vaikus on ämblik kes jookseb mööda pimeda toa seina
homne päev kõnnib salaja läbi linna
ning tuttav on vana seinakella sosin
(lõputu aeg, ta ei lõpe õnnelikult nagu teised muinasjutud)
kuid sina oled rahulik nagu varasygisene maastik pärast vihma
sa naeratad suletud silmil
kui joon su laugudelt
apelsinilõhnaga und
kusagil kaugel
on öö siniseks pesnud taevavõlvi
seal ärkab päike puhta ja targana
ta on vanem kui meie keegi
meie, ta lapsed, kastaniõied ja
helisev maikuutuul