Eesti luule

Juhan Viiding (1948-1995)

Esimesed luulekogud ja luuletused avaldas Jüri Üdi nime all. Vaata ka artiklit Viidingust Estonian Literary Magazine-s (seal mõned luuletused inglise keelde tõlgituna).


Realistliku ingli laul (1968)

Realistliku ingli laul

Aastalaat (1971)

Ma ei kirjuta vastikuid ridu

Memm kinkis mulle karabiini

Kord kasutütar hülgas omakasu

Mina ei armasta valskust

Ma tõusen purustades lage

Krauklis

Närvitrükk (LR, 1971)

Tuisk on kolmandat päeva

Hetk

Nüüd on mul selge

Selges Eesti keeles (1974)

Me teeme, teeme ümber oma elu

Kogemata

Mu elus on tunde mis mõlgita

Ootamatu surm

Hirmul on suured silmad

Väljas lõõmab juuli

Laps

Ministeeriumist saadeti psühholoog

Ma olin Jüri Üdi (1978)

Mu süda valutab mu poiss

Sel poisil oli raske veretõbi

Veereva elu ragin

Su südamepuuris on vaikus

Me laualinad nurmedel on pleekind

Järv

Ööpäev

Mis siin salata, annan alla

Mis on see luuletaja luule?

Vaikelu

Suvest sügisesse, mitte ainult mina

Oo seda rasvast rahulolu

Ööliblikas, su tung on imeline

Kivilinna haikud

Lapsed

Elulootus (1980)

Tuhandeis tubades

Mälestuste pääle kasvab rohi

Öö

Kiri kodust

Ma olen inimene

Tunde tulnud ei ole, 2

Tunde tulnud ei ole, 3

Poeetiliste tagamaade taha

Nii käime

Hällilaul

Nii palju labast

Etteheited

Seotud kõne

Eluaeg olen tahtnud õue

Vaimuelu

Oli õitest kirendav aas

Koht

Ta kartis iga puhta mõtte puhul

Kolmas

olen korraga, ei kujuta ette

Kõrges rohus suures rahus

Tänan ja palun (1983)

Ilmatäiusesse

Ta istub

Aabitsas on...

Isegi läbi

Tuleb ette

Rohi

Hingamine

Sügisemees

Ah see oligi uni

Ah, kui teaksime

Tunnelis

Ma olen pannud segast

Seisund

Harva on mul soe

Kogu tema luule

Kahe rännumehe tee

Õnnelaul

Vana mehe laul

Enne

Mida ma tahtsingi öelda

Nad kuulsid

Pikalt enam ei jõua

Jah, ütlesin sulle, et nägin

Esimene

Kahekõne

Tuleohtlik sõitis mööda

Korraks kahju

Iga tüli, iga vaen

Kõik läheb omasoodu

Palve

Looming, 1984, nr 7

Siin

Vikerkaar 12/1987

Kaotati. Ei leita. tuleb ise välja

Üks kalake

Olin kahe-aastane

Mõtle või ära mõtle

Apteek

Nüüd hakkas taipama

EI ILMU

Osa (1991)

Tühi tuba, ennast täis


Luuletusi kokku: 93.


Realistliku ingli laul (1968)

Realistliku ingli laul

    KISKUGE
       KÜLJEST
         MU
         TIIVAD,
      MONTEERIGE
         ENDALE
         KÜLGE
    
    VAADAKE,
        KUHU
         NAD
        VIIVAD
         TEID,
           TE
          RASVASED
         HÜLGED.
    
    MõNI TEIST
      ÜLES
         VÕIB
       TÕUSTA
      MEETRIT
       PAAR-
      KÜMMEND
        VAST
    
    MITTE
        ROHKEM
         KUIGI
     TE
      OLETE
        TÜHINE
         LAST,
    
    MIDA MU
      VAESED
        TIIVAD
      PEAVAD
         KAUA
      VEEL
         KANDMA
    
    USKUGE
       ÜKSKORD
        SIISKI
      PEATE
        NAD
      TAGASI
        ANDMA.
    
    TAGASI
       ELULE
         ENNAST
       PROOVIGE
        RAIPED,
          VÕITA,
    
    SURMA-
      METROOGA
        ÜKSKORD
      TULEB
        TEIL
      PÕRGUSSE
         SÕITA.

Aastalaat (1971)

Ma ei kirjuta vastikuid ridu

    ma ei kirjuta vastikuid ridu
    ma ei kirjuta nastikuid ridu
    ma kirjutan rästikuid ridu
    suuri rästikuid ridu

Memm kinkis mulle karabiini

    memm kinkis mulle karabiini
    ja taat see neli padrunit
    ja õeke see tõi meremiini
    ja veli neli pagunit
    mul karmanis on parabellum
    ja karmanis ka aatompomm
    ma sekkun igaühe ellu
    ehk külle ei sekkund on Tom
    ju kuldab päike kevadteesid
    lind laulab sinitaeva all
    on riigimeestel pikad teesid
    neist pooled musta mantli all
    et neeger viksima peab kingi
    ja ajalehti hõikama
    siis mingem tapma Martin Kingi
    ja mingem rukist lõikama

Kord kasutütar hülgas omakasu

    kord kasutütar hülgas omakasu
    ja laialt hakkas kiitma omariiklust
    siis mõtles kasupoeg et elada ei tasu
    ja jooksis tänavale keset trammiliiklust
    
    me vaatasime aknast tema hukku
    ja pidasime temale ka pöialt
    ta teguviis läks kohe ajalukku
    mis tuleviku kohta küsib nõialt
    
    nii saigi temast peagi kangelane
    mis siis et ise alles nooruke
    ta oli sündimise poolest võrulane
    vorm on see iva jutt on kooruke

Mina ei armasta valskust

    mina ei armasta valskust
    küll aga armastab Ants
    tema on küll mu sõber
    kuigi valetab krants
    
    eile valetas tema
    et taeva all lendas sokk
    ise olevat näinud
    no on alles lobamokk
    
    siis ta valetas veel
    et puu otsas ronis puudel
    teine kolmas ja neljas
    kõik olid istunud puudel
    
    mine ja võta kinni
    mis on õige mis ei
    teised ei salli Antsu
    mina sallin juhhei!
    
    kodunt näppan ma puudli
    ütlen et pole võtt
    see on kõik Antsu mõju
    kui ma tunnistan tõtt

Ma tõusen purustades lage

    ma tõusen purustades lage
    kus äsja kõndis kirjanik
    ta tuba äkki mööblist lage
    ja kukub kellgi ajalik
    
    tiibklaver tõstab oma tiiva
    ja viimsepäevahääli teeb
    siis kukub kive krohvi liiva
    Firenze tassid sodiks teeb
    
    mu õlad läbivad parketi
    selg sisse surub puhvetist
    üks sõnaraamat saksa-läti
    on tõusnud lendu riiulist
    
    ma kahetsen ja tunnen muret
    kuid ennast pidama ei saa
    on lapsed all ja naine Maret
    mu jalgu krampund hirmuga

Krauklis

    Scout-master puhus pasunat ja rivi tekkis poistel
    kes pikem rivi alguses kes lühike see lõpus
    ja päikest oli mereni mis säras päiksepaistel
    suur lippki aeti vardasse ja meeleolu lõbus
    
    paar trummi pandi põrama mis tühjad olid seest
    sest pasunasse ülearu palju jooksis vett
    õhk virvendas ja meelekohti tuikas mitme eest
    ja siis üks mõte liikus peast et mul on neli kätt
    
    jah õige küll ma unustasin selles viivituses
    et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
    nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
    sel ööl ja kui ei tunnista ei liigu sammugi
    
    siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks
    ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues)
    vist unisena pidasin ma koda peldikuks
    kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues
    
    scout ustav on te oinad võtke kuulda ometi
    sir Robert Baden-Powellile oleks alles piin
    ja küllap vana kindral paneks maha ameti
    kui teaks et läti scoutidel on vilets distsipliin
    
    nii rääkis master pööramata pilku rivile
    ja kuigi olin korralik ja väga tahtsin süüa
    ma hetkel tundsin soovi mõeldes telliskivile
    see master sinna rivi ette jalust maha lüüa
    
    juba jõudis päike minna oma hiilgeseisu
    (nüüd ma tean et selle seisu nimi on seniit)
    meie aga jätkasime sirget paigalseisu
    kuriteost ma vaikisin ei hargnenud see niit
    
    ja master hirmsa vihaga käed puusas jalutas
    me seisime ma olin arg ja süütud seisid ka
    paar korda ennast kokku võtsin süda valutas
    kuid seda vähem seda vähem suutsin ütelda
    
    siis Krauklis rivi ette astus (minust kolmas koiku)
    ta oli väga paha poiss ma teda vihkasin
    ja ütles: mina tegin ning läks kuivatama loiku
    ma hädavaevalt vaadata ta poole tihkasin
    
    scout-master ütles: teadagi et Krauklis kesse muu
    nüüd Suvekodust päevapealt ta ära aetakse
    ma nägin
             et on mere ääres kõrge männipuu
    ja söögisaali aknast nägin
                               lauda kaetakse

