Looduslike maastike taluvus õhusaastele

Kompilatsioon (esialgne mustand) 1995 ja 1996 aasta Keskkonnaseire kogumikele tehtud materjalidest, vabandan kiirustava üleriputamise pärast.

Kriitiline koormus (taluvuskoormus) on "arvuline hinnang ühe või mitme saasteaine depositsiooni hulgale, allpool mida meie praeguste teadmiste kohaselt ei esine looduskeskkonna tundlike elementide kahjulikke muutusi" (Nilsson, Grennfelt, 1988.). Millised on tundlikud elemendid (saastekoormuse retseptorid) ja mis on olulised kahjulikud muutused, sõltub konkreetsest ökosüsteemist ja selle kaitsmise vajadusest. Kriitilisi koormusi arvutatakse praegu ühtlustatud rahvusvahelise metoodika järgi üldhappesuse (S+N) ja eutrofeerumise jaoks (N).

Kriitilised taluvuskoormused ja tegelik saastekoormuste tase võimaldavad määrata saastekoormuse määra, mille võrra taluvuskoormus on ületatud ning sellest lähtudes fikseerida vajaduse ühes või teises piirkonnas emissiooni vähendada. Üle-Euroopalised taluvuskoormuste kaardid on üheks lähtematerjaliks edasiste õhusaastet piiravate rahvusvaheliste lepete läbirääkimistel.

Saastetaluvuse kaardistamise rahvusvaheline süsteem

Vastavalt kokkuleppele kaugleviga piire ületava õhusaaste kohta ning selle edasistele protokollidele saastetaseme piiramisest, kaardistatakse praegu enamikus Euroopa maades (või on see esimeses lähenduses juba tehtud) erinevate piirkondade ja ökosüsteemide tundlikkust õhusaastele (saastetaluvust). Hollandis (Riikliku Keskkonna- ja Tervisekaitse Instituudi RIVM juures) on loodud saastemõjude hindamise rahvusvaheline keskus (Coordination Center for Effects - CCE), milline koondab erinevate riikide andmed ja rahvuslikud kaardid, ühtlustab need Euroopa saastetaluvuse kaardiks EMEP võrguruudustikus ning valmistab ette eksperthinnagud keskkonnalepete läbirääkimisteks. Töö metoodilist külge koordineerib kaardistamise töörühm (Task Force on Mapping -TFM). CCE ja TFM suhtlevad rahvuslike kaardistamiskeskustega (National Focal Centers - NFC), millised peavad need kaardid oma maade kohta koostama ja kooskõlastatud formaadis ühtsesse andmekeskusesse edastama.

Eestis toimub rahvusvaheliselt kooskõlastatud metoodikat (Hettelingh, de Vries, 1992; Anonymous, 1993) järgiv erinevate maastike ja ökosüsteemide saastetaluvuste kaardistamine riikiliku seireprogrammi osana (õhu seire) alates 1995. aastast. Eesti Vabariigis on koordinatsioonikeskuseks EV Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, töö teostajaks Tartu Ülikooli Geograafia Instituut (Posch et al., 1995). Esimesed kontaktid tekkisid ning ettevalmistav tegevus Eesti maastike saastetaluvuse kaardistamiseks (metoodikaga tutvumine) algas 1993.

Meetodid

Lihtsaim (ja ligikaudseim) meetod kriitiliste koormuste arvutamiseks põhineb mulla- ning taimkatte iseäradel (eksperthinnangul) või mingite karakterliikide/ökosüsteemide tundlikkusel. Meetodi aluseks on ulatuslikul väliuuringute materjalil põhinevad seosed erinevate taimekoosluste ning üksikute liikide elujõulisuse ja tegelike saastekoormuste vahel. Mõnevõrra täpsem on massitasakaalu mudelitel põhinev lähenemine (SMB). Meetodi sisuks on ioonide loendamine kõigis süsteemi läbivate voogudes (sisend depositsioonist ning lähtekivimi murenemisest, väljund leostumisest ja ekspordist biomassi väljaveol süsteemist) ning ainebilansi arvutamine eeldades anioonide - katioonide tasakaalu ainevoogudes. Seda meetodit kasutatakse kaardistamisel ning saastetaluvuste määramisel laialt, meetodist on olemas nii maismaökosüsteemidele kui veekogudele sobivad modifikatsioonid. Kriitiliste koormuste kaardistamiseks tuleb iga territooriumiüksuse jaoks leida kõigi oluliste komponentide (elementaarsete ökosüsteemide) koondväärtus, mis annabki kriitilise koormuse. Rahvusvaheliste läbirääkimiste aluseks tuleb kaart taandada mingitele standardiseeritud ruutudele - seni EMEP 150x150 km ruudustikule (alates 1996. aastast uuele 50x50 km ruudustikule, mis tuletatud eelmisest). Et igas ruudus võib olla mitu erineva tundlikkusega ökosüsteemi, millel on erinev iseloomulik kriitiline koormus, tuleb eri ökosüsteeme kaaluda (tavaliselt pindalaosa järgi) ja keskmistada.

