Illar Leuhin e-õppes (P2AV.TK.318)

Täna sõidan paariks päevaks pealinna. Koolitama. Võtan läpatsi küll kaasa, kuid vaevalt mul jääb mahti selle e-õppe kursusega tõsisemalt tegeleda. Tundub, et ma ei suudagi midagi konstruktiivset sellega teha. Ilmselt olen ma nn vana kooli juuzer, kelle jaoks on põhiline töövahend siiski massiivne PC. Läpats on küll pisike ja portatiivne, justnagu suupill võrrelduna oreliga. Aga orel on soliidsem ja töökindlam. Kuid võib ka olla, et siinpuhul on tegu ealiste iseärasustega. Eks minusugused, tiba üle 35 vanad inimesed, muutu ajapikku ikka oma harjumuste orjaks. Teisalt aga ei saa koolitustel läpatsita läbi, kui neid mitte just pole kavalasti arvutiklassi planeeritud. Minul enamasti on.

Esimese hea idee sain ma siit kursuselt juba 14. oktoobril, kui muudlisse sisenesin ja kursuse avasin. See on nimelt käesoleva kursuse moto. Mitte moto ise polnud uus, vaid selle esitusviis. Kõige vahvam on see, et see hiina vanasõna on ühtlasi ka meie projekti motoks juba aastaid. Ma ei saa eitada, et olin ka varem mõelnud seda vanasõna hieroglüüfides kirjutada. Jäin vaid kõhklema, kas hiinlased ise mitte ei kirjuta neid konkse ülalt alla. Et ma tean hiina keelest veelgi vähem kui kangasortidest, jäigi toona asi pooleli. Aga kursuse lehepäisesse paigutatud lausung hoogustas mind seda ka enda kodukale lisama (klõpsa logol). Rääkimata seejuures siis veel selle vanasõna sügavast sisust!

Tegelikult oli mul kavas oma edasine töö planeerida. Mu isiklik kogemus e-kursuste juhtimisest kipub näitama, et kui õppurid ei saa algul kuidagi vedama, siis hiljem kipub asi laagima. Kursus on väga eeskujulikult üles ehitatud, kõik tähtajad suisa servale välja toodud. Pisikene dilemma tekib siin küll ühe olulisima distantsõppe komponendiga — e-õppe ideaalne vorm oleks selline, kus iga indiviid saaks oma asju ajada personaalses tempos ning vastavalt sellele, kuidas eelmine etapp on omandatud. Õppejõu seisukohast on see muidugi jama: ükski õppejõud ei taha ega saa 8 nädalale planeeritud koolitust venitada 3 aastale. Pealegi limiteerivad seejuures välised tähtajad — eks kursus tuleb ju teatud perioodi jooksul läbida, lõpetada ja... vajadusel uuega alustada. Meie kursusel on ette nähtud ka rühmatööd, milliseid oleks keerukas läbi viia, kui rühma liikmed ei tööta kindla ajavahemiku jooksul koos. Seda enam tuleb kava enda jaoks lahti kirjutada.

Selgus siiski, et esialgselt paremas servas paiknevast ülesannete kirjeldusest jääb väheks ning sisulisem ajakava vajab enda jaoks detailsemat planeerimist. Kui silmas pidada tulevikku ning pisikest lisaasjaolu, et see jutulõng võib siin venida pikaks, tasuks mul mõelda ka pisut läbimõeldumale layoudile. Üks võimalusi on paigutada kuupäevad vasakusse serva, mingisuguse omamoodi menüüna (tõenäoselt kalendri kujul). Teine võimalus on iga lehe päisesse panna «edasi-tagasi» nupud. Mõtlen selle üle.

Aga 9:35 paiku volksas mu postkasti kiri, millele ma ei pööranud otse kursusel tähelepanu. Ma polegi aru saanud, mis need kirjad muudlist alati ligi paar tundi tulevad. Igatahes kirjutas mulle Triin vägagi innustava kirja.

