|
|
Hiiglane juhatas
Rainsfordi tohutu suurde peegellaega magamistuppa, milles
oli baldahhiinvoodi, kus oleks vabalt jätkunud ruumi
kuuele mehele. Ivan võttis kapist välja smokingi ja
seda selga pannes täheldas Rainsford, et see oli pärit
Londoni rätsepatöökojast, kus alla hertsogi reeglina
kedagi jutule ei võetud. Söögituba,
kuhu ta Ivani kannul läks, oli mitmes mõttes erakordne.
Oma tammepuust seinatahvlitega, kõrge laega ja üüratu
lauaga, mille taha nelikümmend meest sööma oleksid
mahtunud, meenutas see feodaalajastu parunilossi saali.
Halli seintele olid riputatud hulk loomapäid - lõvid,
tiigrid, elevandid, hirved, karud; suurimad või
täiuslikumad isendid, mida Rainsford oli kunagi elus
näinud. Lauakraam - linad, kristall, hõbe ja portselan
- oli ülimalt toretsev.
"Teeme kõik, mis meie võimuses,
et tsivilisatsiooni meeldivaid kombeid siin alal
hoida," sõnas kindral Zaroff pooleldi vabandavalt.
"Palun mitte pahaks panna, kui leiate midagi puudu
olevat. Meie saar asub laevateedest kaugel eemal."
Ehtsa maailmakodanikuna jättis kindral
ülimalt hoolitseva ning külalislahke võõrustaja
mulje. Kuid oma taldriku kohalt üles vaadates märkas
Rainsford iga kord, kuidas kindral teda terase pilguga
uuris.
"Te olite ehk üllatunud, et ma
teie nime teadsin," sõnas kindral. "Asi on
selles, et ma loen läbi kõik jahiteemalised raamatud,
mis ilmuvad inglise, prantsuse ja vene keeles. Mul on
elus vaid üks kirg, härra Rainsford, ja see on
jaht."
"Teil on siin hulk oivalisi
päid," ütles Rainsford. "See Kapimaa pühvel
on suurim, mida ma olen eales näinud. Olen alati
arvanud, et Kapimaa pühvel on suurtest jahiloomadest
kõige ohtlikum."
Kindral viivitas vastusega paar hetke,
naeratades oma veidrat punahuulset naeratust. Siis lausus
ta pikkamisi: "Ei. Te eksite, mu härra. Kapimaa
pühvel ei ole suurtest jahiloomadest sugugi kõige
ohtlikum." Ta rüüpas lonksu veini. "Siin,
minu reservaadis sellel saarel pean ma jahti veel
ohtlikumatele loomadele," jätkas ta sama venival
toonil.
Rainsford ei varjanud oma üllatust.
"Kas siin saarel leidub siis suuri ulukeid?"
"Loomulikult ei ole nad siit
pärit; ma pean neid saarele sisse vedama."
"Kelle te siis siia tõite,
kindral?" päris Rainsford. "Kas tiigrid?"
Kindral naeratas. "Ei,"
sõnas ta. "Tiigrijaht ei huvita mind enam aastaid.
Nad ei paku mingit pinget, tõelist ohtu. Mina elan ohu
nimel, härra Rainsford. Meil teiega seisab ees üks
tubli jaht. Teie seltskond valmistab mulle ülimat
rõõmu."
"Kuid milliseid loomi..."
alustas Rainsford.
"Varsti saate teada," sõnas
kindral. "Olen kindel, et see pakub teile lõbu.
Kogu oma tagasihoidlikkuse juures võin vist siiski
öelda, et ma olen teinud midagi harukordset. Ma olen
leiutanud uue tunde."
Hetke vaikinud,jätkas ta: "Mõned
inimesed on Jumal teinud luuletajaiks. Mõnedest teeb ta
kuningad, teistest kerjused. Minust tegi ta jahimehe. Mu
isa ütles, et minu käsi on loodud päästiku jaoks. Kui
ma olin viieaastane, kinkis ta mulle väikese püssi, mis
oli Moskvas nimme minu jaoks teha lastud ja millega ma
varblasi küttisin. Kümne aastaselt tapsin ma oma
esimese karu. Terve mu elu on olnud üks igikestev jaht.
Ma astusin küll sõjaväkke ja juhatasin mõnda aega
kasakate ratsapolku, kuid minu tõeliseks kireks jäi
endiselt jaht. Ma olen kõigis maades küttinud
kõiksuguseid loomi. Ma ei oskagi öelda, kui palju loomi
ma olen tapnud.
|
|
|