Juhan Viiding (1948-1995)
Esimesed luulekogud ja luuletused avaldas Jüri Üdi nime all. Vaata ka
artiklit Viidingust Estonian Literary
Magazine-s (seal mõned luuletused inglise keelde tõlgituna).
Luuletusi kokku: 93.
KISKUGE
KÜLJEST
MU
TIIVAD,
MONTEERIGE
ENDALE
KÜLGE
VAADAKE,
KUHU
NAD
VIIVAD
TEID,
TE
RASVASED
HÜLGED.
MõNI TEIST
ÜLES
VÕIB
TÕUSTA
MEETRIT
PAAR-
KÜMMEND
VAST
MITTE
ROHKEM
KUIGI
TE
OLETE
TÜHINE
LAST,
MIDA MU
VAESED
TIIVAD
PEAVAD
KAUA
VEEL
KANDMA
USKUGE
ÜKSKORD
SIISKI
PEATE
NAD
TAGASI
ANDMA.
TAGASI
ELULE
ENNAST
PROOVIGE
RAIPED,
VÕITA,
SURMA-
METROOGA
ÜKSKORD
TULEB
TEIL
PÕRGUSSE
SÕITA.
ma ei kirjuta vastikuid ridu
ma ei kirjuta nastikuid ridu
ma kirjutan rästikuid ridu
suuri rästikuid ridu
memm kinkis mulle karabiini
ja taat see neli padrunit
ja õeke see tõi meremiini
ja veli neli pagunit
mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm
ma sekkun igaühe ellu
ehk külle ei sekkund on Tom
ju kuldab päike kevadteesid
lind laulab sinitaeva all
on riigimeestel pikad teesid
neist pooled musta mantli all
et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama
siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukist lõikama
kord kasutütar hülgas omakasu
ja laialt hakkas kiitma omariiklust
siis mõtles kasupoeg et elada ei tasu
ja jooksis tänavale keset trammiliiklust
me vaatasime aknast tema hukku
ja pidasime temale ka pöialt
ta teguviis läks kohe ajalukku
mis tuleviku kohta küsib nõialt
nii saigi temast peagi kangelane
mis siis et ise alles nooruke
ta oli sündimise poolest võrulane
vorm on see iva jutt on kooruke
mina ei armasta valskust
küll aga armastab Ants
tema on küll mu sõber
kuigi valetab krants
eile valetas tema
et taeva all lendas sokk
ise olevat näinud
no on alles lobamokk
siis ta valetas veel
et puu otsas ronis puudel
teine kolmas ja neljas
kõik olid istunud puudel
mine ja võta kinni
mis on õige mis ei
teised ei salli Antsu
mina sallin juhhei!
kodunt näppan ma puudli
ütlen et pole võtt
see on kõik Antsu mõju
kui ma tunnistan tõtt
ma tõusen purustades lage
kus äsja kõndis kirjanik
ta tuba äkki mööblist lage
ja kukub kellgi ajalik
tiibklaver tõstab oma tiiva
ja viimsepäevahääli teeb
siis kukub kive krohvi liiva
Firenze tassid sodiks teeb
mu õlad läbivad parketi
selg sisse surub puhvetist
üks sõnaraamat saksa-läti
on tõusnud lendu riiulist
ma kahetsen ja tunnen muret
kuid ennast pidama ei saa
on lapsed all ja naine Maret
mu jalgu krampund hirmuga
Scout-master puhus pasunat ja rivi tekkis poistel
kes pikem rivi alguses kes lühike see lõpus
ja päikest oli mereni mis säras päiksepaistel
suur lippki aeti vardasse ja meeleolu lõbus
paar trummi pandi põrama mis tühjad olid seest
sest pasunasse ülearu palju jooksis vett
õhk virvendas ja meelekohti tuikas mitme eest
ja siis üks mõte liikus peast et mul on neli kätt
jah õige küll ma unustasin selles viivituses
et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
sel ööl ja kui ei tunnista ei liigu sammugi
siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks
ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues)
vist unisena pidasin ma koda peldikuks
kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues
scout ustav on te oinad võtke kuulda ometi
sir Robert Baden-Powellile oleks alles piin
ja küllap vana kindral paneks maha ameti
kui teaks et läti scoutidel on vilets distsipliin
nii rääkis master pööramata pilku rivile
ja kuigi olin korralik ja väga tahtsin süüa
ma hetkel tundsin soovi mõeldes telliskivile
see master sinna rivi ette jalust maha lüüa
juba jõudis päike minna oma hiilgeseisu
(nüüd ma tean et selle seisu nimi on seniit)
meie aga jätkasime sirget paigalseisu
kuriteost ma vaikisin ei hargnenud see niit
ja master hirmsa vihaga käed puusas jalutas
me seisime ma olin arg ja süütud seisid ka
paar korda ennast kokku võtsin süda valutas
kuid seda vähem seda vähem suutsin ütelda
siis Krauklis rivi ette astus (minust kolmas koiku)
ta oli väga paha poiss ma teda vihkasin
ja ütles: mina tegin ning läks kuivatama loiku
ma hädavaevalt vaadata ta poole tihkasin
scout-master ütles: teadagi et Krauklis kesse muu
nüüd Suvekodust päevapealt ta ära aetakse
ma nägin
et on mere ääres kõrge männipuu
ja söögisaali aknast nägin
lauda kaetakse
tuisk on kolmandat päeva
uksi käib seliti
lund on toas kuhu alles
hiljuti koliti
tuisk on neljandat päeva
mida me kardame
julged püüame olla
mida me kardame
tuisk on viiendat päeva
teid ei seleta silm
mõnel on siiski meeles
seegi on Jumala ilm
tuisk on kuuendat päeva
ärivitriinis on hang
vang on natuke vaba
kuna vaba on vang
tuisk on seitsmendat päeva
tuisul on oma tee
taevas tee meile selgeks
aga taevas ei tee
Teadsin, et sina, surmale kalduv,
mõistmise sisse püsima jääd.
Nii ma suudlesin jalataldu,
mis olid külmad. Täiesti jääd.
Puutudes käsi, jäin nende külge,
suudlesin neid ma, habemes hall.
Veel oli väljas natuke valge.
Nüüd on pimedus liivade all.
Täiesti terav, täiesti valus ---
käis minu kannul viimne passioon.