Teadsin juba ette, et koos sinuga kaasneb võimalus lugeda mahlakaid kirjutisi. Loodetavasti suudan sinuga järge pidada. Et e-portfoolio ikka meie kursuse hindamisvahendiks sobiks, püüa järgida meie e-portfoolio koostamise juhiseid (leiad kursuse avalehelt). St võid loomulikult kirjutada sinna kõike, kuid kursuse jaoks oluline osa peaks olema kindlasti olemas ja meie jaoks võimalikult lihsasti leitav. Kuigi pean tunnistama, et ilmselt loeksin sinu pajatusi igal juhul huviga. Natuke kahju on sellest, et sinu portfooliot ei saa otse kommenteerida.

Triini kirjas on täpselt seesama küsimus, mis mind kohe algselt pisut vaevas. Oleks ju kahetsusväärne, kui siinsed sissekanded jääksidki logorröa-tõbise pajatusiks ega täidaks eesmärki. Kuid siiski ei maksa muretseda: piilusin siinse kursuse e-portfoolio nõudeid juba eile. Need on järgmised:

Lisaks on veel detailselt kirjeldatud, millised võiksid olla e-portfooliosse kogutavad materjalid.

E-porfooliosse kogutavad materjalid võiks olla järgmised:

1. Sissekanded, mis peegeldavad oma õppimise analüüsi sellel kursusel. Sissekanded võivad kajastada nii individuaalset õppimist kui tähelepanekuid rühmas õppimisest. Hea oleks, kui sissekanded kajastaks ka seda aspekti, kuidas te oma õppimiskogemust saate arvestada siis, kui te ise e-kursustel õpetate.

2. Õppemeetodite rakendamise kirjeldused oma ainekursuse või oma ainevaldkonna kontekstis. Millist meetodit rakendate? Kuidas muudate enda ainele sobivaks? Milliste õpiväljundite saavutamist valitud meetodi rakendamine toetab? Millises õppeprotsessi etapis (häälestus, uue õppimine, refleksioon) kirjeldatud meetodit rakendate?

Kui teil oli võimalik meetodit praktilises õpetamises rakendada, siis analüüsige, kuidas meetod toimis ning milliseid muutusi oleks vaja teha, et sama meetodi rakendamine oleks järgmisel korral veel tõhusam.

3. Enda leitud õppemeetodi kirjeldus ja kohandamine oma valdkonnas ja e-keskkonnas kasutatavaks.

Kirjeldus peaks sisaldama viidet, kust meetod leiti, millised muutused tuli teha, et see oleks kasutatav e-keskkonnas ja oma valdkonnas. Milliste õpiväljundite saavutamist antud meetod toetab?

4. Lisamaterjale (artiklid, uurimused) õppemeetodite kasutamise kohta.

Tutvustage ja põhjendage oma valikuid.

Muidugi saaksin enda saidile ehitada kommenteerimise võimaluse. Kuid ma hetkel ei tea, kas mul jääb selleks mahti. Eks see ole jama jah, kui pead lugema ühes ja kirjutama teises aknas. Eriti kui tekib mõtteid, millele tahaks vastata.

Nojah — palun väga ja olge lahked — juba teist päeva sissekandeid ning sisuliselt sisu kallale polegi veel jõudnud. Aga ma ju hoiatasin, et asjaga tegelemiseks on vaja võtta asjatamise aeg! Hetkel, kui ma siin stardipakul istun, saan vaid jätkata muiduheietusi. Õppemeetodite süstematiseerimise alustega pole ehk mul kui (suisa teadusmagistrikraadiga!) didaktikul liialt suuri raskusi. Pigem on mul raskusi üldise süstematiseerimisega. Käesolevas sissekandes püüan end harjutada selliselt, et heietused on puha sinise kirjaga (kui need just pole sinises raamis kollakal taustal ehk väljavõtted tekstist) ning sisukam osa tumehalliga. Eespool ma parandama vast ka ei hakka. Olulisemad postulaadid panen siis kollasesse raami kollasele taustale. Nagu juba varasemastki paistab, olen kasutanud foorumite kirjavahetuste esitlemiseks helesinist tausta sinises raamis. Küll ma midagi veel välja mõtlen! Loodetavasti ei saa see päevik mul kirju kui mustlase kleit. Luban, et õppejõududele hindamiseks mõeldud materjalid tähistan kuidagi sedasi, et hindaja ei peaks raiskama mitut tundi iva otsimisele.

