II. Kosmoselapsed
Pimedus mängis.Ta mängis miljoneid aastaid. Omavanuste mängukaaslastega uitas ta ikka ja jälle mööda lugematuid galaktikaid, millest universum koosneb. ta tuiskas ühest äärest teise rahutu kuulekusega, nagu Vanake oli käskinud.
Ta uuris tähtede pinda, lõhkus seda tükkideks, saates väljapaiskuvate leekidega põletavkuumi geisreid miljonite miilide kõrgusele kosmosesse. Ta järgnes kaaslastele galaktikate vahelises ruumis asuvatesse rohekalt kumavate udupilvede keerlevatesse sügavustesse. Kuid neid looduse võimsaid olendeid oli võimatu häirida. Majesteetlikult keerlesid nad aina ringiratast või keerdusid, moodustades spiraale, vahetevahel aga tihenesid aineks, millest tekkisid kaunid tulised päikesed.
Energiat, millest toituda, oli siin tohutult, kuid see oli jaotunud nii tihedalt ja laialt, et tema ja ta kaaslased ei võinud unistadagi, et saavad sellest enam kui miljondiku kogu oma elu jooksul.
Ta õppis tundma hüperkosmose neljakümne seitsme vööndi saladusi. Ta sai teada, kuidas siseneda või siis väljuda esimesse või mõnda teise vööndisse vastavalt soovile. Ta teadis tumeduse läbitungimatuid võlusid viieteistkümnendas vööndis ning veidralt illusoorse mitmekordse oleku lumma kahekümne kolmandas, ja sama kummalist tunnet, kui ta oli kolmekümne esimeses vööndis iseendast vastupidises suunas eemale kihutas, ning ka neljakümne seitsmendas, kus kogu ruum muutus kubistlike päikeste ja galaktikate painajalikuks virvarriks.
Arusaamatud olid need nelikümmend seitse vööndit. Nad eksisteerisid kosmoses koos, kuid olid siiski üksteisest eraldatud viisil, mida keegi polnud kunagi avastanud. Igas vööndis oli selgeid märke sellest, et tegemist oli sama universumiga. Pimedus teadis vaid, et iga vöönd oli üks universumi neljakümne seitsmest pisut erinevast näost ning ta meelte võimetele ei teinud mingit raskust ületada neid nähtamatuid sildu, mis ühendasid kuristikke vööndite vahel.
Ja ta ei teinud katsetki, et lahendust leida - ta pidi jätma mõtlemise, vähemalt mõneks ajaks. Ta oli valmis mängima, et leida igast uuest meelelahutusest nii palju mõnu ja rõõmu kui võimalik.
Aga lõpuks tuli sellele kõigele lõpp, nagu ta oli arvanudki. Ta mängis ja tundis kõigest mõnu, kuni...
Ta oli jõudnud saada viiskümmend miljonit aastat vanaks, seega oli ta ikka veel nooruk. Purpurpunane kera tema südames võinuks alla neelata päikese, mille läbimõõt on miljon miili ja kogu tema keha oleks mahutanud viiskümmend sama suurt päikest. Sada tuhat aastat uinus ta seitsmendas vööndis, kus ruumi täitis mahe värvitu valgus.
Ta ärkas ja pidi end juba esimesse vööndisse lülitama, et ühineda Kiirgava, Valgusaasta, Suure Jõu ja kõigi teiste lastega.
Ta peatus rabatult, sest äkki tundis ta enda üle vajuvat vastumeelsust selle seltskonna suhtes. Pimedus avastas, et ta tõepoolest ei taha enam kunagi oma sõpradega kohtuda. Kui ta magas, toimus temas muutus ja mängukaaslased olid jäänud nii võõraks, nagu poleks ta neid kunagi tundnudki.