Just nagu seest,
kuid ometi väljast
on need ohvrid, mida ma toon.
nüüd on mul selge
miks ta minust loobus
mu naerus oli
nuttu üleliia
pää õlgadel kui
pimedate gloobus
mis tuleks pooleks-
saagimiseks viia
sai selgeks seegi
mida vaevalt usud
et ühte imet
usun nimetut
et templid sama
kaunid on kui rusud
et igas tule-
kus on minekut
et igas surmas
sama palju sünde
kui meres vett
ja taevas saladust
et noores elus
sama vähe sunde
kui elus mõtet
kivis armastust
ta loobus siis kui
kõik jäi tema kanda
sest mul ei ole
mida anda-võtta
ja kus ei ole
sinna ei saa anda
ja kes ei sõdi
see ei lähe sõtta
hää küll ma lähen
olen nagu udu
ja laskun vihma-
lume-rahena
ei tule armas-
tusest iial puudu
sest kes on üks
on üks ka kahena
Me teeme, teeme ümber oma elu
üht hiigelmüüri inimtihedat.
Ka pikemad ei küüni üle ääre.
Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi
on lahkumisel ruumi jätnud piluks,
siis see, kes juhtus välja nägema
on äranähtu nimetanud iluks.
Ta samal hetkel ise läbi nähtud
ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta.
Suur saladus saab tema ainueluks,
tal iseennast au on läbida.
laps ema sees võib üles ärgata
kui ema ehmatada kogemata
ei ole õudne surnult ärgata
on õudne surra elu kogemata
kui sekundis on hingetõmberuumi
ja minut kulub enne kuni jahtud
ei näe sa pisaraid neid killukesi kuumi
sest sina lähed ise aina lahtud
nii kuivab pisar kokku naerulohku
ja selle päris kinni vajutab
kaks elu äkki läksid niivõrd lahku
et lahkuminek pole tajutav
kõik ilmsed asjad neli rubla raha
pool klaasi piima keldris soome kelk
on jäänud niivõrd lootusetult maha
et sinus puhkeb roostetanud nelk
kõik ilmsed asjad neli rubla raha
pool klaasi piima keldris soome kelk
on jäänud niivõrd lootusetult maha
et igavene tundub sulle helk
mu elus on tunde mis mõlgita
ükskord söön seda usku kui lanti
olen kala mind enam ei tõlgita
ma ei uju ju igasse kanti
ja ka lanti veel elusast eristan
(ise elus ja läikivat tõugu)
kuni tuleb hetk mil ma veristan
oma lõpuni laiali lõugu
rõngassärkides soomussonides
vahest seisate kalasabas
aga müts võtke maha selle ees
kes mu enda teadmata tabas
kõik lõpuni ja sinul hakkab jube
sa kardad usku kardad üksindust
sa tantsid valssi mööda tühje tube
ja iseendalt ootad lunastust
me teame ette kuskil kauges ajas
on jälle tahe tulla tuldud teed
sa tantsid valssi isa-ema majas
parketi all ei tantsi valssi need
ja iga kord kui krigisevad lauad
kui möödud kapist lauahõbedast
sa vaatad alla kus on nende hauad
ning äkki pääsed valsist jubedast
hirmul on suured silmad
ja kokkusurutud suu
kes kardab sellele juhtub
üks tulebki nahk ja luu
ja kus veel Vapramäe metsas
just säält kus on seenekoht
kus kasvab kuuskede rahu
säält komberdab hädaoht
ta tuleb ta tõstab sõrme
ja sihib su silma kae
on järjest õnnetum õhtu
välk langetab taevalae
ja äkki jälle on hommik
mis sest et märg on veel maa
su unes nutetud nutust
küll maa jõuab kuivada
väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves
ajasin ma ringi
varajasel ajal
kohviveski vänta
see fajansist asi
köögiseina küljes
aga meie hoovis
rippus õudne kuu
ei ole lõppu
raamatute riiul
ka siis kui mul on
kaetud silmalaud
nii palju näeme
meie omi kõrvu
tao rauda seni
kuni kuum on raud
ma tulin tuppa saama kõhtu varju
ja võtma laualt tuletikkusid
siis sina ise küünal pikalt pihus
kuu veerev laubal ja sa magasid
ma läksin õue naervat treppi mööda
sääl kuulas rahvas last fanaatilist
ja ma ei julgend tema poole hüüda
tas oli kõike ka dramaatilist
laps rääkis müüril
seistes kindlalt jalul
mu kõrvakäigus sibas helihark
kui loojus kuu kõik oli nagu alul
needsamad puud see mereäärne park
Psühholoog Maasikas astus klassi
silm oli vidulik
vaatas uurivalt esimest klassi
klass oli pidulik
iga särgike värskelt pestud
paelake triigitud
lapsed istusid nagu kästud
näis kuhu liigitud
psühholoog Maasikas annab teada
kesse on tasemel
ettepoole see istuma seada
endiste asemel
hoopis arenenud lapsel minna
teise klassi on luba
üsna varsti lähevad sinna
kohe järgmine tuba
testis küsiti mille poolest
erineb lennukist lind
(lapsed kõigist pealinna koolest
Maasikas teavad sind)
keegi ütles lennuki tiivad
paigal on suurt ei liigu
linnul liiguvad teda viivad
Maasikas ütles viigu
see pole hoopiski peamine
vaid üks on eluta asi
teisel on elusa teadmine
verd on ja sulekesi
Heino arvas et linnul pole
viisnurgast tiiva all lugu
aga lennumasinal pole
jälle niisugust pugu
kellel linnul on rõngas jalas
see on vist abielus
arvas tilluke Asta Alas
aga see polnud ilus
psühholoog Maasika meelest kes
puldis vastuseid soris
lapsed võilillepärgades
lõputus koridoris
Mu süda valutab mu poiss
on huligaan küllap vist
eile tuli ta koju
vaatas peeglisse
vahetas kuube
siis vaatas peeglisse
vahetas kuube
siis vaatas peeglisse
vahetas ilmet
sellega läks
ja mina vana isa
jäin koju teda armastama
SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja Päevalille tänavas ta elas
sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi
ja päevast päeva isa pille neelas
SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja surmal oli hammas verine
poiss teadis süste saades päeva läbi
et elu surmast suurt ei erine
SIIS ÜHEL PÄEVAL OLI KOOLISAALIS
sääl turnimisepuudest ukse pool
kirst millest koolilapsi mööda saalis
kes haige puudus muidu terve kool
JA ÕPETAJA PULDIST RÄÄKIS JUTTU
ei rääkinud kus Bonn või Pakistan
ma ukse juures kuulsin keset nuttu
kui hüüti et ma käimist takistan
DIREKTOR TULI SIIS ÜKS PABER NÄPUS
ja ütles: Helmut teame sinu soov
(õhk järjest rohkem talumatuks läppus)
on olnud hästi lõpetada kool
JA TUNNISTUS SIIS KIRSTU TALLE PANDI
kus igas aines viied kevadeks
ma tundsin nähes seda viimast andi
et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks
veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik
su südamepuuris on vaikus
ja tuhandeaastane lind
ta oskab aga ei räägi
sest ta armastab sind
Me laualinad nurmedel on pleekind
ja ligunenud aastaid linaleos.
