29.10.2011

Et Darja oli huvitatud kommentaarinurga lisamisest oma veebikodule, püüan eelkõige uurida tolle lehe loogikat. Algul uurin, mismoodi Darja selle ehitanud on. Seejärel avan enda jaoks midagi analoogset ning lõpuks kontrollin, millisel meetodil on võimalik kirjalink sinna lisada. Kui mitte muul moel, siis vähemasti välise lingina peaks see siiski võimalik olema.

Vaatamata asjaolule, et Darja saatis mulle suisa parooli, ei osanud ma esimese ropsuga kuidagi selle lehe juurde pääseda. Lehte näen lugeda ka paroolita. Ilmselt selleks, et lehe ülesehituse loogikast aru saada, peaksin ma sellele kasutajana sisse logima. Kuid teise inimese kirjakasti pole sünnis siseneda. Seega otsustasin teha algust oma personaalse Google-sites'iga.

Kohati tekitavad need valmis mallid mulle meeleheidet. Kasvõi seesama Google. Mul on kirjakast eestikeelne, parim mu seni kasutatud kirjakastidest, muideks (kahjuks juba 69% ulatuses täis). GoogleMaps ja GoogleDocs on mul ingliskeelsed. Aga nüüd, lambist, tuli mulle ette GoogleSites venekeelsena! Otsisin keele muutmise sätinguid ning leidsin lehelt koguni rea Язык отображения сайта » English (US), kuid see puudutab vaid lehe kuva. Näis, kaua ma nüüd pean aega kulutama, et kogu lehe kasutuskeelt muuta. Mitte küll, et mul vene keelega mingeid raskusi oleks.

Leidsin keelevahetuse võimalusi otsides saidilt sellise paiga, kus saab lisada mitmesuguseid vidinaid, sealhulgas ka kommeneteerimise võimaluse — ehk see aitab antud kontekstis veel kõige edulisemal moel?

Leia lehe ülalt paremast nurgast «More»
Seejärel vajuta «Page Settings»


Tee siin kastikesega ümbritsetud rea ette linnuke

Igatahes, kui sättisin eelpoolmainitud sätingu paika, tekkis lehe alla ka kommenteerimise võimalus:

See siin on illustratsioon.

Proovisin selle saidi kallal tegutseda ning see õnnestus päris edukalt. Katsenurk on siin.

Teavitan Darjatki tulemusest.

2:05

Hommikusest kirjavahetusest selgus, et see GoogleSite kommentaarinurk töötab vaid GoogleMaili (või muude Google'i teenuste) kasutajatele ning anonüümseid kommentaare ei lubata. Selleks otstarbeks tegin Darjale siiski välise lingi, kui ta peaks soovima seda kasutada.

  12:20

Saatja: Marge-Thea Lembinen
Teema: Google sites
Proovisin ka endale luua selle konto, kuid juba pool tundi raporteeritakse: PLEASE WAIT... Püsin vait seni, kuni midagi toimuma hakkab :)

Vastan 12:22
Aga kas Sa oled ikka GoogleMaili sisse loginud?
Ka mul võttis selle saidi avamine meeletu aja, ilmselt on neil antud sait alles arengufaasis, nn Beeta.

Loen pisut Mari Karmi uue õppimist toetavatest õppemeetoditest.

Uut infot suudavad paremini mõista need õppijad, kes oskavad oma õppimis- ja mõistmisprotsessi teadlikult jälgida: esitada küsimusi, pöörduda tagasi segaseks jäänud koha juurde, kontrollida sõnade tähendust ja mõistete definitsioone, meenutada varemõpitud kontseptsioone jms. Uue materjali mõistmise hõlbustamiseks saab õppejõud erinevate ülesannete kaudu neid protsesse toetada.

Uued teadmised muutuvad omaseks, kui neid konkretiseerida näidetega ja seostada eelnevate teadmistega. Seoste loomine toimub, kui uusi teadmisi hakatakse kasutama probleemide lahendamisel. Lahendada tuleks erinevaid ülesandeid, kasutades teadmisi eri kontekstides.

