Rainsford rühkis juba teist tundi läbi põõsastiku. "Külma verd, ainult külma verd," kordas ta endamisi läbi kokkupigistatud hammaste. Ta ei olnud suutnud külma verd säilitada, kui lossi värav tema selja taga kinni langes. Algul oli tema ainsaks mõtteks kindral Zaroffi ees võimalikult suur edumaa saavutada ja seetõttu oli ta paanikast kannustatult otsejoones edasi tormanud. Nüüd võttis ta end kätte, jäi seisma ning pidas oma olukorra üle aru.

Ta mõistis, et otsejoones pagemine oli kasutu, sest paratamatult jõuaks ta niimoodi mere äärde välja. "Eks teeme siis talle veidi jälgi," pomises ta ja pööras vaevumärgatavalt rajalt, mida mööda ta oli liikunud, paksu tihnikusse. Ta tegi terve rea keerukaid haake ja silmuseid, ühtelugu oma vanale jäljerajale tagasi tulles, meenutades kõike seda, mida ta rebasejahi ja rebase nippide kohta kuulnud oli. Videviku saabudes jõudis ta jalust rammetuna, käed ja nägu okstest kriimulised, paksu metsaga kaetud mäeveerule. Läheduses kasvas suur, jämeda tüve ja laia võraga puu ning hoidudes hoolikalt endast vähimatki jälge jätmast, ronis Rainsford üles, heitis ühele laiale oksaharule pikali ning lubas endale lõpuks veidi puhkust. See andis talle uut kindlust ning ta tundis end lausa turvaliselt. Ta kinnitas endale, et isegi nii innukas jahimees nagu kindral Zaroff ei suudaks teda siit leida; ainult vanakurat ise oleks võinud tema sassiaetud jäljeraja pimedas dzhunglis üles leida.

Vastu hommikut, kui taevas tuhkhalliks värvus, äratas Rainsfordi tähelepanu ühe ehmunud linnu kisa. Keegi ligines mööda sedasama loogelist rada, mille kaudu Rainsford oli siia jõudnud. Ta liibus vastu oksaharu ning piidles läbi lehekardina, mis oli tihe nagu gobelään. Liginejaks oli inimene.

See oli kindral Zaroff, kes liikus edasi, ainiti keskendunud pilk maha suunatud. Ta jäi peaaegu otse puu all seisma, laskus põlvili ja uuris maapinda. Rainsfordi valdas tahtmine talle pantrina turja viskuda, kuid ta nägi, et kindral hoidis paremas käes mingit metalleset - see oli väike automaatpüstol.

Jahimees raputas otsekui hämmingus mitu korda pead. Siis tõusis ta püsti ja võttis portsigarist ühe tumeda sigareti; selle kirbe suits kõditas Rainsfordi sõõrmeid.

Rainsford hoidis hinge kinni. Kindrali pilk kerkis maapinnalt tollhaaval mööda puud ülespoole. Rainsford tardus paigale, keha hüppevalmis. Kuid tema jälitaja terane pilk peatus, enne kui see jõudis oksani, millel Rainsford lebas. Tema nägu tõmbus naerule. Ta puhus kaalutletud ilmel õhku suitsurõnga, pööras siis puule selja ning eemaldus ükskõikselt mööda tuldud teed. Rohu sahin tema jahisaabaste all hääbus peagi.

Rainsford pahvatas kopsud kuumavast õhust tühjaks. Ta esimene mõte võttis südame alt õõnsaks. Kindral oli tema jäljed öises metsas ikkagi üles leidnud, talle mööda ülikeerulist rada järele tulnud ja ainult tänu juhusele ei olnud kasakas oma jahisaaki märganud. Järgmine mõte oli veelgi jubedam. Miks oli kindral muhelenud? Miks oli ta tagasi pöördunud? Rainsford keeldus kuni viimase võimaluseni endale ilmselget tõde tunnistamast. Kindral mängis temaga! Kindral säästis ta elu, et temaga järgmisel päeval taas lõbutseda! Kasakas oli kass ja tema - hiir. Alles nüüd tundis Rainsford, mida tähendab tõeline õudus.

"Ma ei tohi külma verd kaotada. Ma ei tohi."