Eesti luule

Heiti Talvik


LUULETUSI 1988

Uni

Videvik

Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin!

Spenglerit lugedes

Haud

Blasfeemiline ballaad

Paaria

Eleegia

Pohmeluslikke mõlgutusi

Poeet

Jõuluööl

Pihtimuskilde

Tütarlaps aprillis

Lauliku hommik

Magaja

Õhtulaul

Eleegia

Sügiselaul

Dies irae (1934)

Jumalate hämaras

Hommik

Ärkamine

Loojak

Fööniks

HEITI TALVIK 1968

Taliöine

Rabas

Öö

Maru


Luuletusi kokku: 28.


LUULETUSI 1988

Uni

    Öötaevas sätendab kuu hõberoos,
    lööb sädelema vete jahe viru
    kui lilleväli sinimustas voos. 
    Tuul tiibu laotab, unine ja vilu.
    
    Siis lennuks minu vaimgi tiivustub
    kuupaistel, läbi kroonilise une.
    Mu templivare äkki kirgastub:
    leek särab altarile puhken tule.
    
    Sääl võlvistikus voogab magus aur
    ja vahelt rooside mind valvab Jumal.
    Ta pilk on tasane kui õhtulaul, 
    sest puhkevad mu põsed aokumal.
    
    Ah, vastuhelk see on vaid helge kuu,
    vaid sädelus vee haigutavas neelus!
    Pilv hõberoosi kurku neeland ju...
    Ööpime endu'ine vee ahnes keerus.
    1924

Videvik

    Tuul hingab raskelt, lõõtsub vana park,
    oktoobritaevas õhkab halli kadu.
    Käin üksi mõtten linnaveerseid radu
    kui haige, kõigist unustet monark.
    
    Alt orust vabrikute kajab hõik,
    suits üle linna viirastub kui madu.
    Täis rõskust haiseb kuskil viinaladu
    ja kostab joomarite kisa võik.
    
    Een udumärjalt hingavad alleed,
    all jalge määndub lehti koldne sadu.
    Siit varsti algab hämar, kauge padu
    ja harvenevad sünkjad puiesteed.
    
    Üks küsimus mind roosterõskelt sööb:
    pean minema siit pargist viimaks kuhu?
     - kas jälle linna nõgimusta suhu,
    kust valgus ropp mul' vastu silmi lööb.
    
    Ehk sinna, kuhu verstatulpe traav
    kaob keset soode vesihalli rodu,
    kun tukkuv hämarik mu nukker kodu
    ja surisängiks avar maanteekraav.
    
    Sääl roheliselt uinub videvik,
    ööd päivile kui vaimud sarnanevad.
    Ei päri keegi, miks nii hall sääl kevad,
    miks tali sääl nii lumine ja pikk.
    
    Käin üksi piki hämarat alleed,
    all jalge sügislehti koldne sau.
    Oktoobritaevas halli laotab kadu
    ja tuuled mühavad kui kauged veed.
    1924

Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin!

    Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin!
    Su liikmed lõhnavad kui noored valged kased,
    mis oma ladvastikud peitnud uduloori.
    Ning omi sädelevaid õlgu, rindu noori
    sa läbi värisevi lehi paista lased.
    
    Ja vaade selge sul kui kaljust karglev läte,
    mis ripsmeilt vuliseb kui pehmest lepavõsast,
    sääl joomas käisin ma kui lõo, kes eksind pesast,
    uus elu vulas mul sääl üle pää ja käte.
    1926

Spenglerit lugedes

    See on Õhtumaa hing:
    kui ta teisi ei söö, ei lahka,
    pöördub ta tagasi ning
    	iseenese pistab nahka.
    1935

Haud

    Kuu sinivingus valge marmor ujub
    kui kiirgav lumi põhja taeva all.
    Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
    täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
    Fontäänest kihisedes keeb kristall;
    kül udu piki kivisambaid sujub.
    
    Kes mäletab veel kahavat printsessi,
    öö vaikuses kes kaua valvand siin,
    pää kuumav kaleda kolonni najal?
    See oli sätendaval, vingel aastajal,
    kuid nüüd mind siia toonud sama piin
    ja peitnud vari samase küpressi.
    
    Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
    kui surnulina. Pulstund puude all
    fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
    Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
    Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
    külm udu kihisevaid vesi matab.
    1925

Blasfeemiline ballaad

    		Pastiche  la Villon.
    			Nikolai Triigile pühendet.
    Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
    su kitsas redel viipab otse taeva!
    Et kiita kõigile sind pillitorust,
    mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
    Puupakust porsunust sind voolind höövel,
    paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
    Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
    või metsakratt, kel karukriimud reitel.
    
    Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
    kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
    kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
    kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
    Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
    murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
    röövmõrtsukate karm ja sünge rodu - 
    kõik vendadena kohtund on kaagis.
    
    Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
    morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
    kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
    või näljarott, kes näppas tüki leiba, - 
    kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
    kel hoorad ulaelu õpetanud,
    kõik pilkajad, joobnud hüvast õllest,
    on oma päevad võllas lõpetand.
    
    Saade:
    Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,
    neil äkki tõrkuv urin kostub kõhust.
    Ah, enne saabumist Jeruusalemma
    neil tuleb kesta piinlikem dilemma,
    sest kuna kõrisid neil nöörib ling,
    peab tagakaudu lahkuma neist hing.
    1930

Paaria

    1
    Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
    bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
    Mu palet moonutavad pussiarmid
    ja kaela kuritõve tätoveering.
    
    Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
    Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
    Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
    nüüd astmarünnak, haarav elulampi.
    
    Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
    ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
    Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
    sääl kütin seelikuid ja ridikülle.
    
    Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
    juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
    ja varavalgeni "Hotell-Euroopas"
    ma rüüpan makstud kire jäist narkoosi.
    
    *
    
    On tiine hirmust sellel' järgnev uni.
    Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
    või surnud öös mind jägib hommikuni
    tumm kordnik, vibutades kummikeppi.
    
    2
    
    Veel tuikab mu tarduv aort,
    veel tõmblevad väsinud veenid.
    Mu pää on kui mürgiretort,
    kus käärimas tusk ja migreenid.
    
    Mul' võõraks jäi emaste arm
    ja tundmatuiks tundmuste keerud.
    Mu kopsud sõi tubaka karm
    ning alkohol hävitas neerud.
    
    Must jäänud vaid kõle kompleks
    luuvaludes puusi ja reisi,
    mis edasi elab vaid seks,
    et vihata ennast ja teisi.
    
    Kui mustavad udud
    Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
    saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
    Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
    ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
    
    Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
    teel nälginud libudel näpistad palgeid
    ja hõiskad kui poisike silmates suli,
    kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
    
    Sa viipad ta pimeda värava taha
    ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. - 
    siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
    kaod otsekui viirastus vihma ja uttu.
    1926

Eleegia

    Mu süda meeltekoldes tuhastub
    ning aju söestub nikotiini vingus.
    Kas iial enam puhastub
    mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?
    
    Ning iga läbipõetud aastaga
    roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
    Hing täitund saastaga,
    mis jätnud sinna mineviku koorem.
    
    Üks veski nägematu jahvatab
    kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
    kus elumõte kahvatab
    kui närbuv päike kleepjas udumeres.

Pohmeluslikke mõlgutusi

    1
    Ah, ma teadsin juba noorelt:
    raheroosk mu rapsab toorelt
    ja ma kukun valmimata
    kõrgelt elupuust.
    
    Kukun viljaks valmimata
    ja mu laul jääb salmimata,
    igavesti salmimata
    laul mu lõikuskuust.
    
    Meile üksikuile
    Meile üksikuile surm on sõber,
    surm on sõber, hämarik on kodu.
    Möödub võõrana meist päevi rodu,
    meie juukseid ehib ööde hõbe.
    
    Meie teel ei ole ühtki tõket,
    veres udutsemas ühtki tungi.
    Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
    kauge ruumi põlevad meis lõkked.
    
    Need on lõkked, mida ööde kumal
    näha võib, kui taevas tähist raksub.
    Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
    kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.

Poeet

    Ma iial polnud eht,
    ei elus ega luules.
    Kui oksalt langend leht
    ma triivin igas tuules.
    
    Mu kude kuiv kui tuhk - 
    nii keerlen kodumaata.
    Mind iga tuulepuhk
    võib õhuvalda saata.
    
    Kuis hiilgab ilmaruum
    ja päiksetules leegib!
    Sääl minu tuhatuum
    end ruskeks kullaks pleegib.
    
