sa seisad oma väikese akna juures ja
pyhid laest ämblikuvõrke, toas on soe, siin on kyynalde,
sidruni, raamatute, lavendliseebi ja natuke su enda lõhna

aga akna taga on öö
yks nukker ingel seisab seal ja
vaatab sind ainiti,
tydimust sinu suunurkades,
kortsunud kleiti,
näeb sinust läbi, luitunud seinale kleebitud
luuletusi, mida sa kirjutasid ammu surnud inimestele

helesinine koidik ja yks unustatud sõber kes sind praegu vajab
aga sina oled kaugel ja mõtled 
ainult iseendale

suvi lainetab läbi linnade, pyhib minema
naeru ja muusika kõrbenud muruplatsidelt
ja lehed
lähevad kollaseks vahel sajab vihma vahel paistab päikest
prygikastid ajavad yle ja paneelmajade vahel
kisab räpaseid kajakaid
hämaras hiiilivad näljased
kassid ja koerad, kellel pole enam kodu,
suvi on kaasa viinud peremehed,
soojad jalamatid ja silitused
mälestused tuhmuvad ja hägused silmapaarid
saadavad yha möödakäijate jalgu
nad ei saa aru suurtest inimestest,
...kas nad isegi?