surm suurim vabastaja jäised on su käed sa näed sa kuuled
kurbkarged põhjatuuled on su huuled hõbekuud su salalikus taevas
kui elamise vaevas kumab endiselt su kutse
tuhkhalli mere kohinas kui silmapiiri uksel
turmtuksel syda sulab kylma vihma

on kajakate kisas sinu hooliv hääl teokarbi krobelise pinna
kui surud vastu nägu pimeduse sosin
ta tosin hingepalvet lausub juukseid õrnalt soeb
poeb rinda tänulikkus hell kui kell loeb viimseid minuteid
ja maisest ajast sõlmib igavikku teid