kord langeb nõdrameelne öö
su silmadele looriks
ning põrmust tärkab kellukesi
nilbes linnapargis
kus liivast kleepuvast võib tõusta trooniks
su syyfilisest muserdatud luid

mu syytuid juunihommikuid
kord vägistas su mõte
see liiderdustest syndind värd 
me sõbralikus getos
kus klavessiinid iialgi ei lõpe
kui jaanituleks vajatakse puid