Need on nüüd pedagoogika baastõed, milliste vastu ei saa kuidagi vaielda. Oma 33-aastase pedagoogikarjääri jooksul olen (eriti selle ameti nõukogulikumal perioodil) seda korduvalt valusalt kogenud. Eriti kui tegemist on 36 lapseni küündivas klassikollektiivis — sedavõrd suures klassis ei jõua iga õppijani. Õpetaja võib ju pea peal käia, ent ikka leidub selliseid, kellele käsiletav teema vähimalgi moel huvi ei paku. Kui pole huvi, ei mõelda kaasa. Kui ei mõelda, jäävad teadmisse lüngad. Kui on lünk, pole millelegi tugineda uue õppimisel. Õnneks on tänapäeval klassid pisemad.

Mari on väga kenasti välja toonud vaid olulise, praktikas kirja pandut kinnitades. Raamatu peatükid on lühikesed ega tekita meeleheidet sõnaohtruse tõttu. Viimane on äärmiselt iseloomulik ingliskeelsetele heietustele, võtkem näitena kasvõi Lev Vygotsky ebakonstruktiivsed heietused konsturuktivismi vallas.

Et tähenduse loomist ja tekstist arusaamist mõjutavad lugeja eelteadmised, kirjaliku teksti iseloom ja keelekasutus, nagu Mari kenasti Doug Buehli (2001) ning Marja-Kristiina Lerkkaneni (2007) tsiteerides on välja toonud, tekib siit uus ja vastupidine mõiste — teksti sobivus. Ma ei räägikski siinkohal jõukohasusest, vaid pigem vastupidi. Kui mingi loetav tekst on tihkelt täis juba varemtuntud teavet, siis selle lugemine tekitab paremal juhul hea une ning üksikud uudsed ideed sumbuvad sõnavahu sisse.

Nii võib mu meelest teksti abstraktsus olla kahepidine — tekst sisaldab kas liiga palju arusaamatuks jäävaid mõisteid, või sisaldab see ülemäära palju iseenesestmõistetavusi või varasmast tuttavat.

Iseseisev töö tekstiga on õppijale üks keerukamaid õppimise viise — ta töötab üldjuhul omaette ja kui loetust õppimine pole toetatud mingite muude õppe- võib hindamismeetoditega, võib õppija motivatsioon kiiresti hääbuda. Eriti suur on see oht keerukate abstraktsete tekstide puhul.

Õppijatele pakutava lugemismaterjali hindamiseks on välja toodud kolm olulist küsimust.

1. Kas tekst on lugejatele mahu poolest realistlikult omandatav?
2. Kas teksti keerukuse tase vastab lugejate arusaamise tasemele?
3. Kas materjal on piisavalt liigendatud ja kas selle esitamine on loogiline?

Just liigendamine on see, mis sellistel puhkudel veidi päästab. Paremal juhul võiks see olla illustreeritud, noorematele aga istuvad hästi koomiksilaadsed, kergesti meeldejäävad ja selget sõnumit edastavad illustratsioonid. Nagu õppetüki lõpus kokku võetud on: Muidu võib juhtuda, et tehakse mittesobivate allikatega suur hulk tööd ära, kuid soovitud tulemusteni ei jõuta.

Et loetavast tekstist aru saada, soovitab Mari sellega midagi arukat ette võtta, näiteks koostada mõistekaarte. Samal põhjusel esitatakse loetu kohta sageli erinevaid küsimusi. Head küsimused on sellised, mille vastuseid ei saa tekstist maha kirjutada, vaid mis eeldavad teksti sisulist mõistmist, teksti osade või erinevate tekstide loovat seostamist või loetu analüüsimist oma elu- või töökogemuse valgel. Soovitatakse ka referaate või arutelusid (seminar). Kogu peatükk viib aga mõtted selleni, et arutelu võib läbi viia ka veebikeskkonnas ning väiksemas rühmas, koostada selle põhjal ettekanne teistele rühmadele. Mulle on alati meeldinud Mari elegantne viis eesmärgile lähenemisel.