Närvitrükk (LR, 1971)

Tuisk on kolmandat päeva

    tuisk on kolmandat päeva
    uksi käib seliti
    lund on toas kuhu alles
    hiljuti koliti
    
    tuisk on neljandat päeva
    mida me kardame
    julged püüame olla
    mida me kardame
    
    tuisk on viiendat päeva
    teid ei seleta silm
    mõnel on siiski meeles
    seegi on Jumala ilm
    
    tuisk on kuuendat päeva
    ärivitriinis on hang
    vang on natuke vaba
    kuna vaba on vang
    
    tuisk on seitsmendat päeva
    tuisul on oma tee
    taevas tee meile selgeks
    aga taevas ei tee

Hetk

    Teadsin, et sina, surmale kalduv,
    mõistmise sisse püsima jääd.
    
    Nii ma suudlesin jalataldu,
    mis olid külmad. Täiesti jääd.
    
    Puutudes käsi, jäin nende külge,
    suudlesin neid ma, habemes hall.
    
    Veel oli väljas natuke valge.
    Nüüd on pimedus liivade all.
    
    Täiesti terav, täiesti valus ---
    käis minu kannul viimne passioon.
    
    Just nagu seest,
    kuid ometi väljast
    
    on need ohvrid, mida ma toon.

Nüüd on mul selge

    nüüd on mul selge
                      miks ta minust loobus
    mu naerus oli
                  nuttu üleliia
    pää õlgadel kui
                    pimedate gloobus
    mis tuleks pooleks-
                       saagimiseks viia
    
    sai selgeks seegi
                      mida vaevalt usud
    et ühte imet
                 usun nimetut
    et templid sama
                    kaunid on kui rusud
    et igas tule-
                 kus on minekut
    
    et igas surmas
                   sama palju sünde
    kui meres vett
                   ja taevas saladust
    et noores elus
                   sama vähe sunde
    kui elus mõtet
                   kivis armastust
    
    ta loobus siis kui
                       kõik jäi tema kanda
    sest mul ei ole
                    mida anda-võtta
    ja kus ei ole
                  sinna ei saa anda
    ja kes ei sõdi
                   see ei lähe sõtta
    
    hää küll ma lähen
                      olen nagu udu
    ja laskun vihma-
                    lume-rahena
    ei tule armas-
                  tusest iial puudu
    sest kes on üks
                    on üks ka kahena

Selges Eesti keeles (1974)

Me teeme, teeme ümber oma elu

    Me teeme, teeme ümber oma elu
    üht hiigelmüüri inimtihedat.
    Ka pikemad ei küüni üle ääre.
    
    Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi
    on lahkumisel ruumi jätnud piluks,
    siis see, kes juhtus välja nägema
    on äranähtu nimetanud iluks.
    Ta samal hetkel ise läbi nähtud
    
    ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta.
    Suur saladus saab tema ainueluks,
    tal iseennast au on läbida.

Kogemata

    laps ema sees võib üles ärgata
    kui ema ehmatada kogemata
    ei ole õudne surnult ärgata
    on õudne surra elu kogemata
    
    kui sekundis on hingetõmberuumi
    ja minut kulub enne kuni jahtud
    ei näe sa pisaraid neid killukesi kuumi
    sest sina lähed ise aina lahtud
    
    nii kuivab pisar kokku naerulohku
    ja selle päris kinni vajutab
    kaks elu äkki läksid niivõrd lahku
    et lahkuminek pole tajutav
    
    kõik ilmsed asjad neli rubla raha
    pool klaasi piima keldris soome kelk
    on jäänud niivõrd lootusetult maha
    et sinus puhkeb roostetanud nelk
    
    kõik ilmsed asjad neli rubla raha
    pool klaasi piima keldris soome kelk
    on jäänud niivõrd lootusetult maha
    et igavene tundub sulle helk

Mu elus on tunde mis mõlgita

    mu elus on tunde mis mõlgita
    ükskord söön seda usku kui lanti
    olen kala mind enam ei tõlgita
    ma ei uju ju igasse kanti
    
    ja ka lanti veel elusast eristan
    (ise elus ja läikivat tõugu)
    kuni tuleb hetk mil ma veristan
    oma lõpuni laiali lõugu
    
    rõngassärkides soomussonides
    vahest seisate kalasabas
    aga müts võtke maha selle ees
    kes mu enda teadmata tabas

Ootamatu surm

    kõik lõpuni ja sinul hakkab jube
    sa kardad usku kardad üksindust
    sa tantsid valssi mööda tühje tube
    ja iseendalt ootad lunastust
    
    me teame ette kuskil kauges ajas
    on jälle tahe tulla tuldud teed
    sa tantsid valssi isa-ema majas
    parketi all ei tantsi valssi need
    
    ja iga kord kui krigisevad lauad
    kui möödud kapist lauahõbedast
    sa vaatad alla kus on nende hauad
    ning äkki pääsed valsist jubedast

Hirmul on suured silmad

    hirmul on suured silmad
    ja kokkusurutud suu
    kes kardab sellele juhtub
    üks tulebki nahk ja luu
    
    ja kus veel Vapramäe metsas
    just säält kus on seenekoht
    kus kasvab kuuskede rahu
    säält komberdab hädaoht
    
    ta tuleb ta tõstab sõrme
    ja sihib su silma kae
    on järjest õnnetum õhtu
    välk langetab taevalae
    
    ja äkki jälle on hommik
    mis sest et märg on veel maa
    su unes nutetud nutust
    küll maa jõuab kuivada

Väljas lõõmab juuli

    väljas lõõmab juuli
    õhus lendab vikat
    suures südalinnas
    elab Rubanovitsch
    oma lapsepõlves
    
    ajasin ma ringi
    varajasel ajal
    kohviveski vänta
    see fajansist asi
    köögiseina küljes
    
    aga meie hoovis
    rippus õudne kuu

Laps

    ei ole lõppu
               raamatute riiul
    ka siis kui mul on
                     kaetud silmalaud
    nii palju näeme
                  meie omi kõrvu
    tao rauda seni
                 kuni kuum on raud
    
    ma tulin tuppa saama kõhtu varju
    ja võtma laualt tuletikkusid
    siis sina ise küünal pikalt pihus
    kuu veerev laubal ja sa magasid
    
    ma läksin õue naervat treppi mööda
    sääl kuulas rahvas last fanaatilist
    ja ma ei julgend tema poole hüüda
    tas oli kõike ka dramaatilist
    
    laps rääkis müüril
                     seistes kindlalt jalul
    mu kõrvakäigus sibas helihark
    kui loojus kuu kõik oli nagu alul
    needsamad puud see mereäärne park