    Kuid maa pääl silmapilk
    läks luhta nõiavägi
    ning ainult lapse pilk
    mus kullatükki nägi.
    
    Milleks mulle tiivad...
    Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,
    kui mu tähe matnud pilvi pime kiht?
    
    Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,
    kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib?
    
    Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm.
    kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?
    
    Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?
    Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.
    
    Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval,
    et võiks rahu leida kustunute kõrval.
    1926

Jõuluööl

    Külm juusteisse sul põimis härmalõngu
    ja jõululumme vaibus linna kära.
    Su rõivaist levis kannikeste hõngu
    		ja tähesära.
    
    Nii südaööni sumpasime ringi
    ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
    Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
    sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.

Pihtimuskilde

    1
    Ma õnne talumiseks oli
    liig mannetu ja nõrk.
    Mu pääluus äikseratta kolin
    ja kõigi tuulte kokkupõrk.
    
    Mu veri närbus päiksepaistes
    ja määndus vihmavoos.
    Ah, meelte jahisaaki haistes
    ma sumpasin vaid roostesoos.
    
    Mul julgust kotkalennuks jatkus,
    kui korskas tormisõnn,
    kuid ikka süda kõrbes katkus,
    niipea kui sinna voogas õnn.
    
    2
    Mu armastus kui epilepsis äge,
    kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.
    Seepärast kõigist olen hüljatu
    ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.
    
    Ja noorus käest mu kõrbes imeruttu,
    ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.
    Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,
    sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.
    
    3
    Su laual paberossikarp ja tikud,
    klaas musta teed ja mõned raamatud.
    Kuid asjata sa paberit sääl rikud, - 
    su värsid ju kui lapsel saamatud.
    
    Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
    näe, kevadpäike helgib katusel.
    On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
    kui oleks lood nad kuski matusel.
    1928

Tütarlaps aprillis

    Rõõmude vürtsiseid veine
    kevad mul rinda kallas.
    Hurmas läks päev, aga teine
    mustade murede vallas.
    
    Nutuga naeru pooleks
    pudeneb igal viivul.
    Emba mind, et ma kooleks
    lõkkele loitvail tiivul.
    
    Issand, kas iial ei leita
    kongi, kus koltun vahaks?
    Vahel su peekrisse heita
    kihavaid mürke tahaks.
    
    Piinan ja petan sind armus.
    Kui aga kihvatad raeva,
    tunnen, et raudne su karmus
    avab mul seitsmenda taeva.

Lauliku hommik

    1
    Jälle vaarun koju
    	pisarais ja purjus.
    Ah, kui naeruväärselt
    	eluõnn mul nurjus!
    Jälle kord su hellus
    	äratas mus looma.
    Ime veel, et rentslis
    	maoli ma ei rooma!
    Udus talihommik
    	virgub sularõske.
    Äkki tabas laksuv
    	lumipall mu põske.
    Noor ja kiljuv kari
    	rõõmsaid piimakärsse
    rühkis koolimajja
    	veerima mu värsse.
    
    2
    Üks hambutu vanapiiga
    mind unes tallas ja rõhus.
    Kas olen ehk suitsetand liiga,
    või on mul ussid kõhus.
    
    On's tükike jahukäkki,
    mis magada mind ei lase?
    		Või äkki
    ma salmikuist jälle rase?

Magaja

    Võib-olla peitub mus päike.
    Võib-olla kaks või kolm.
    Kuid suhu mul kasvab sammal
    ja juukseisse kuhjub tolm.
    
    Mu liha kuivand on kiviks,
    mu veri kui roosteraud.
    Kui kellelgi tüliks olen,
    siis kaevake mulle haud.
    
    Ei riiva mind kõduingel
    ka sügaval liiva all.
    Mu hingetõmbed on pikad,
    ma magan kui metall.
    
    Ja unekollile kõrri
    ei krampu enne mu käed,
    kui variseb Altmaa värav
    ja kaheks kukuvad mäed.

Õhtulaul

    Enam päikse kuldsest lõõsast
    punut pärg mu pääd ei ehi.
    Igast puust ja igast põõsast
    hiilib mustas mantlis mehi.
    
    Võikaid varje kerkib hulgi
    kohe taeva tuhmjat seina.
    Kes küll poetas kaarnasulgi
    ruugesse mu ristikheina?
    