Eesti jaoks sobivaks retseptoriks valiti looduslikud ja poollooduslikud maismaakooslused, peamiselt metsamullad koos sellel kasvava taimkattega kui SMB meetodi jaoks hästi sobiv ning Eestis kõikjal levinud retseptor. Lämmastiku eutrofeeriva toime määramiseks kasutati teise retseptorina rabasid ning ekperthinnangu meetodit. Kaardid (nii lähte - kui saastetaluvuse kaardid) teostati Integraph Microstation MGE abiga, detailseim lähtematerjal on 1:200 000 mullakaart, mis digitaliseeriti ja seostati vastava andmebaasiga. Samuti digitaliseeriti ja seostati andmetega taimkatteüksuste kaart (L.Laasimeri järgi). Töö tulemuseks on metsade (metsamuldade) ja rabade saastetaluvuse jaotus lämmastiku (N) ja üldhappesuse (N+S) jaoks.

Aluseliste katioonide asendumiskiirus

Maastike saastetaluvust hinnati peamiselt SMB meetodil. Selle alusena tuli hinnata mulla katioonide taastumiskiirust - st happelise stressi - happeliste katioonide, peamiselt H+ (aga ka Alx+ või ka NH4+) ülekülluse toimel mullast välja leostuvate aluseliste katioonide (Ca2+, Mg2+, K+, Na+) taastumissuutlikkust. Aluseliste katioonide taastumiskiiruste arvutamiseks on kasutatud W. de Vries'i (1991) poolt välja pakutud meetodit, mille alusel leiti katioonide taastumiskiirus Eesti metsamuldade jaoks. Meetod lähtub mulla lõimiseklassist ning lähtekivimiklassist. Lõimiseklassi järgi on mullad jagatud kolme gruppi järgmiselt: (1) jäme, mille savisisaldus on alla 18 %; (2) keskmine, milles on savi 18-35 %; (3) peen, mille savisisaldus on üle 35 %. Eesti muldade lõimised võib jagada eelpool nimetatud kolme klassi vahel järgmiselt: (1) klassi kuuluvad liiv ja saviliiv, (2) klassi tuleb lugeda kerged ja keskmised liivsavid ning (3) klassi moodustavad jäme liivsavi ja savi.

Taastumiskiirus sõltub ka lähtekivimist. Happelisteks lähtekivimiteks on näiteks liivakivi, graniit ja gneiss. Neutraalsed on löss ning jõe- ja meresetted. Aluseliste lähtekivimitena võib nimetada lubjakivi ja dolomiiti. Tegeliku taastumiskiiruse määramiseks arvestatakse veel mullakihi paksusest ja temperatuurist tulenevaid parandusi. Sel meetodil määrati taastumiskiirused Eesti muldade jaoks (Tabel 1).

Tabel 1. Mullatüübid, valdav lõimis ja aluseliste katioonide taastumiskiirus ekv ha-1 a-1. Lõimis/kores: l - liiv, sl - saviliiv, ls - liivsavi, s - savi, r - rähk, p - paas; lähtekivimiklass: A - aluseline, N - neutraalne, H - happeline.

oodake veidi palun

Täiendavad tegurid

Peale katioonide taastumiskiiruse mõjutavad massitasakaalu protsessid, mis vähendavad kas H+ lisandumist/viivad H+ ioone süsteemist välja või toovad süsteemi juurde täiendavaid aluselisi katioone. Need on:

1. Aluseliste katioonide depositsioon kui teine nende "taastamise" allikas. Selle osa on Eestis kohati küllalt suur (eriti Põhja- ja Kirde-Eestis). Katioonide depositsiooni hindamiseks kasutati Eesti seireandmeid (Roots et al., 1994)).

