
    Pean aardeks naeru kergemeelses suus
    ja rituaaliriistaks narrikuljust.
    
    Ma nagu kangelasi vaatan neid,
    kes sooritavad mõne siira patu.
    Kesköiti emban templikünniseid
    ja kujutlen, et olen sõltumatu.
    
    Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
    mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
    ja päästab üksinduse kalgusest,
    mis ikka seirab pääsematult vabu.
    
    On hurmav juhustele anduda
    ses sätendavas ulmabakhanaalis,
    nii elu täiusesse kanduda
    kui pintslitõmme värvijulges maalis.

Neli etüüdi

    1.
    
    Aastad on sügavad hauad
    täis meie ulmade laipu.
    Kohmakalt, valesti, kaua
    kootakse tunnete vaipu.
    
    Nendesse kootakse püünis,
    süüme vampiirlikud isud,
    nendesse kootakse küünis,
    mis meid kord tükkideks kisub,
    
    kootakse teravaid sahku,
    kootakse otsekui voolust,
    millega küntakse lahku
    mõlemat igatsuspoolust.
    
    2.
    
    Oleme hilinejad.
    See on me saatuse tahe.
    Oleme tilisevad
    kuljused mastide vahel,
    
    hõiskaval narridelaeval,
    laeval, mis kihutab hukku.
    Keegi käib tumedal taeval
    ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.
    
    		Mai 1964
    
    3.
    
    Peadki ma tõstma ei julgund.
    Kuu oli kõlisev hõbe.
    Silmad pooleldi sulgund,
    astusid piki jõge.
    
    Astusid rahutul rühil,
    hoogavas rusutu-rutus.
    Loomiseelne ja tühi
    viirastus maailm su nutus:
    
    naerude ähvardav seostus,
    naljade paljastav paljus,
    ja sinu pisarais eostus
    valguse võrratu valjus.
    
    4.
    
    Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
    ja armutakse, pettumuste trotsiks.
    Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
    hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.
    
    Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
    Ma kannan endas kosutavat kaevu
    nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
    ja põdema jään janu võikaid vaevu.
    
    Saan haavu unelmate sõjatandril.
    Ei taha ja ei oskagi neid katta.
    Laev olen, mille sadam asub mandril,
    mis praegu on veel merest kerkimata.

Õhtute kollane tolm

    Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse
                      liikuvate juhuste märklaudadesse.
       Lastakse muidugi uljalt.
       Enamasti lastakse mööda.
       Sagedasti lastakse iseenese südamesse.
       Kaugume selle juurest, mis oli.
          Juurest ja varrest ja õisikust.
       Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida.
       Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla.
    Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda
                     sündima kellegi kirgastunud kujutelmis.
          Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti!
       Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas?
    Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada!
    Ja miks sina siis veel seisad, keerutades eilse loosiratast,
                       tugevnevate tiibadega tuvi?
       Mul pole kahjuks kedagi kadestada...
       Mul pole õnneks kedagi edestada...
       Mul pole midagi võita ja ammugi siis veel midagi kaotada...
       Mul pole isegi kellelegi andestada
                       ega kelleltki andestust anuda....
       Ja ennast jaotada rohkemaks kui kõikainsaks
                       ma ei saa ju ka...
    Pole mul tõuklejajõu jõõra ega trügijatragidust.
          Pealegi tuleb õhtu...
          Allagi tuleb õhtu.
    Üle ja ümber ja üdini ja tüütava üldisusega kõigile
          ja süütava erandlikkusega igale üksipäinis.
    Ta tuleb niikuinii, et vastu võtta ja ära viia päevapuu vilja.
    Ta tuleb nii, nagu tulid teisedki temataolised.
       Tummad ja tundmatud ja tumehead ja emataolised.
    