Ministeeriumist saadeti psühholoog

    Psühholoog Maasikas astus klassi
    silm oli vidulik
    vaatas uurivalt esimest klassi
    klass oli pidulik
    
    iga särgike värskelt pestud
    paelake triigitud
    lapsed istusid nagu kästud
    näis kuhu liigitud
    
    psühholoog Maasikas annab teada
    kesse on tasemel
    ettepoole see istuma seada
    endiste asemel
    
    hoopis arenenud lapsel minna
    teise klassi on luba
    üsna varsti lähevad sinna
    kohe järgmine tuba
    
    testis küsiti mille poolest
    erineb lennukist lind
    (lapsed kõigist pealinna koolest
    Maasikas teavad sind)
    
    keegi ütles lennuki tiivad
    paigal on suurt ei liigu
    linnul liiguvad teda viivad
    Maasikas ütles viigu
    
    see pole hoopiski peamine
    vaid üks on eluta asi
    teisel on elusa teadmine
    verd on ja sulekesi
    
    Heino arvas et linnul pole
    viisnurgast tiiva all lugu
    aga lennumasinal pole
    jälle niisugust pugu
    
    kellel linnul on rõngas jalas
    see on vist abielus
    arvas tilluke Asta Alas
    aga see polnud ilus
    
    psühholoog Maasika meelest kes
    puldis vastuseid soris
    
    lapsed võilillepärgades
    lõputus koridoris

Ma olin Jüri Üdi (1978)

Mu süda valutab mu poiss

    Mu süda valutab mu poiss
    on huligaan küllap vist
    
    eile tuli ta koju
    
    vaatas peeglisse
    vahetas kuube
    
    siis vaatas peeglisse
    vahetas kuube
    
    siis vaatas peeglisse
    vahetas ilmet
    
    sellega läks
    
    ja mina vana isa
    jäin koju teda armastama

Sel poisil oli raske veretõbi

    SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
    ja Päevalille tänavas ta elas
    sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi
    ja päevast päeva isa pille neelas
    SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
    ja surmal oli hammas verine
    poiss teadis süste saades päeva läbi
    et elu surmast suurt ei erine
    SIIS ÜHEL PÄEVAL OLI KOOLISAALIS
    sääl turnimisepuudest ukse pool
    kirst millest koolilapsi mööda saalis
    kes haige puudus muidu terve kool
    JA ÕPETAJA PULDIST RÄÄKIS JUTTU
    ei rääkinud kus Bonn või Pakistan
    ma ukse juures kuulsin keset nuttu
    kui hüüti et ma käimist takistan
    DIREKTOR TULI SIIS ÜKS PABER NÄPUS
    ja ütles: Helmut teame sinu soov
    (õhk järjest rohkem talumatuks läppus)
    on olnud hästi lõpetada kool
    JA TUNNISTUS SIIS KIRSTU TALLE PANDI
    kus igas aines viied kevadeks
    ma tundsin nähes seda viimast andi
    et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks

Veereva elu ragin

    veereva elu ragin
    kõik ikka igavikku
    puutrepi tuttav nagin
    ma kohtan päkapikku
    männimetsas homme
    kell kolmveerand 12
    ja meil on kena komme
    suudelda teineteist
    puude tüved on soojad
    soe on päkapikk
    kusagil on looja
    miski on igavik

Su südamepuuris on vaikus

    su südamepuuris on vaikus
    ja tuhandeaastane lind
    ta oskab aga ei räägi
    sest ta armastab sind

Me laualinad nurmedel on pleekind

    Me laualinad nurmedel on pleekind
    ja ligunenud aastaid linaleos.
    
    Su poole olen ikka joosta leekind,
    sest süda sääl on, tegu aga eos.
    
    Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
    on päris vaba, hele päikesest.
    Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
    ja Sina minu imest väikesest.
    
    Ma usun, et on otsimistel tipud
    kuid millisel neist Sina võbised?
    
    Vaid udu, mille loorides Sa ripud,
    ja pulmalised. Ammu tõbised.

Järv

    Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
    Kord saame kõik.
    Järv loorub lahti udu külmast piimast
    ja ongi kõik.
    
    Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
    Ah sina seal.
    Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
    siin ilma peal.

Ööpäev

    tulen külast mitte ainult külast
    seekord kodus käisin külas ma
    langeb piisk ma kuulen kuidas jälle
    räägin valjult iseendaga
    
    umbne öö ja taevas madal madal
    näe üks kelner kainelt koju sibab
    kuskil haugub kahejalgne peni
    kuni vihm ta portfellile tibab
    
    IGAL HETKEL SÜNNIB SUURI ASJU
    päevast päeva järjest suuremaid
    vanad männid paljastavad juuri
    päevast päeva järjest suuremaid
    
    mere jutt täis loobumist ja rahu
    see mu hinge pikkamööda sööb
    ja mu pea see padjale ei mahu
    pea mis kive müüri küljest lööb

Mis siin salata, annan alla

    Mis siin salata, annan alla.
    Vahetekk.
    Vaherahu.
    See on suur mäng väikesel maal.
    Olen näinud maad, tundmata mängu.
    
    Väga, kõige rohkem kardan surma.
    
    Siis ei saa enam istuda toolil.
    Tean, siis ei saa enam midagi.
    Ma tahan väga toolil istuda.
    See on hirm. Tule, aita.

Mis on see luuletaja luule?

    Mis on see luuletaja luule?
    
    See on: kui mõtled elule
            ja millelegi muule.
    
    Mis on see inimese osa
    siin laias ilmas?
    End mitte ära magada.
    Pea seda silmas.

Vaikelu

    Mida teevad ema-isa siis, kui lapsed magavad?
    Teises toas nad tasakesi ON.
    Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad
    selle kohta, mis neil käsil on.
    
    Isa lõikab ajalehest seda, mida hoida,
    ema justkui laua taga loeks.
    Isa mõtleb ametist, mis täitsameest ei toida ---
    ema justkui isa mõtteid loeks.
    
    Kodus leidub kohti, kuhu istuda või astuda:
    toast võib saada haigepalati.
    Ema tahab reisida ja isa kodus istuda
    samuti ei ihka alati.
    
    "Üksindusemeeleolust ennast välja lülita,
    tegutse ja ela leppides!
    Ära mõtle kaugustest, kus keegi sind ei tülita.
    Ära mõtle elust steppides."

Suvest sügisesse, mitte ainult mina

    Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
    Jälle kukub asju diivanite taha.
    Liikumatult istun iseenda süles,
    pole mingit soovi võtta asju üles.
    Raamat. Ei ma ava. Vihik. Ka ei sulge.
    Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
    kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
    Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.
    
    Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
    Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
    Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
    sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
    Sääl, kus Läänemere lained randusid...
    sinna Lustivere mehed mandusid.
    
    Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
    Jälle kukub asju diivanite taha.

Oo seda rasvast rahulolu

    oo seda rasvast rahulolu
    kus hingitseb mu hingelaad
    oo naljamehe sümbolmolu
    kel elulaad on ELULAAD
    
      mu rahvus: eestlane
      ja sugu: mees
      ma olen sündinud ENSV-s
    
    käib käsi hästi süda magab
    see ongi minu eesti jonn
    kes avalikult mõtteid jagab 
    on äraandja etalon
    
      mu rahvus: eestlane...
    
    käib kulla ülekuldamine
    ei väsi naine mees ei nolk
    käib oma aia muldamine
    ja naabri aeda lendab solk
    
      mu rahvus: eestlane...
    
    suu laulab süda muretseb
    on eesti rahvalaulufraas
    ja veel üks väike väljavõte
    üks eesti rahvalaulufraas:
    
    esimesed heidetakse
    tagumised tapetakse
    KESKMISED koju tulevad
    
      mu rahvus: eestlane
      ja sugu: mees
      ma olen sündinud ENSV-s
    
    -- JUHAN VIIDINGU LUULET --

Ööliblikas, su tung on imeline

    Ööliblikas, su tung on imeline.
    Sealt (siit) pole tagasiteed.
    Ööliblikas, su tund on imeline.
    Siit (sealt) pole tagasiteed ---
    teispoolsused mõlemad need.
    
    Nende klaaside taga on tuli,
    on valguse algus ja lõpp.
    Mina näen seda ammu juba,
    mina tean, see on Surma tuba,
    oo, ma tean, see on elutuba.
    Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!
    
    Oma suuri must-valgeid tiibu
    kannan läbi aastate öö.
    Vastu akent, õnnetu, liibu!
    Sinna tahta --- su elutöö.
    Olen raske ja libisen alla.
    Jälle ründan ja vapustan.
    Selja taga on pimedad ajad.
    Surma valgus on see, mida vajad.
    