2. Taimestiku osa toitainete (eeskätt N ja S, aga ka aluseliste katioonide) sidujana elusaines. Oluline on toitainete see osa, mis taimede kaudu muld-taim süsteemist eemaldatakse - see jääb leostumata. Väiksem N+S leostumine tähendab samavõrra vähem aluseliste katioonide leostumist. Seega, oluline on orgaanilise aine akumuleerumise arvel seotav N+S või siis taimse materjali süsteemist eemaldamisega seotud toitainete eksport (metsades raie, rohumaadel niitmine).

3. Lämmastiku puhul on oluline ka denitrifikatsioon. Selles protsessis eemaldatakse nitraadid süsteemist ilma leostumiseta ja täiendavat H+ lisandumist ei toimu.

4. Lämmastik kui eutrofeerija. Enamikus Eesti metsades ei ole liigne lämmastik probleem. Toitelisuse tõus võib olla probleem vaestes metsakooslustes (liival ja turbal kasvavad metsad) ning rabades, kus N lisamine võib hakata muutma taimestikku. Raba jaoks on eksperthinnangutest määratud kriitiline koormus - 6 kg N ha-1 a-1 ehk ca 430 molc ha-1 a-1.

Saastetaluvuse arvutamine

Kõik arvutustes kasutatavad suurused on moolekvivalentides hektari kohta aastas. Üldhappesuse kriitiline koormus leiti kui

CL(A) = BCwe - ANCc,

kus BCwe on aluseliste katioonide taastumiskiirus tabelist 1. ANCc on maksimaalne lubatud alkaliinsuse (peamiselt aluselised katioonid, Ca2+, Mg2+, K+, Na+) leostumine kriitiliste saastekoormuste taseme juures. Kõik siin ja edaspidi ette tulevad näitajad määrati kriitilise depositsioonitaseme juures (Posch et al., 1993). Väävli taluvuskoormus leiti kui

CLmax(S) = CL(A) + BCdep - BCu,

kus BCdep on aluseliste katioonide depositsioon ja BCu aluseliste katioonide akumuleerumine/ eksport taimkattes. Lämmastiku taluvuskoormused arvutati eraldi N kui eutrofeerija jaoks (CLnut(N)) ning lämmastiku kui hapestaja jaoks väävlidepositsiooni puudumisel (CLmax(N)) ja kriitilisele koormusele vastava väävlidepositsiooni juures (CLmin(N)).

CLnut(N) = Nu + Ni + Nl / (1- fde),

kus Nu on lämmastiku sidumine taimedes, Ni on lämmastiku immobilisatsioon, Nl on lämmastiku lubatav leostumine kriitilise saastekoormuse juures ja fde on denitrifikatsioonitegur. Lämmastiku sidumine taimsesse massi leitakse lähtudes piirava toitaine loogikast. Arvestatakse Ca, Mg, K ja P vajadust. Iga toitaine jaoks leitakse tema kriitilisele koormusele vastav

Xu = Xdep + Xwe - Q * [X]crit

kus Xu on vastava toitaine sidumine taimsesse massi, Xwe tema lisandumine porsumisest ja Xdep depositsioonist, Q on leostuva vee hulk juurdumistsoonist allpool, ja [X]crit toitaine lubatav kontsentratsioon mullavees (X = Ca, Mg, K, P).

Nu = min [ (Xdep+ Xwe - Q * [X]crit)/ ([X]/[N]) ],

kus [X]/[N] on vastava toitaine kontsentratsiooni keskmine suhe N kontsentratsiooni:

Tabel 2. Tüüpilised toitainete suhted puude elusmassis valitud liikide jaoks

_______________________________________________________________________

Liik Ca/N Mg/N K/N P/N BC/N

_______________________________________________________________________

Kuusk 0 .60 0.20 0.20 0.20 0.90

Mänd 0.50 0.15 0.12 0.20 0.70

Lehtpuud 1.50 0.15 0.35 0.10 1.90

_______________________________________________________________________

Oluline on, et Nu leitakse eeldusel, et taimse massi täiendav produktsioon jätkub pidevalt. Tasakaalus oleva loodusliku süsteemi puhu oleks Nu = 0, sest uut massi ei lisandu. Metsade puhul enamasti eeldatatakse, et toimub raie, millega osa taimsest massist ja sellega koos ka lämmastikust viiakse süsteemist välja. Eesti puhul hinnati lämmastiku pikaajaliseks keskmiseks ekspordiks 224 moolekvivalenti hektarilt aastas.