Mis oli selle põhjuseks? Ilmselt see, et palju aastaid tagasi oli ta mõistus jõudnud täiskasvanuks saada. Nüüd tõstis ta mässu sõprussidemete vastu, mis polnud rohkemat, kui tühine mäng. Mäng. Hiiglaslike päikeste, nagu kummipallide ümberringi põrgatamine ja siis nende päikesesüsteemideks lõhkumine; üksteise tagaajamine edasi ja tagasi mööda neljakümmend seitset vööndit; galaktikate vahelises mõõtmatutes avarustes ringituiskamine, enda nähtamatuks muutmine keha kümnekordse vähendamise läbi.
Ta ei tahtnud mängida ning ta ei soovinud enam kunagi oma kaaslasi näha. Ta ei vihanud neid, kuid ei suutnud taluda nende iseloomu, mis sunnib neid igavesti tähtede seas lõbutsema.
Suuruselt ei andnud Pimedus veel täiskasvanu mõõtu välja, kuid ta tundis, et on suureks kasvanud, kuna nemad olid ikka veel lapsed, kes loopisid päikesi mööda galaktikat laiali ja paiskasid seejärel materjaliseerunud energia pisikesi tükikesi enda ümber, et tekiksid planeedid, siis heitsid nende sekka suuremaid tükke, et lõhkuda planeedisüsteeme, mida nad nii hoolikalt olid ehitanud.
Ta oli tundnud seda tulemas - oma üleolekut. See ilmnes nende lapsukeste ületrumpamises igasuguses mängus, mille nad välja mõtlesid. Tavaliselt ajasid nad kõik vussi, ennemini olid nad võimelised tähte väikesteks tükkideks lõhkuma, kui seda nii kaua keerutama, et tsentrifugaaljõud sellest planeedid moodustas.
"Minu mõistus on täiskasvanu oma, kuigi keha veel mitte; ma olen selles punktis, kus tuleb koguda tarkust ja võib-olla kurbustki," mõtles ta tujukalt. "Ma lähen Vanakest vaatama ja esitan talle oma küsimused - need, mida ma siiani oma mälusopis olen hoidnud. Aga," jätkas ta mõtlikult, "mul on tunne, et isegi tema tarkusest on vähe, et mind valgustada. Sellele vaatamata peavad ju kuskil olema vastused. Mis on elu? Miks ta on? Ja peab ju olema teine universum pimeduse taga, kuhu ka siinne kuulub."
Tõrksalt pöördus Pimedus ringi ja jälge enda järel jättes liikus ta aeglaselt läbi galaktika ning jõudis järgmisse, kus ta avastas noored energiaolendid, needsamad, kellega koos tal võimatu edaspidi mõnusalt aega veeta.
Ta liikus lähemale ja muutis hajameelselt oma ajusüsteemi nendega vastavaks. See oli teadvuse tasand, kus nad võisid jälgida väikese kuumvalge päikese ümber keerlevat kuut planeeti, mis olid omaette kehad, mitte pelgalt valgussõõrid.
Arvult mõnisada lapsukest oli kogunenud selle päikese ümber ja Pimedus hõljus parve kaugemas servas ning jälgis neid tusaselt.
Üks noortest purpurpunastest tuledest, nime poolest Kosmiline, viskas hulga ainet enda lähedale kosmosesse, sirutas siis välja vedamiskiire ja tõmbas aine kogumi tagasi. Ta keerutas seda kiire otsas ringiratast, nii et raadius järk-järgult vähenes. Planeedile sellise kiiruse andmine, mis paiskaks ta täpselt kahe kõige kaugema planetaarse orbiidi vahele, nõudis tasakaalu saavutamiseks peenikest oskust sobitada omavahel massi, kiiruse ja päikese külgetõmbejõu faktorid.
Kui Kosmiline oli viinud ainekogumi muutumatu nurkkiiruseni, tundis Pimedus sellist ärritust, mida ta kunagi polnud tundnud. Intuitsioon, mis oli eksimatult täpseks osutunud, ütles talle, et vaevalt saab siit luua orbiiti sellele paneedile.
"Kosmiline." Ta võttis ühendust planeeditegija mõttekiirtega. "Kosmiline, sinu genereeritud kiirus on liiga suur. Kogu süsteem puruneb."
