punaste nelkide lõhn
lagritsalõhn
sinu juuste lõhn, kullake, sa elad
nende suurte majade taga ja mina 
ei saa näha tuld sinu aknas
su häälel on soojade piprakookide lõhn
ja meie verel on sygise lõhn
tuhmil samblal ja krabisevail lehil
su silmades on kyynlaleegid
soojad, soojad, värelevad

kui ma sind ei tundnud
olid õhtud kylmemad
tänavalaternate ymber 
tiirles nahkhiiri ja
halle hulkurkasse hiilis
uimaste jasmiinide varju, kui mu igaõhtused
sihitud jalutuskäigud
liig kuuldavaks said

siis oli yks luuletus
yks maailm milles kohtusime?
su hääl mida ma tookord uskuda ei saanud
sametised saialillesilmad
kyynlaleegid
soojad, soojad, värelevad

aga maja ees vihmamärjal teel
seisab mõrtsukas
tal on kylm, tal on värisevad käed ja metslooma silmad
kutsu ta sisse ja läida kaminasse tuli
pane voodisse puhtad linad, heida siidist hommikumantel
oma alasti kehalt, luba tal suruda nägu
oma soojade rindade vastu
kuivata veepiisad ta palgeilt, mu tydruk