Kursuse läbimise tingimused:
• Esitatud on kõik 4 ülesandekirjeldust
• On osaletud rühmatöös
• On täidetud ja esitatud e-portfoolio
Lisamaterjal: avalik õppemeetodite kogu Methopedia.

Muidugi pole selles midagi uudset, ent hea on aeg-ajalt terminoloogiat korrata ning paigas hoida. Eriti oluline on terminoloogia fikseerimine minusugusle sõnadega mängijale. Minule kui keemikule ei meeldi hästi õppematerjali nimetamine aineks. Olen mingil määral leppinud ning juba harjunud sellega, et erinevaid õppevaldkondi või distsipliine nimetatakse õppeaineks.

Mari Karmi meetodite rühmitamise skeemi juures tekkis mul algul pisike küsimus õpiväljundi ja tegevuse eristamise osas. Kuid kui teise pilguga vaatasin, nägin, et tegemist on tõepoolest skeemi ning üldistava mudeliga — muidugi võiks analüüsi, sünteesi või hindamise lugeda ka tegevuseks, kuid selles skeemis on kõik siiski omal kohal. Skeemil on ka vaid märksõnad, sellest võiks arendada lausa ülesande stiilis «täida lüngad», mis omakorda annaks võimaluse tulemuse hindamiseks. Skeem on liialt kribu, et see siia veel pisemana kuvada.

Õppemeetodite jaotamises õppija- ja õpetajakeskseteks pole samuti midagi uut. H. C. Lindgreni ja W. N. Suteri nimele kirjutatud teened näivad otsitud, vaevalt nemad selle peale tulid, et meetodite analüüsi oluliseks kriteeriumiks on õpetaja ja õpilaste kommunikatiivsete suhete tüüp. Aga kui nemad ongi selle kriteeriumi esmarõhitajad, siis nad mõtlevad minuga sarnaselt. Võib vaid kindel olla, et mina oma arrogantsis kujundan kõik oma mõtted tarkadele ideedele tuginedes, jätmata sealjuures meelde nende nimesid, kellel õnnestus need ideed inimajaloo skaalal teistest varem publitseerida. Kindlasti on see minu suur puue.

Väljundipõhises õppes peaksid õpiväljundid, hindamisviisid ja õppemeetodid moodustama kooskõlalise terviku ning seetõttu võib õppemeetodeid rühmitada ka selle alusel, kuidas üks või teine õppemeetod toetab kavandatud õpiväljundite saavutamist.

Selle lause juures hakkasin ma lausa mõtlema, et milliseid õppeid siis peale väljundipõhiste veel õppimiseks võib nimetada? Aga nagu ka paber kannatab kõike, võib igaüks nimetada igasuguseid asju nii nagu talle meeldib. Mõned nimetavad isegi roppuste riimimist ja rütmilise soigumise saatel ettekandmist muusikaks. Olevat koguni omaette stiil.

Pisut proosalisemas keeles — õpetada tuleb nii (meetod) ja seda (sisu), mida me tahame õppijaid hiljem teadvat ja oskavat. Saavutatu kontrollmehhanismid on seejuures omaette teema (kuni selleni, et kas õppijaid ongi üldse vaja eksamineerida). Kuid selle miniraamatu võtab kokku diplomaatiline lause — õpiväljundite ja õppemeetodite vahel pole üks-ühest seost. See kinnitab veelkord inimeste püüdlusi igasuguseid nähtusi ja esemeid paaniliselt kuidagiviisi klassifitseerida, isegi kui selleks vähimatki tarvidust pole. Õige pisut meenutab see endise pedaosakonna mõttekust: aastate viisi räägitakse kõrgelennulisest teooriast, kuid ükski lõpetanu ei saa pedagoogile vajalikke oskusi ning jääb pahatihti juba praktikatunnis näiteks distsipliiniga hätta.