Pimedusest ei kostnud laevalael istuva Rainsfordi kõrvu ainsatki heli peale summutatud mootorimürina ning kiiluvee pladina ja vulina, mille saatel jaht kärmelt läbi pimeduse liikus. Klapptoolis röötsutav Rainsford pahvis laisalt oma lemmikpiipu. "On nii pime, et ma võiksin avasilmi magama jääda," mõtles ta, "pimedus oleks mulle laugude eest..."

Ta võpatas äkilise heli peale. See kostis kusagilt paremalt ja tema kogenud kõrvad ei võinud teda niisugusel puhul petta. Heli kordus uuesti, siis veel kord. Kusagil seal pilkases pimeduses tulistas keegi kolm korda püssist. Rainsford hüppas püsti ja astus kähku hämmeldunult reelingu juurde. Ta suunas oma pilgu sinna, kust lasud olid kõlanud, kuid sama hästi oleks ta võinud üritada läbi teki näha. Ta hüppas jaluli reelingule ja jäi tasakaalu hoides sinna seisma, et oma vaatevälja avardada. Köit riivanud piip lendas tal suust. Ta kahmas selle järele ja tema huultelt vallandus lühike kähe karje, kui ta mõistis, et oli liiga kaugele küünitunud ja tasakaalu kaotanud. Karje katkes nagu noaga lõigatult, kui Kariibi mere vannisoe vesi ta pea kohal kokku lõi.

Pinnale tõustes üritas ta kisendada, kuid edasiruttava jahi kiiluvesi laksatas talle näkku ja lahtisse suhu valguv soolane vesi pani ta puristama ning läkastama. Ta ujus jõuliste tõmmetega meeleheitlikult jahi eemalduvatele tuledele järele, kuid peatus enne, kui oli jõudnud läbida viiskümmend jalga. Teda valdas iseäralik rahu; see polnud tal esimene kord täbarasse olukorda sattuda. Polnud välistatud, et keegi jahi pardal võiks tema hõikeid kuulda, kuid see võimalus oli õhkõrn ja muutus sedamööda, kuidas jaht edasi tõttas, üha õrnemaks. Rainsford rabeles endal riided seljast ja kisendas nii nagu kopsud võtsid. Jahi tuled muutusid nõrkadeks ning hääbuvateks jaanimardikateks ja siis kadusid need lõplikult ööpimedusse.

Rainsfordile meenusid kuuldud lasud. Need olid kostnud paremalt ja ta hakkas aeglaste kaalutletud käetõmmetega ning jõudu säästes visalt sinnapoole ujuma. Lainetega heideldes möödus lõputuna näiv aeg. Ta hakkas oma käetõmbeid lugema; veel umbes sada tõmmet, mõtles ta, ja siis...

Tema kõrvu ulatus heli. Pimedusest kostis hele kriise, ülimas ahistuses ning õuduses looma hääl. Rainsford ei osanud öelda, milline loom selle kuuldavale tõi ega üritanudki seda ära arvata; ta ujus värske jõuga hääle suunas. Ta kuulis seda veel kord ja siis lõikas teine, terav katkendheli selle pooleks.

"Püstolilask," pomises Rainsford edasi ujudes.

Kümneminutilise sihikindla ponnistamise järel kandus tema kõrvu uus heli - meeldivaim, mida ta kunagi elus oli kuulnud: kaljurannale paiskuva murdlainetuse müha ja kõmin. Ta oli juba päris kaljude kõrval, enne kui ta neid nägi; veidi tuulisemal ööl oleks ta nende vastu puruks paiskunud. Viimast jõudu kokku võttes lohistas ta end voogudest välja. Hingeldades, käed marraskil, jõudis ta üles tasasele kaldapealsele. Kuni kaljude veereni ulatus tihe dzhungel. Hetkel ei mõelnud Rainsford põrmugi selle üle, milliseid ohte see puude ja põõsaste rägastik endas varjata võib. Ta mõistis ainult, et oli oma vaenlase - mere - käest pääsenud ja et ta oli rampväsinud. Ta varises dzhungliservale maha ning vajus ülepeakaela oma elu kõige sügavamasse unne.

Kui ta silmad lahti lõi, mõistis ta päikese asendi järgi, et käes oli juba õhtupoolik. Uni oli talle reipuse tagasi andnud ja kõhtu näpistas terav nälg. Ta vaatas peaaegu lõbusalt ringi.

"Seal, kus kõlavad püstolilasud, on ka inimesi. Seal, kus on inimesi, leidub ka toitu," mõtles ta. Ent missugused inimesed säärases üksildases paigas elada võisid? Rannikut palistas ühtlaselt sakiline dzhunglimüür.

Rainsfordi silm ei seletanud puude ja väänkasvude tihedas võrgustikus mingit rada. Hõlpsam oli minna piki kallast ja Rainsford hakkas vees edasi kahlama. Mitte kuigi kaugel kohast, kus ta oli kaldale jõudnud, jäi ta seisma. Võsas oli viselnud üks haavatud olevus, jälgede põhjal otsustades suur loom; rohi oli maha muljutud ja sammal üles kistud; üks rohututt oli erepunaseks värvunud. Rainsfordi pilk tabas lähedal maas väikese kiiskava eseme ja ta korjas selle üles. See oli tühi padrunikest.