kui sa kingid ära viimased krysanteemid
jääb mõtteisse õhtune nukrus
sa tead et selles päevas ei synni enam midagi
ja homne tundub nii kaugel olevat

nyyd olen yksnes rändur
nagu poodu kes kiindub köide
armastan pori ja lõputuid teid
yhe rohkem, rohkem

viimaks peatun su maja ees
võta siis korraks mu kylmunud käed
kuid ära pyya hetkekski aru saada

kullake, õpeta mulle headust
räägi kodust ja kevadest
piparkoogilõhnast ja vanast pirnipuust
keda sa vahel kallistad
siis kui keegi ei näe