                                  *
    
       Õhtud õhtute eel.
          Õhtud õhtute taga.
             Õhtud, mis pistoda hoides on jalus õhtute teel.
    Õhtud, kus kärsitu kurjus on voorusest purjus ja vaga.
      Õhtud väsimusväraval, õhtud kiindumuskünnisel.
    Õhtud, mis kannavad kroone, ja õhtud, mis koltuvad kolikambreis.
       Õhtud õhtute haarmete painavas, piinavas pigistuses.
       Õhtud, mis kõrgele kaarduvad hõiskavas, säravas sigituses.
          Igaühe neist teeb imeviisil kauniks hingeajas, hingeruumis
                             liuglev kollane tolm...
             Kaob lõppematuid päevi.
             Puruneb kadumatuid päevi.
                Ja salvavalt hämmastavaid päevi.
                   Ja halvavalt lämmatavaid päevi.
                Päevi, mis mõtlematult tõtlevad nagu elu.
       Päevi, mis on uimaselt umbsed ja pikaldased nagu surm.
    Hääletult kukub poolküpseid päevi aegade ääretust puust.
          Süda, miks su vaevade vaed muutuvad tund-tunnilt tundlikumaks?
      Päevad on nagu lülid kaledalt kõlisevas orjaketis või siis
                            nagu mündid kõledalt kolisevas kerjakotis.
    Päevad eitavad tuska, mida ainult õhtud võivad peletada.
    Päevad varjavad saladusi, mida ainult õhtud söandavad seletada.
    Päevad on täis tuhmust, mida ainult õhtud oskavad heletada.
       Alandused ja juhmused ja julmused teisenevad ja
          vahelduvad ja nende alt tõuseme ikka ja igavesti
             jälle mina ja sina ja mõned nendestki ja meid
                ühendab ülemeelik naer ja meeleheitenaer ja
                   meeletult igatsev õhtuarmastus ja ülemeeleline hommiku-usk.
       Päevad jätavad tõotused õhtute täita.
          Päevad tõukavad naudingud õhtute läita.
    Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita.
    Näita mulle oma lemmikõhtut, ja ma ütlen, kes sa olid,
          kes sa oled
                      ja kes sa võinuksid olla.
    Armas, ma olen kinkinud sulle õhtuid täis kollaseid õietolmukaskaade.
       Hea, et sina seda ei märganud,
          ja halb, et märkasid need, kellelt võimalused riisuti.
    Mõnikord oli õnn nii raske, et kinkinuksin ta ära ja südame
             pealekauba, kui vaid julgenuksin teda pidada kinkimisväärseks.
    Nüüd on mul kahju. Piisavalt kahju. Piiravalt kahju.
          Mitte kinkidest, vaid sellest, et ise pidin alati jääma
          nende varju samuti kui
                   paljude sõnade varju,
                   hirmunud lootuste varju,
                   taltumatute valude varju,
                   vastumeelse naeru varju,
             selle päratupika metalse tunneli varju,
             mille lämmatavas lummus arvasin jõudvat minust sinuni.
    
             Õhtute kuldkollane tolm.
             Õhtute ulmkollane tolm.
             Õhtute tulvkollane tolm.
       Meie oleme püsimatud ja väsimatud rändurid.
                Tee on kõver ja kõva.
             Ta kulgeb põlislaantes ja paduvihmades.
                Tee on konar ja koolutav.
       Ta kulgeb kuristike kõueses põues ja kõrbetes,
          kus on palju kuivanud kaeve ja inimluude lademeid.
       Surnute jalad on astunud teed nii pikaks ja paindumatuks
             ja sihid nii ahvatlevaks ja saavutamatuks.
    
                Õhtute meekollane tolm.
                Õhtute eekollane tolm.
                Õhtute teekollane tolm.
       Meie oleme südid ja tüdimatud mängurid.
       Mäng on haiglaselt aeglane ja vältab võimatult kaua.
          Küünlad on usutamatult kallid.
          Kaardid kuluvad kohutava kiirusega.
    Panused on nii pöörased, et neid keegi ei mõtlegi lunastada.
       Päevad pööravad meile pettunult selja ja nuuksuvad pihku.
             Meile kostab see naeruna.
    
       Õhtute tolm on tõepoolest kollane.
          Kollane nagu unenäomaastiku kuu.
             Kollane nagu liiv, milles lebavad uppunud.
                Kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob
                siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse.
          Kriiskavkollane nagu koletisemöire paljaste kaljude 
                                              teravail tippudel.
          Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate
                                             tuulepuhangute taustal.
    Veel kollasem võib olla ainult ehk mälu, mil pole määra,
                      ja mõistus, mil pole mõõtmeid.
    