    Kes küll pühkis kullapuru
    punetavalt pilvepangalt,
    nühkis õiemustrid muru
    hõberoheliselt kangalt.
    
    Ära küsi. Pimedas ju
    helkimas näed aknaruutu.
    Koju nüüd! Sest öös on asju,
    mille külge tark ei puutu.

Eleegia

    Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
    	Vea silmile kaabu
    	ja taandu eksiili.
    Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
    	on jätnud meid häppi
    ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.
    
    Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
    	on pehk vaid ja kõdu
    	tõest irdunud ajus.
    Me läksime välja, et võita maailma,
    	kuid enesest ilma
    me jöime, kui võidusaak rüppe meil vajus.
    
    Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
    	Ta külluses määndus
    	me olemisalus.
    Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
    	et leida taas ennast
    ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.
    1936

Sügiselaul

    Miski külm ja miski puhas
    hingas hetkeks läbi hiite.
    Varavalgel nähti luhas
    härma hõbedasi niite.
    
    Ammu juba viimse vase
    vahtraladvad poetand rohtu.
    Üksik uib, mis viljast rase,
    trotsimas veel hallaohtu.
    
    Üksik uib täis ruskeid vilju - 
    olgu see ka minu vastus
    Hallataadile, kes hilju
    ahtasse mu aega astus.

Dies irae (1934)

    1
    Imeväärne veel tuikab sus aimus:
    puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.
    
    Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
    elu müsteerium labastund farsiks.
    
    Keegi miskit enam ei usu,
    komistab Hoor üle templi rusu.
    
    Isand on läind. Koitub ta mööbel.
    Unustet aujärje vallutand pööbel.
    
    Kogu võim on sääl praalival puupääl.
    Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.
    
    2
    Iial veel kahtluse ängistav astma
    pole nii rängalt me rindu rusunud.
    Unustuse kuldsesse voogu meid kastma
    ruttavad käsikäes luule ja usund.
    
    Mõnestki otsima-trotsima kistust
    valgub märtriveri areeni.
    Vastset kuulutades Kristust
    väärõpetusi sigib kui mürgiseeni.
    
    3
    Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,
    on meil vaid irvituseks ettekääne.
    Me kurjad mõtted öösse kaovad üha
    kui kari raipenäljaseid hüääne.
    
    Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,
    kus tursub hiiglakorjus - Lõppev Sajand.
    Ja nende rünnak lammutab kultuuri,
    mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.
    
    4
    Võõrjumalate võõbatud perega
    jäi päästmata kõdunev Room.
    Kulla ja verega
    tuhatpäine uimastati Loom.
    
    Siis tuli Naatsaretist katk
    ja levis üle riigi...
    Barbaaride pime matk
    pühkis Antiigi.
    
    5
    Võib-olla, pilvede taga kuski
    säramas ühisaadete vapid.
    Markus Aureliuski
    laskis risti puua kõik papid.
    
    Keiser ja kristlane
    uut Euroopat kord asusid looma.
    Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
    iial vastset ei raja Rooma.
    
    6
    Suurdub vägi ukse taha uhutute.
    Mässuleegi on
    kihutand kihkvele tuuldepuhutute
    ja vaimustki vaevatute leegion.
    
    Kaigub lahingusarv,
    säravad kotkad kindralite nööbel.
    Võidule trügib end Arv - 
    tüütu ja kodutu pööbel.
    
    7
    Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
    kogu maailm nüüd ootab ohtu.
    	Politsei vast
    masside hädale leiaks rohtu,
    tassides miitinguil märatsejaid kohtu?
    
    	Ei!
    
    Sellal kui süveneb korruptsioon,
    kerkib ju võikana, küsimata keelust,
    suurlinna dzunglite mürgisest neelust
    verine päike - Revolutsioon.
    
    8
    "Vaevata milleks ajusid,
    kui maailma juhivad "olud"?" - 
    Oma "kutsumust" nõnda tajusid
    rahva poolt kroonit kolud.
    
    "Püüad sa taotleda võimatut,
    peagi sipled sa siis see" - 
    nõnda kõigi poolt sõimatud
    saab iga vastnegi Mooses.
    
    "Valeta natuke, varasta natuke,
    liialdusist ent hoidu.
    Ei kukuta nupumeest pisike patuke,
    küll aga lolli ja loidu."
    
