T. Maran. Looming 2006, nr. 12, lk. 1813–1814. * Ükskord vabaneb kõik, mõte pääseb paisu tagant, käsi laseb kivi lahti, vesi viib jää endaga. Ükski paine ei püsi igavesti ja ka piiridel on piirid ees. Ainult ajad on erinevad. Mõne jõuad Sa ära oodata ja mõni ootab ära Sinu. Nii ei olegi vabadust otsustada, et kummale poolele jääd, kas murrad või murdud, kas päästad või pääsed. Valged jääpangad tumekülmas vees, rüsinas üheks saavad jää hääl, vee hääl ja laste hõiked vana veskitammi all. * Olen paju ja mind on väga raske murda. Tormid, mis tapavad kuuski, ei tee mulle midagi. Painutasid mu maadligi ja ma tegin endale uued juured, uued võrsed ja võrakuju. Ka vanas kartulikorvis, ukse taha unustatud luuana suudaksin ma kevadel lehte minna. Olen paju. Minu nimes on palju lihtsat rõõmu, sootihaste säutsumist, vilepilli häält kevadiste luhaheinamaade kohal. * KÕIK MINGU TAGASI SINNA, KUST TULNUD - see on kõige kangem loits siin ilmas, olen ma ikka teadnud. Iga Su hea tegu tuleb tagasi Sinu juurde ja iga kuri tegu tuleb tagasi Su juurde. Iga mõte läheb tagasi sinna, kus ta on sündinud. Elu köitraod väänduvad jälle lahti ja sipelgad viivad okkad tagasi üles kuuse latva lagendiku serval. * Üks mees tuleb ülevalt alla mööda Toomemäe nõlva, tal hakid istuvad õlul ja ta on kõigile võlgu. Mees astub kaldast alla ja läheb silla alt läbi mööda jõge Vorbuse poole ta mõtted kannavad teda. Üks naine teeb köögis süüa ja hõikab aknast õue lapsi, keda veel pole, lapsi, kes on alles teel, just nagu rändavad linnud kosklad ja kiivitajad, käosulased, leevikesed - ah hoidku end külmade eest. Üks poiss mängib sulaveega, mis voolab Emajõe poole, ta sätib oksadest tõkkeid, mida vesi viib aina kaasa. Ja nii ta ei näe ega kuule, et puud on kasvamas suureks, et aeg toob mängusid juurde ja tuul pühib raamid eest.