"Oh, Pimedus." Kosmiline heitis talle pilgu. "Tule meie juurde. Sa ütled, et kiirus on vale? Ei või olla, sa ise eksid. Ma olen kõik täpselt õigesse punkti suunanud."
"Valesse punkti," veenis Pimedus kangekaelselt. "Kahtlemata on sinu arvutatud planeedi mass see tegur, mis muudab kogu võrrandi valeks. Vähenda kiirust, siis sa näed."
Kosmiline jätkas ainekogumi keerutamist, kuid põrnitses uudishimulikult Pimedust.
"Mis sinuga lahti on?" päris ta. "Sul on midagi viga. Mis sellest on, kui ma valesti arvestan ja süsteemi tasakaalu rikun? Hiljem lõhume nagunii selle asja."
Vihasähvatus käis läbi Pimeduse. "Selles see häda ongi," ütles ta tigedalt. "See ei lähe ühelegi teist korda. Te jääte alati lasteks. Te mängite igavesti. Hoolikas konstrueerimine, rõõmsameelne purustamine - see ongi kõik, mis on teie elu sisuks. Kas teil ei teki mõnikord tunnet, et võiks mängimise lõpetada ja teha midagi... väärtuslikku."
Just nagu oleksid nad avastanud kummalise, võõras galaktikas valitseva teistsuguse seaduste süsteemi, nõnda põrnitsesid nad Pimedust, need sajad rohelised ja purpurpunased noorukid.
Kosmiline jätkas endavalmistatud planeedi keerutamist ilmaruumis, kuid ta oli selgelt hämmeldunud. "Mis sinuga lahti on, Pimedus? Mida muud on siin veel teha peale galaktikates uitamise ja päikeste tegemise. Ma ei oskak nimetada ühtki elusolendit, keda võiks pidada enam väärtuslikuks."
"Mis tulu on mängimisest?" teatas Pimedus. "Mis kasu toob päikesesüsteemi tegemine? Kui te näiteks valmistaksite ühe sellise ja siis annaksite sellele elu, see oleks midagi väärt! Või mõtelge, mõtelge! Endast, elust, miks on see olemas ja mida ta asjade süsteemis tähendab. Või," ja ta värises veidi, "proovige avastada, mis asub selle valgusetuseloori taga, mis ümbritseb universumit."
Sajad noorukid vaatasid Pimedust.
Kosmiline põrnitses teda murelikult. "Kas sa oled hull? Me kõik teame, et seal taga pole midagi. Kõik, mis on, on siin universumis olemas. see tumedus on täiesti tühi ja ta ulatub siit igavikku."
"Kust sa seda teada said?" küsis Pimedus põlglikult. "sa ju ei tea. Aga mina saan teada. Ma ärkasin veidi aega tagasi unest ja mulle ei mahu enam pähe, et pean jälle mängima. Ma tahan teha midagi olulist. Nii ma suundun pimedusse."
Ta pööras ahne pilgu sügavale kuristikule, mis ümbritses tähti. Olles rabatud sellest ennekuulmatust kavatsusest, unustas Kosmiline täiesti oma keerleva planeedi. Viimase kiirus vähenes ja seejärel rebis ta end lahti vedavast kiirest, mis oli nõrgaks muutunud, ning kaldus kõrvale ringjoonelt, mida mööda ta liikus.
Planeet tuiskas päikesesüsteemi suunas ja liikus kaugemate planeetide orbiitide vahele. Päikese külgetõmbejõud haaras ta, üksik planeet asus muutuvale orbiidile ja kogu süsteem stabiliseerus täielikult seitsme planeediga süsteemiks endise kuue asemel.
"Nägid," ütles Pimedus ebakindla lustakusega, "kui sa oleksid kavatsetud kiirust arendanud, oleks süsteem kokku jooksnud. Planeedi kiirus langes ja ta pääses lahti. Pime juhus andis talle õige suuna. See oli lihtsalt kokkusattumus. Nüüd viska sinna teine päike ja vaata, kuidas süsteem puruneb. See on ju teile alati rõõmu teinud." Ta aura võbeles. "Hüvasti, sõbrad!"