T. Maran. Looming 2002, nr. 6, lk. 875–876. * Laul, kantud meelepõhjas, heletume, kesk metsi varjulisi, halle kalmekive, viib rannale kui rada, käänuline, toob uue selguse ja sügavuse. Kui lävepakul seisab inimene kel koiduudu surub silma peale. On mõistustpimestavalt hele siis tema ärkamine. * Sa ootad kivikaldal, silmad tuulte valla. Vaht, meresool ja linnud, taevasina las uhub silmapiire. Üsna sõnatuna. Päev uneledes ringutab ja algab. Ja üha valjeneb me kokkukõla, neis hetkedes, mis lainetena loetud. Ka siis, kui üksi hilja öösse poetud, ma tean, Sa peagi tõused päikesena. Ma põlen läbinisti - kas ka Sina? * Kusagilt kostub üks naer, hingetõmmeteks jagatud aeg, valgus, mis põletab pooleks elude kurrulist rüütust. Parima jätame eneste hooleks, aegade armastust hingede süütust. Läbi homsete sinise valguse, läbi ilma, ta otsa ja alguse, pöörlevad tantsides rahu ja raev. * Me kasvame kokku kui kased kord okstes ja latvades ja mõõdavad vete taset, me juured siis kõrvu maa sees. ning talvel kui linnud on läinud ja lehed saab endale tuul. siis olen sind läbi ma näinud, siis oled Sa läbi mind näinud, neis okstes on nõialuud. * Lõhnab nõmmeliivatee heinamaadel, ümber talu ära peidad enese samblasse, kesk kasesalu. Seal, kust sipelgate tee algab, lookleb üle palu ja kus mõttes käiakse kahekesi, paljajalu. Seal siis lubad endale, et ei enam eales tee enesele, teistele arutuna valu. * Kimalased ei lenda, kärjed neil suira on pilgeni täis. Kelleks siis unustad enda, ütle, mu hiline õis? Ütle, kas igatsed taga Sa hommikuid kasteseid veel, hingata hääletult, kaua ja vabana säravaks nektariks piiskade vee. ... Sügisel seisame kõrrepõlluna, pähikud tühjad ja salved on täis. Keda sest kiita või keda põlata ütle, mu hiline õis?