Viimaks omadega valmis saanud, heitis ta sada jalga kaugemal mahalangenud puutüve varju pikali. Oodata ei tulnud kuigi kaua. Kass oli juba teel, et hiirega uuesti mängida.

Vääramatult nagu verekoer tuli kindral Zaroff mööda tema jälgi. Miski ei jäänud nendele terastele tumedatele silmadele märkamatuks: mitte ainuski mahamuljutud rohukõrs ega paindunud oks, vähimgi jälg sambla sees. Kasaka tähelepanu oli jälgede ajamisega nii hõivatud, et ta jõudis Rainsfordi kätetööni enne, kui ta seda nägi. Tema saabas riivas esileküündivat ronti, mis osutus päästikuks. Ent samal hetkel adus kindral hädaohtu ja hüppas ahvikiirusel tagasi. Ta ei olnud siiski piisavalt nobe; kuivanud puutüvi andis maha varisedes kindralile vägeva hoobi vastu õlga. Too lõi vaaruma, kuid püsis siiski jalul ega pillanud revolvrit käest. Ta jäi viga saanud õlga hõõrudes seisma ja Rainsford, kelle südant jälle pigistas hirm, kuulis, kuidas kindrali pilklik naer üle dzhungli kaikus.

"Rainsford," hõikas kindral, "kui te olete kuuldekauguses, nagu ma arvan, siis lubage teid õnnitleda. Vaid vähesed oskavad Malai inimlõksu valmistada. Minu õnneks olen ka mina Malakas jahti pidanud. Ma ei pea teis pettuma, härra Rainsford. Ma lähen nüüd oma haava siduma, see pole kuigi tõsine. Kuid ma tulen tagasi. Ma tulen tagasi."

Kui vigastatud õlga silitav kindral oli lahkunud, jätkas Rainsford oma põgenemist. See oli nüüd meeleheitlik ja lootusetu pakkujooks. Ta ei peatunud isegi siis, kui saabus hämarus ja ilm pimedaks läks. Maapind ta mokassiinide all muutus pehmemaks, taimestik tihedamaks, putukad hammustasid hullupööra. Kui ta järjekordse sammu edasi astus, vajus ta jalg õõtsikusse. Ta üritas seda välja sikutada, kuid muda imes seda raevukalt endasse. Ägeda jõupingutusega õnnestus tal jalg vabaks saada. Ta teadis nüüd, kus ta viibis - Surmasoo ajuliival. Tüma maapind viis ta ühele mõttele. Ta taandus ajuliivast tosina jardi kaugusele ja hakkas kaevama. Auk muutus järjest sügavamaks; kui see talle juba õlgadeni ulatus, ronis ta sellest välja, lõikas kõvast puuvõrsest välja vaiad ja teritas need nõelteravaks. Siis surus ta need püsti augu põhja, teravikuga ülespoole. Nobedalt punus ta väätidest ja okstest rohmaka mati ning varjas sellega augu suu. Higist üleni märg ja väsimusest poolsurnud, jäi ta välgust lõhestatud puutüve taha kössitama.

Ta teadis, et jälitaja tuleb varsti ja kuuliski samas pehmel maapinnal patsuvaid samme ja öine tuulevinu kandis temani kindrali sigaretilõhna. Maas kükitavale Rainsfordile tundus iga minut aastapikkune. Siis oleks ta äärepealt rõõmust kisendanud, sest ta kuulis murduvate okste teravat raginat, kui auku kattev matt purunes, ja kiledat valukarjet, mis tõendas, et teravad vaiad olid märki tabanud. Ta hüppas oma peidikust üles - ja kükitas sedamaid uuesti maha. August kolme jala kaugusel seisis mees, taskulamp käes.