R.Connell INIMJAHT           järgmine ptk
         Voodi oli pehme ja pidzhaama kõige pehmemast siidist ning Rainsford oli surmani väsinud, ent ometi ei võtnud uneuim tema üle võimust. Ta lebas avasilmi. Korra näis talle nagu oleks ta kuulnud ukse taga koridoris vargseid samme. Kui ta ust lahti teha püüdis, keeldus see avanemast. Rainsford läks akna juurde ja vaatas välja. Tema tuba asus kõrgel ühes tornis. Häärberis olid tuled nüüd kustunud ja see oli pime ning vaikne, kuid taevas paistva kuusirbi valgel nägi ta ähmaselt hoovi; seal sõelusid pimedusemustrite vahel edasi-tagasi mustad hääletud kogud. Jahikoerad kuulsid, kui ta aknale ilmus ja jäid oma roheliste silmadega ootusrikkalt üles vaatama. Rainsford läks tagasi voodi juurde ja heitis pikali. Ta oli juba tukkuma jäämas, kui ta hommiku eel kuulis kaugelt dzhunglist nõrka püstolipauku.

Kindral Zaroff ilmus välja alles hommikusöögi ajaks. Ta oli rõivastunud laitmatusse mõisahärra tviidülikonda ja tundis huvi Rainsfordi tervise üle.

"Mis minusse puutub, siis mina end sama hästi ei tunne," ohkas ta. "Ma olen mures, härra Rainsford. Läinud ööl andis mu vana häda taas end tunda. See ei olnud hea jaht. Too vennike sattus paanikasse. Ta jättis enda taha sirge jäljeraja, mis ei tekitanud mulle mingeid probleeme. Sellised need madrused on, esiteks on neil töntsid ajud ja teiseks ei oska nad metsas midagi peale hakata. See on lausa nördimapanev."

"Ma soovin sellelt saarelt otsekohe lahkuda, kindral," sõnas Rainsford otsustavalt.

Kindral kergitas oma kulmupuhmaid ja näis olevat haavunud. "Aga mu kallis sõber," protesteeris ta, "te ju alles tulite. Te pole saanud jahti pidadagi..."

"Ma tahan lahkuda juba täna," sõnas Rainsford. Ta nägi, kuidas kindrali elutud mustad silmad teda pingsalt jälgisid. Korraga lõi kindrali nägu särama.

"Täna õhtul läheme jahile - teie ja mina," ütles ta.

Rainsford vangutas pead. "Ei, kindral," vastas ta, "mina ei tule."

Kindral kehitas õlgu. "Nagu soovite, mu sõber," lausus ta. "Valik on teie teha. Kuid ma kaldun siiski arvama, et te eelistate minu ettekujutust spordist Ivani omale."

"Te ei taha ometi öelda..." hüüatas Rainsford.

"Mu kallis sõber," sõnas kindral, "kas ma ei rääkinud teile, et ma mõtlen kõike, mis jahti puutub, alati tõsiselt? See on tõeline idee! Ma tõstan klaasi minu väärilise vastase terviseks - viimaks ometi."

Kindral kergitas oma klaasi, kuid Rainsford jäi teda ainiti silmitsedes istuma.

"Küll te näete, et see mäng väärib küünlaid," ütles kindral innukalt. "Teie mõistus minu oma vastu. Teie jahikunst minu oma vastu. Teie jõud ja visadus minu oma vastu. Ja panus pole just tühine, või kuidas?"

"Ja kui ma võidan..." alustas Rainsford kähedalt.

"Kui ma teid kolmanda päeva lõunaks üles ei leia, tunnistan end meelsasti kaotajaks," ütles kindral Zaroff. "Minu luup viib teid mandrile ja paneb linna lähedal maale. Annan teile oma härrasmehe ja sportlase ausõna. Loomulikult peate teie omakorda lubama, et te ei räägi oma siinviibimisest sõnakestki."

"Ma ei kavatse midagi sellist lubada," vastas Rainsford.

"Hm, sellisel juhul..." sõnas kindral, "kuid jätame praegu selle." Tema ilme muutus asjalikuks. "Ivan annab teile jahirõivad, toitu ja noa. Soovitan jalga panna mokassiinid, need jätavad vähem jälgi. Samuti soovitan eemale hoida soost, mis asub saare kagunurgas. Me nimetame seda Surmasooks. Seal on ajuliiv. Üks rumal vennike üritas sinna pageda. Kahetsusväärne oli see, et Lazarus talle järgnes. Ma armastasin Lazarust, ta oli parim jahikoer minu karjas. Nüüd palun vabandage mind. Ma pean pärast lõunasööki alati siestat. Kardan, et teil pole vist uinakuks enam mahti. Kindlasti soovite te teele asuda. Ma ei tule teile järele enne videvikku. Öine jaht on palju erutavam kui päevane, kas pole? Au revoir, härra Rainsford, au revoir."

        
  R.Connell INIMJAHT       järgmine ptk