Suitsetamise ajalugu
Suitsetamine on ilmselt peaaegu sama vana kui tule kasutamine. Seega umbes 150 000 aastat. Kiviaja inimesed õppisid tundma tule imelisi kasutusvõimalusi ja märkasid, et mõnede taimede põletamisel tekkiv suits avaldab neile erilist mõju.
Algul suitsetati mitmesuguseid eeterlikke õlisid sisaldavaid taimi: lavendlit, paiselehte jt. Tubakas oli Ameerika mandri asukas ja teda Vanas Maailmas ei tuntud. 1492. avastati Ameerika ja õige pea jõudsid Euroopasse kaks taime, mis määrasid Vana Maailma ajaloos ettearvamatult palju: tubakas ja kartul. Tubakas toodi Euroopasse muide juba Kolumbuse enda laevadega.
Kartulist sai inimkonna õnnistus, tema kasutuselevõtuga põllumajanduses kadusid sagedased näljahädad. Tubakast sai aga inimkonna nuhtlus, mis on hävitanud mõnede autorite arvates rohkem inimelusid kui kõik maailma sõjad kokku. Maailmas sureb tubaka poolt põhjustatud haigustesse igal aastal 2,3...3 miljonit inimest. Eestis sureb suitsetamise tõttu igal aastal umbes 2000 inimest, see on keskmiselt enam kui viis inimest päevas.
Põhja-Ameerika indiaanlastelt on pärit ka “rahupiip”, mis sümboliseeris hõimudevaheliste rahulepete sõlmimist. Samas on kasutusele võetud ka nuusktubakas ja tubakalehtedest keeratud sigarid.
Eestisse jõudis tubakas ilmselt XVI-XVII sajandi vahetusel.