    Selleks vaid siitilma õnnikud
    rahvariiki rajavad laia,
    et saada põllule sõnnikut
    ja kohvi juurde saia.
    
    9
    Kas minna gangsteriks või vapsiks
    või seada kaela ümber nöör?
    On ammu vahetatud napsiks
    mu saapad, kuub ja padjapöör.
    
    Mu hingeõilsusega tülli
    on sööstnud nälg ja maokatarr.
    Kes luua nüüd veel võib idülli,
    naiivne pühak on või narr.
    
    10
    Pilvi all iga vares
    ju kraaksub aegade lõppu,
    kuid Eesti luuletares
    pole kuulda ei kippu-kõppu.
    
    Unerohtu vist keegi sääl jagab,
    mis leevendab iga krambi,
    sest kogu poeetkond magab
    ümber kustunud lambi.
    
    11
    Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale - 
    nii paiskub hulkade jõõr.
    	Koomale
    tõmbub äikesepilvede sõõr.
    
    Piksevarrastada viimne kui maja!
    Sest igas pätis ja pükstepressijas
    võib äkki ärgata Lunastaja - 
    	Messias
    
    12
    Hädalipp kas vinnata varda
    või alandlik selga küür?
    Ei! Kõhklejad kõik üle parda
    ja kindlamalt pihku tüür!
    
    Trotsides katastroofi
    tormipuskarit rüüpab laev.
    Meie kohus on sundida saledasse stroofi
    elementide pime raev.
    

Jumalate hämaras

    1
    Tühjuvas pargis ringi
    ma tummalt astun kui vang.
    Üle mu mahajäet pingi
    lõppemas lehelang.
    
    Kõrgel kõdunend oksis
    pimeneb udularv.
    Kus äsja veel kuldnokk toksis,
    kraaksumas rongaparv.
    
    Pöökpuis, mis ristena reatund,
    aimub kui surnuaed,
    milles ju jäädavaks peatund
    aja vinguvad saed.
    
    Kuhu ka iial vaatan,
    muutuste vaibub käik.
    Mind aga piinab saatan,
    silmis naeruläik.
    
    Kinni peagi mu pingi
    raputab tuisusõel,
    kuid igavest' pillub mind ringi
    Kiusaja igiõel.
    
    2
    Ajudes mustad kaanid,
    silmis neuralgia rusikad.
    Hüvasti õilsad plaanid - 
    naine, kiiktool ja hõbelusikad!
    
    Hüvasti, magus tõde,
    mis tõotas professuuri!
    Vanemad, vend ja õde
    mind sooviksid surnukuuri.
    
    Et naeru taas taluks mu kõrvad,
    kõik aated ma maha müüks
    ja kogu maailma mõrvad
    võtaksin oma süüks.
    
    3
    Ma pahvin paberossi, sest
    saan uima imeõndsa.
    Kuid iga tühjaksimet kest
    käib kaares rentslikõntsa.
    
    Nii sinisuitsu Looja kops
    pea suigutab me trotsi
    ja maailm on ta tuhatops
    täis paberossiotsi.
    
    4
    Loobumuslätteist juues
    sa heledam ingleist näid.
    Kuid kõrbepühaku kuues
    virgad on sigima täid.
    
    Uppuda tähesärra 
    võib mõnigi märtririst,
    kuid olla maa pääl härra
    on siiski nooblim vist.
    
    Ja rahakaardile tempel
    on enam väärt,
    kui kogu inglikrempel
    palistav taevaäärt.
    
    5
    Me taevaid enam ei vaja,
    me jumalaid enam ei tunne.
    Bardide kandlekaja
    meid vaibutab unne.
    
    Kandes risti eikellegi kasuks,
    viimne veri me soonist nõrgus.
    Kõigi me piinade tasuks
    on paigake põrgus.
    
    Meie saatus on püsida tüüril
    kõigi lootuste avariiski
    ja tõdede vankuval müüril
    meelt heita - ning elada siiski.
    
    6
    Maailma mõttesse usk
    on pehme vaid uinujal' ase.
    Meid aga süvenev tusk
    magada enam ei lase.
    
    Kuigi me tahe kuum
    usu hõlmas unustust otsis - 
    	elu torm
    	on trotsis.
    