    Lambiklaasi kohale sooja
    lendab vapustav sõnumitooja.
    See on hommik. Meile ja mulle
    tuleb aeg, et lennata tulle;
    tuli surnuks puhada ise
    läbi elu nii imelise.

Kivilinna haikud

    Jaapan on kaugel
    eesti on kaugemal veel
    ütlevad tuuled
    
    kirjutan vähe
    hiljem valin ma välja
    mida ma näitan
    
    vaatasin palju
    hiljem valiti välja
    mida ma nägin

Lapsed

    Ei ole vaja lohutust,
    sest lohutus on vale.
    Sa nutsid, inimese laps,
    ja jõudsid lähemale.
    Ja jõudsid kaugemale.
    
    Sa suudad vahel taibata,
    et kõik on see, kuid teine.
    Siin, põrandal, mis vaibata,
    on leib. Su õhtueine.
    
    Me teame palju nimesid,
    ei tea me inimesi.
    Kõik ema rinda imesid.
    Ja laulsid tasakesi.
    
    See tunne, et Sul hing on sees,
    on inimesel ka.
    On laule inimeste sees,
    mis jäävad elama.

Elulootus (1980)

Tuhandeis tubades

    tuhandeis tubades õhtuti ärkab
    selgete silmade tõelus
    öösiti õitseb, lõhnab ja liigub
    ühendab põhjatuid pilte
    
    uksed on sulguvad minekud jäävad
    hetki on peatada suutnud
    küllap nii mõned. minuga jäävad
    pildid mis mind on muutnud
    
    sellest ei tohi. keegi ei usu.
    usu, et pole vaja.
    päikeselinn. ei ainsatki rusu.
    minul on valge maja.
    
    maailma äärel, seinaga serval,
    aken on SISSEPOOLE
    nii mina seisan enese kõrval
    viibates eluloole
    
    mineja, mine. tulija, tule
    tuli

Mälestuste pääle kasvab rohi

    Mälestuste pääle kasvab rohi
    rohu pääle sajab ükskord lumi.
    Vaevab mind üks ammututtav kohin,
    on, kui oleks kõik üksainus suvi.
    
    Mälestuste pääle kasvab rohi,
    rohu pääle sajab ükskord lumi,
    lume pääle vajub ükskord nõgi.
    Kauged ajad. Mälestustejõgi.

Öö

    1
    
    Suule sulanud vaikusevaha.
    Sinu silmadeküünlaid,
    nendelt nõrguvaid vahatilku,
    leeke värelevaid
    vaatan jälle. Ja vaatan maha.
    
    Suule sulanud vaikusevaha
    sinu silmadeküünlaist.
    Räägin, kuigi ei taha.
    Vaikid. Sinul on vaist.
    
    2
    
    Te hoiate vist väga teineteist.
    Suure õnne eest.
    Mõnel suveöisel eesti külapeol
    kultuurimaja sooja kiviseina
    kui ma puutun oma kõigi
    allesjäänud sõrmedega,
    näen, et vastuolu minus on nii suur
    nagu kogu inimlik kultuur.

Kiri kodust

    Taandreaga alustada kirja sinule.
    
    Ja äkki saab otsa kõik.
    Ka see, et me olime.
    Hirmus on elada hirmus
    enese ees.
    Mõisteile tuleb lõpp.
    Lõpule lõpu teeb.
    Vasakul käel on lamp. Paremal vesi keeb.
    
    Jäägu see kiri alles.
    Küllap oli mul midagi taga.
    Võibolla et eeski alles.
    
    Aga tagasi võtta ei saa.
    Hakkame kõnelema:
    ``Ühtainust pikka, katkendlikku viisi
    ma olen ikka laulnud sisimas.''
    
    Nii kirjutasin. Elan vanaviisi.
    Jaa: väike suures,
         suurim pisimas.
    
    Nii vana mõte. Vanemat ei teagi.
    Kuid uuemat ei ole. Siia lisa
    või ära lisa. Meesterahvas. Isa.
    
    *
    
    Mu ees on tühi küsimusteleht
    (ma olen naernud lehekeste üle),
    mu ees on valge, vastamata leht.
    Ja ma ei naera.
    
      Taandreaga alustada kirja Sinule.
    Suur S on kiire tulema, kuid Sinu pilt
    ei ilmu silma ette, kõik on valge leht.
    Ma olen selle saanud kusagilt.
    Kes andis puhta, valge lehe minule?
    Kord kirjutasin paberile riime
    ja imetlesin üleminekuid.
    
    Mis on see ainus, mille kaasa viime?
    
    Ei, igavik ei tunne
    ei lõppemist,
    ei algamist.

Ma olen inimene

    Ma olen inimene. Keset tuba seistes
    ja keset päeva, keset toimetust
    ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes
    on palju ühist, väga palju ühist.
    Ja kõik me, ühised, me teame seda.
    Me teame oma olemise nägu.
    On asju, mis ei saagi ununeda.
    On elusid, mis ongi unenägu.

Tunde tulnud ei ole, 2

    Mehele.
    
    Kas seda elu, mille erilisus
    on selles linnus, selles kaselehes,
    me mäletame?
    Iga kõrs
    on ühevõrra võõras, nagu praegu,
    mil olen kinni arvatavas sisus,
    aegajalt nähes ennast oma mehes.
    Ja tundes üsas tulevasi aegu
    ma mõtlen: valik --- tume sein,
    ei märke,
    mis näitaks uut ja senikogematut.
    Ei oska näha. Vähe vaatamisest.
    Mis aimu on
    meil elus olemisest?
    
    Mehest.
    
    Mu mees on hull --- ta on nii tavaline,
    ta juba kaua proovib tavalisust,
    ta harjutand on üliharilikkust.
    Ja selle kohta tavaline näide:
    ta kallistab mind ebatavaliselt
    ja liiga õrnalt, liiga pikkamisi
    ja läbimõeldult, arvates, et nägi
    mind seda tahtvat --- erilisi võtteid.
    Ei, pole vaja. Tahan lihtsaid mõtteid
    ja otsekohest tegutsemisviisi.
    Oh, miks ta küll mind tookord läbi nägi,
    miks küll ei võinud jääda vanaviisi?
    Miks imendusin tema eluviisi?
    

Tunde tulnud ei ole, 3

    sõnavara on päritav
    päranduskiri on ahjus
    põlen paberist linnana
    suvises tulekahjus
    
    need arutelud on mu teinud sandiks:
    kas seest on väljendus ja väljast sisendus?
    veel nimetan üht paika kodukandiks
    kuid olemus --- üksainus kisendus
    
    leekigi siin ei lahva
    puudub ka kajastus
    vastik sõna on vahva
    praeguses ajastus

Poeetiliste tagamaade taha

    poeetiliste tagamaade taha
    ma langen kummuli ma langen maha
    ja kogu elu jumalikud tuuled
    ja soojad õhtud eluhetkeks seiskan
    ja oma hinge valge lipu heiskan
    
    kui teadmatuse salajasel valgel
    ma aimasin et see on lapseiga
    ja lepapuud ja imeline sära
    siis tundsin ära iga sekundiga
    et minu tee viib väga väga ära
    ja et ma siiski kõnnin oma jalgel
    
    ja nüüd on nii et sees on sama valu
    ja ometi ja ometi on rahu
    ma pole iial loonud proosapalu
    mis on küll see mis ellugi ei mahu

Nii käime

    Nii käime lohutusi otsides kui muulad.
    Ja jälle vaatad mind sa nagu lill.
    Ma pööran pää ja sina vaikust kuulad.
    On leebe surm me üle kummargil.
    
    Su maagiline viibe lõikub uttu.
    Ja tuhat kauget puud sind aimab järele.
    Ei enam ühtki pilget, ühtki nuttu
    ei ole tulijal. Kes tuleb järele.

Hällilaul

    maga, maga,
    tänaval
    niikunii ju keegi on,
    kes ei maga.
    
    maga, maga,
    iialgi
    sa ei tea, kes kusagil
    niikuinii ei maga
    
    maga, maga,
    ükskord
    tuleb keegi, aga
    sina magad.
    Maga.