                Õhtute hiidkollane tolm.
                Õhtute riivkollane tolm.
                Õhtute viivkollane tolm.
       Valget me ei vaja.
                          Valge oleks valelikum.
       Rohelist ei raasugi.
                          Roheline roiutab.
       Pruuni peagu samuti.
                          Pruun on päris pinnaline.
       Violetset veelgi vähem.
                          Violetsed on viirastuste varjud.
       Musta muidugi mitte.
                          Musta maik on masendus.
       Sinisest siis rääkimata.
                          Sinine on suisa surmlik.
    Sellepärast ei jää
          õhtute tolmul muud üle kui olla kollane.
    
                                  *
    
    Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.
    Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus
                                     ja mineviku jaoks olevikus.
    
          Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud.
          Samas algab see, mis alati on olnud.
             Lootuste ees oleme kõik võlgnikud.
             Mälestuste vastu oleme kõik põlglikud.
                Elust oleme kõik sõltlikud.
                Surmale oleme kõik kõlblikud.
                   Õhtute ürgkollane tolm.
                   Õhtute pürgkollane tolm.
                   ühtute mürkkollane tolm.
    
    Mina usun õnne, tulgu sellest mis tahes õnnetus.
    Usun kogemuste kiuste.
    Usun luhtumusi luutes.
    Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.
          Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.
          Usun halastamatult. Usun alistamatult.
             Usun uskumisevahendeid valimata.
                Usun --- näinuna õnne silmi.
                   Ilmsi nagu ilmutust.
    Tõsinema on nende pilgud tunginud mu naeru ja naerma mu tõsidusse.
          Usun --- kuulnuna õnne häält.
             Ta kõlas võltsimatult nagu unelm.
    Ta laulis mu hingele mõistetamatu ja väljendamatu eatut
             tarkust ühe vastammuse õhtu kollases tolmuorkaanis.
    
             Õhtute mägikollane tolm.                      
             Õhtute kadukollane tolm.
             Õhtute heledalt elukollane tolm.
    Eelõhtute ägenev tolm.
          Teostumisõhtute sädelev tolm.
             Järelõhtute värelev tolm.
    Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
                talumatult kindlaks ja kauniks.

Tuleb ingel ja puudutab vett

    			Franz Kafkat lugedes
    
    Sa veenad marru sukelduma laeva.
    Surm heliseb kui muusika-etüüd.
    Öö kaldal keegi valvet algab aeva,
    kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd.
    
    Sa oled igatsuse hiigelvõpe,
    piir, mille taga hing on hirmust tumm.
    Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb
    hõõghetki laulma pannud lennulumm.
    
    Sa oled karje vaiksest viigisalust,
    kus vigastatud unelm ravib end
    ja toibub pettumuse piigivalust,
    et meenuks taas too targu ununend,
    
    kui ammugi sind paaritanud paine,
    mis seest on ängistav ja väljast umb.
    Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine.
    üks suundadest on õige. Aga kumb?
    
    Ja kes- ja kus- ja milleks-millal-piinu
    su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind.
    Sa kurbi hõiskeid neelad nagu viinu,
    ja süda --- see on vilgukivist lind.
    
    Sind krooniv mõte kustub, kiirgub üha
    ja tulevik on sinu jälgi täis.
    Sind sunnib taidekirg. See kirg on püha.
    Saab suureks, kes ta nimel hälbi käis.
    
    Asüüliunne hingab sinu virgus,
    su sügavuste udust kõrguv kõrv,
    tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus
    ja põrgut õilmitsema panev põrm.
    
    Su sünge hellus laiub üle taeva,
    ürgüksildaste ulukite hüüd,
    mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva
    ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd.

Kuskil ajajõe taga

    Laiub surm nagu lävi
    läbi hommikuao.
    Aga olnu ei hävi,
    sest et mälu ei kao.
    
    Kauge kirgedepüha
    amuletid mu peos,
    teist saab selgemaks üha
    peente kurbuste seos.
    
    Taamal tõrvikuid kõikus.
    Puhkes tiirane tants.
    Äkki temasse lõikus
    mingi õrn resonants.
    
    Nägin viibet Su randmes.
    Loore langes kui lund.
    Ja ma läksin Sind kandes
    ja me mõlema und.
    
    Teispool kivist terrasse
    keegi muigavat näis.
    Nagu hiilivaid kasse
    varje kannul meil käis.
    