    Aadete hõljuv tants
    vaid liiva me laugesse puhus.
    Dogmad on argade kants,
    mida ründab juhus.
    
    	Keegi ei tea,
    mis tasa meis kõigis tärkvel
    taga teadvuse lampiderea...
    	Olgem ärkvel.
    
    7
    Nii vähe me kokku kraapind
    kesk igitõdede hukku.
    Me jalge alt libisend maapind
    ja taevaski löödud lukku.
    
    Mis äsja veel paistis kindel,
    on pühkind stiihiad julmad.
    Langenuid Mõistuse rindel
    võib-olla äratavad Ulmad.
    
    Kes leida taas tahab Loojat,
    peab unustama palju, palju...
    Sest hulus, mis lõhkus me soojad
    sulgpesad, tõe vastse on kalju.
    
    8
    Meie tahe on hüljata kõige kiuste
    hää- ja kurjatundmise vilju.
    Üle me uljalt vallanduvi hiuste
    paradiisi valgus lööb haljendama hilju.
    
    Meie tahe on uskuda võimatusse,
    süüvida kõigi poolt sõimatusse - 
    kinnistõdedest irdunud oleskellu.
    
    Meie jumal jääb inimkätest voolimata
    ja me tee, mõttekammitsaist hoolimata
    	viib meid tagasi ellu.
    
    9
    Mõistuse iginõue:
    luua korda meeltega märgatus.
    Mu kirg lõi sinna kui kõue-
    	kärgatus.
    
    	Maise mu pagasi
    hele pilbastas välk.
    	Tagasi
    on isegi vaadata jälk.
    
    10
    Hüljates ehitusindlusi
    ma loorbereid maisi ei vaja.
    Mõistuse rünnates kindlusi
    ma Tahtele vabastan raja.
    
    Tõdede purustades koore
    ma tuksleva vallutan tuuma - 
    	ürgnoore
    ning igavest kuuma.
    
    11
    Tuult jalge alla, taevatuult,
    ja mõtetele kotkatiibu!
    Maa poripritsmed pühi suult
    ja julgelt päikse külge liibu!
    
    Läind luhta maine teotsusosk
    ning Messias - ei see veel ilmu...
    Too taevast alla tulikosk,
    mis eostaks jahtuvaid maailmu!
    1934

Hommik

    Koit mul' rinda raius
    õhetava haava.
    Üle laante laius
    vere aurav laava.
    
    Milleks nüüd veel toita
    hinges unejätteid,
    kui võiks meistki loita
    võimsaid valguslätteid?
    
    Ei meid enam püüa
    Käsk, mis kivi hangub.
    Nüüd meil antud lüüa, 
    nii et maailm vangub.
    
    Aeg nüüd kaljuvööle
    kannustada täkku,
    heita et säält ööle
    raudne  kinnas näkku.
    

Ärkamine

    Kõrrekene tõukab mättast
    vilkalt nuusutleva nina.
    Õite avanevad silmad
    on täis taevasina.
    
    Vaata varajane liblik
    tähnilisi tõstab tiibu.
    Käisele sul kirju mardik
    jätnud märja triibu.
    
    Keset pakatavaid põõsaid
    rõõmsalt ümisedes lähed
    ja su puudutusel pungad
    puhkevad kui tähed.
    1938

Loojak

    Varsti, varsti enam keegi
    õrna roosipuud ei hari.
    Üle lossi, üle seegi
    langeb surma tuhkjas vari.
    Vares, umbseid iile haistes,
    korstnal kurja kraaksub tõbe.
    Koolnutel on kõhud paistes,
    aga näod kui selge hõbe.
    
    Võlur vabiseval palgel
    vannutamas taevatähti.
    Tondinõmmel tuhavalgel
    peata hobust jooksmas nähti.
    Helin, hanguv kellamalmis,
    enam Loojani ei lenda.
    Tüki leiva pärast valmis
    vend on müüma lihast venda.
    
    Nüüd, kus löögiks tõstes teivast
    sõber sõpra luurab sala,
    andkem oma viimsest leivast
    vaenlasele viimne pala.
    Või kui mässu kihku kartes,
    raevul ihutakse nuge,
    leidku meie käsivartes
    viimne orb ja kerjus tuge.
    