Ni = Nhumus - Nfix,

kus Nhumus on N sidumine mulla orgaanilises aines (huumuses, turbas, ) ja Nfix on lämmastiku fikseerimine. Nhumus määrati lähtudes C/N suhtest mulla, Nhumus = 0.5, 1.5, 3.0 ekv ha-1 a-1 kui C/N suhe on <15, 15 - 25, ja > 25, vastavalt. Nfix varieerub 0 - 215 ekv ha-1 a-1.

Nl = Q * [N]crit

kus [N]crit on lämmastiku kriitiline kontsentratsioon mullalahuses (mmoles/l): parasvöötme okaspuud 0.028 - 0.056, parasvöötme heitlehised puud 0.056 - 0.070.

fde = 0.8, 0.7, 0.5, 0.1, 0 vastavalt turbal, savil, liivsavil, liival ja hästi aereeritud liival.

Clmin(N) = Nu + Ni

CLmax(N) = Nu + Ni + Clmax(S) / (1-fde)

Leitud kriitilised saastekoormused

Leitud kriitilised saastekoormused Eesti erinevate metsaökosüsteemide ja rabade jaoks on esitatud alljärgnevas tabelis 3.

Tabel 3. Kriitilised koormused (CLmax(S), CLmin(N), CLmax(N) ja CLnut(N)) ning neid määravate tegurite väärtused. BCdep - aluseliste katioonide depositsioon normaaltingimustel (ilma antropogeense mõjuta) BCu - aluseliste katioonide sidumine taimkattes ning sealtkaudu eksport koos raiutava puiduga, ANCwe (hapestumist neutraliseeriv porsumine, vahel kasutatakse ka tähistust BCwe) , Ni - lämmastiku immobilisatsioon mullas, Nu - lämmastiku sidumine taimkattes ja eksport raiega, Nl - lubatav lämmastiku leostumine. i ja j on ruudu koordinaadid, pindala % näitab vastava ökosüsteemi tüübi arvestuslikku osatähtsust selle ruudu kogu arvestavast (metsa ja rabamaastiku) pindalast. Ökosüsteemide tüübid: pine-podzol - männikud leostunud, leetunud, leetjal ja leedemullal, pine-bog - rabastunud männikud, bog - rabad, spruce-podzol - kuusikud leostunud, leetunud, leetjal ja leedemullal, spruce-alvar - kuusikud paepealsel ja rähksel mullal, dec-podzol - lehtmetsad leostunud, leetunud, leetjal ja leedemullal, dec-wet - lehtmetsad liigniisketel muldadel.

oodake veidi palun, samuti joonistega.

Tabelis 3 toodud erinevate koosluste saastetaluvuste alusel genereeritud 5% protsentiilide kaart EMEP 50x50 km ruudustikul on esitatud joonisel 1. (Nimetatud piirkoormusi mitte ületav saastekoormus peaks tagama vähemalt 95% (pindalaliselt) ökosüsteemide säilimise.)

Esialgsed hinnangud saastetaluvuse ületamisele

Leitud saastetaluvuse ületamise määrad lämmastiku eutrofeeriva mõju ja lämmastiku ning väävli kombineeritud hapestava mõju jaoks on esitatud joonisel 2. Heledalt viirutatud aladel on saastekoormus ligikaudu võrdne saastetaluvusega või ületab seda pisut (kuni 20%), tumeda ristviirutusega ruudus on fooniline taluvuspiir ületatud märgatavalt (ca 1000 molc ha -1 a-1 võrra). Tulenevalt depositsioonimõõtmiste suhteliselt hõredast võrgust ei ole võimalik ka saastetaluvuse kriitiliste koormuste ületamist väga täpselt määrata. Eutrofeeriva mõju võimalikku kriitilist piiri saavutavat ja mõnevõrra ületavat mõju võib karta osas eriti tundlikes ruutudes, kus lämmastiku liig võib hakata mõjutama rabakooslusi. Ometi on see ületamine sedavõrd piiratud, et jääb praegu arvutus- ja mõõtmistäpsuse piiridesse ning pigem tuleks rääkida kriitilise piiri saavutanud saastekoormustest. Selge on, et lämmastikudepositsiooni tõustes ületatakse kriitilised koormused kindlasti ja pigem peaksime püüdlema saastekoormuse edasisele vähendamisele.