    Nii me läksime. Kuhu,
    ei me teadnudki veel.
    Sõnad lämbusid suhu.
    Lõhnas vaik ja kaneel.
    
    Kuskil kilkasid pantrid.
    Kuskil lehvis üks tiib.
    Oli kutse tas kramplik.
    Järvel tiirles amfiib.
    
    Veel üks kiljatus kaikus.
    Veel üks löök lõikas vett.
    Siis see haihtus. Jäi vaikus.
    Jäi puude ballett.
    
    Kesk akaatsiasalu
    tuulde suudlesin Sind.
    Tõmbles vaiblevas valus
    Sinu siupäine rind.
    
    Viies tippu me pinge,
    iga sõõm oli lõõm.
    Nendest jäigi me hinge
    mingi rahutu rõõm.
    
    Jalavõrude vase
    tummaks aeg teha võis,
    kuid on ulmadest rase
    Sinu leek-ihu õis.
    
    Jälle kohtume, kohe
    siis ent hargneb me tee.
    Laskub kohinal lohe,
    viib me õndsuse mee.
    
    Mina rüüpan, Sa kallad,
    mina aiman, Sa tead,
    milleks öö langeb alla,
    milleks piinad on head.
    
    Sööstan põlevail sillul,
    kannul mõõkade helk.
    Jäävad eludest killud,
    kuid on kadunud pelg.
    
    Pole põhjust meil kurta,
    et meid lämmatab äng,
    kuni südant ei murta,
    kuni veetleb meid mäng.
    
    Laiub surm nagu lävi
    läbi hommikuao.
    Aga mälu ei hävi,
    sest et olnu ei kao.

Kirjandusmuuseumi käsikirjast

Viis minutit viimistletud viisakust

    Ei tea, kas oled tüdruk, lits või ime, 
    kuid tean, et sinuga on ülihea, 
    kui õhtu tulles on me tuba pime 
    ja sina avad naudinguterea. 
    
    Ei uuri ma su püksilõiget, nime, 
    ei sinu soeng mind vaimustusse vea. 
    Kuid, teineteist et meie kompasime, 
    Euroopa kaua mäletama peab. 
    
    Me kaardusime teineteise kaisus, 
    mu pihu alla sattus sinu naisus 
    ja välja kutsus kauni häbiteo. 
    
    See oli päiksepaisteliselt sorav. 
    Ma karglesin su kaevul nagu orav 
    ja paika panin surematu eo. 

Eesti luule antoloogia

Kolm kosmogoonilist etüüdi

    
    II
    
    Sul on sada salaihu.
    Igas sada salakihu.
    Kokku teeb see kümme tuhat.
    Luited ja luhad.
    Leegid ja tuhad.
    Kuhu meid uhab see püha puhang?
    See, mis praegu nii lõkatab,
    see, mis praegu nii rõkatab,
    kartusi milles ei võpata,
    see, mis praegu nii lõbusalt luikab,
    see, mis praegu nii tuliselt tuikab,
    kõigele üleolevalt muigab,
    ükskord on tuskadetagune,
    ükskord on valudealune,
    ükskord on kinni vaevade vahel,
    ükskord on murede muljuda,
    ükskord on piinade pillutada,
    ükskord on kurbuse kiusata,
    ükskord on vaikuse vallutada,
    ükskord on kalmugi kahmata...
    
    Pöörane sära.
    Pöörame ära!
    Ei meid saa säästa. Ei meid saa päästa.
    Ikkagi särame. Särame ära...
    Oh meid õndsusest õnnetuid!
    
    III
    
    Kes laulma ja liikuma tehti,
    ei tea, mis on peatused.
    Ja nende kohta ei kehti
    vaikuse seadused.
    
    Me huulil on muretu vile.
    Hing ohtudest võõrdunud.
    Ses rohus, mis pehme ja sile,
    jalg pole veel hõõrdunud.
    
    Me loomadel aiateedel
    end laseme lakkuda.
    Kui palju see lopsakas Eeden
    küll rõõmu võib pakkuda!
    
    Ja madu ei kiusa meid taga
    ja õun ei vii patule.
    Me oleme täiesti vabad
    ja hajali natuke.
    
    Ja niiviisi meie ei märka,
    et ududest hallidest
    nüüd ligineb keegi, kes ärkas
    me meeletuist trallidest.
    