    Kui ka mõte, ussist nõtkem,
    elust ei saa usku anda, - 
    naeratades naabrilt võtkem
    tema raskeim koorem kanda.
    
    See meist roogib hingesalve
    sadestunud kõntsasette,
    kuni kirkana me palve
    kerkib taas Jehoova ette.
    1939

Fööniks

    Ma uuena tõusen tulest,
    sai tuhaks mu koltuv kest.
    Ma kergem udusulest
    ja tugevam terasest.
    
    Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
    väär-mina ning eba-maailm.
    Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
    ja silmaks mul - Kõiksuse silm.
    
    Ja päiksekiirtega ühte
    mu ihu sulab uus.
    Ta üleni leegib kui lühter
    ja Elu Sõna tal suus.
    
    Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
    mu hingusest sulab hang
    ja mu südamest suuri sõõmu
    joob lunastust roimar ja vang.
    1945

HEITI TALVIK 1968

Taliöine

    1
    Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
    härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
    Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
    tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.
    
    Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
    Jäätunud jalaseist kähedad kostavad kriuksed.
    Õhtud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
    harguvad pähe meil kuuvarju lillakad hiuksed.
    
    2
    Kuupaistel roheline läigib jää,
    kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
    Öötuules lumetorm keeb üles tuhkur
    ja tähina meil vajub üle pää.
    
    Ees metsamüürid. Lumes põlvini
    kui hirved kaome neisse tullehellad.
    Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
    ja nende hääl läib taevavõlvini.

Rabas

    1
    Kas tunned raba silmi rohelisi
    ja teisi, punakaid kui rauamuld?
    Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
    ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
    
    Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
    ja kaovad roostevette nende koed.
    On tunda ristimata vere hõngu,
    kui murraks peninukki kuski soed.
    
    2
    Meid endasse jälle mähib
    sooleitsete lämmatav puhk.
    Must palavik pilliroos ähib
    ja purpurne pilvist vaob tuhk.
    
    Ja sinagi vaevalt siit pääsed,
    mu lemmik: meil ühine loos.
    Liig valusalt verisääsed
    meid ründavad punases roos.
    
    3
    Mu kire laukaisse kord uppus põder,
    nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
    Mu kuivand aju variseb kui kõder
    ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.
    
    Kuid mudahauast pulbitsevad üles
    veepärlid, puhkedes kui õilmenupud.
    Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
    pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.
    
    4
    Ma hulgun ääretuste hallis meres,
    kus auruna kõik vajumas on koost.
    Pärm viimane sääl välja keeb mu kerest
    kui udu mädanevast pilliroost.
    
    Sääl ähmaseks eimiskiks valgub taevas
    ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
    Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
    mis hääletult mind unustusse viib.
    
    5
    Kauged sood ja harvad pajud,
    tühjad rannatused.
    Sinna raugevad kõik rajud, 
    kaovad kannatused.
    
    HIngab külma põhjavesi,
    kõik ses kahus mustub.
    Eluiga hiljukesi
    meilgi sinna kustub.

Öö

    Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
    Surm raskel käel, taod süsimusta rauda.
    
    Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi, 
    peab kaua käima kohtamata teisi.
    
    Ja kes kord öösse ootama jäi venda,
    see kergelt kaotab käest veel iseenda.
    
    Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
    nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
    
    Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
    see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
    
    Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
    Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
    
    Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
    neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
    
    Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
    Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
    
    ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
    siis nende mälestust ei leina keegi.

Maru

    Metsa peale hingematva
    pahinaga langeb maru.
    Vihur tuiskab ladvast latva, 
    kiunub tuultetaru.
    
    Kurjalt korskav tormiratsu
    rägastikku ajab vagu.
    Pilvis - nõõ! - näen lehvivat su
    laka musta plagu.
    
    Okstes vinguv tuulejuga
    hiiglaraage paiskab pihuks.
    Keegi nagu haljast nuga
    puude vahel ihuks.
    
    Vooga, maru, paisu, maru,
    pehkind tõkked puruks rõhu!
    Paljudel sa peast viid aru,
    rinnast imed õhu.
    
    Samas aga värske voona
    õudsed õhuaugud täidad,
    hullutava pilliloona
    loidund vere läidad.
    
    Vooga, tuul! Kes kord su kruusist
    hukutavat joonud hurma,
    heitleb, kuni murdub puusist,
    naerdes läheb surma.