Nii palju labast

    Nii palju labast.
    Ära parem räägi.
    Peaaegu kõik käis läbi masinast.
    Sa oled mõelnud inimesest vabast.
    
    Su mõte hingab juba poolel rinnal;
    nii mõeldamatu, raske täituma
    on ainus soov. Kuid oleneb, mis pinnal.
    Veel oleneb, kas õpid käituma.
    Ei enam. Enam ei.
    Veel enam.

Etteheited

    Etteheited alati on taha heited.
    Tahavaated sageli on juurdemõeldud aated.
    Meenutaksin, mille kinni maksin.
    Meenutaksin kuuldavalt --- ei taha,
    tuletaksin nähtavalt, ei põle.
    Kevadel on südametel kõle,
    mõnikord on sügiseti jõle
    vaadata, kui palju on meis viha,
    mida toidab raiskuläinud liha
    minutite luudelt lagunev,
    sekundite suudelt pragunev,
    tundideks ja aastaiks jagunev.
    Kodakondseid tuleb siiski säästa,
    kui ei suuda iseennast päästa.

Seotud kõne

    Seotud kõne? Sidumata kõne?
    Seotud inimene? Vaba naine, mees?
    Jääme ellu võimaluste piirides,
    tehingutes üpris tarkades?
    Kui Itaalias --- mõelgem liirides.
    Soomes loomulikult markades.
    Täpse kursi trükib ära ``Kodumaa''.
    Kurss on kindel. Jutumärgid ka.
    
    Sidumata haavad. Jah, nii mõne
    haavad on ka kätes, jalgades,
    õlas, kõhus, kubemes ja peas ---
    haavad. Mõrad. Augud. Õmblused.
    Palju vigaseid on tervemate seas.
    Neil on krambihood ja tõmblused.
    
    Nii et hingevalust rääkida ei maksa,
    see on kõigil. Kõigil, kel ta on.
    Viin sööb maksa, palju ta ei maksa,
    taustaks mängib sõber grammofon.
    Kellel on. Kuid kaugenägemine
    noobleid noori suurt ei tülita.
    Nende vaibatatud põrandale
    võõras haige vend ei sülita.
    Nupuvõte --- välja lülita.
    Teise kanaliga tasalülita.
    
    Ei, nad pole võõra maitse orjad ---
    nende jakke neilt ei nülita.
    
    Nende elu: puhas nagu linad,
    ihupesu (?) ja nii edasi.
    Rahad. Reisid. Kanapeed ja piibud.
    Loetud raamat. Harjumise triibud.
    Pliiats. Paber.
              Kuhu? Edasi?

Eluaeg olen tahtnud õue

    ELUAEG OLEN TAHTNUD ÕUE.
    Mida see mulle tähendab?
    See on hinge ainuke nõue,
    mis mind elule lähendab.
    
    Oo, kui raske on meie kliimas,
    mis on umbusuudust hall.
    Olen tädile kooke viimas,
    metsatee on mu jalge all.
    
    Metsas kohtan ma nümfe ja gnoome,
    noori siivutuid preilisid.
    Aga on ka rangeid aroome ---
    karme Lindasid, Leilisid.
    
    Vana tädi see sööb minu annid,
    seekord kohtamata jääb Hunt.
    Õrnad lilled mu mängukannid
    ja mu armastus --- piiritu krunt.
    
    ELUAEG OLEN TAHTNUD ÕUE.
    Kas sa tead, mis see tähendab?
    See, mu arm, on looduse nõue.
    Ta meid asjasse pühendab.

Vaimuelu

    mismoodi on su vaimu seis?
    ei seisa nigu.
    kas tõstab pead ta ükskord meis
    kui väike tigu?
    
    kas tõuseb ta kui päikene
    kui lõpeb öö
    ja olles suur või väikene
    teeb vaimse töö?
    
    Või läheb mustaks mure läbi
    Nii et on tuhat aastat häbi

Oli õitest kirendav aas

    Oli õitest kirendav aas
    ja usun et tuleb taas
    aga nüüd on lehedki maas
    aga nüüd on lehedki maas
    
    ja mulle meeldib see aeg
    ja mulle meeldib see aeg
    see aeg on meelega üks
    see aeg on meelega üks
    
    oli lõhnav suvine öö
    ja usun et tuleb taas
    aga nüüd on pilgudki maas
    ja tuuled undavad taas
    
    ja mulle meeldib see aeg
    ja mulle meeldib see aeg
    see rõske sügiseaeg
    see rõske sügiseaeg
    
    ja meel on meelega kurb
    ja meel on meelega kurb
    on sügise salakeel
    see kurbuse kodukeel

Koht

    Suur ja ilus on mu kodu
    ilma seinata.
    Mulle meeldib meenutada,
    mitte leinata.
    
    Mul ei ole seda olnud,
    et mind lükati.
    Üks mu koolikoht on olnud
    Kose-Lükati.
    
    Ei saa sellest suurromaani ---
    liiga väike koht.
    Aga luules siiamaani
    püsib luuleoht.

Ta kartis iga puhta mõtte puhul

    Ta kartis iga puhta mõtte puhul
    et äkki on ta vagatseja ning
    ta küsis igal võimalikul juhul
    kuskohas asub inimese hing
    
    ta kartis kõige rohkem hingerahu
    ta arvas et see pole inimlik
    mis rahmelduserööpasse ei mahu
    ta arvas nii et see on jumalik
    
    või loomalik või loomulik või jube
    kui miski sügav teda läbistas
    ta müüris kinni oma hinge tube
    ja leebeid tarku laialt häbistas
    
    miks nad ei hõiska miks ei tõsta tuju
    miks karjakaupa simmanil ei käi
    ta ellu äkki ilmus püha kuju
    sest hetkest püha tema ellu jäi

Kolmas

    Kolmas, ikka on kaks võimalust.
    Kolmas võimalus.
    Vaata.
    Aga üksi oma nägu puutuda...
    Kui on pime, ja puud koolduvad
    maa südame poole, ükskõik, kelle aias.
    
    Mis tunne on kurbus?
    See ei ole küsimus.
    See on lõhn.
    On ainus võimalus,
    et see on lõhn.
    Kolmas võimalus

olen korraga, ei kujuta ette

    olen korraga mitmeis paigus
    ainult vaadata vaadata veel
    ja mu ainus arvatav haigus
    seisab soovis elada veel
    
    sellega kokku viis rida
    
    *
    
    ei kujuta ette ei olegi pilti
    tume ja valge ja hele ja pime
    vaheldub silma ees värvitu vaade
    üle Su nime
    ja maailma maade

Kõrges rohus suures rahus

    Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
    kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
    Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
    aga juba teises rahus --- --- --- --- ---
    
    Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
    nagu tume täpp või koma ajapildi sees.

Tänan ja palun (1983)

Ilmatäiusesse

    ilmatäiusesse sulamise püüe
    annab tunda ikka jälle
    unes ilmsi
    kuulen kohinat ja vahel kuulen vaikust
    oo kui pikk on tee kui lühike on päev

Ta istub

    Ta istub
    mälupildi sügavuses
    suure laua taga,
    päänupukene paistab üle laua.
    Ta selja taga kamin suure suuga.
    Ja suvevaade kohe akna taga.
    
    See suvevaade püsib väga kaua
    ja kõigub ühes igivana puuga
    sääl mererannas, mis ka nüüd
    ei maga.
    
    See mehekene mõtleb
    oma pääga:
    Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
    neil aastatel --- --- ---
    Mis nüüd on selja taga.
    
    Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
    on helevalge, IGAVENE JUUNI.

