Söögituba, kuhu ta Ivani kannul läks, oli mitmes mõttes erakordne. Oma tammepuust seinatahvlitega, kõrge laega ja üüratu lauaga, mille taha nelikümmend meest sööma oleksid mahtunud, meenutas see feodaalajastu parunilossi saali. Halli seintele olid riputatud hulk loomapäid - lõvid, tiigrid, elevandid, hirved, karud; suurimad või täiuslikumad isendid, mida Rainsford oli kunagi elus näinud. Lauakraam - linad, kristall, hõbe ja portselan - oli ülimalt toretsev.

"Teeme kõik, mis meie võimuses, et tsivilisatsiooni meeldivaid kombeid siin alal hoida," sõnas kindral Zaroff pooleldi vabandavalt. "Palun mitte pahaks panna, kui leiate midagi puudu olevat. Meie saar asub laevateedest kaugel eemal."

Ehtsa maailmakodanikuna jättis kindral ülimalt hoolitseva ning külalislahke võõrustaja mulje. Kuid oma taldriku kohalt üles vaadates märkas Rainsford iga kord, kuidas kindral teda terase pilguga uuris.

"Te olite ehk üllatunud, et ma teie nime teadsin," sõnas kindral. "Asi on selles, et ma loen läbi kõik jahiteemalised raamatud, mis ilmuvad inglise, prantsuse ja vene keeles. Mul on elus vaid üks kirg, härra Rainsford, ja see on jaht."

"Teil on siin hulk oivalisi päid," ütles Rainsford. "See Kapimaa pühvel on suurim, mida ma olen eales näinud. Olen alati arvanud, et Kapimaa pühvel on suurtest jahiloomadest kõige ohtlikum."

Kindral viivitas vastusega paar hetke, naeratades oma veidrat punahuulset naeratust. Siis lausus ta pikkamisi: "Ei. Te eksite, mu härra. Kapimaa pühvel ei ole suurtest jahiloomadest sugugi kõige ohtlikum." Ta rüüpas lonksu veini. "Siin, minu reservaadis sellel saarel pean ma jahti veel ohtlikumatele loomadele," jätkas ta sama venival toonil.

Rainsford ei varjanud oma üllatust. "Kas siin saarel leidub siis suuri ulukeid?"

"Loomulikult ei ole nad siit pärit; ma pean neid saarele sisse vedama."

"Kelle te siis siia tõite, kindral?" päris Rainsford. "Kas tiigrid?"

Kindral naeratas. "Ei," sõnas ta. "Tiigrijaht ei huvita mind enam aastaid. Nad ei paku mingit pinget, tõelist ohtu. Mina elan ohu nimel, härra Rainsford. Meil teiega seisab ees üks tubli jaht. Teie seltskond valmistab mulle ülimat rõõmu."

"Kuid milliseid loomi..." alustas Rainsford.

"Varsti saate teada," sõnas kindral. "Olen kindel, et see pakub teile lõbu. Kogu oma tagasihoidlikkuse juures võin vist siiski öelda, et ma olen teinud midagi harukordset. Ma olen leiutanud uue tunde."

Hetke vaikinud,jätkas ta: "Mõned inimesed on Jumal teinud luuletajaiks. Mõnedest teeb ta kuningad, teistest kerjused. Minust tegi ta jahimehe. Mu isa ütles, et minu käsi on loodud päästiku jaoks. Kui ma olin viieaastane, kinkis ta mulle väikese püssi, mis oli Moskvas nimme minu jaoks teha lastud ja millega ma varblasi küttisin. Kümne aastaselt tapsin ma oma esimese karu. Terve mu elu on olnud üks igikestev jaht. Ma astusin küll sõjaväkke ja juhatasin mõnda aega kasakate ratsapolku, kuid minu tõeliseks kireks jäi endiselt jaht. Ma olen kõigis maades küttinud kõiksuguseid loomi. Ma ei oskagi öelda, kui palju loomi ma olen tapnud.