Su poole olen ikka joosta leekind,
sest süda sääl on, tegu aga eos.
Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
ja Sina minu imest väikesest.
Ma usun, et on otsimistel tipud
kuid millisel neist Sina võbised?
Vaid udu, mille loorides Sa ripud,
ja pulmalised. Ammu tõbised.
Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
Kord saame kõik.
Järv loorub lahti udu külmast piimast
ja ongi kõik.
Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
Ah sina seal.
Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
siin ilma peal.
tulen külast mitte ainult külast
seekord kodus käisin külas ma
langeb piisk ma kuulen kuidas jälle
räägin valjult iseendaga
umbne öö ja taevas madal madal
näe üks kelner kainelt koju sibab
kuskil haugub kahejalgne peni
kuni vihm ta portfellile tibab
IGAL HETKEL SÜNNIB SUURI ASJU
päevast päeva järjest suuremaid
vanad männid paljastavad juuri
päevast päeva järjest suuremaid
mere jutt täis loobumist ja rahu
see mu hinge pikkamööda sööb
ja mu pea see padjale ei mahu
pea mis kive müüri küljest lööb
Mis siin salata, annan alla.
Vahetekk.
Vaherahu.
See on suur mäng väikesel maal.
Olen näinud maad, tundmata mängu.
Väga, kõige rohkem kardan surma.
Siis ei saa enam istuda toolil.
Tean, siis ei saa enam midagi.
Ma tahan väga toolil istuda.
See on hirm. Tule, aita.
Mis on see luuletaja luule?
See on: kui mõtled elule
ja millelegi muule.
Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas.
Mida teevad ema-isa siis, kui lapsed magavad?
Teises toas nad tasakesi ON.
Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad
selle kohta, mis neil käsil on.
Isa lõikab ajalehest seda, mida hoida,
ema justkui laua taga loeks.
Isa mõtleb ametist, mis täitsameest ei toida ---
ema justkui isa mõtteid loeks.
Kodus leidub kohti, kuhu istuda või astuda:
toast võib saada haigepalati.
Ema tahab reisida ja isa kodus istuda
samuti ei ihka alati.
"Üksindusemeeleolust ennast välja lülita,
tegutse ja ela leppides!
Ära mõtle kaugustest, kus keegi sind ei tülita.
Ära mõtle elust steppides."
Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava. Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.
Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed mandusid.
Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
oo seda rasvast rahulolu
kus hingitseb mu hingelaad
oo naljamehe sümbolmolu
kel elulaad on ELULAAD
mu rahvus: eestlane
ja sugu: mees
ma olen sündinud ENSV-s
käib käsi hästi süda magab
see ongi minu eesti jonn
kes avalikult mõtteid jagab
on äraandja etalon
mu rahvus: eestlane...
käib kulla ülekuldamine
ei väsi naine mees ei nolk
käib oma aia muldamine
ja naabri aeda lendab solk
mu rahvus: eestlane...
suu laulab süda muretseb
on eesti rahvalaulufraas
ja veel üks väike väljavõte
üks eesti rahvalaulufraas:
esimesed heidetakse
tagumised tapetakse
KESKMISED koju tulevad
mu rahvus: eestlane
ja sugu: mees
ma olen sündinud ENSV-s
-- JUHAN VIIDINGU LUULET --
Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed ---
teispoolsused mõlemad need.
Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!
Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta --- su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see, mida vajad.
Lambiklaasi kohale sooja
lendab vapustav sõnumitooja.
See on hommik. Meile ja mulle
tuleb aeg, et lennata tulle;
tuli surnuks puhada ise
läbi elu nii imelise.
Jaapan on kaugel
eesti on kaugemal veel
ütlevad tuuled
kirjutan vähe
hiljem valin ma välja
mida ma näitan
vaatasin palju
hiljem valiti välja
mida ma nägin
Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps,
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.
Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.
Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.
See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.
tuhandeis tubades õhtuti ärkab
selgete silmade tõelus
öösiti õitseb, lõhnab ja liigub
ühendab põhjatuid pilte
uksed on sulguvad minekud jäävad
hetki on peatada suutnud
küllap nii mõned. minuga jäävad
pildid mis mind on muutnud
sellest ei tohi. keegi ei usu.
usu, et pole vaja.
päikeselinn. ei ainsatki rusu.
minul on valge maja.
maailma äärel, seinaga serval,
aken on SISSEPOOLE
nii mina seisan enese kõrval
viibates eluloole
mineja, mine. tulija, tule
tuli
Mälestuste pääle kasvab rohi
rohu pääle sajab ükskord lumi.
Vaevab mind üks ammututtav kohin,
on, kui oleks kõik üksainus suvi.
Mälestuste pääle kasvab rohi,
rohu pääle sajab ükskord lumi,
lume pääle vajub ükskord nõgi.
Kauged ajad. Mälestustejõgi.
1
Suule sulanud vaikusevaha.
Sinu silmadeküünlaid,
nendelt nõrguvaid vahatilku,
leeke värelevaid
vaatan jälle. Ja vaatan maha.
Suule sulanud vaikusevaha
sinu silmadeküünlaist.
Räägin, kuigi ei taha.
Vaikid. Sinul on vaist.
2
Te hoiate vist väga teineteist.
Suure õnne eest.
Mõnel suveöisel eesti külapeol
kultuurimaja sooja kiviseina
kui ma puutun oma kõigi
allesjäänud sõrmedega,
näen, et vastuolu minus on nii suur
nagu kogu inimlik kultuur.
Taandreaga alustada kirja sinule.
Ja äkki saab otsa kõik.
