T. Maran. Looming 2000, nr. 12, lk. 1830–1831. * "See, mis seisab, selgineb, tasakesi järvevesi" - kivi kaldal kõneleb. Ilma alt ja üle aja, kaigub sõna, vaibub kaja - mõttekatke põgeneb. Üle iidse järve viivad kimalase kullast tiivad. Puutub maailm nimetuga - elavneb. * Kollased kased ja punakad haavad ududes maastikumaalideks saavad. Taamal, kus kummargil leinapajud jõgi taevaga ühte hajub. Karjateel rebane nuhutab õhku, sooja ja niisket, täis sügiselõhnu. Loikudeks kogunev vihmavesi öösel Su silmad vist puhtaks pesi. * Süveneb pimedus sekundeid mööda süttivad tuled akende taga külm võtab astrid ainsama ööga Jumal seitsmendat päeva magab. Õhtud meil põlevad vaibuva väega päiksele vastu veel punetab raba hommikuks jäljed on kattunud jääga Jumal seitsmendat päeva magab. Mägedest talv laskub lumise rüüga tema on ainsana tulema vaba lunastab neidki, kes suurima süüga Jumal seitsmendat päeva magab. * Süüta üks sõna, kui vähegi saad, soojenda külma ja päikseta maad. Mõtle üks mõte, hõika üks hõik, kogu see kokku ja süüta kõik. Laula üks laul, mis valgustaks teed usu, et jääst saavad sulaveed. Muuda me maailmast väiksemgi lõik, kogu see kokku ja süüta kõik. Raiu üks rada, kaeva üks kaev, tee oma tegudest tulelaev. Kutsu end välja ja saavuta võit, kogu see kokku ja süüta kõik.