"Miks siis?"

"Lihtsal põhjusel: jaht ei olnud minu jaoks enam "sportlik väljakutse", nagu te seda nimetate. See oli liiga hõlpsaks muutunud. Mul peab alati olema keegi, keda jälitada. Alati. Pole suuremat tüütust, kui seda on täiuslikkus."

Kindral süütas uue sigareti. "Ühelgi loomal ei olnud minu vastu enam mingeid zhansse. See ei ole hooplemine, vaid statistiline tõik. Loomal pole midagi peale jalgade ja vaistu, kuid vaistuga mõistuse vastu ei saa. Uskuge mind, et see mõte oli minu jaoks traagiline."

Rainsford nõjatus oma võõrustaja juttu tähelepanelikult kuulates üle laua.

"Ja siis korraga sain ma aru, mida ma tegema pidin," jätkas kindral.

"Ja nimelt?"

Kindral naeratas nagu inimene, kes on takistusega silmitsi sattunud ja selle edukalt ületanud. "Ma pidin leiutama uue jahilooma," ütles ta.

"Uue looma? Te teete nalja!"

"Mitte põrmugi," sõnas kindral. "Ma ei heida jahi üle kunagi nalja. Ma ostsin selle saare ära, ehitasin siia selle maja ja pean siin nüüd jahti. Saar on minu eesmärkide jaoks ideaalne - siin on radadest kubisev dzhungel, mäed, sood..."

"Mis loom see siis on, kindral Zaroff?"

"Oo, siin võib pidada kõige põnevamat jahti maailmas," lausus kindral. "Ma käin jahil iga päev ega tüdine sellest nüüd kordagi, sest mul on nüüd jahiloom, kes võib olla mulle võrdväärseks vastaseks."

Rainsfordi näol peegeldus hämming.

"Ma vajasin ideaalset ulukit," selgitas kindral. "Niisiis ütlesin ma endale:"Millised omadused on ideaalsel jahiloomal?". Ja loomulik vastus oli:"Ta peab olema julge, salakaval ja eelkõige mõtlemisvõimeline."

"Kuid ükski loom ei oska ju mõelda," vaidles Rainsford vastu.

"On siiski üks, kes suudab, mu kallis sõber," kostis kindral.

"Te ei taha ometi öelda..." ahmis Rainsford õhku.

"Ja miks mitte?"

"Ma ei usu, et te seda tõsiselt mõtlete, kindral Zaroff. See on mingi jõhker nali."

"Miks ma ei peaks seda tõsiselt mõtlema? Ma räägin ju jahist."

"Jahist? Tule taevas appi, kindral Zaroff, see, millest te räägite, on ju mõrv!"

Kindral puhkes naerma ja piidles Rainsfordi nöökivalt. "Milline veidrik te küll olete!" sõnas ta. "Tänapäeval ei oskaks arvatagi, et isegi Ameerikas võib leiduda mõni haritud noormees, kellel on nõnda naiivne, ja ütleksin koguni, et viktoriaanlik maailmanägemine. Nagu leiaks limusiinist nuusktubakatoosi. Usun, et te loobute oma eelarvamustest, kui te koos minuga jahile tulete. Mul on teie jaoks varuks ehtne uus närvikõdi, härra Rainsford."

"Tänan teid, kuid ma olen jahimees, mitte mõrtsukas."

"Heldeke, jälle see ebameeldiv sõna," sõnas kindral täiesti häirimatult. "Lubage teile näidata, et teie eelarvamused on täiesti alusetud."

"Kuidas seda mõista?"

"Elu on tugevate päralt, tugevatele elamiseks ja vajaduse korral ka valitsemiseks. Selle maailma nõrgad on siia saadetud tugevatele ajaviiteks. Mina olen tugev. Miks ei peaks ma oma andi kasutama? Kui ma tahan jahti pidada, siis miks ei peaks ma seda tegema? Ma pean jahti inimrämpsule - prahilaevade madrustele, hindudele, mustanahalistele, hiinlastele, valgetele, segaverelistele - üks puhastverd hobune või jahikoer on rohkem väärt kui trobikond selliseid."

"Aga kust te neid võtate?"

"Seda saart nimetatakse Laevalõksuks," vastas kindral. "Mõnikord saadab neid mulle vihane tormijumal. Mõnikord, kui saatus pole nii heldes tujus, aitan ma saatusele veidi kaasa. Tulge siia akna juurde. Vaadake sinna!" hüüdis kindral sõrmega pimedusse osutades. Kui ta nupule vajutas, nägi Rainsford kaugel taamal meres tuledesähvatust.