Ka see, et me olime.
Hirmus on elada hirmus
enese ees.
Mõisteile tuleb lõpp.
Lõpule lõpu teeb.
Vasakul käel on lamp. Paremal vesi keeb.
Jäägu see kiri alles.
Küllap oli mul midagi taga.
Võibolla et eeski alles.
Aga tagasi võtta ei saa.
Hakkame kõnelema:
``Ühtainust pikka, katkendlikku viisi
ma olen ikka laulnud sisimas.''
Nii kirjutasin. Elan vanaviisi.
Jaa: väike suures,
suurim pisimas.
Nii vana mõte. Vanemat ei teagi.
Kuid uuemat ei ole. Siia lisa
või ära lisa. Meesterahvas. Isa.
*
Mu ees on tühi küsimusteleht
(ma olen naernud lehekeste üle),
mu ees on valge, vastamata leht.
Ja ma ei naera.
Taandreaga alustada kirja Sinule.
Suur S on kiire tulema, kuid Sinu pilt
ei ilmu silma ette, kõik on valge leht.
Ma olen selle saanud kusagilt.
Kes andis puhta, valge lehe minule?
Kord kirjutasin paberile riime
ja imetlesin üleminekuid.
Mis on see ainus, mille kaasa viime?
Ei, igavik ei tunne
ei lõppemist,
ei algamist.
Ma olen inimene. Keset tuba seistes
ja keset päeva, keset toimetust
ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes
on palju ühist, väga palju ühist.
Ja kõik me, ühised, me teame seda.
Me teame oma olemise nägu.
On asju, mis ei saagi ununeda.
On elusid, mis ongi unenägu.
Mehele.
Kas seda elu, mille erilisus
on selles linnus, selles kaselehes,
me mäletame?
Iga kõrs
on ühevõrra võõras, nagu praegu,
mil olen kinni arvatavas sisus,
aegajalt nähes ennast oma mehes.
Ja tundes üsas tulevasi aegu
ma mõtlen: valik --- tume sein,
ei märke,
mis näitaks uut ja senikogematut.
Ei oska näha. Vähe vaatamisest.
Mis aimu on
meil elus olemisest?
Mehest.
Mu mees on hull --- ta on nii tavaline,
ta juba kaua proovib tavalisust,
ta harjutand on üliharilikkust.
Ja selle kohta tavaline näide:
ta kallistab mind ebatavaliselt
ja liiga õrnalt, liiga pikkamisi
ja läbimõeldult, arvates, et nägi
mind seda tahtvat --- erilisi võtteid.
Ei, pole vaja. Tahan lihtsaid mõtteid
ja otsekohest tegutsemisviisi.
Oh, miks ta küll mind tookord läbi nägi,
miks küll ei võinud jääda vanaviisi?
Miks imendusin tema eluviisi?
sõnavara on päritav
päranduskiri on ahjus
põlen paberist linnana
suvises tulekahjus
need arutelud on mu teinud sandiks:
kas seest on väljendus ja väljast sisendus?
veel nimetan üht paika kodukandiks
kuid olemus --- üksainus kisendus
leekigi siin ei lahva
puudub ka kajastus
vastik sõna on vahva
praeguses ajastus
poeetiliste tagamaade taha
ma langen kummuli ma langen maha
ja kogu elu jumalikud tuuled
ja soojad õhtud eluhetkeks seiskan
ja oma hinge valge lipu heiskan
kui teadmatuse salajasel valgel
ma aimasin et see on lapseiga
ja lepapuud ja imeline sära
siis tundsin ära iga sekundiga
et minu tee viib väga väga ära
ja et ma siiski kõnnin oma jalgel
ja nüüd on nii et sees on sama valu
ja ometi ja ometi on rahu
ma pole iial loonud proosapalu
mis on küll see mis ellugi ei mahu
Nii käime lohutusi otsides kui muulad.
Ja jälle vaatad mind sa nagu lill.
Ma pööran pää ja sina vaikust kuulad.
On leebe surm me üle kummargil.
Su maagiline viibe lõikub uttu.
Ja tuhat kauget puud sind aimab järele.
Ei enam ühtki pilget, ühtki nuttu
ei ole tulijal. Kes tuleb järele.
maga, maga,
tänaval
niikunii ju keegi on,
kes ei maga.
maga, maga,
iialgi
sa ei tea, kes kusagil
niikuinii ei maga
maga, maga,
ükskord
tuleb keegi, aga
sina magad.
Maga.
Nii palju labast.
Ära parem räägi.
Peaaegu kõik käis läbi masinast.
Sa oled mõelnud inimesest vabast.
Su mõte hingab juba poolel rinnal;
nii mõeldamatu, raske täituma
on ainus soov. Kuid oleneb, mis pinnal.
Veel oleneb, kas õpid käituma.
Ei enam. Enam ei.
Veel enam.
Etteheited alati on taha heited.
Tahavaated sageli on juurdemõeldud aated.
Meenutaksin, mille kinni maksin.
Meenutaksin kuuldavalt --- ei taha,
tuletaksin nähtavalt, ei põle.
Kevadel on südametel kõle,
mõnikord on sügiseti jõle
vaadata, kui palju on meis viha,
mida toidab raiskuläinud liha
minutite luudelt lagunev,
sekundite suudelt pragunev,
tundideks ja aastaiks jagunev.
Kodakondseid tuleb siiski säästa,
kui ei suuda iseennast päästa.
Seotud kõne? Sidumata kõne?
Seotud inimene? Vaba naine, mees?
Jääme ellu võimaluste piirides,
tehingutes üpris tarkades?
Kui Itaalias --- mõelgem liirides.
Soomes loomulikult markades.
Täpse kursi trükib ära ``Kodumaa''.
Kurss on kindel. Jutumärgid ka.
Sidumata haavad. Jah, nii mõne
haavad on ka kätes, jalgades,
õlas, kõhus, kubemes ja peas ---
haavad. Mõrad. Augud. Õmblused.
Palju vigaseid on tervemate seas.
Neil on krambihood ja tõmblused.
Nii et hingevalust rääkida ei maksa,
see on kõigil. Kõigil, kel ta on.
Viin sööb maksa, palju ta ei maksa,
taustaks mängib sõber grammofon.
Kellel on. Kuid kaugenägemine
noobleid noori suurt ei tülita.
Nende vaibatatud põrandale
võõras haige vend ei sülita.