    Me hüppeist ja naerust ja kisast
    ei jõua veel jahtuda,
    kui kohal on rohtaia isand,
    ja palub meil lahkuda.
    
    		Juuni 1965

Päikesepillaja

Antidolorosum

    Taas taganeb sind lämmatanud valu
    ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
    Ei enam karda õudset surmasalu,
    ta musti ohte kurikavalaid.
    
    
    Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
    kuid hüljatultki armastada said.
    Sa katsumuste koledusi talud
    niikaua, kui sus virgub unelmaid.
    
    Tean, midagi maailmas pole kaduv,
    kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
    surm ainult olemisest teise retk.
    
    Nii läbib inimhingki rännu pikkust
    ja imades säält jumalikku rikkust
    ta täiuslikumaks saab iga hetk.

Üksinduse randadel

    Mõnikord kujutelm endaga viib su
    läbi maailma, mis magab.
    Mäletan, igatsus ringutas tiibu
    mu tolmunud künnise taga.
    
    Kuidas mind kutsus ta lummurinime
    hukutav imepära!
    Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
    ja ometi naudin ta sära.
    
    Mäletan, heledas hommikupuhtes
    tõusin kui pakatav rohi,
    aldina valu ja valguse suhtes,
    rõõmus, et tajuda tohin
    
    kõike, mis tundeile tarmukust annab:
    kevadepuhanguid noori,
    mängurikirge, mis õlgadel kannab
    sõnatu kurbuse loori,
    
    pahe ja vooruse võitlusenimbust
    rahutuil otsisklusretkil,
    joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
    eneseületushetkil.
    
    Magusalt läbi mu loomuse põikus
    üksolek mulla ja tõega,
    milles peab sobima võluga võikus
    lihtsalt kui lihase õega.
    
    Kirjas on öeldud, et armastus käitub
    sageli veidralt kui varas:
    siseneb vargsi ja võitjana läitub
    südames andumisaras.
    
    Võrdsetes annustes õndsust ja valu
    küpseb ta mürgiseis tarjus.
    Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu
    käib oma suuruse varjus.
    
    Mustade merede metsikuil rannul
    maastik on ohtlik ja teetu;
    sääl oma pühima unelma kannul
    hulgun kui jumalast neetu.
    
    Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule
    mu hõõguvaid helitiraade.
    Nad lendavad tagasi väsinud suule,
    nõutuse nukrusest saadet.
    
    Kasutult kaovad kui unenäopaines
    parimad päevad ja püüded.
    Pilvini paisuvas jäikuselaines
    lämbuvad uppuja hüüded.
    
    Ag, et ma pihin ja kellegi juures
    ei ole mu avalust vaja.
    Hüljatult ebalen sünguses suures
    vaikima manatud ajas.
    
    Meeletud tähed mu ulmaderiigist
    purskuvad-kustuvad aeva.
    Ah, miks küll ilusaim laulude liigist
    peab lauldama hukkuval laeval...
    
    Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab
    pimedas kuristikus,
    ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab
    me südame õnnetu rikkus.
    
    Kannatus, laulude taevasse kõrguv,
    see on mu valvusetähis,
    majakas, tõotust ja lohutust nõrguv,
    võrratu lootuse lähis.
    
    Teadvus end ahtasse teokarpi suleb,
    hing ent on virge ja vaba,
    just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
    talve ja hangede taga.

Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga

    Sinu andides,
       kirerangides,
          mõttetangides,
             vaevlevais,
                kaevlevais,
                   aimlevais,
                      raevlevais vangides
       elab edasi vabaduse ideaal.
          Olid ikka,
             oled ikka,
                jätkud ikka
                   igal ajastul ja maal.
    Sügaval su sülelohus
    malbub iga ülekohus.
    Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal.
    
       Oled tulihänna raksuv rünnak,
       suuri varandusi varjav seek,
       kihutab mu kihku sinu kämmal,
       mis on loitev loits ja libaleek.
    
    Vahel arvan, et ma sain su kätte
    ja võin lõpuks täita hingekruusi,
    kuid sa ühe mürgitad mu lätted,
    et ma avastama peaksin uusi.
    
