Eesti luule

Juhan Liiv


Kas ma Eestit unes nägin?

Lauliku talveüksildus

Sügis

Üle vee

Helin

Rändaja


Luuletusi kokku: 6.


Kas ma Eestit unes nägin?

    Kas ma Eestit unes nägin?
    Nägin lained laevu täis,
    nägin viljarikast randa,
    merehõlm ta ümber käis.
    
    Ei see olnud mitte unes,
    ilmsi tuli kujutus:
    oli vaev mul, oli valu,
    kuni tuli kahvatus.
    
    Tõusku, tõusku valuvägi
    surmaorust ülesse,
    teed ta otsib, elujõgi,
    kuni jõuab merele.

Lauliku talveüksildus

    Lumi tuiskab, mina laulan,
    laulan kurba laulukest,
    lumi keerleb tuulehoodest,
    minu süda valudest.
    
    Lumi tuiskab, mina laulan,
    laulan kurba laulukest;
    lumi kogub aia äärde,
    valu minu südame.
    
    Lumi tuiskab, mina laulan,
    laulan kurba laulukest,
    laulan, kuni hauas kaetud
    olen jääst ja lumedest.

Sügis

    Kaselehekene
    meie väraval
    langeb oksalt alla,
    langeb värinal.
    
    Vaatan metsa poole:
    sügis väsinud!
    Vaatan taeva poole:
    pilve vanunud!
    
    Minu meel ja mõte
    nagu leheke!
    Kurva pilve, närtsind
    metsa sarnane!

Üle vee

    Üks laevake
    läeb üle vee,
    läeb üle vee
    ja lainete.
    
    Kui valge luik
    kaob üle vee,
    kaob üle vee
    ja lainete.
    
    Mu armuke,
    Mu kullake
    läks üle vee
    ja lainete!
    
    Mu armuke,
    Mu kullake
    on üle vee
    ja lainete!
    
    Silm kaugele
    käib üle vee,
    käib üle vee
    ja lainete.
    
    Ei laineke
    ei kõnele
    mul üle vee
    ja lainete.
    
    Siin laineke,
    seal laineke:
    kuuld üle vee
    ja lainete.

Helin

    Kui mina olin veel väikene mees,
    üks helin mul helises rinna sees.
    
    Ja kui mina sirgusin suuremaks,
    läks helingi rinna sees kangemaks.
    
    Nüüd on see helin pea matnud mind,
    ta alla rusuks on raugenud rind.
    
    See helin mu elu ja minu hing,
    tal kitsas on jäänud maapealne ring.

Rändaja

    Tulin linnast. Lumesadu.
    Tööd ei leidnud kusagilt. --
    Lumesadu. Jalad väsind.
    Läbi, läbi näljane.
    
    Kuskil teed, ei tulekiiri,
    aeg ju hiline.
    Ennäe! tulukene siiski
    vilgub viimati.
    
    Koputan ja astun sisse --
    lahkelt lahti tehakse.
    Tüdruk võtab ahjust leiba,
    sooja leiba -- mõtelge!
    
    Soe saun ja lõhn nii armas. --
    Tühi kõht. -- «Kas soovite,
    külamees, vast sooja leiba?»
    Murdis tüki minule.
    
    Suure tüki sooja leiba!
    Oh küll maitses magus see!
    Soe leib ja soe süda,
    perenaine tasane.
    
    «Kust sa tulid, kuhu lähed?
    Kas sul naine, võõras mees?»
    Sealt ma tulen, sinna lähen,
    olen vaene reisimees.
    
    «Mitu venda sul või õde?
    Isa, ema elavad?»
    Mina üksi! Kibe tõde,
    kõik nad ära surivad.
    
    «Tibi-tibi, tibi-tibi --
    suurem neist on kukeke.
    Mul on neli kanapoega,
    jutt neid ajas ülesse...»