LAS MA ÜMISEN

Luuletused: Timo Maran
Mirkka Rekola luuletõlked
Kujundus, küljendus: Rauno Thomas Moss
[Tallinn]: Allikaäärne, 2015; 80 lk.
ISBN 978-9949-95-137-6


Telli raamat / Order the book: Apollo, Rahva Raamat
Metsa pööramine
SISUKORD

SÄSI JA SÜÜ
Alati see koore   9
RAIESMIK   10
Midagi erilist ei teegi   11
Kirjutada raamat   12
KAJAKAS   14
Kuidas me süttime   15
Puud, mis päikese käed kuldsed   16

KASVAVAD PUUD
Ma olen elu, mis tahab   21
Lasen käguvaablase aknast õue   22
Mõtled vanusele   23
Põuane suvi   24
Võililled on juba ära õitsenud   25
KILDUDES OLEMINE   26
Eredamalt kui   27
Suveti vanas talumajas   28
Seistes sauna kõrval   29
LUMELEOPARD   30
Kirjutad luuletuse   32

TÕLKED. MIRKKA REKOLA
Valge kivi paistis. Ma ütlesin luik   37
Kiiguvad järved, kiiguvad metsad   38
Tuleb kõnelda   40
Mis on tasakaal   41
Liblika tiibadel on selline ilme   42
PARANEV   44
Roheline hämarus silmis, puud   46

VARJATUD TARTU
VARJATUD TARTU   53
Olen teel turule sibula ja singi järele   54
Käia pikki jõge sama mõtlikult, kui ta voolab   55
Südaööl saab Emajõest ookean   57
Kas see on seesama linn   58
Kui sa lähed täna üle Kaubamaja   59
Kaarsilla juurest turuhoone poole   61
Paned jala jala ette   62

VANAD MEHED
Hoia metsa poole   69
Lase ma ümisen   71
Täna nägin ma päris inimest   72
Seista, püsida   73
Vanad mehed   74
Mis aeg, mis aeg, mis aeg   75



-------------------

*

Kuidas me süttime -
mõni kui kasetoht, hetkega,
kui kulu ja kuiv sammal.
Teisel on vaja tervet õhtut,
visiseb kui rabamännijuurikas
pool järgmistki päeva, aga
ikka ajab kirbet suitsu.
Kuidas me süttime,
pilgust, mõttest, heast sõnast,
puudutusest, paitusest.
Alati ühtemoodi.
Ja põleme ehedalt,
ereda vaiguse tulega,
valusaid punaseid leeke
heites, sädemeid pildudes,
külma ja pimeduse kiuste
hõõgudes, praksudes.
Ennast ja üksteist põletades,
elu kulutades.