"Tsivilisatsiooniga? Ja ise lasete inimesi maha?"

Kindrali mustades silmades välgatas vihasäde, kuid see püsis seal vaid hetke, ja ta lausus ülimalt armastusväärselt: "Heldeke, milline õiglane noormees! See oleks barbaarne. Ma käin oma külalistega väga hoolitsevalt ümber. Nad saavad piisavalt head toitu ja füüsilist koormust. Nad saavutavad oivalise kehalise vormi. Homme näete seda ise."

"Mida te silmas peate?"

"Me külastame minu treeningkooli," naeratas kindral. "See asub keldris. Praegu on mul seal tosinkond õpilast. Nad on pärit Hispaania pargaselt "Sanlucar", mis õnnetuseks nende kaljude otsa sattus. Pean kahetsusega nentima, et see on väga vilets kamp. Nadid isendid, kes on laevatekiga rohkem harjunud kui dzhungliga."

Ta tõstis käe ja Ivan tõi lauale kange türgi kohvi. Rainsford ohjeldas suurivaevu oma keelt.

"Saage aru, see on mäng," jätkas kindral kiretult. "Ma teen ühele neist ettepaneku jahile minna. Ma annan talle kaasa toiduvaru ja suurepärase jahinoa. Ma kingin talle kolmetunnise edumaa. Seejärel lähen ma tema jälgi mööda, relvastatult ainult kõige väiksema kaliibri ja laskeulatusega püstoliga. Kui minu uluk kolm tervet päeva mind vältida suudab, on ta mängu võitnud. Kui ma ta üles leian," - kindral naeratas - "siis jääb ta kaotajaks."

"Aga kui ta keeldub jahiloomaks hakkamast?"

"Oo, loomulikult on tal see õigus," vastas kindral. "Kui ta ei soovi jahist osa võtta, annan ma ta Ivani kätte. Ivanil oli omal ajal au teenida tsaari ametliku nuuditajana ja tal on spordist oma arusaam. Nad valivad eranditult jahi, härra Rainsford, viimne kui üks."

"Ja kui mõni neist võidab?"

Naeratus kindrali näol venis laiemaks. "Tänaseni pole ma kordagi kaotanud," sõnas ta ja lisas siis rutakalt: "Ma ei taha, et te mind hooplejaks peaksite, härra Rainsford. Enamik neist ei valmista mulle peaaegu mingeid raskusi. Vahel satun ma siiski hätta. Üks neist oleks peaaegu võitnud. Pidin lõpuks koerad appi võtma."

Kindral juhtis Rainsfordi akna juurde. Akendest hoovav valgus pani varjud all hoovis groteskselt hubisema ja Rainsford nägi, kuidas tosinkond tohutuid musti kogusid seal ringi liikus. Üles tema poole vaadates helkisid nende silmad rohekalt.

"Minu meelest üpris hea kari," nentis kindral. "Nad lastakse igal õhtul kell seitse lahti. Kui keegi peaks üritama minu majja sisse - või siit välja - tungida, juhtuks temaga midagi ülimalt kahetsusväärset." Ta hakkas üht viisijuppi ümisema.

"Ja nüüd tahaksin ma teile näidata oma uut peadekollektsiooni," jätkas ta. "Ehk tuleksite koos minuga raamatukokku?"

"Loodan, et vabandate mind, kindral," vastas Rainsford. "Ma ei tunne ennast täna õhtul just kõige paremini."

"Kas tõesti?" päris kindral osavõtlikult. "Nojah, pärast sellist pikka ujumist on see vist ka loomulik. Usun, et homme olete nagu uuesti sündinud. Siis peame jahti, eks? Mul on üks üsna paljutõotav plaan..."

Rainsford kiirustas toast välja.

"Kahju, et te täna õhtul ei jaksa kaasa tulla," hõikas kindral talle järele. "Ma loodan üsnagi head ajaviidet - suur tugev mustanahaline. Ta tundub olevat vastupidav... Hüva, head ööd, härra Rainsford. Loodan, et puhkate ennast korralikult välja."