Hapestava mõju olukord on üsna sarnane ses mõttes, et terves reas ruutudes on praeguse arvutus- ja mõõtmistäpsuse juures depositsioon ja saastetaluvuse piir samad. Vaid ühes ruudus (63,76 - Kunda ümbrus) ületab saaste depositsioon normaalse foonilise saastetaluvuse. Kummati on ses piirkonnas ka aluseliste katioonide depositsioon liialt kõrge ning põhjust muldade hapsetumisest rääkida ei ole. Võrreldes kahte piirkonda, kus depositsioonimäärad ja fooniline saastetaluvus on enam- vähem võrdsed, tuleb märkida, et kogu Kirde-Eesti puhul on saavutatud foonilise saastetaluvus, kõrgenenud aluseliste katioonide depositsioon kompenseerib väävli- ja lämmastikudepositsiooni liiaga ning hapestumist ei toimu (pigem vastupidi). Lõuna-Eestis on saavutatud saastetaluvuse tegelik määr ning üksikutel tundlikel aladel ilmselt ka ületatud.

Kokkuvõte

Jätkus maastike saastetaluvuse rahvusvahelise metoodika kohandamine Eestile (iseäraks suhteliselt kõrge aluseliste katioonide depositsioon) ja erinevate metoodika variantide analüüs. Senised arvutused on lähtunud liiga kõrgest aluseliste katioonide depositsioonist, mis ei vasta normaaltingimustele. Sellest tulenevalt on maastike saastetaluvus mõnevõrra üle hinnatud. Arvesse võeti ka muutused rahvusvahelises metoodikas (detailide täpsustamine, mis ei muuda metoodika põhilist osa).

Metsa- ja rabamaastike taluvuse lämmastikusaastele metoodikat täiendati uute taluvust mõjutavate tegurite arvestamisega (denitrifitseerumise täpsem hindamine).

Koondati ja ühildati ühtsesse saastetaluvuse projekti (GIS süsteemi MGE andmebaasina 16.7x16.7 ruudustikul) kättesaadavad andmed tegelike saastekoormuste kohta arvestades nii varasemaid mõõtmisi kui 1994. ja 1995. a. mõõtmisi. Nende andmete võrdlemisel saastetaluvusega on tehtud esialgne hinnang saastetaluvuse ületamise/mitteületamise kohta.

Jätkus digitaalsete saastetaluvuse kaartide (MGE/Microstation) täpsustamine N, S ja üldhappesuse jaoks, vastavalt rahvusvahelisele metoodikale analüüsiti detailsemalt Eesti maastike saastetaluvust.

Alustati lenduvate orgaaniliste ühendite ja osoonitaluvuse kaardistamise metoodika kohandmist Eestile, alustatud on vastava andmestiku koondamist üldise saastetaluvuse andmebaasi juurde.

Tulemused on edastatud vastavalt andmebaaside uuendamise rahvusvahelistele tähtaegadele maastike saastetaluvuse Euroopa koordineerimiskeskusele Hollandis, Bilthovenis, ning EV Keskkonnaminsiteeriumi Info- ja Tehnokeskusele Eesti keskkonnaseire ülevaate jaoks. Ka on esialgsed tulemused esitatud UN ECE töökoosolekutele - Budapest, 19-22. märts, 1996 ja Kuopio, 15-19. aprill 1996.

Töö tulemuseks on Eesti erinevate taimkatte- ja mullatüüpide tundlikkusel põhinevad saastetaluvuse täpsustatud kaardid EMEP 50x50 ruudustikul, mida saab kasutada saastekoormuste ning selle piiramise vajaduste planeerimisel ning hinnang erinevate meetodite sobivusele Eestis kasutamiseks, tegeliku saastekoormuste jaotus Eestis ning selle võrdlemise alusel tehtud esialgne hinnang saastetaluvuse ületamise kohta.

Töö jätkamine 1997. aastal võimaldaks jätkata erinevate metoodikate analüüsi Eesti oludes, täpsustada erinevate süsteemide tundlikkust ja kaarte võrreldes staatilise massibilansi meetodit dünaamiliste mudelitega. Kaardistama tuleb hakata osooni ja lenduvaid orgaanilisi ühendeid, mille kriitiliste koormuste määramise metoodika esmane kohandamine Eestile on 1996. a. tehtud, perspektiivis ka raskmetalle, ka S+N kaardid vajavad täiendamist ning täpsustamist, eriti saastekoormuste ületamise osas. Võimalik oleks viia kaartide täpsus ruudustikule 16.7x16.7 km, mis vähendaks määramatust eriti Eesti servaaladel paiknevates ruutudes.

