Ta uuris hoolikalt maapinda ja leidis sealt selle, mida ta oli lootnudki leida - jahisaabaste jäljed. Need suundusid piki kaldaäärt sinna, kuhupoole temagi oli läinud. Rainsford tõttas õhinal edasi, komistades vahel kõdunenud puutüvele või lahtisele kivile, ent ta ei aeglustanud sammu; saare kohale hakkas laskuma õhtu.

Meri ja dzhungel olid juba kottpimedusse mattunud, kui Rainsford silmas tulesid. Ta nägi neid, kui ta oli ümber rannakõveruse pööranud, ja esmalt näis talle, et ta ligineb mingile külale, sest tulesid oli nii palju. Kuid edasi rühkides täheldas ta oma jahmatuseks, et kõik need tuled põlesid ühesainsas hiiglaslikus hoones - vägevas ehitises, mille teravatipulised tornid üles pimedusse kerkisid. Tema pilgule avanesid paleed meenutava lossi hägusad piirjooned; maja asetses kõrgel järsakul, mille kolmes küljes langesid kaljud püstloodis alla, sinna, kus varjuv meri ahnelt oma huuli limpsis.

"Miraazh," mõtles Rainsford. Kuid kõrget raudvarbadest väravat avades pidi ta nentima, et see ei olnud miraazh. Kivitrepp oli täiesti ehtne, kõõrdsilmse draakoni kujulise koputiga massiivne uks oli täiesti ehtne, ent ometi ümbritses seda kõike mingi ebareaalne atmosfäär. Rainsford kergitas rasket koputit ja lasi sellel siis alla langeda. Uks avanes sedamaid nii kähku nagu liikunuks see vedrudel ja Rainsford jäi silmi pilgutades seisma keset välja tulvavat kuldset valgusvoogu. Kui ta silm jälle midagi seletama hakkas, nägi ta suurimat meest, keda ta oma elus oli kunagi kohanud - jässakat ning musta habemega hiigelkogu. Mees hoidis käes pika toruga revolvrit, mis oli Rainsfordile otse rindu sihitud. Habemepuhmast piidlesid Rainsfordi kaks pisikest silma.

"Ärge kartke," sõnas Rainsford relvituks tegeva - nii ta vähemalt lootis - naeratuse saatel. "Ma ei ole mingi röövel. Ma kukkusin üle jahi parda. Ma olen Sanger Rainsford New Yorgist."

Pilk hiiglase silmis oli endiselt ähvardav. Revolver püsis liikumatult tal käes nagu oleks hiiglane olnud raidkuju. Ta ei andnud vähimatki märku, et oli Rainsfordi sõnadest aru saanud või neid üldse kuulnud. Tal oli seljas must halli karakulläärisega vormikuub.

"Ma olen Sanger Rainsford New Yorgist," kordas Rainsford. "Ma kukkusin üle jahi parda. Mul on kõht tühi."

Mehe ainsaks vastuseks oli pöidlaga üles tõstetud revolvri kaitseriiv. Siis nägi Rainsford, kuidas mehe teine käsi auandmiseks lauba juurde tõusis. Ta lõi kannad kokku ning võttis valveseisaku. Laiast marmortrepist tuli alla teine, rühikas ja nõtke hoiakuga õhturiietuses mees. Rainsfordi juurde astunud, ulatas ta tulijale käe. Koolitatud häälel, milles kõlas sellele kaalu lisav kerge aktsent, ütles ta:"Mul on suur rõõm ja au tervitada oma majas härra Sanger Rainsfordi, kuulsat jahimeest. Ma olen lugenud teie raamatut lumeleopardijahist Tiibetis. Mina olen kindral Zaroff."

Esimene, mida Rainsford tema juures tähele pani, oli tema harukordne ilu; järgmiseks täheldas ta, et kindrali nägu oli omapäraselt, lausa erandlikult metsik. Ta oli pikakasvuline, mitte enam esimeses nooruses mees, sest tema juuksed olid lumivalged, kuid tema puhmjad kulmud ja sõjaväelaslikult kikkis vurrud olid sama mustad nagu öö, millest Rainsford oli välja ilmunud. Ka tema silmad olid mustad ja neis säras terane pilk. Tal olid kõrged põsesarnad, terav nina, tõmmu kuivetu nägu, käsklusi jagama harjunud mehe nägu, aristokraadi nägu. Kindral pöördus vormirõivais hiiu poole ja tegi talle märguande. Koljat pani püstoli ära, andis au ja lahkus.

"Ivan on uskumatult tugev sell," nentis kindral, "kuid õnnetuseks on ta kurt ja tumm. Lihtsa loomuga mees, kuid ma pean ütlema, et pisut metslaslik nagu kogu ta rahvas."

"Kas ta on venelane?"

"Kasakas," vastas kindral ja tema naeratus joonistas esile punased huuled ning teravad hambad. "Nagu minagi."

"Tulge," jätkas ta, "mida me siin ikka lobiseme. Rääkida võime ka hiljem. Praegu vajate te riideid, toitu ja puhkust. Neid peate te ka saama. Siin on väga rahulik koht. Olge lahked, härra Rainsford, Ivan näitab teile teed. Pidin just hakkama õhtust sööma, kui te kohale jõudsite, aga ma ootan teid ära. Loodan, et minu rõivad teile passivad."