T. Maran. Vikerkaar 2002, nr. 5–6, lk. 97–99. * Kesklinna tänav. Tolmus kuldne liblikas õisi ei leia. * Selle taeva all, kus päike sureb igal õhtul - iga hommik toob Su kaevule. Vesi jahe voolab - varajaste mesilaste laulus, üle Su juuste kõiguvad pärnad. Ei tea ma paremat Sinust nii nõjatudes aknaraamile mõlema käega. * Mets on haige, mets valutab. Igasugu tõbesid oleme näinud. Kuuseüraskite käike ja kahjutööd. Hiilgavaid seeneniite ja sinimädanikku. Sügistormide laastet ja külmalõhesid. Põtrade lõhutud noorendikke. Sellist mitte kunagi. Oksakohtadest saabub salamisi. Kangestab ladvad ja juured. Ladvad ei vaata päikesesse. Juured ei maa südame poole. Linnud ei laula, on lahkunud. Lehed ei liigu, õhku pole. Õhku ei ole, hing kiratseb. Ka mina, musträhna poeg ei tea rohtu, mis avitaks. * Oled Sa hoidnud kunagi piirpääsukest, kes hirmunult peidab end Su pihkude vahel ning otse kui kogemata surub oma nõelteravad küüned Su sõrme, kust hiljem immitseb piisake verd - mis kõige elava eest antud. * Nüüd trellid on ees Su akendel, kas ka Sinu ilmavaatel? Ja kui, siis kelle eest kaitsed end nurkraua ja raamide saatel. Vaob üha kaugemaks lõokese lend, jõed, põllud ja avali maantee, ning hajub ja hajub Su nime legend varjus tolmuste toimiku kaante. * Kesköine äike hetkeks mu unne paotus. Nõnda ka Sina. * Pärast päevatööd istun lävel ja kuulan rääkude laulu. * Loojangutaevas. Kotkas pilvede vahel. Üksinda, hilja. * Suru oma südame vastu see kivi. Vaikus. Ja laul. Üle põldude kõrgel üks lõoke.