Aabitsas on...

    aabitsas on kolmkümmend lehte
    minul 2 silma
    
    *
    
    väike pilt on seinal:
    mees läheb puiesteed mööda
    ilm on soe
    põues prantsuse keele õpik
    
    *
    
    me ei häbene mõnikord kallistada vanaisa
    aga isa
    
    *
    
    tänav
    
    mis on üldistuse jõud ühe päikeses soojenenud
    aknaluugi kõrval
    millesse on lõigatud süda
    või mõni muu präänik
    
    *
    
    teatris kus usutakse
    et kõik on võimalik
    ei ole miski võimalik
    teatris kus teatakse
    et kõik ei ole võimalik
    on kõik võimalik
    
    *
    
    igaviku ees on iga kirjanik
    ajakirjanik
    
    *
    
    mida õhem näidend
    seda kauem mängid
    
    *
    
    nii palju on vaadata
    kiita ei jõua
    valgust ja varju
    valgusemängu
    mõtte igavest uidet
    puid mis maa poole längu
    
    armastan suve
    esimest korda
    ja
    siledat liivaluidet
    
    
    pimestavheledad seinad
    suvepäikese KÄES
    igavik igas aias
    kõrreke lapse käes
    
    uksed ja aknad on valla
    lõksudest krampidest
    aken on VÄLJAPOOLE
    isegi tormiga
    hinge teekond ei lõpe
    ühegi vormiga

Isegi läbi

    isegi läbi
    talveakende
    kuuleb
    rohutirtsude häält
    vaikuse süda
    tuksub ja valgub
    minusse vaikuseveri
    peseb mu puhtamaks seest
    
    ja puud tulevad lähemale
    iga tuli on valgem kui varem
    selles hilissuves
    selles eluöös
    selles elupäevas
    
    keegi lendab ja ma vaatan
    ja ma vaatan et ma vaatan
    ja ma naeran et ma nutan
    kõik tähed üleval nii
    nagu vanasti
    taevas,
    mis meil küll on!

Tuleb ette

    Tuleb ette vaevalisi tunde,
    mil on kõik. Ja lauluridagi.
    Tuleb ette taevalisi tunde,
    mil ei ole mitte midagi.
    
    Enda teha kõik. Ja mitte miski.
    Maailm mängib keelte pilliga.
    Olla elus --- siin on õudset riski;
    verd ja higi, puid ja lilli ka.
    
    Mitte keegi minu eest ei maga,
    pole ärkvel ega valule.
    Mälu põhjas, meelemetsa taga
    tahab Tõde tõusta jalule.

Rohi

    Meile antakse rohtu,
    meie võtame rohtu.
    Veel on õhku ja rohtu,
    kuid me aimame ohtu.
    
    Ja kui tunneme ohtu,
    mis võib surmata mulla,
    miks me juba ei kohtu?
    meil tuleks kokku tulla.
    
    Me ei saa olla rahus,
    elades liiga lahus.
    Elada liiga ligi
    võimatu ometigi.
    
    Ruumi on väga vaja.
    Ruum on aegade maja.
    
    Veel me tunneme ohtu.
    Veel on ruumi ja rohtu.

Hingamine

    oma tähte järgida
    püüda ära hoida kurja
    ikka räägin
    räägin
    
    mööda iseenesest
    nii ka kõigist teistest
    
    aga vaikimise sügav hingetõmme
    annab aja tagasi
    võimaldab mäletada
    SELLEKS ET UNUSTADA
    ja
    jõuda algusesse
    kestvasse algusesse
    ja
    vaikimise sügav hingetõmme
    toob mu tagasi
    nii saab hingata
    kuni esimese sõnani
    ja kui see tuli hingest
    siis kuni teiseni
    kuni
    kuulen
    kolmandat

Sügisemees

    sügisemees
    tõmbab koomale hommikukuue
    õhtul
    ja õhtukuue
    öösel
    sügisemees
    läheneb oma südamele
    suleb suu
    suudleb unes
    kõiki suvenaisi
    vaatab öhe
    ja kõneleb 
    kinnisilmi
    käed ristis
    maa ja taevaga
    sügisemees aimab
    kodutuna
    oma algavat rändu
    koju

Ah see oligi uni

    ah see oligi uni
    kas tõesti ma magasin
    jah
    
    magatud unest saab aru
    alles üleval olles
    ülevaloleku mõttest
    aru saab ärganult
    alles
    täiesti ärganult
    elu viimasest unest
    --- --- --- --- --- --- ---
    valgus inimese sisse
    valgus
    oli näha väljast
    pime olin ega näinud
    pime vihast
    näljast
    olin ennast ise söönud
    peast ja sabast
    olin paberile löönud
    laulu labast
    
    aga valgus, laulev valgus
    mühises mu poole
    üheks hetkeks tegi valgeks
    hinge öise poole
    seda vähest, mida nägin,
    seda mälestan,
    imetlen ja nutan taga,
    põlgan, jälestan
    aga ikka tuleb meelde
    nurgas minu lõust
    õudne irve, hirmus vaikus
    pingul kurja jõust
    aga valgus, ilmavalgus
    see mu pimestas.
    Kuidas kõlab laulu algus?
    "Miks ta imestas"

Ah, kui teaksime

    Ah, kui teaksime --- mida?
    Järgmist sõnumirida.
    Hommegi päev ja tööd.
    Luba: jäänud on ööd.
    
    Uni, see ainus rohi
    ärkveloleku vastu.
    Täiesti puhanuna
    võtan ööpildi vastu.
    Noorena, kahvatuna
    tuled Sa mulle vastu.
    
    See on hiline luule
    vanakssaamise vaimus.
    Siiski Sinule, kuule.
    Ainus.

Tunnelis

    noor mees rebib tunnelis kuulutust maha
    ma möödun ja mõtlen
    kas tahab?
    ei taha?
    tahab ta kuulutust endaga viia
    või ta ei taha et vaadataks siia
    või ta ei soovi et minnakse sinna
    kuhu see kuulutus soovitab minna
    vaatan
    kui noormees saab paberi lahti
    mõtlen
    kui palju on minu sees prahti
    
    aga see mees võtab kuulutust ära
    silm tahab puhata
    
    suutmata vaadata
    enese sisse

Ma olen pannud segast

    Ma olen pannud segast
    ka selget olen pand
    mind peetud on kui segast
    ja antud armuand
    
    ma olen saanud raha
    ja riided söögi toad
    on tihti väga paha
    jalg märg või nürid noad
    
    ma kardan sisekorda
    ja tolmulappisid
    ei suuda teha korda
    ka seinakappisid
    
    ka kahhelkive seina
    ei oska laduda
    
    ma oskan
    kasteheina
    vaid ära kaduda

Seisund

    Ma ei taha hulluks minna.
    Jaa, ma kardan. Üksi olles
    õhtul, võõras elukohas
    kardan kellaseiereid.
    
    Oo kui suured on mu soovid:
    tahan kirjutada ära
    ühe elu nägemuse.
    Tulitab, leegitseb, taevas
    põhjatu vanadus.
    Kiljatus
    pominaks saab.
    
    Kodumaa pealinna ääremail
    seisan ja kohtun ööga ---
    pimedus tuleb mu sisse;
    helendav pimedus.
    
    Läbipaistev pimedus.
    Ebamaised aiad
    lõhnavad, unustatud hetki
    tuues elavaks
    praegu, praegu.
    Ja ma hüüan sind
    ja ma ütlen sulle kes sa oled:
    Sa oled mu teisik.
    Ja ma palun.

Harva on mul soe

    harva on mul soe, ikka on mul jahe.
    Harva on mul soe, ikka vähe vilu.
    Muidugi on päevi, mil on mahe, lahe.
    Juuniõhtul aias,
    talvemantel õlul ---
    siis on vahel koos
    		   soojus, rahu, ilu.
    Aga hoolimata
    		   jahedusest, tuulest,
    		   kõledusest, külmast,
    		   taliõhtust, jäisest,
    kostab sooje pause üle sinu huulte.
    Hoovab suveluulet sinu käest ja käisest.
    Kõigest ühe elu
    		sees.
    Ma vaikin luulest.

Kogu tema luule

    Kogu tema luule,
    kogu tema kogu
    on nii habras, et...
    
    läbi elutuule,
    keset udukogu
    joon ma seda nagu
    väga puhast vett.
    
    Hingan pika puhu ---
    see ta hingeõhk
    Tema tunneb, kuhu
    langeb tunderõhk.