Nupuvõte --- välja lülita.
Teise kanaliga tasalülita.
Ei, nad pole võõra maitse orjad ---
nende jakke neilt ei nülita.
Nende elu: puhas nagu linad,
ihupesu (?) ja nii edasi.
Rahad. Reisid. Kanapeed ja piibud.
Loetud raamat. Harjumise triibud.
Pliiats. Paber.
Kuhu? Edasi?
ELUAEG OLEN TAHTNUD ÕUE.
Mida see mulle tähendab?
See on hinge ainuke nõue,
mis mind elule lähendab.
Oo, kui raske on meie kliimas,
mis on umbusuudust hall.
Olen tädile kooke viimas,
metsatee on mu jalge all.
Metsas kohtan ma nümfe ja gnoome,
noori siivutuid preilisid.
Aga on ka rangeid aroome ---
karme Lindasid, Leilisid.
Vana tädi see sööb minu annid,
seekord kohtamata jääb Hunt.
Õrnad lilled mu mängukannid
ja mu armastus --- piiritu krunt.
ELUAEG OLEN TAHTNUD ÕUE.
Kas sa tead, mis see tähendab?
See, mu arm, on looduse nõue.
Ta meid asjasse pühendab.
mismoodi on su vaimu seis?
ei seisa nigu.
kas tõstab pead ta ükskord meis
kui väike tigu?
kas tõuseb ta kui päikene
kui lõpeb öö
ja olles suur või väikene
teeb vaimse töö?
Või läheb mustaks mure läbi
Nii et on tuhat aastat häbi
Oli õitest kirendav aas
ja usun et tuleb taas
aga nüüd on lehedki maas
aga nüüd on lehedki maas
ja mulle meeldib see aeg
ja mulle meeldib see aeg
see aeg on meelega üks
see aeg on meelega üks
oli lõhnav suvine öö
ja usun et tuleb taas
aga nüüd on pilgudki maas
ja tuuled undavad taas
ja mulle meeldib see aeg
ja mulle meeldib see aeg
see rõske sügiseaeg
see rõske sügiseaeg
ja meel on meelega kurb
ja meel on meelega kurb
on sügise salakeel
see kurbuse kodukeel
Suur ja ilus on mu kodu
ilma seinata.
Mulle meeldib meenutada,
mitte leinata.
Mul ei ole seda olnud,
et mind lükati.
Üks mu koolikoht on olnud
Kose-Lükati.
Ei saa sellest suurromaani ---
liiga väike koht.
Aga luules siiamaani
püsib luuleoht.
Ta kartis iga puhta mõtte puhul
et äkki on ta vagatseja ning
ta küsis igal võimalikul juhul
kuskohas asub inimese hing
ta kartis kõige rohkem hingerahu
ta arvas et see pole inimlik
mis rahmelduserööpasse ei mahu
ta arvas nii et see on jumalik
või loomalik või loomulik või jube
kui miski sügav teda läbistas
ta müüris kinni oma hinge tube
ja leebeid tarku laialt häbistas
miks nad ei hõiska miks ei tõsta tuju
miks karjakaupa simmanil ei käi
ta ellu äkki ilmus püha kuju
sest hetkest püha tema ellu jäi
Kolmas, ikka on kaks võimalust.
Kolmas võimalus.
Vaata.
Aga üksi oma nägu puutuda...
Kui on pime, ja puud koolduvad
maa südame poole, ükskõik, kelle aias.
Mis tunne on kurbus?
See ei ole küsimus.
See on lõhn.
On ainus võimalus,
et see on lõhn.
Kolmas võimalus
olen korraga mitmeis paigus
ainult vaadata vaadata veel
ja mu ainus arvatav haigus
seisab soovis elada veel
sellega kokku viis rida
*
ei kujuta ette ei olegi pilti
tume ja valge ja hele ja pime
vaheldub silma ees värvitu vaade
üle Su nime
ja maailma maade
Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus --- --- --- --- ---
Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.
ilmatäiusesse sulamise püüe
annab tunda ikka jälle
unes ilmsi
kuulen kohinat ja vahel kuulen vaikust
oo kui pikk on tee kui lühike on päev
Ta istub
mälupildi sügavuses
suure laua taga,
päänupukene paistab üle laua.
Ta selja taga kamin suure suuga.
Ja suvevaade kohe akna taga.
See suvevaade püsib väga kaua
ja kõigub ühes igivana puuga
sääl mererannas, mis ka nüüd
ei maga.
See mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neil aastatel --- --- ---
Mis nüüd on selja taga.
Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, IGAVENE JUUNI.
aabitsas on kolmkümmend lehte
minul 2 silma
*
väike pilt on seinal:
mees läheb puiesteed mööda
ilm on soe
põues prantsuse keele õpik
*
me ei häbene mõnikord kallistada vanaisa
aga isa
*
tänav
mis on üldistuse jõud ühe päikeses soojenenud
aknaluugi kõrval
millesse on lõigatud süda
või mõni muu präänik
*
teatris kus usutakse
et kõik on võimalik
ei ole miski võimalik
teatris kus teatakse
et kõik ei ole võimalik
on kõik võimalik
*
igaviku ees on iga kirjanik
ajakirjanik
*
mida õhem näidend
seda kauem mängid
*
nii palju on vaadata
kiita ei jõua
valgust ja varju
valgusemängu
mõtte igavest uidet
puid mis maa poole längu
armastan suve
esimest korda
ja
siledat liivaluidet
pimestavheledad seinad
suvepäikese KÄES
igavik igas aias
kõrreke lapse käes
uksed ja aknad on valla
lõksudest krampidest
aken on VÄLJAPOOLE
isegi tormiga
hinge teekond ei lõpe
ühegi vormiga
isegi läbi
talveakende
kuuleb
rohutirtsude häält
vaikuse süda
tuksub ja valgub
minusse vaikuseveri
peseb mu puhtamaks seest
ja puud tulevad lähemale
iga tuli on valgem kui varem
selles hilissuves
selles eluöös
selles elupäevas
keegi lendab ja ma vaatan
ja ma vaatan et ma vaatan
ja ma naeran et ma nutan
kõik tähed üleval nii
nagu vanasti
taevas,
mis meil küll on!
Tuleb ette vaevalisi tunde,
mil on kõik. Ja lauluridagi.
Tuleb ette taevalisi tunde,
mil ei ole mitte midagi.
Enda teha kõik. Ja mitte miski.