Töö teostamiseks kasutati geoinfosüsteemide vahendeid ning saadud kaardid on digitaalsed ja seotud Eesti kaardisüsteemi koordinaatidega. Töö käigus korrastati ka varemkogutud keskkonnainfot.

Kirjandus

Aguraijuja, K. 1996. Kompleksseire. Keskkonnaseire 1995. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, Info- ja tehnokeskus, Tallinn, lk. 114-117.

Anonymous, 1993. Manual on methodologies and criteria for mapping critical level/loads and geographical areas where they are exceeded. Umweltbundesamt, 154 p.

Bakker, D.J., de Vries, W. 1996. Manual for calcualting critical loads of persistent organic pollutants on soils and surface waters. TNO Institute of Environmental Sciences, Energy Research and Process Innovation, DLO Winand Staring Centre.

de Vries, W., 1991. Methodologies for the assessment and mapping of critical loads and of the impact of abatement strategies on forest soils. DLO The Winand Staring Centre, Report 46, 109 pp.

de Vries, W., Bakker, D.J. 1996. Manual for calculating critical loads of heavy metals for soils and surface waters. Wageningen, DLO Winand starin Center, Report 114, 133 pp.

Frey, T., Frey, J., Kask, P. 1996. Saarejärve kompleksseire. Keskkonnaseire 1995. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, Info- ja tehnokeskus, Tallinn, lk. 119 - 122.

Hettelingh, J.P., de Vries, W., 1992. Mapping Vademecum. Report 259101002, RIVM, 39 pp.

Kört, M., Roots, O. 1996. Õhu saasteainete kauglevi seire. Keskkonnaseire 1995. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, Info- ja tehnokeskus, Tallinn, lk. 12 - 15.

Kört, M., Roots, O., Kirjanen, I. 1996. Sademete keemia. Keskkonnaseire 1995. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, Info- ja tehnokeskus, Tallinn, lk. 15 - 19.

Nilson, E. 1996. Vilsandi kompleksseireala. Keskkonnaseire 1995. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, Info- ja tehnokeskus, Tallinn, lk. 117 - 119.

Nilsson, J., 1986. Critical loads for nitrogen and sulphur. Nordic Council of Ministers, Report 1086:11.

Nilsson, J., Grennfelt, P., 1988. Critical loads for sulphur and nitrogen. report from a workshop held at Skokloster, sweden, 19-24 March, 1988. Miljoreport 1988:15. Nordic Council of Ministers, Kobenhavn, 418 pp.

Oja, T. 1996. Õhu seire (looduslike maastike taluvus õhusaastele). Aruanne riikliku keskkonnaseire kohustuse 15M täitmisest. Tartu, 1996.

Oja, T., Tamm, T. 1996. Looduslike maastike õhusaaste taluvus. Keskkonnaseire 1995. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, Info- ja tehnokeskus, Tallinn, lk. 28 - 33.

Posch, M., Hettelingh, J.P., Sverdrup, H., Bull, K. and de Vries, W. 1993. Guidelines for the computation and mapping of critical loads and exceedances of sulphur and nitrogen in Europe. In: Downing, R. J., Hettelingh, J.-P. and de Smet , P. A.M. (Eds.) Calculation and mapping of critical loads in Europe. CCE Status Report 1993. RIVM Report N0. 259191003. Bilthoven, The Netherlands, pp. 25-38.

Posch, M, de Smet, P.A.M., Hettelingh, J.-P. Downing, R.J., 1995. Calculation and Mapping of Critical Thresholds in Europe: Status Report 1995. Coordination Center for Effects, RIVM, Bilthoven, 197 pp.

Roots, O., Saare, L., Kört, M., Otsa, E., 1994. Wet deposition of airborne pollutants in Estonia.

Warner, B., Spranger, T. 1996. Manual on methodologies and criteria for mapping critical loads/levels and geographical areas where they are exceeded. UN ECE Convention on long-Range Transboundary Air Pollution. Texte 71/96. Umwelt Bundesamt, 144 pp.