Teistele küsimuste esitamise trikki olen ma ka sageli kasutanud. Tegelikult on sedasi võimalik hinnata nii küsijat kui ka vastajat. Kui just hindamine tarvilik on. Paraku harjutatakse inimesi maast madalast sportliku võistlusmomendiga, nii et kohati võib jääda mulje, et hindeta ei liigutaks inimene üldse oimugi. Kui nüüd pisut kõnelda lugemise mõttest, siis mõningates haridusinstantsides näikse see lugemine kui tegevus olema kujuenud suisa omaette eesmärgiks. Näiteks kui riigikeelse kõrgkooli doktorantuuris rakendatakse õppureid meeletutes kogustes ingliskeelset teksti lugema, ei tundu see mulle kuigi rentaabel, ammugi mitte relevantne. Vihjesse kirjutatud instantsides on asjad muutunud veelgi absurdseimaks — tudengitele antakse kehvasti tõlgitud eestikeelne tekst, kuid seminaris tuleb suhelda inglise keeles (kuna üks õppija on venelane). Kilde elust enesest. Oma materjali lõpus viitab Mari videoloengute kasutamisele õppetöös, ent lisab kohe ka, et õppijad suudavad loengut tähelepanelikult jälgida maksimaalselt 15-20 minutit, sageli vaid 10 minutit ning et nad unustavad 24 tunni jooksul enamiku loengul kuuldud infost, kui neil pole vaja kuuldud teadmisi kasutada. Siit ka vajadus videoloengute juurde sobivad ülesanded koostada.

Aga Mari on oma järgmise raamatu etteotsa seadnud toreda pildi, mis mind muigama pani. Kui ma ei teaks midagi e-õppest, võiks siit jääda mulje, et see on selline tegevus, kus kõik õppijad istuvad ühes ruumis koos, igaühel rüperaal kui üsauss süles. Igatahes sobib see pilt siia konteksti suurepäraselt, viies viimsegi tusa põselt.

Selles kirjutises manitsetakse meid mõistma, et inimeste kogum ei ole rühm. Kes seda ei mõista, mõelgu näiteks liinibussile. Bussis on 50 inimest ja kaks juhti, kuid bussi seltskond ei moodusta rühma. Ekskursioonibuss koos oma reisijatega seevastu võiks aga juba rühma mõõdu välja anda, mu meelest. Ka ekskursioonibussis on juhid, kuid nemad on vaid rühma liikmed, mitte rühmajuhid. Siin oleks rühmajuhiks giid. Aga kui sellest mu mõttest on raske aru saada, tuleb osaleda meie kursusel ja lugeda vähemalt vastavat lehekülge.

Kogu seda rühmatöö-juttu lugedes kasvas mu kiusatus oma käimasolev kursuski rühmadesse jaotada. Kuid nii lihtsalt see siiski ei käi. Enne peab olema väga selge ettekujutus iga rühma täpsetest eesmärkidest (mis teatud tingimsutes võivad ka sarnased kuni samad olla), eriti oluline on siinpuhul aga koostada ja esitada konkreetne ja üheselt mõistetav tööjuhend.

Olen ise kaunis tihti kasutanud ka meetodit, kus rühmaliikmned ise üksteist hindavad, teades oma panuseid ühistöösse kõige paremini.

Rühmatöös sagedamini ettetulevatest probleemidest kirjutades soovitab Mari tihtilugu rühmi ümber komplekteerida, kui selles töö ei käivitu või kui esineb muid ebasoovitavaid kõrvalekaldeid. Vot siin on mul küll nõuannet tarvis — kuidas seda teha? Tõsta üks passivne rühmaliige teise rühma? Mis garanteerib, et temast teises rühmas asja saab? Tõesti, ehk sedalaadi tegurdus toimib tudengite puhul. Mina oma küsimustes püüan aga hõlmata kogu oma potentsiaalse koolitatavate ampluaa kõige noorematest kõige eakamateni. Noorematest õppijatest koosnevates rühmades kipuvad õpieesmärkidest kõrgemale tõusma ürgsed tungid: harv pole nähtus, kus rühmakaaslased tolereerivad kellegi passiivsust töö tegemisel üksnes seetõttu, et ta on «lahe säga»

Üldiselt on ettetulevate probleemide loetelu kaunis pikk, nõuanded arusaadavad. Väga vahvad on soovitused õppijale, mis mulle sedavõrd meeldisid, et ma need lausa siia eraldi välja tõin.

Huvitavat lugemist on veelgi, kuid sooritan vahepeal ka mõned edasilükkamatud tööülesanded.

15:36

Kommentaar