       Ikka murrad sa just siis mu lille,
       kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu,
       ja ma värisedes kummargille
       vajun vastu sinu uhket lõõmu,
    
    mis on ühteaegu tee ja teetus,
    kramplik keeldumus ja sundiv kutse.
    Olen sinust nõnda võimsaks neetud,
    et mus eluks saab su tappev tukse.

Seitse etüüdi

    1.
    
    Ütle, kas süda ei ole siis meri,
    täis tunnete uppuvaid laevu;
    kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
    külvame, lõigates vaevu?
    
    Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
    Tuul julgustav juukseid sul silus.
    Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
    Elada siiski on ilus!
    
    2.
    
    Su südame sädemesammast
    ligipääsmatul saarel
    nägin otsekui nälgiva murdja hammast
    all tõtakalt tühjuva taevakaare.
    
    Kuidas ma sattusin randa,
    isegi enam ei taipa.
    Lained võinuksid kanda
    praegu mu laipa...
    
    Sosinal vestlevaid kive
    kohtan kesk juurdlevat rohtu.
    Õhtust, mis vihaselt pime,
    kõiksugu ohtusid johtub.
    
    Aga sinuveetluses keedes
    heidan eemale hirmu ja halina.
    Kõige raskema rahutuist teedest
    tahan minekuks valida.
    
    3.
    
    Näen kalureid mereseljal.
    Neid on seal küll tuhandeid koos,
    kuid ainult ehk kolmel või neljal
    on lootsikus tilluke noos.
    
    Mis ande võib tühjuselt loota?
    Läbi ei paista voog.
    Hooga nad tõmbavad noota,
    kuid jääb maitsmata kalaroog.
    
    4.
    
    Me oleme trobikond linde,
    mis moodustab ühise rinde.
      Ei roomajad aima, kui kena
      on lennelda parvedena.
    On tugev me tiibade tuhin.
    Laul kihutab ees ja meid juhib.
      Ei roomajad hooma, kui kena
      on tiirelda vabadena.
    Ei tunne me hirmu, ei häbi
    ka taevastest tungides läbi.
      Kust roomajad teaksid, kui kena
      on tõusta meil uljatena!
    Me punume põnevaid pesi
    ja nendime tasakesi:
      "Ei roomajad adu, kui kenad
       on linnud, kel hinges on kevad."

Lahkühtimine

    Sa oled mägi, mina veerev lumi.
    Sa oled laulev naine, mina vaht.
    Sa oled valvamine, mina uni.
    Ma olen leek ja sina toitev taht.
    
    Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
    Hell luule oled, mina jõhker tuul.
    Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
    neist viljadest, mis küpsenud su puul.
    
    Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
    Sa oled tiib ja mina olen lend.
    sel lakkamatul sööstul läbi taeva
    me sulgi tähtedeks on pudenend.
    
    Kes sind on näinud, see on palju näinud.
    Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
    Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
    kui inimmõte üldse käia võib.
    
    Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
    Sa sigined ürgelamuste soost.
    Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
    pean mina kohe varisema koost.
    
    Sa oled ese, mina sinu vari.
    Ma olen vaev ja sina oled troost.
    Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
    ...kaks sõna hääbumatust muinasloost...

Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma

    Saad korra rüübata,
                        kui algab lahtumine.
    Käest
          puruks kukub
                       kilgendav kristall.
    Saad vaevalt süttida, 
                          kui algab jahtumine,
    ja uhmjat udu 
                  ujub pahinal.
    Hing kaugust kirgab veel, 
                              kui algab ahtumine
    ja piksed pimenevad 
                        kahinal.
    See, mis meid ligindab, 
                            on lahkumine.
    Öö. 
        Uni. 
             Õli vaikib tahi all.
    Et elujõud on 
                  ulmamahtumine,
    ei enam 
            meelde tulegi vist tal...

Kuigi on nii palju lilli...

       ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski.
    Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
    Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased.
    Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.
    Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada 
                                                             paremini kui sõna.
    Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
    Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
    Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
    Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
    Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
    Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
    Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist 
                                                                veetlust.
    Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
    Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
    Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
       Öösel nägin und.
    Unes sündis ta uuesti.
    Ta vaatas mind vaikides.
    Tal olid mu enese silmad.
    Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
    Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
    Otsin lagendikku ja lille.
    Tahan kaasa võtta oma armastatut.
    Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget.
    Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
    Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse.
    Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
    Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
    Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski, nagu oleks too ammune
                                                         kevad ikka alles ees.