Kahe rännumehe tee

    Kahe rännumehe tee viis mööda jõest
    Kaldal kaunis neiu valas pisaraid
    Neiu ütles: ei saa üle Emajõest
    Aga mehed sellest niigi aru said
    
    Noorem rändur võttis neiu kätele
    Üle jõe ta viis ja pani kaldale
    Tuli tagasi ja kuivatades end
    Ütles teisele: meil aeg on minna vend
    
    Paari tunni järel küsis teine mees:
    Kas sa puhas oled oma südames
    Kas ei toonud sulle patumõtteid see
    Kui sa neiu viisid süles üle vee
    
    Noorem rändur seisma jäi ja ütles nii:
    Jätsin neiu mitu tundi tagasi
    Mina neiu panin maha ammugi
    Sina kannad teda ikka edasi

Õnnelaul

    milline õnn on tohtida tunda
    milline õnn on tohtida mõelda
    
    kujuta ette --- mõtle mis tahad
    kujuta ette --- vaata mis näha
    
    keegi ei keela silmadel näha
    keegi ei pane vaatamist pahaks
    keegi ei pane nägemist pahaks
    
    
    alati tohib midagi tunda
    isegi tõde võib tahta tunda
    tõde võib isegi tahta teada
    hoida teadmatust enda teada
    hoida tundmatut enda tunda
    
    laulda laulu kinnise suuga
    laulda laulu lahtise suuga
    olla kodus ja kõndida õues
    minna metsa ja rääkida puuga
    tunda tuksumist oma põues
    
    saada hakkama vähega:
    hääle
    pildi
    ja
    tähega

Vana mehe laul

    Seda õnne kõik ei aima,
    mis on vanal mehel siis,
    enne surma kui saab õnnistust
    ta veider eluviis;
    kuigi maalitud on kolle,
    annab sooja tuli --- jaa!
    Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
    mu järeltulija.
    
    Sina jõuad
    kaugemale,
    kuni kord ka ise oled muld.
    Üks on tõde.
    Mingi vale
    ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.
    
    Olen vana mees ja sellepärast
    lihtne on mu jutt.
    Peagi lõpetamas olen oma
    elurännakut.
    Ära pahanda, kui laul on
    liiga lihtne, õpetlik.
    Kuula ära, sest me elu
    selles ilmas pole pikk.
    Sina jõuad...
    
    Meie eitus, meie jaatus
    liugleb tuules nagu leht.
    See, mis saadab, ongi saatus,
    ikka õiglane ja eht.
    Oma hinge ei või müüa ---
    kuri ilm las udutab.
    Ainult seda omaks hüüa,
    mis su hinge puudutab.
    Sina jõuad...

Enne

    Pääsuke lendab
    ja teine
    kuues ja lugematu
    /aknast rohkem ei näe/
    loodus on lugematu
    
    mõni rida on loetav
    isegi tundmata keelt
    olen ma tugi?
    toetav?
    toetuv
    eksinud teelt
    --- --- ---
    Hommikul küsin
    Kas ta muudab mu meelt
    --- --- ---
    mida tunneb see mina
    kes endale keelanud enda
    ja näha ja tunda
    mida tunneb see
    kes on endale keelanud enda
    vesi kus kala ei uju
    maa millel siug ei rooma
    mis see on
    kes on endale keelanud enda
    see on tardunud taevas
    kus iialgi ühtegi lindu ei lenda

Mida ma tahtsingi öelda

    Mida ma tahtsingi öelda?
    Mitte üksainus sõna.
    Kui, siis üksainus sõna.
    Mitte ühtegi "mõtet".
    
    Juuresoleku abi.
    Kõik küsivad siis, kui vaja
    üht küsimust
    üle aja.

Nad kuulsid

    Nad kuulsid,
    tuttavad kuulsid,
    võibolla ka nägid päält
    seda, kuis teiste nähes
    tegin enese häält.
    Aastas korra on vähe.
    Ei, see ei ole jube,
    kuna rahu on ligi.
    Ligi südame tube.

Pikalt enam ei jõua

    Pikalt enam ei jõua.
    Pikalt?
    Võibolla üks kord.
    Mina: võta ja nõua ---
    see oli varasem kord.

Jah, ütlesin sulle, et nägin

    Jah, ütlesin sulle, et nägin
    und: et ma und ei näe.
    Et ei näe enam und ma
    --- --- ---
    Tundsin ära su käe.
    See oli sama käsi.
    Väljast vähem kui seest.
    Seest oli veelgi kaitsvam
    kui oli aasta eest.

Esimene

    Tean, et läbi irvituse,
    läbi teineteisepiina
    kaotame me ligimese.
    Sinagi.
    
    Iseennast ma ei talu
    talutatavana.
    Olen kuulmas: leia rahu
    endas. Elavana.
    
    Ei ma ela seda kaasa,
    millest tõukun siiski.
    Ainult nähtu võtan kaasa.
    Ta mu ära viiski.
    
    See ei ole äraminek.
    Algav tulemine?
    --- --- ---
    Valgus paistis.
    Ja ma kuulsin:
    Ela, inimene.

Kahekõne

    "Ma ei saa ennast rebida lõhki.
    Kellelgi pole ju vaja
    lõhkirebitud inimest."
    "Võibolla mõnele on."
    		(Vaikus)
    "Jah."
    		(Vaikus)
    "Võib olla küll."

Tuleohtlik sõitis mööda

    "Tuleohtlik sõitis mööda,"
    ütlesin ma lapsena.
    Tuleohtlik iga maja,
    iga hing ja kogu Maa.
    Oli endas käia vaja,
    on ju ennast näha vaja.
    Ega teisiti ei saa.

Korraks kahju

    Korraks kahju,
    et ei tõlku
    iga mõiste teise keelde.
    Mitmel see võib meeles mõlku.
    Kõik on saabuv kõigi meelde,
    kõik on antav kõigi keelde.
    Tuleks see vaid rutem meelde.
    Tuleb, tuleb, kui on aeg.

Iga tüli, iga vaen

    Iga tüli, iga vaen
    teadagi, on endas.
    Aga kuidas rahulind
    inimkäele lendas?
    Lihtsalt
    lendas.
    Nokas üks
    teade uus ja vana.
    --- --- ---
    Ainult läbi tuhastuse.
    Läbi pärispuhastuse.

Kõik läheb omasoodu

    Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
    Kõik võivad ümbersündi oodata ja loota.
    Sa vääratud vaid siis, kui oli, millelt.
    ma küsin hingamiselt, vaikuselt ja lillelt.
    Ma kuulen: hinga, ole, vaata, kuula, oota.
    Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
    Me sees on võimalused --- nad on määratud.

Palve

    Oo, ma tahtsin pikalt panna
    kirja oma lause...
    Armas taevas, palun anna
    hingamisepause,
    pausikuristiku põhja,
    vaikusele pikkust,
    vaikimiseruumi tühja, ---
    hinge tänulikkust.

Looming, 1984, nr 7

Siin

    olen põlgamist näinud
    ja mõistmata põlanud ise.
    Ometi pole
               ma niiviisi näinud,
    et ületaks vaatamise.
    
    Vastu laupa käsi puutus
    peoga, teoga, tõega.
    Lause olematuks muutus.
    
    Sisse hingata tipuni.
    Eriti sügavalt välja.
    Vastavalt enesele.
    Just nagu teadagi.
    
    Hoia, hoia, ei muud.
    Tead ju, kui hoitakse.
    Vabades kätes, mis näevad.
    Jah, neis kätes, mis näevad.

Vikerkaar 12/1987

Kaotati. Ei leita. tuleb ise välja

    
    Kell näitab kehtivat aega. Päike ei hooli sest, ega kuu, kelle kumerus
    oli öösel vasakult valge, siitpoolt vaadates, mõistagi. Siitpoolt.
    On niisiis aastaaeg. Isegi nahkhiir kuuleb, et südatalv.
    Seega siis 22. juuli. Üheksateistkümnes sajand, pluss-miinus 88
    aastat. Kaheksakündseitse.
    Munad tulevad poest, alevipoest, kui on; piim pudelist - on!
    Juust Pealinnast. Sain Emmentali!
    Emme! Issi!
    Rannarahvas, mererand. Merepiir. Ka paadialusel puudub paat.
    /Oma väikses valges paadis ja nii edasi/
    Jäälõhkujad, külmutustraalerid toodavad kaugetes vetes.
    Tuhanded mehed ei tea, kuhu panna oma elu, käed ja silmad.
    Selja taha?
    