Maailm mängib keelte pilliga.
Olla elus --- siin on õudset riski;
verd ja higi, puid ja lilli ka.
Mitte keegi minu eest ei maga,
pole ärkvel ega valule.
Mälu põhjas, meelemetsa taga
tahab Tõde tõusta jalule.
Meile antakse rohtu,
meie võtame rohtu.
Veel on õhku ja rohtu,
kuid me aimame ohtu.
Ja kui tunneme ohtu,
mis võib surmata mulla,
miks me juba ei kohtu?
meil tuleks kokku tulla.
Me ei saa olla rahus,
elades liiga lahus.
Elada liiga ligi
võimatu ometigi.
Ruumi on väga vaja.
Ruum on aegade maja.
Veel me tunneme ohtu.
Veel on ruumi ja rohtu.
oma tähte järgida
püüda ära hoida kurja
ikka räägin
räägin
mööda iseenesest
nii ka kõigist teistest
aga vaikimise sügav hingetõmme
annab aja tagasi
võimaldab mäletada
SELLEKS ET UNUSTADA
ja
jõuda algusesse
kestvasse algusesse
ja
vaikimise sügav hingetõmme
toob mu tagasi
nii saab hingata
kuni esimese sõnani
ja kui see tuli hingest
siis kuni teiseni
kuni
kuulen
kolmandat
sügisemees
tõmbab koomale hommikukuue
õhtul
ja õhtukuue
öösel
sügisemees
läheneb oma südamele
suleb suu
suudleb unes
kõiki suvenaisi
vaatab öhe
ja kõneleb
kinnisilmi
käed ristis
maa ja taevaga
sügisemees aimab
kodutuna
oma algavat rändu
koju
ah see oligi uni
kas tõesti ma magasin
jah
magatud unest saab aru
alles üleval olles
ülevaloleku mõttest
aru saab ärganult
alles
täiesti ärganult
elu viimasest unest
--- --- --- --- --- --- ---
valgus inimese sisse
valgus
oli näha väljast
pime olin ega näinud
pime vihast
näljast
olin ennast ise söönud
peast ja sabast
olin paberile löönud
laulu labast
aga valgus, laulev valgus
mühises mu poole
üheks hetkeks tegi valgeks
hinge öise poole
seda vähest, mida nägin,
seda mälestan,
imetlen ja nutan taga,
põlgan, jälestan
aga ikka tuleb meelde
nurgas minu lõust
õudne irve, hirmus vaikus
pingul kurja jõust
aga valgus, ilmavalgus
see mu pimestas.
Kuidas kõlab laulu algus?
"Miks ta imestas"
Ah, kui teaksime --- mida?
Järgmist sõnumirida.
Hommegi päev ja tööd.
Luba: jäänud on ööd.
Uni, see ainus rohi
ärkveloleku vastu.
Täiesti puhanuna
võtan ööpildi vastu.
Noorena, kahvatuna
tuled Sa mulle vastu.
See on hiline luule
vanakssaamise vaimus.
Siiski Sinule, kuule.
Ainus.
noor mees rebib tunnelis kuulutust maha
ma möödun ja mõtlen
kas tahab?
ei taha?
tahab ta kuulutust endaga viia
või ta ei taha et vaadataks siia
või ta ei soovi et minnakse sinna
kuhu see kuulutus soovitab minna
vaatan
kui noormees saab paberi lahti
mõtlen
kui palju on minu sees prahti
aga see mees võtab kuulutust ära
silm tahab puhata
suutmata vaadata
enese sisse
Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand
ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad
ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid
ka kahhelkive seina
ei oska laduda
ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda
Ma ei taha hulluks minna.
Jaa, ma kardan. Üksi olles
õhtul, võõras elukohas
kardan kellaseiereid.
Oo kui suured on mu soovid:
tahan kirjutada ära
ühe elu nägemuse.
Tulitab, leegitseb, taevas
põhjatu vanadus.
Kiljatus
pominaks saab.
Kodumaa pealinna ääremail
seisan ja kohtun ööga ---
pimedus tuleb mu sisse;
helendav pimedus.
Läbipaistev pimedus.
Ebamaised aiad
lõhnavad, unustatud hetki
tuues elavaks
praegu, praegu.
Ja ma hüüan sind
ja ma ütlen sulle kes sa oled:
Sa oled mu teisik.
Ja ma palun.
harva on mul soe, ikka on mul jahe.
Harva on mul soe, ikka vähe vilu.
Muidugi on päevi, mil on mahe, lahe.
Juuniõhtul aias,
talvemantel õlul ---
siis on vahel koos
soojus, rahu, ilu.
Aga hoolimata
jahedusest, tuulest,
kõledusest, külmast,
taliõhtust, jäisest,
kostab sooje pause üle sinu huulte.
Hoovab suveluulet sinu käest ja käisest.
Kõigest ühe elu
sees.
Ma vaikin luulest.
Kogu tema luule,
kogu tema kogu
on nii habras, et...
läbi elutuule,
keset udukogu
joon ma seda nagu
väga puhast vett.
Hingan pika puhu ---
see ta hingeõhk
Tema tunneb, kuhu
langeb tunderõhk.
Kahe rännumehe tee viis mööda jõest
Kaldal kaunis neiu valas pisaraid
Neiu ütles: ei saa üle Emajõest
Aga mehed sellest niigi aru said
Noorem rändur võttis neiu kätele
Üle jõe ta viis ja pani kaldale
Tuli tagasi ja kuivatades end
Ütles teisele: meil aeg on minna vend
Paari tunni järel küsis teine mees:
Kas sa puhas oled oma südames
Kas ei toonud sulle patumõtteid see
Kui sa neiu viisid süles üle vee
Noorem rändur seisma jäi ja ütles nii:
Jätsin neiu mitu tundi tagasi
Mina neiu panin maha ammugi
Sina kannad teda ikka edasi
milline õnn on tohtida tunda
milline õnn on tohtida mõelda
kujuta ette --- mõtle mis tahad
kujuta ette --- vaata mis näha
keegi ei keela silmadel näha
keegi ei pane vaatamist pahaks
keegi ei pane nägemist pahaks
alati tohib midagi tunda
isegi tõde võib tahta tunda
tõde võib isegi tahta teada
hoida teadmatust enda teada
hoida tundmatut enda tunda
laulda laulu kinnise suuga
laulda laulu lahtise suuga
olla kodus ja kõndida õues
minna metsa ja rääkida puuga
tunda tuksumist oma põues
saada hakkama vähega:
hääle
pildi
ja
tähega
Seda õnne kõik ei aima,
mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust
ta veider eluviis;
kuigi maalitud on kolle,
annab sooja tuli --- jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.
