Pimedusest ei kostnud laevalael istuva
Rainsfordi kõrvu ainsatki heli peale summutatud
mootorimürina ning kiiluvee pladina ja vulina, mille
saatel jaht kärmelt läbi pimeduse liikus. Klapptoolis
röötsutav Rainsford pahvis laisalt oma lemmikpiipu.
"On nii pime, et ma võiksin avasilmi magama
jääda," mõtles ta, "pimedus oleks mulle
laugude eest..."
Ta võpatas äkilise heli peale. See
kostis kusagilt paremalt ja tema kogenud kõrvad ei
võinud teda niisugusel puhul petta. Heli kordus uuesti,
siis veel kord. Kusagil seal pilkases pimeduses tulistas
keegi kolm korda püssist. Rainsford hüppas püsti ja
astus kähku hämmeldunult reelingu juurde. Ta suunas oma
pilgu sinna, kust lasud olid kõlanud, kuid sama hästi
oleks ta võinud üritada läbi teki näha. Ta hüppas
jaluli reelingule ja jäi tasakaalu hoides sinna seisma,
et oma vaatevälja avardada. Köit riivanud piip lendas
tal suust. Ta kahmas selle järele ja tema huultelt
vallandus lühike kähe karje, kui ta mõistis, et oli
liiga kaugele küünitunud ja tasakaalu kaotanud. Karje
katkes nagu noaga lõigatult, kui Kariibi mere vannisoe
vesi ta pea kohal kokku lõi.
Pinnale tõustes üritas ta kisendada,
kuid edasiruttava jahi kiiluvesi laksatas talle näkku ja
lahtisse suhu valguv soolane vesi pani ta puristama ning
läkastama. Ta ujus jõuliste tõmmetega meeleheitlikult
jahi eemalduvatele tuledele järele, kuid peatus enne,
kui oli jõudnud läbida viiskümmend jalga. Teda valdas
iseäralik rahu; see polnud tal esimene kord täbarasse
olukorda sattuda. Polnud välistatud, et keegi jahi
pardal võiks tema hõikeid kuulda, kuid see võimalus
oli õhkõrn ja muutus sedamööda, kuidas jaht edasi
tõttas, üha õrnemaks. Rainsford rabeles endal riided
seljast ja kisendas nii nagu kopsud võtsid. Jahi tuled
muutusid nõrkadeks ning hääbuvateks jaanimardikateks
ja siis kadusid need lõplikult ööpimedusse.
Rainsfordile meenusid kuuldud lasud.
Need olid kostnud paremalt ja ta hakkas aeglaste
kaalutletud käetõmmetega ning jõudu säästes visalt
sinnapoole ujuma. Lainetega heideldes möödus lõputuna
näiv aeg. Ta hakkas oma käetõmbeid lugema; veel umbes
sada tõmmet, mõtles ta, ja siis...
Tema kõrvu ulatus heli. Pimedusest
kostis hele kriise, ülimas ahistuses ning õuduses looma
hääl. Rainsford ei osanud öelda, milline loom selle
kuuldavale tõi ega üritanudki seda ära arvata; ta ujus
värske jõuga hääle suunas. Ta kuulis seda veel kord
ja siis lõikas teine, terav katkendheli selle pooleks.
"Püstolilask," pomises
Rainsford edasi ujudes.
Kümneminutilise sihikindla
ponnistamise järel kandus tema kõrvu uus heli -
meeldivaim, mida ta kunagi elus oli kuulnud: kaljurannale
paiskuva murdlainetuse müha ja kõmin. Ta oli juba
päris kaljude kõrval, enne kui ta neid nägi; veidi
tuulisemal ööl oleks ta nende vastu puruks paiskunud.
Viimast jõudu kokku võttes lohistas ta end voogudest
välja. Hingeldades, käed marraskil, jõudis ta üles
tasasele kaldapealsele. Kuni kaljude veereni ulatus tihe
dzhungel. Hetkel ei mõelnud Rainsford põrmugi selle
üle, milliseid ohte see puude ja põõsaste rägastik
endas varjata võib. Ta mõistis ainult, et oli oma
vaenlase - mere - käest pääsenud ja et ta oli
rampväsinud. Ta varises dzhungliservale maha ning vajus
ülepeakaela oma elu kõige sügavamasse unne.
Kui ta silmad lahti lõi, mõistis ta
päikese asendi järgi, et käes oli juba õhtupoolik.
Uni oli talle reipuse tagasi andnud ja kõhtu näpistas
terav nälg. Ta vaatas peaaegu lõbusalt ringi.
"Seal, kus kõlavad püstolilasud,
on ka inimesi. Seal, kus on inimesi, leidub ka
toitu," mõtles ta. Ent missugused inimesed
säärases üksildases paigas elada võisid? Rannikut
palistas ühtlaselt sakiline dzhunglimüür.
Rainsfordi silm ei seletanud puude ja
väänkasvude tihedas võrgustikus mingit rada. Hõlpsam
oli minna piki kallast ja Rainsford hakkas vees edasi
kahlama. Mitte kuigi kaugel kohast, kus ta oli kaldale
jõudnud, jäi ta seisma. Võsas oli viselnud üks
haavatud olevus, jälgede põhjal otsustades suur loom;
rohi oli maha muljutud ja sammal üles kistud; üks
rohututt oli erepunaseks värvunud. Rainsfordi pilk tabas
lähedal maas väikese kiiskava eseme ja ta korjas selle
üles. See oli tühi padrunikest.
|