    Mõelda, kui vaikne, issand, kui ilus. Niiinimtühi. Vanatühi.
    
    Kõik need aastakümned. Kirjanikenike kujundikski kõlvanud.
    Piiririba, piirivöö, piiripealne. Piiritusevedaja.
    Piiri-pääri pääsuke.
    Meil piiriäärne tänavas - /küll kuis/nii armas olisee. Oli-See.
    Õli-See. See on See Wald, kus minu häll!
    Piirikivi kiviktaimlailuks, tiluliluks.
    Kus Kala on?
    Kala on vait tõesti.
    Kala kauge, kättesaamatu kui Põhjatäht. Kaugel, sügaval kättesaa-
    matu.

Üks kalake

    Üks kalake siin ilmas on. Kutsus kokku külalisi.
    Üks kalamees raius üht jämedat tala. Üht ritva.
    Kuidas kalamehed elasid?

Olin kahe-aastane

    Olin kahe-aastane
    kui kaotati maakonnad
    ja vallad. KaotaTI. Varesele valu. Mustale linnule tii-tii tihane.
    Võib-olla eksperimentaalselt avastatakse tagasi. Julged!

Mõtle või ära mõtle

    Mõtle või ära mõtle
    Aidata keegi ei saa
    Tundmata tõelist huvi
    Asjade tagamaa
    Hingeasjade vastu
    Aiman aga ei näe
    Nii nagu pime eesel
    Komberdan üle mäe
    Aga määratu jõuga
    Haarab mind määramatus
    
    Õpetaja viitab viiulile
    vaatab tüdrukule otse silma sisse.
    Neil on väike vaheaeg,
    nad kuuldavalt ei helise.
    Ära unusta siis sõrmeküüsi
    lühikeseks lõigata,
    muidu võid sa vigastada keeli.
    Tüdruk hoiab sõrmeküüned korras,
    lõikab kääridega, veidikene viilib.
    Väike viilikene liigub mööda küüsi.
    
    Siis on koolimaja keldris
    püssilaskmistund.
    Tüdruk püüab ületada hirmu
    purukslastud tagaseina ees.
    Tal on tunne, et sääl seisab inimene.
    
    Märklaud tagaseinas samast paberist,
    millel igavene Elu Sõna.
    
    Need tüdrukud ja poisid
    sääl kooli lasketiirus
    on kasvatuse liikuvad objektid.
    Need ainsad hingelised
    sellel lahingväljal.

Apteek

    Öökell - see salapärane sõna. Mustad tähed valgel emailsildil.
    Hämarus, suletud uks. Tagaruumidest immitsev valgus. Öötuli.
    Võib-olla laualamp, vaskse, rippuva lülitiketiga - tõrvikut hoidev
    käsi?
    Marmorplaatidest lett.
    Mõtlesin, kas tõesti ainult öö võib helistada - samas taipasin, et ööl
    ei ole kätt; ööl on tiivad, hõlm ja vari.
    Mustad tähed valgel sildil, neli kruvi ühtepidi, sooned üles rööbiti.
    Öökell - minust jäi ta puutumata.
    Palju oli neid, kes helistasid.
    Neile avati.

Nüüd hakkas taipama

    Nüüd hakkas taipama.
    Kes? Mida?
    Keegi. Midagi.
    Ja siis: sai aru, et pööningud ootavad.
    Sai aru, et valvavad lakad,
    et täituvad keldrid,
    kojad ja hoovid,
    meri ja maa.
    
    Tuimenenud taju taastub,
    selgineb hägune meel.
    
    Pööriöö
    	võtab viimast
    	äratades.
    	Annab viimase
    	ärganule.
    Ja saadab oma lapsukesed laiali
    kasvatama enesesse inimesi,
    kes võiksid mitte kuuluda
    kuhugi,
    kuhu nad ei kuulu.
    Ja kes ei arva iial kokku,
    kui palju on üks
    liita seesama.

EI ILMU

    Ühel kevadhommikul vara võib näha sellist pilti: nimetu linna nimetule
    väljakule sammuvad sõnatult kogu maailma kinematograafias ärakujutatud,
    äramängitud pühakud, märtrid ja suurvaimud.
    Pühakud, märtrid ja suurvaimud tulevad väljakule kokku. Ime, nad mahuvad
    ära. Väljakuäärsed majad taanduvad. Keegi ei puuduta üksteist. Kuuleb
    ainult hingamist ja samme, mõned linlased kuulevad oma südametukseid,
    paljud ei usu oma silmi.
    On see ilmutus? On küll.
    Siis tulevad filmimehed. Näevad ja filmivad ära. Võtavad nähtu üles.
    Mõnedki arvavad: ah siis jälle jälle jälle jälle käivad ajaloolise ainega
    filmi võtted. Et tehakse filmi "Kõigi maade pühakud tulevad Heina turule".
    Mõnedele tundub asi liiga imelik. Kõik suured surnud on liiga elavad,
    liiga ehtsad selleks, et olla palgalised kostüümikandjad.
    Kõik oma rahvusest ja rassist ja eri ajastutest. Ükski neist ei kõnele.
    Või ei kuule ma. Võib-olla pole mul kõrvu.
    Keegi ei räägi, keegi ei laula, keegi ei naera, keegi nutab.
    Aga nad on seal platsil.
    Kaamerad käivad, kümned kaamerad. Valgus on võimas. Valgus on taevane.
    Prozhektorid jäävad pimedaks. Valgus tuleb teiselt poolt. Pühakud, märtrid
    ja suurvaimud lähevad väljakult ära. Lähevad ära ka teised, lähevad
    filmimehed - ja naised. Öö juba käes. Kuhu küll kadus see päev.
    Hiljem, hämarais ilmutustubades selgub, et filmilindid on puhtad, keegi ei
    jäänud peale - järelikult ei olnud. Rahvas väidab, et nägi - topime tal
    suu kinni, ütleme - pole olnud. Anname käsu, et polnud.
    Keegi ei saagi teada seda, mis peale ei jää.
    Kirjeldused ei aita, tunnistused ei loe.
    
    ---
    
    Tütarlapsed-näitlejannad, kodanikud noorehärrad; olge valmis, kabjaplagin
    kostab. Kahel kabjal kappab Vana ise, kappab kohale ja ütleb: Mängid
    poetessi! Sedasama jah. Kuulsid õieti. Tead ju küll, kuidas see käib. Või
    ei tea? No küll sa teada saad! Ah ei taha? Hakkad tahtma. Noormees, palun,
    teile Äraandja roll, teie kehastate Lunastajat. Kehastate, pidage meeles.
    Ka ei taha?
    Humanismi vastu, jah? Inimarmastuse vastu kah, jah? Vägivalla poolt
    vististi. No nii.
    öelge, rahvas, mis me teeme selle jätisega, selle loobujaga, keeldujaga?
    Teie, teie, rahvas. Mitte meie. Mitte mina. Ei, me pole mõrtsukad. Esialgu
    jätame ta ellu. Oleme ju haritlased. Suurem osa meist on väga vaimsed,
    peene maitsega. Mõistame ta mängima enesetapjat. Lõpp on ehtne. Kunsti
    huvides, tõe huvides, sinu huvides, rahvas, keda teenin.
    Niisiis, noormees - teie roll on teada: Enesetapja. Väntame kaua, teil on
    aega. Oleme rääkinud. Teadke, et lõpp on ehtne.
    Päriselt.

Osa (1991)

Tühi tuba, ennast täis

    Tühi tuba, ennast täis,
    tühi tunne, ennast täis,
    tühi paber, sõnu täis.
    Miks?
    
    Suuril silmil vaatab aknast
    inimeseloom.
    Mis ta tahab?
    Tahab, et tal
    puuduks iseloom.
    
    Aga seda ei saa tahtes.
    Tahes-tahtmata on teel
    ainus igavene sõnum.
    Nüüd. Ja veel.
    Ja veel.