Sina jõuad
kaugemale,
kuni kord ka ise oled muld.
Üks on tõde.
Mingi vale
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.
Olen vana mees ja sellepärast
lihtne on mu jutt.
Peagi lõpetamas olen oma
elurännakut.
Ära pahanda, kui laul on
liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära, sest me elu
selles ilmas pole pikk.
Sina jõuad...
Meie eitus, meie jaatus
liugleb tuules nagu leht.
See, mis saadab, ongi saatus,
ikka õiglane ja eht.
Oma hinge ei või müüa ---
kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab.
Sina jõuad...
Pääsuke lendab
ja teine
kuues ja lugematu
/aknast rohkem ei näe/
loodus on lugematu
mõni rida on loetav
isegi tundmata keelt
olen ma tugi?
toetav?
toetuv
eksinud teelt
--- --- ---
Hommikul küsin
Kas ta muudab mu meelt
--- --- ---
mida tunneb see mina
kes endale keelanud enda
ja näha ja tunda
mida tunneb see
kes on endale keelanud enda
vesi kus kala ei uju
maa millel siug ei rooma
mis see on
kes on endale keelanud enda
see on tardunud taevas
kus iialgi ühtegi lindu ei lenda
Mida ma tahtsingi öelda?
Mitte üksainus sõna.
Kui, siis üksainus sõna.
Mitte ühtegi "mõtet".
Juuresoleku abi.
Kõik küsivad siis, kui vaja
üht küsimust
üle aja.
Nad kuulsid,
tuttavad kuulsid,
võibolla ka nägid päält
seda, kuis teiste nähes
tegin enese häält.
Aastas korra on vähe.
Ei, see ei ole jube,
kuna rahu on ligi.
Ligi südame tube.
Pikalt enam ei jõua.
Pikalt?
Võibolla üks kord.
Mina: võta ja nõua ---
see oli varasem kord.
Jah, ütlesin sulle, et nägin
und: et ma und ei näe.
Et ei näe enam und ma
--- --- ---
Tundsin ära su käe.
See oli sama käsi.
Väljast vähem kui seest.
Seest oli veelgi kaitsvam
kui oli aasta eest.
Tean, et läbi irvituse,
läbi teineteisepiina
kaotame me ligimese.
Sinagi.
Iseennast ma ei talu
talutatavana.
Olen kuulmas: leia rahu
endas. Elavana.
Ei ma ela seda kaasa,
millest tõukun siiski.
Ainult nähtu võtan kaasa.
Ta mu ära viiski.
See ei ole äraminek.
Algav tulemine?
--- --- ---
Valgus paistis.
Ja ma kuulsin:
Ela, inimene.
"Ma ei saa ennast rebida lõhki.
Kellelgi pole ju vaja
lõhkirebitud inimest."
"Võibolla mõnele on."
(Vaikus)
"Jah."
(Vaikus)
"Võib olla küll."
"Tuleohtlik sõitis mööda,"
ütlesin ma lapsena.
Tuleohtlik iga maja,
iga hing ja kogu Maa.
Oli endas käia vaja,
on ju ennast näha vaja.
Ega teisiti ei saa.
Korraks kahju,
et ei tõlku
iga mõiste teise keelde.
Mitmel see võib meeles mõlku.
Kõik on saabuv kõigi meelde,
kõik on antav kõigi keelde.
Tuleks see vaid rutem meelde.
Tuleb, tuleb, kui on aeg.
Iga tüli, iga vaen
teadagi, on endas.
Aga kuidas rahulind
inimkäele lendas?
Lihtsalt
lendas.
Nokas üks
teade uus ja vana.
--- --- ---
Ainult läbi tuhastuse.
Läbi pärispuhastuse.
Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Kõik võivad ümbersündi oodata ja loota.
Sa vääratud vaid siis, kui oli, millelt.
ma küsin hingamiselt, vaikuselt ja lillelt.
Ma kuulen: hinga, ole, vaata, kuula, oota.
Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Me sees on võimalused --- nad on määratud.
Oo, ma tahtsin pikalt panna
kirja oma lause...
Armas taevas, palun anna
hingamisepause,
pausikuristiku põhja,
vaikusele pikkust,
vaikimiseruumi tühja, ---
hinge tänulikkust.
olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.
Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.
Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.
Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.
Kell näitab kehtivat aega. Päike ei hooli sest, ega kuu, kelle kumerus
oli öösel vasakult valge, siitpoolt vaadates, mõistagi. Siitpoolt.
On niisiis aastaaeg. Isegi nahkhiir kuuleb, et südatalv.
Seega siis 22. juuli. Üheksateistkümnes sajand, pluss-miinus 88
aastat. Kaheksakündseitse.
Munad tulevad poest, alevipoest, kui on; piim pudelist - on!
Juust Pealinnast. Sain Emmentali!
Emme! Issi!
Rannarahvas, mererand. Merepiir. Ka paadialusel puudub paat.
/Oma väikses valges paadis ja nii edasi/
Jäälõhkujad, külmutustraalerid toodavad kaugetes vetes.
Tuhanded mehed ei tea, kuhu panna oma elu, käed ja silmad.
Selja taha?
Mõelda, kui vaikne, issand, kui ilus. Niiinimtühi. Vanatühi.
Kõik need aastakümned. Kirjanikenike kujundikski kõlvanud.
Piiririba, piirivöö, piiripealne. Piiritusevedaja.
Piiri-pääri pääsuke.
Meil piiriäärne tänavas - /küll kuis/nii armas olisee. Oli-See.
Õli-See. See on See Wald, kus minu häll!
Piirikivi kiviktaimlailuks, tiluliluks.
Kus Kala on?
Kala on vait tõesti.
Kala kauge, kättesaamatu kui Põhjatäht. Kaugel, sügaval kättesaa-
matu.
Üks kalake siin ilmas on. Kutsus kokku külalisi.
Üks kalamees raius üht jämedat tala. Üht ritva.
Kuidas kalamehed elasid?
Olin kahe-aastane
kui kaotati maakonnad
ja vallad. KaotaTI. Varesele valu. Mustale linnule tii-tii tihane.
Võib-olla eksperimentaalselt avastatakse tagasi. Julged!
Mõtle või ära mõtle
Aidata keegi ei saa
Tundmata tõelist huvi
Asjade tagamaa
Hingeasjade vastu
Aiman aga ei näe
Nii nagu pime eesel
Komberdan üle mäe
Aga määratu jõuga
Haarab mind määramatus
Õpetaja viitab viiulile
vaatab tüdrukule otse silma sisse.
Neil on väike vaheaeg,
nad kuuldavalt ei helise.
Ära unusta siis sõrmeküüsi
lühikeseks lõigata,
muidu võid sa vigastada keeli.
Tüdruk hoiab sõrmeküüned korras,
lõikab kääridega, veidikene viilib.
Väike viilikene liigub mööda küüsi.
Siis on koolimaja keldris
püssilaskmistund.
Tüdruk püüab ületada hirmu
purukslastud tagaseina ees.
Tal on tunne, et sääl seisab inimene.
Märklaud tagaseinas samast paberist,
millel igavene Elu Sõna.
Need tüdrukud ja poisid
sääl kooli lasketiirus
on kasvatuse liikuvad objektid.
Need ainsad hingelised
sellel lahingväljal.
Öökell - see salapärane sõna. Mustad tähed valgel emailsildil.
Hämarus, suletud uks. Tagaruumidest immitsev valgus. Öötuli.
Võib-olla laualamp, vaskse, rippuva lülitiketiga - tõrvikut hoidev
käsi?
Marmorplaatidest lett.
Mõtlesin, kas tõesti ainult öö võib helistada - samas taipasin, et ööl
ei ole kätt; ööl on tiivad, hõlm ja vari.
Mustad tähed valgel sildil, neli kruvi ühtepidi, sooned üles rööbiti.
Öökell - minust jäi ta puutumata.
Palju oli neid, kes helistasid.
Neile avati.
Nüüd hakkas taipama.
Kes? Mida?
Keegi. Midagi.
Ja siis: sai aru, et pööningud ootavad.
Sai aru, et valvavad lakad,
et täituvad keldrid,
kojad ja hoovid,
meri ja maa.
Tuimenenud taju taastub,
selgineb hägune meel.
Pööriöö
võtab viimast
äratades.
Annab viimase
ärganule.
Ja saadab oma lapsukesed laiali
kasvatama enesesse inimesi,
kes võiksid mitte kuuluda
kuhugi,
kuhu nad ei kuulu.
Ja kes ei arva iial kokku,
kui palju on üks
liita seesama.
Ühel kevadhommikul vara võib näha sellist pilti: nimetu linna nimetule
väljakule sammuvad sõnatult kogu maailma kinematograafias ärakujutatud,
äramängitud pühakud, märtrid ja suurvaimud.
Pühakud, märtrid ja suurvaimud tulevad väljakule kokku. Ime, nad mahuvad
ära. Väljakuäärsed majad taanduvad. Keegi ei puuduta üksteist. Kuuleb
ainult hingamist ja samme, mõned linlased kuulevad oma südametukseid,
paljud ei usu oma silmi.
On see ilmutus? On küll.
Siis tulevad filmimehed. Näevad ja filmivad ära. Võtavad nähtu üles.
Mõnedki arvavad: ah siis jälle jälle jälle jälle käivad ajaloolise ainega
filmi võtted. Et tehakse filmi "Kõigi maade pühakud tulevad Heina turule".
Mõnedele tundub asi liiga imelik. Kõik suured surnud on liiga elavad,
liiga ehtsad selleks, et olla palgalised kostüümikandjad.
Kõik oma rahvusest ja rassist ja eri ajastutest. Ükski neist ei kõnele.
Või ei kuule ma. Võib-olla pole mul kõrvu.
Keegi ei räägi, keegi ei laula, keegi ei naera, keegi nutab.
Aga nad on seal platsil.
Kaamerad käivad, kümned kaamerad. Valgus on võimas. Valgus on taevane.
Prozhektorid jäävad pimedaks. Valgus tuleb teiselt poolt. Pühakud, märtrid
ja suurvaimud lähevad väljakult ära. Lähevad ära ka teised, lähevad
filmimehed - ja naised. Öö juba käes. Kuhu küll kadus see päev.
Hiljem, hämarais ilmutustubades selgub, et filmilindid on puhtad, keegi ei
jäänud peale - järelikult ei olnud. Rahvas väidab, et nägi - topime tal
suu kinni, ütleme - pole olnud. Anname käsu, et polnud.
Keegi ei saagi teada seda, mis peale ei jää.
Kirjeldused ei aita, tunnistused ei loe.
---
Tütarlapsed-näitlejannad, kodanikud noorehärrad; olge valmis, kabjaplagin
kostab. Kahel kabjal kappab Vana ise, kappab kohale ja ütleb: Mängid
poetessi! Sedasama jah. Kuulsid õieti. Tead ju küll, kuidas see käib. Või
ei tea? No küll sa teada saad! Ah ei taha? Hakkad tahtma. Noormees, palun,
teile Äraandja roll, teie kehastate Lunastajat. Kehastate, pidage meeles.
Ka ei taha?
Humanismi vastu, jah? Inimarmastuse vastu kah, jah? Vägivalla poolt
vististi. No nii.
öelge, rahvas, mis me teeme selle jätisega, selle loobujaga, keeldujaga?
Teie, teie, rahvas. Mitte meie. Mitte mina. Ei, me pole mõrtsukad. Esialgu
jätame ta ellu. Oleme ju haritlased. Suurem osa meist on väga vaimsed,
peene maitsega. Mõistame ta mängima enesetapjat. Lõpp on ehtne. Kunsti
huvides, tõe huvides, sinu huvides, rahvas, keda teenin.
Niisiis, noormees - teie roll on teada: Enesetapja. Väntame kaua, teil on
aega. Oleme rääkinud. Teadke, et lõpp on ehtne.
Päriselt.
Tühi tuba, ennast täis,
tühi tunne, ennast täis,
tühi paber, sõnu täis.
Miks?
Suuril silmil vaatab aknast
inimeseloom.
Mis ta tahab?
Tahab, et tal
puuduks iseloom.
Aga seda ei saa tahtes.
Tahes-tahtmata on teel
ainus igavene sõnum.
Nüüd. Ja veel.
Ja veel.
